Luule. Eestile. Mina olen Eda Ahi ja loen teile luuletuse põhjamaa lapsed. Põhjamaa Me võime olla lapsed, kuid saame ükskord kellelegi lõunaks. Me valmime kui kõrges ladvas õunad, kuni meile hakkab ajahammas. Ja ma ei tea, kas ikka lilleside püsivam on haavasidemest. Aeg on mööduv, aga kindel pide. Ma usaldan ja haaran pidemest. Lume kargelt küll ei jää põue õnn või valu, ilu ega õud. Me jookseme täiesti käte õue. Kuni meis veel tuikab elujõud. Ja kui kord tuleb minetada seegi siis me ei sõida tasa üle silla, vaid sõuame nii tormakalt, kui saab. Kindel see, et ära mee pleigi. Me võime pigem põhja kõrbeda.