Vargamäe Andrese kombel maasse kiindunud põllumehi on vist vähe järele jäänud. Nagu Vargamäe Indrekut, nii veab ka tänaseid noori laia maailma linna. Näidake oma linna ja ma mõistan, mis inimesed te olete, öeldakse. Arvan, et tänu ruumilisele olemusele on linnade vahel sama palju ühist kui inimestelegi. Nii et nad võivad üksteisega paljuski sarnaneda. Suures linnas on vast lootus, õnne ja kindlustatus leida suurem kui väiksemas kasvõi minu linnas Tallinnas. Kuid on Temaski oma elutegevuse kõrgepinged, mida vast paljud ei talu. Igal juhul on linn elukeskkond ja tegevusväli. Selle pinnal kujuneb linna kui teatud kunstilise terviku pidamine oma kodukohaks. Elu ei väsi rutamast ja arvan, et dilemma jääb, mis on peamine linna olemuses. Mõtleme siis täna linnale igaüks oma linnale. Ma palusin oma vestluskaaslasteks kirjanik Ülo Tuulik kuja psühholoog Mati Heidmetsa. Et me koos siin kolmekesi mõtleksime täna linnale, et mõtleksime linna olemuse peale, mõtleksime linna mõiste peale. Mul on tunne, et võib-olla on selleks paras aeg. Kindlasti on paras aeg. Kui vaadata nüüd viimase aja ajalehti, ajakirju, kuulata raadiot, vaadata televiisorit, siis linna problemaatika on päris päevakorrale tõusnud. Ja kui nüüd vaadata linna peale natukene kõrgelt ja kaugelt ütleme, linnateaduse seisukohalt siis praeguseks ajaks on välja kujunenud ka ka meil siin liidus kaks niisugust vaatevinklit või lähenemist üldse sellele mis on linn ja kuidas teda hinnata. Ühelt poolt on viimasel ajal üpris elujõuliseks saanud, noh, võiks öelda Nicourbanistlik lähenemine, mis jutustab umbes nii, et linn on see koht, kus tulevad kõik head asjad ühiskonda kus mõeldakse välja uut ja ja kus on noh, niisugune kunstiloomingu keskus, kus siis ühesõnaga toimub nii-öelda loomine ja kust loodu siis laieneb pärast mõne aja jooksul ka perifeeriasse. Ühesõnaga linna vaadatakse kui niisugust väärtuste ja nii materiaalses kui, kui vaimses mõttes tootmise keskuste tsentrum ja teine on ikka vastupidine suund võiks siis nihukese anti Urbolistikaks nimetada, räägib siis sellest, kuivõrd halb on linnaelu, mis ta endaga kaasa toob. Ja tema ideaaliks on siis noh, mitte nüüd päris maale tagasi, aga püüje ühendada linna positiivsed ja maa positiivsed küljed ja panna siis kokku mingi niisugune vahepealne variant, mis peaks olema tänapäeva inimesele vastuvõetav. Ja kui me nüüd vaatame sedasama asja ühe inimese seisukohalt siis paistab ka igas inimeses need kaks poolust nagu istuvat sees. Ühelt poolt igaüks meist natuke püüdleb sellise Melu ja sagina ja ja paljude muljete kirevuse poole, mida see linnaelu võib-olla tõesti rohkem pakub ja teiselt poolt istub meis sees ka kõigis mingi niisugune püüa tagasi tõmbuda, omad olla eralduda. Mis peaks esindama seda maaelu poolt. Nii et noh, võiks öelda, suur teooria peegeldab kui seda, mis suhe meil iganes sees linnasse istub. Nagu me kõik peame mingil kombel tegelema eneseanalüüsiga aga jäneseanalüüs on praktiliselt kõigi meie mõistlike tegude alus siis ma julgeksin öelda, et ma olen elus tundnud vaegust kahe asja. Ühelt poolt ennekõike eraldatuse ja vaikuse järele, seda on mul piisavalt andnud minu kodusaal, kuhu ma saan sõita esimesel pähe tuleval minutil ja esimesel võimalusel. Aga teisest küljest olen ma tõepoolest üsna tihtigi vaegust millegi tempokama kirevama, suurema hõlvama millegi sellise järele, mis, mis ma tunnen, mis on minust suurem, mis ei allu minu kontrollile, milles kehtivad sootuks teised seadused kui minu isiklikus väikeses mikromaailmas. Linn omab minule just seesugust tähendust. Ja ma olengi elanud oma elu selliselt, et mul on võimalus algselt armastada nii vaikust, vaikset metsateed ja vaikset vett, aga teisest küljest ilmtingimata armastusega linna. Kes on linlane, kas linn on see, kes linnas elab või on tal niisugune suurem tähendus? Ma ütleksin niimoodi, et linlane on see, kes oma linna armastab. Kõik ülejäänud on juhuasukad ja juhuelanikud. Nojah, võiks võib-olla öelda veel nii, et linlane niisugune tõeline päris linlane on see, kellele linn on saanud kuidagi omaseks, kelle jaoks on linn tõesti ka tema kodu. Ja siin tekibki terve hulk selliseid raskeid ja keerulisi asju. Kui ma nüüd selle vaatepunktipealt vaatama, kas meie tänaseid praeguseid linnu kas või sama Tallinna linna siis neid inimesi, kellele see Tallinn nüüd päriskoduks on ja kes tunneb ennast siin noh, niimoodi turvaliselt ja, ja samastab ennast selle ümbrusega, ega neid inimesi väga palju ei olegi. Ja siin tekib kohe tahtmine, rada, linlasi. Kahte lehte kas või ühelt poolt need, kes on linnast sellest konkreetsest linnast pärit ja teised, kes siis on ka võib-olla linlased, aga nad ei ole seotud ühegi konkreetse linnaga, Nad lihtsalt suunduvad ühest linnast teise. On noh, nii-öelda transiitlinn linlased ja ma arvan, et nende suhtumine linnas ja nende arusaam üldse sellest, mis asi, linn on ikkagi päris erinev. Et kokkuvõtteks võiks öelda, et ega nihukest üldist linlast vist olemas ei olegi, on ikka olemas tallinlane, pärnakas, tartlane ja nii edasi. Nojah, kas või vates linnade suuruse järgi Tallinn on linn ja Kärdla on samas ka linn. Aga linlased ilmselt nendes linnades on erinevad. Elanikke erineb sootuks väikese linnaelanikust väikese linna elanik, kui me selleks väikeseks linnaks tinglikult nimetaksime Haapsalu siis Haapsalu rahulik ja tasakaalukas vaikset elurütmi. Kasutada saab inimene on sootuks teistsugune kui näiteks suudeski ära pikas ja väga närvilises maailma linnas Moskvas elav Moskvale lihtsalt sotsiaalsed olud. Muudavad need inimesed sootuks erinevalt. Ma olen elanud Tallinna linnas 25 aastat ja ma julgen ennast pidada linlaseks. Ja kui ma näiteks praegu ka siin mõtlen, mida esialgu mul saarel sündinuna linnas puudu oli siis võib-olla oli seal olles ennekõike niisugust avarust ja rahulikkust mitte kärsitust ja nõnda edasi. On aeg on huvitaval kombel mõned maa või külakomponendid linna toonud, ma tooksin ühe niisuguse enda jaoks noh, esimesena meelde tuleva näite. Kui kalurikülas inimene ärkab üles, siis ta kuuleb esimesena kajakate kisa ja ta vaatab oma aknast välja, kuhu näitab tuulelipp, sest kalurikülades on väga oluline, kust poolt puhub tuul. Kajakad olid väga kaua ainult merelinnad, viimastel aastatel on kajakad ilmunud suurtele teedele ja ka suurtele linnadele. Ja kajakas on saanud ka näiteks Tallinna linna elanikuks. Kui ma nüüd näiteks mustamäel tõusen hommikul tavapäraselt kella seitsme ajal, siis ma endastmõistetavalt heidan pilgu aknasse, linnas ei ole tuulelippe, aga ma näen Refoni postil, valgustuspostil istuvad kajaga kat ja kajakas istub alati niimoodi, et tal on naq vastutuult. Nii et kajakaistumise järgi ma võin väga täpselt öelda, milline ilm on väljas. Me toome võib-olla mõned niisugused momendid endaga lihtsalt linna kaasa ja on väga tore, kui nad niimoodi meid selles suures linnas siis toetavad, aitavad. Kuidas teile tundub, kas on mingeid eeldusi ka vaja, et linn omaseks saaks ja siis oleks keegi meist tõeline linlane, nii nagu te, Mati Heidmets rõhutasite. No ma arvan, et põhiline eeldus linlaseks saamisel on vist see, et tuleb linnas kaua aega elada sest inimene, kes on vahetult nüüd maalt tulnud linna tänast, tunneb ta ennast üpris ebamugavalt ebameeldivalt. Samal ajal kui nüüd vaadata nikest viimase aja linna sotsioloogiat, linna psühholoogiat, siis on juurdumas arusaam selle kohta, et et ega väga suures linnas pidevalt elada, nagu eriti ei saagi, väga suures linnas saab elada tajuti. Noh, umbes nii, et talvel olen linnas suvel kuskil linna lähedal maal, suvilas kas või noh, kellel võimalik, see saare peal. Kellel veel tahtmist võib-olla ka metsas tähendab. Tundub, nii, et väga suure noh, ütleme juba rohkem kui miljonilise linna puhul sellist püsielanikkonda ja selle linnale täielikult kohanenud elanikkonda. Kujuneb suhteliselt vähe välja tähendab väga suurte linnade puhul põhiosa inimestest hakkab seda nii-öelda linna suurust, kirevust, linna niisukest melu tajuma endale juba koorma vana ja hakkab otsima siis kompensatsiooni või nonii, kas eraldamis võimalust ja see on praktiliselt kõikides maailma suurlinnades sedalaadi probleemid. Nii et võiks öelda, et igaüks meist püüab ikkagi mingisuguseid alustatud ideaalse elukorralduse poole ja kui ühelt poolt, siis ütleme väga suures linnas seda linlikust on väga palju, siis ta püüab seda tasakaalustada vot sellise omaette olekuga või metsa äraminekuga mingiks ajaperioodiks. Ei tea, kas niisugused harjumised linnaga, no ütleme siis teistsugune riietus, teistsugused tavad, kombed, teistsugused, inimestevahelised suhted. On need ka väga tähtsad. Usuksin, et linn on meie kodulinn, linn on meie oma meile lähedane armas. Sel juhul, kui selles linnas juba elavad meie sõbrad ja meie tuttavad. Ja kui linnas tekib piisavalt palju selliseid pidepunkte mis on meile elus tähenduslikud. Juba kümmekond aastat järjest, ostate igal hommikul Ühe sama ajalehe tädi käest hommikused värsked lehed, kui tal on harjumus käia teile Aaltost saanud kohvikus hommikust kohvi juua. Kui teil on niisuguseid tänavad, mida mööda te tahate käia ja tunnete sellest sellest mingisuguse teile väga tähendusliku, uue tunde sündi. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib näiteks väga käia Tallinna vanalinnas väga vara hommikul, kui tänavad on tühjad. Alles siis saab tunda Iidse ja väga vana Tallinna mingit sellist tunnet, mida ei saagi sõnadega ümber jutustada. Ja võib-olla on linn sinu oma ja kodune, aga siis, kui sul tekib tahtmine mõnda asja linnas kaitsta, mõnda asja hoida ja mõnda asja teistmoodi teha, ta oleks sulle kodusime, meelepärasem. Linn on siis siis sinu oma, kui ta tõepoolest on sinu kodu. Ja noh, ma tooksin ühe näite niimoodi, et mina küll vaatan väga teraselt alati linnas seda osa, mida me nimetame niinimetatud näitlikuks saagitatsiooniks ja ma saan tavaliselt sellest kõige enam negatiivseid emotsioone, kui selles osas on eksitud. Näitlik agitatsioon on üldse mõiste, mida tuleks korrigeerida, sest Meile põhjamaalastele on vastunäidustatud suuresõnalisus loosungi likus. Ja alati peab kehtima sisu ja vormi ühtsus ja tuleb väga sügavalt järele mõelda, millise loosungi. Me võime üles seada Tallinna vanalinna, mis on kaheksasajaaastane ja vanem hansalinn ja millise loosungi paneme ülesse Lasnamäele õismäel või mustamäele. Meeleolud, mis on olemas linnas, neid meeleolusid ei tohi rikkuda kellegi inimese ühe juhumeeleoluga sest inimkonna veel enam linna ajalugu ei ole neljakümneaastane või viiekümneaastane. Linna ajalugu on oluliselt pikem ja kõiki neid asju peab arvestama, kui midagi teeme. Ma julgeksin arvata, et näiteks Tallinna linn on üks kõige lillevikamaid linnasid, mida ma näinud olen ja mulle väga meeldib, et Tallinna südalinnas näiteks alates praegusest ja kuni hilissügiseni välja on võimalus väga paljudest kohtadest osta, lilli koju viia või neid kinkida. Aga täpselt sama päeva teeb mind kurvaks, et meil on Tallinnas suured linna ennekõike Lasnamägi, kus, kus elanikkonnale suurel osal elanikkonnast ei tule pähegi, et võiks ka majade ümber istutada põõsaid kasvatada lilli, anda oma kodule soojem väljanägemine. Ja mina, kes ma olen uurinud sõjas ajalugu ja sõjast kirjutan tunnen alati niisugust imelikku ja minule mitte vastuvõetavad emotsiooni, et terve linnarajoon, kus on jäädvustatud nimedega viimase suure sõjaajalugu tõepoolest meenutab teinekord mahajäetud lahing, platsime tallermaad, kus ei ole jõutud koristada kus ei ole õdusust ja kõike seda. Ja ma arvan, et linnaisadel on õigust tunda pisut kibedust, kui kirjanikkond ütleb pahasti Lasnamäe kohta. Soovitab seda teistmoodi ehitada või hoopis seisma panna, kuna tõepoolest, linnavõimud on teinud kõik, et lahendada esmane ülesanne, et elanikkonnale oleks, kus elada oleks katus pea kohal. Aga kes ehitab kodu, see peab ilmtingimata mõtlema, et see kodu ei ole ajutine, see ei ole. See ei ole hooajatöölistele ehitatud paik, vaid see on koht, kus me peame elama väga pikka aega ja see peab olema selline kodu, kus me tahame tulla tagasi ja kuhu me julgeme kutsuda oma külalisi. Nii et ma näeksin meelsasti, et lilletädide kõrval Tõnismäel ja kunstiinstituudi vastas, ma võiks samasugust lillearmastus näha kõikides suurtes linnarajoonides. Lasnamäel lasena võiksin eelneva jätkuks öelda siis nii, et Lasnamäe ei saagi olla lill ja nähtavasti ma arvan, ei tule, kuna esiteks on nad siin on igasugu sedalaadi isetegevus keelatud ja teiseks, kui ta keegi neid paneb, siis kogu see linnarajooni ülesehitus on selline, et ega nad sinna püsima jää. Aga mis puudutab püsivuse ja ajutise probleemi, see mulle tundub, on vist üks kõige kesksemaid ja tõsisemaid praeguses linnaelus ja Lasnamäel võib-olla eriti. Ja asja sisu minu arvates on selles, et, et elanikud ei ole loonud ja teinud ja sättinud asju nii, et Lasnamäe on tõesti saanud sellise ajutise elupaiga staatuse vaid asja sisu ja sügav, sügavam põhjus on selles, et kogu seda plaadielamuehitus tegelikult loobki ajutist elamispaika. Sest et sellisesse kohta paratamatult ja noh, kõige paremad tahtmise juures püsivat ja ütleme siis noh, nii-öelda põlvkondade vältel kestma jäävad kodu luua ei ole lihtsalt võimalik. Seda näitavad varaselt uusrajoonide elanike küsitlused mitte ainult meil Tallinnas, vaid väga paljudes teistes liidu linnades, mis on tehtud mis näitavad umbes sellist pilti, et enamik praegusel ajal kuskil 60 70 protsenti peredest oma sisimas peavad uus linn asi endale tõepoolest ajutiseks elukohaks, kust plaanitsetakse aja pärast ära minna? Kuskil 70 protsenti uus linnade asukatest unistavad oma korter ära vahetada. Kui nüüd küsida, miks, miks see nii on ja mikspärast inimene tõesti ei taha sinna luu omale sellist püsivat pidevat kodu siis põhjused on päris niisugused tõsised ja tõsiseks võtvad ehiteks. Selliselt tehnoloogiliselt põhiliselt paika pandud elu ümbrus välistab terve hulga selliseid, iga päev tavaelust tulevate probleemide lahendamist. Noh, alates sellest, et inimestel ei ole kuskil asju hoida alates sellest, et ei ole võimalik näiteks mingilgi moel modifitseerida oma korterit, elu ümbrust, näiteks siis, kui lapsed suureks kasvavad. Paratamatu, et eri põlvkonnad peavad elama lahus. Terve hulk probleeme. Ja resultaat on selles, et noh, nagu ma ütlesin, enamik inimesi tõesti peavad sellist linna endale ajutiseks elupaigaks, joonistavad sealt lahkuda. Nii et. Ma arvan, et kui nagu kedagi süüdistada ja noh, nagu mingit probleemi näha, siis mitte eelkõige elanikes, kes on suures osas pandud sundseisu, vaid eelkõige nendes jõududes nendes printsiipides, mis loovad ja on loonud sedalaadi elukeskkonda, mis tänapäeva elulaadile siiski võib öelda, suures osas ei vasta. Kas mingisugune kultuuriline ühtlustumine on linnas toimunud, võtame siis meie oma linna Tallinna. No ma võib-olla ei vastaks otseselt sellele küsimusele, aga ma arvan, Ta on üritatud mitmeid häid ettevõtmisi teha, ma, mina näiteks pean väga lugu vanalinnapäevadest, mis on toimunud õigemini taastad ja mulle ta Tallinn väga meeldib vanalinna päevade ajal ja ma näeksin, et Tallinn Kerdamini pikema perioodi jooksul välja niimoodi kui vanalinna päevadel ma olen saanud käia paljudes Euroopa suurtes ja väikestes linnades ja teistel kontinentidel Ki ja selline niisugune kodusus ja õdusus. Ja selle juurde kuuluv võimalus näha mingisugust isetegevust, grammi millestki ise osa Saadan milleski kaasa lüüa moskvalast näiteks Arbati tänava üritanud selliseks teha. See kõik kuulub kahtlemata niisugust tähendust omavate ürituste ja ettevõtmiste hulka. Traditsioon määrab sageli linna näo ja me peame muret kandma ja hoolitsema selle eest. Et Tallinnal oleks main ennekõike kultuurilinnana. Kõik me teame, et Tallinn on suurmeister Paul Kerese kodulinn tähendab tema elamispaik olnud väga tore, et Tallinna täitevkomitee ja spordijuhid organiseerivad Paul Kerese mälestusturniiri, mis on üks kindel märk austusest kultuuri vastu. Sportlased peavad oma võistlusi näiteks Tallinna mõõgale, Tallinna purjeregattide ja nii edasi. Niisuguseid spordialaseid üritusi peetakse oluliselt ja palju mistahes muusikafestivalid ja nii edasi. Kõik see on selline ilming, mis peab kahtlemata iga endast lugupidava linna juurde kuuluma. Aga noh, ma tahaksin öelda, et kõikides asjades on oma vastandeid ja Minu meelest kodulinnas peavad inimesel silmad lahti olema ka nii heale kui halvale. Ma lähen igal hommikul tööle meie Kirjanike Liitu, avan hommikul aknad, et värske õhk tuleb, kas ametiruumi? Meie tööpaiga lähedal asub üks kemikaalide poode, teine parfümeeriapood hommikul kella 10 ajal ma näen juba, et keemia on jõudnud tõepoolest rahvahulka. Ja ma näen neid esimesi pead parandavaid mehi, ärkamisaja tegelasi, nagu ütles Juhan Smuul. Tööle tulles on kohvik Moskva eest mööda meie elavast vaatamisväärsusest punkaritest. Ma pean lugu nendest noortest inimestest, et neil on niisugust temaga vaatliku julgust ennast teistmoodi riide panna, seista, kõikide vaadata. Inimene tahab millegagi silma paista ja seda nad on saavutanud. Aga et midagi sellist teha, et sellel oleks tähendust linnalt pikemaks ajaks, et linnal oleks sellest mingisugust suuremat tulu ja hoopis suuremat tähendust on ilmsesti väga vähe, et välja otsida sellised riided, mida teistel ei ole. Kindlasti. Iga linnakodanik peab ennekõike mõtlema, kuidas temale antud ühte elujõulist energiat rakendada sootuks läbimõeldumalt. Et sellest endal oleks kasu ja veel veel enam teist. Ja sellise piltide mitme kesidus kirevus. See kuulub kodulinna jogurt. Seda me näeme. Me ei saa seda kõike vihata, need peame ka seda kõike püüdma näha, mitte kui mitte armastusega, siis vähemasti mõistmisega ja alati endalt küsima. Kas me oleme ise süüdi selles, et on tekkinud sellised situatsioonid, et me, et me näeme, näeme kõikvõimalikke kemikaale, maalide joomist ja et me nende noorsoole ei suuda anda midagi muud asemele kui seda, et nad peavad leidma eneseväljenduseks selle välise vormi, vaid mitte mingisuguse seesmise linnas elava inimese kohustuste hulka kuulub ja ennekõike just niisuguste minu meelest äärmiselt tõsiste probleemidele mõtlemine. Ja me oleme selles kõiges osalised, kui me oleme linlased, oma linnaelanikud, me ei saa ühestki sellisest, et nagu ajakirjanduslikes ilmingust mööda minna, me ei saa sellele käega lüüa. Sest me oleme üks organism. Me oleme nii või teisiti kõik kõik kokku seotud ja kui ma püüaksin väita, et ma elan mingis teises maailmas kõrgemas intellektuaalsest vääris nendest inimestest eemal, siis ma suisa valetaksin, see tõepoolest nii ei ole. Tähendab nüüd lisaks võib-olla sellele linna ühendavale kultuurielule ja kultuuriüritustele mis meil Tallinnas tõesti toimuvad, need, ütleme linna kui terviku tasemel vanalinnapäevad ja muud samalaadsed ettevõtmised, mulle tundub äärmiselt tähtis oleks sellised asjad viia ka üksikute linnaosade ja üksikute piirkondade tasemele. Sest nagu me eelnevalt rääkisime sellisest oma linnatundest siis psühholoogia õpetab nii et see hakkab peale päris Alt madalalt hakkab peale oma kodutundest hakkab peale oma koduümbruse ja koduläheduse tunnetamisest, kui, kui millestki omast ja sealt siis kasvab edasi oma linnaosa linna ja tundmiseni kasvab edasi siis linna ja kodumaani võib-olla välja. Ja vaat, kui seda alumist poolt ole, siis me oleme kaua aega püüdnud asju nii ette kujutada, et et noh, mis hoo ja oma maja ümbrus ja võib-olla ka linnaosa, mis on nii tähtis, on tähtis, on see, et inimene samastaks ennast laiemate üksustega kodumaaga. Paraku on nii, et kui seda kodutunnet lähedal ei ole, siis ei laienenud aga eriti kaugele. Ja selles mõttes ma arvan, äärmiselt tähtis, et ka sellised linnaosade ühtsustunnet kultiveerivad ja arendavad ettevõtmised võib-olla laiemini leviksid, noh, kasvõi sellised nagu mõni aeg tagasi meil möödunud aastal olid. Kalamaja päevad, miks ei võiks, võiks olla ka nimekaid ja nõmme elu integreerivad üritused. Võiks olla ju näiteks merivälja tantsupeod v peod tähendab mitte ainult linna kui terviku tasemel, vaid ka linnaosa tasemel võiksid olla selliselt kultuurilist laadi integreerivad üritused. Sest et nägu jällegi viimase ajapsühholoogia on väitnud. Hea suur linn on eelkõige selline suur linn, mis koosneb paljudest pisikestest paljudest väikestest linnadest. Ja kui inimesele on see väikelinn, nõmme, kalamaja, merivälja või ka Lasnamäe saanud viimaseks, siis saab talle omaseks ka see suur lind. Teie Jüri Tuulik olete paljudes suurlinnades käinud. Milline teile on tundunud niisugune inimsõbralik hea suur linn nagu Mati Heidmets ütles. Tahaksin küll niimoodi öelda, et küllap suurtes linnades, mida mina näinud olen, on kõige inimsõbralikum Pariis, sest temal on juba läbi aastasadade selline mingisugune maagiline ja seletamatu omadus tunduda erakordselt kodusena sellisena, et sa oleksid nagu seal varemgi viibinud. Esmahetkest alates oled sa mingis sellises eriliselt eriliselt soojas miljöös. Ja ma usun, et on niisuguseid suuri suuri linnu mis ei ole nii inimsõbralikud. Aga et meie jututeemast mitte liiga kaugele minna, siis ma asetaks siin Tallinna kuskile niimoodi keskele Tallinn, et mitte mingil juhul inimvaenulik linn, nii et inimesel tekkis tahtmine Tallinnast eemale hoiduda. Aga kas nüüd Tallinn Justinile Taadu sõbralik linn on, ta meid kõigi lausa kutsub ja meelitab ja manitseb seda ma ka samal ajal ei julgeks öelda. Küllap paljude linnade visiitkaartidega on just sadamad ja lennuväljad ja raudteejaamad, see tähendab need kohad, kustkaudu inimene antud linna jõuab. Ma mõtlen, et meil on kaasaja tasemel ja hea väljanägemisega kiire teenindusega Tallinna õhu Kaksel, mis on üks mugavamaid ja õdusam ainult üks suudeli linnale kõige lähedamal paiknevaid lennuvälja, mida ma maailmas näinud olen. Küllap peab ka mõtlema, et Tallinna balti jaam alati töötaks täpselt ja häireteta, et selles selles piirkonnas elasid, jälgitaks iga inimese ülalpidamiste käitumist. Jaa. Linnas säiliksid niisugused mitmed momendid, mis annavad niisugust kinnitust meie õdususe või turvalisuse vajadusele. Ma mõtlen, et näiteks võib-olla tõesti Tallinnas ei ole piisavalt palju niisuguseid vaikseid nurgakesi või, või lihtsalt kuskile pandud pinke, kus inimene võib hetkeks istuda, natukene jalga, puhata, mõtelda. Minu meelest on Tallinna linnas viimase 10 aasta jooksul näiteks 100 kadunud väga palju suuri kellasid. Ma ei tea, kus neid kellasid rohkem vaja on või oleme, jäid kellasse Pehk, kuid väga paljudel Tallinna nurkadel on kadunud kellad mis antud kohta kaunistasid, meelde jätsid ja tänapäeva totakas elus lihtsalt ka täiesti vajalikud olid. Ja me oleme avanud üsna palju kohvikuid Tallinnas, aga Tallinna südalinnas, ometigi on neid võimalusi veelgi teha. Tallinn on juba kohvikute linn, aga Tallinn on turismilinn ja saab seda veel suuremaks. Ma usun, et neid tuleb veel ja veel ja veel avada. Poola restauraatorid on siin suuresti abiks olnud Tallinna vanalinna. Niimoodi ülesehitamisel ja renoveerimisel. Nii et ma Advaksin küll, et Tallinna kliima on selline paras kliima vastav meie laiuskraadile. Ta vastas ei ole liigset lõunamaa temperamenti või lõunamaasoojust või sellist niimoodi liiga soojaks embuseks niimoodi ülestõstetud käsi. Aga mina julgen küll Tallinnat pidada üsnagi koduseks linnaks. Ma tahaksin teie käest küsida, et kas teile, meie, Tallinna elanikele ei tundu, et meid on siin linnas äkki liialt palju või mispärast linn kogub endasse nii suuri rahvamass. No vaevalt saab öelda, et nüüd kõik inimesed, kes Tallinnas praegu elavad, on siia saabunud siia tulnud seetõttu, et nad on juba lapsest saadik unistanud suures linnas elamisest ja, ja noh, see on nende unistuste täitumine. Kaua aega, käisse paanika ikkagi nii, et kõigepealt tehti linna töökoht siis toodi siia vorst ja pärast tulid inimest järgi. Praeguseks ajaks vähemalt, kui nüüd vaadata Tallina ja Eestimaa ülejäänud Eestimaa suhteid, siis see nii-öelda inimeste vahetus on enam-vähem stabiliseerunud. Ja laiemas plaanis Tallinna suurus Eestimaa pealinnale on ka jõudnud täiesti sellise. No ma ütleks viimase kriitilise piirini, sest selline olukord, kus pealinnas elab kolmandik rahvastikust maa on juba rahvusvahelises plaanis mõnevõrra patoloogiline näitaja. Niiet poolest, kui Tallinnast rääkida, siis on meid siin väga palju ja igasugune Tallinna edasine areng selles suunas, et inimesi elanikke Tallinnas saaks rohkem. Ma arvan, et see ei ole mõistlik ega, ega tark arengusuund mul tuleb meelde, kõneldakse kui kuulus. Polaaruurija Fridtjof Nansen tuli ühelt oma pikalt talvituselt kodumaale tagasi. Siis oli tema läbijääde triivinud laeva vastu võtmas mitme 1000 pealine rahvahulk. Ja kõneldakse, et üks tema talvituskaaslastest üllatunud seda pilti vaadates aga põhjamaalane skandinaavlane olles olevat öelnud. Annaks jumal, et need kõik oleksid põhjapõdrad. Et ma tahaksin jälle meelde tuletada meie hulgast juba lahkunud ja kirjaniku Juri Trifonov vastust ühele küsimusele ühele Lääne väljaandele antud intervjuus küsiti milliseid inimesi meil on vaja ja milliseid inimesi meil ei ole vaja ja oma kirjaniku elutarkuse kanda vastanud. Meil on vaja kõiki inimesi ja igasugune muu suhtumine on fašism. Ma arvan, et on küllalt raske reglementeerida kellel nimeldana õigus elada linnas ja kellel ei ole. Ja kui maapoisil on unistus kasvada linnaelanikuks saada, siis on väga raske talle öelda, et ta eluaeg peab jääma maale elama. Ja ilmselt sama on siis ka inimese unistused, kes tahab väikesesse linna väikeses linnas suurte saada. Aga ilmsesti teisest küljest jälle kahtlemata projekteerijad plaanijad peavad sellele mõtlema, mis astmeni linn omab veel intiimsust ja koduste õdusust. Mina olen aeg-ajalt kadelnud kahte suhteliselt mäestiku asuvate linna, üks neist on meie lähi lähinaabrite lätlaste pealinn Riia mis on juba miljonilinn, millele tema on sootuks teine, mis millel on suude linna tempo ja Sudelina kärsitust enam. Ja ma olen endale öelnud, et võib-olla tõepoolest 500000 on see ülim piir, milleni, milleni võib kasvada, Tallinn, küllap sellest alates juba hakkaks ta omandama mingisuguseid teisi, tunduvalt suuremale, organismile omavaid seadusi, sest vaadake, kui te tänaval vaatate sajakilose mehe käitumist ja seitsmekümnekilose mehe käitumist, siis 70 kilone mees läheb koos üldmassiga, teda ei pane tähele, aga sajakilone, kui ta astub trolli või trammi või ületab tänavat tahes-tahtmata juba oma kaalujakoguga. Ta on teistsugune ilming selles üldises massis ja linnaga on täpselt samamoodi, mida suurem ta on, seda kohmakamad on, seda rohkem on talle vaja toitu, seda rohkem on vaja talle õhku, seda rohkem on vaja talle igasugust tähelepanu, seda enam on vaja talle riietsedas kudema saavad tema jalavarju talle. Ja, ja ma usun, et niisugune keskmiste mõõtmetega inimesel, nagu me teame, on ju sootuks lihtsam elus saada omale riideid jala vahel peakatteid ja ja Kuliveridega raskem kui kääbustega. Ja nõnda edasi. Ma jääksin niisuguste noh, keskmise taotlejate hulka, kui ma räägin oma elupaigast ja kodulinnast Tallinnast. Nii et näeksin meelsasti, et Tallinn ei jõuakski poole miljoni piirini, vaid jääks, jääks kas või sellesse ruumi ja ja kategooriasse, kus ta praegu asub. Linna suurusest rääkides tundub nii, et mida suuremaks läheb linn, seda vähem õdusamaks jääb ta kohalikel elanikele, aga suuremat külgetõmmet omab turistidele külastajatele. See on tuntud Moskva probleem, mida kõik Moskva uurijad rõhutavad, et Moskvas järjest, kuna ta on juba niivõrd suur järjest rohkem jõudu, aega, energiat, pinda, raha kulub sellele noh, toita, katta, mõjutada neid inimesi, kes käivad Moskvas ajuti ja seetõttu järjest väiksemat osa sellest energiast linna energiast võib öelda, saab kulutada põlisasukatele. Nii et ka sellest aspektist muidugi niisugune väike või mõistlikes piirides linn on palju inimlikum, mõistlikum. Te ütlesite Moskva uurijad, kas ka meie Tallinna peale niimoodi tõsiselt mõeldakse? Linnasotsioloogia on olemas, Te, ütlesite, Mati Heidmets, meil. Võiks öelda nii linnasotsioloogia on olemas, aga mis küll peaaegu puudub, on linnas statistika. Tähendab, praktiliselt meil puudub statistiline pilt kasvõi sellest elanikkonnast, kes asustab tänasel päeval Tallinnat, Narvat, Tartut, ja kuna sellist nihukest tõepärast statistikat peaaegu kättesaadaval ei ole, siis ka see nii-öelda linnasotsioloogia on suures osas oletuste, arvamuste ja, ja noh, selliste suhteliselt ebamääraste asjade baasil arenev teadus. Ma ütleks, et genosotsioloogia on olemas, aga teda liiga tõsiselt praegusel hetkel ei maksaks võtta. No linn on ju samasugune elav organism, nagu seda on inimene ja seetõttu kahtlemata linna tervise kohta peavad olema samasugused andmed nagu inimese kohta. Seal palju rääkinud avalikustamisest ja räägime seda veel paljude oluliste asjade kohta andmed puuduvad. Meil on senini avalikustamata mitmed viimased üleliidulise rahvaloenduse andmed on puudu väga olulised andmed, nagu üleliidulise lagedaks kirjutavad juhtivad Nõukogude Liidu meedikud. Puuduvad väga paljud täpsed andmed meditsiini olukorra kohta, mis takistavad uute tähendust omavate programmide loomist vastuvõtmiste elluviimist. Täpselt sama oluline on, et ainult linnajuhtidele, vaid ka kõigile linnaelanikele oleksid kättesaadavad võimalikult palju andmeid selle linna kohta. Kui inimene ehitab omale maja, siis ta loomulikult ju teab absoluutselt kõik selle maja kohta, kuidas seda maja köetakse, kuidas nad käivad, tema aknad, uksed ja nii edasi. Linna elanik peab samamoodi teadma kui palju elab linnas elanikke, kui palju on haiglates voodikohti. Kui suudan linnas narkomaanid, joodikud saadab. Kui suudan linnas kuritegevuse protsent, kuidas selle vastu võideldakse, kuidas võideldakse alkohoolikute vastu? Kõik need näitajad on vajalikud selleks, et inimene tunneks ennast turvaliselt ja kaks konkreetselt, mida tema heaks tehakse ja mida veel võiks teha. Nii et ma usun, et siin osas avalikustamine kahtlemata peab oluliselt parem olema, kui tuleks hetk. Kas te olete minuga nõus, kui me meie vestluse lõpetuseks püüaksime arvata, nii et üks niisugune ideaalilähedane linn oleks siiski selline milline mõtleks inimese peale kõik inimese heaks nii-öelda? Ideaalilähedane ideaalile lähenev linn on eelkõige minu ettekujutust mööda selline, kus igal linlasel on võimalus mõelda ja reaalselt tegutseda oma linna suhtes, tähendab kus iga linlane on ka objektiivselt võttes noh, natukene mingil määral oma linnapere. Ja ma arvan, et see loob eelduse sellise oma tunde tekkeks ja selline suhe linnaga on võimaldatud, siis noh, ma arvan, kujunebki välja see, mida me, millest me praegu unistame reaalne elukeskkonda, ideaallinn. Mina tahaksin sõnastada niimoodi oma mõtlemised. Küllap olen ma mujal maailmas näinud kaunimaid linn kui Tallinn ja rohkemate vaatamine. Tallinn kuulub kõige meeleolukamate linnade hulka ennekõike Tallinna vanalinn ja, ja kui inimesel on valida üks linn nagu inimesel olevat õigus valida oma hingemaa, siis, Minu hinges paljud asjad niimoodi on ühes helindis selle muusikaga, mida nimelt konkreetselt see mere ääres paikneb, Tallinna linn minule pakub. Ja, ja kui, kui me ütleme, et Lindab kõige andma inimesele, siis olgu meie esmane kohus mitte teistelt nõuda või kelleltki olematult abstraktselt isikult midagi nõuda või midagi süüdistada. Kas on nii või teisiti. Ehk hakkab linnakodanikuõigused ja kohustused sellest, et ta kõige esmalt enda käest küsib mis tema on teinud oma kodu jaoks ja kas ta tunneb, et temal on selle linnakodaniku kõik kohustused ja kõik õigused täidetud. See on sama tunne nagu nagu lapsevanem peab kasvatama lapsed jalule ja nende eest pidevalt hoolitsema. Ehk on siis meie kohus täpselt samamoodi hoida ja kaitsta seda ühteainsamat linna, mida meil kõigil elusad