Luule. Eestile. Tervist olen Martin vabat. Loen luuletuse, mis hõimust Me oleme? Mis hõimust me oleme? Ei tea, ütleb vanema lauda pühkides. Vanaisa ei liiguta kulmugi, ta lesib lihtsalt voodis ja laseb leiba luusse. Kas vanaisa jalutsis, heidame pikalt pikalt kõhuli ning vaatab mind vidukile silmadega? Aga memm, taat ja kas öelge, kuidas ma saaksin uuesti puhtaks süütuks maa lapseks? Kas läheb see peale nurru? Vanaema teeb imestusest näo suureks ning vanaisa kratsib kukalt. Kui oled end kord lahku löönud, ütleb Taali südametunnistus, siis tagasiteed ei olegi. Tegelikult on vanaisa muidugi vait. Vanaema lihtsalt ütleb lapsekene ja osutab aknast välja. Elupuu poole. 11 põld tööd istuvad sel ajal koos nagu pallikesed. Kui hiljem nurga tagant päevalilleseemned käes nende ette ilmun, muutub lindude ürgtasane koosolemine äkitselt hirm kiireks hääletaks äralennuks. Tõesti, nad tõusevad sihukese vurinad õhku, et mul käib ehmatuse jõnks kehast läbi. Mõtlen, et küllap niisama kärmelt lendab mu juurest ära camu hõim. Piisab, kui teha üks kiirem liigutus ja läinud see ongi. Õhtul vaid mõni nädal enne vana vabariigi sünnipäeva puurib kõrvust ja südamest läbi kuriuudis. Et riik hakkame küla ümbert metsi maha võtma. Vanaema tahab sajatama hakata sõdava riiki, aga vanaisa ütleb, pole vaja, memm pole vaja. Ja siis ongi pidupäev. Eestlased tulevad muuseumisse kokku, kõlistavad šampanjaklaase ja peavad ilusaid kõnesid. Aga vaikuse hõim viimaste ürglaante vahel ei ütle ühtegi sõna enda reetmiseks.