Mina olen Peep Ilmet, loen luuletuse kogumikust sõelatud luule. Kas sünnid sa laual või liual, kas orbe või koolnute kuul? Kolm peeki lööb läbi su lihast ning röökima lõheneb suu siis ahmides valu ja piima, kui verd imev, näljane kaan, saad määratud sündimismärgid, keel, meel, maa. Kas kasvad sa kauneimal niidul või mornide majade maos? Kas soosib sind pakatav tervis või piinutab tõbede kaos? Ükspuha, kas paitust või piitsa, sa võimatud soovidessaad, sus, sööbivad sündimismärgid, keel, meel, maa. Kas kõnnid seal lakutud rajal või varakult, kirvendab Pehk. Kas imetlus täidab su päevi või hüljatud hinge, see tehk? Kas õpitööd tahud, kui tapper või ärad, kui hambutu saag sa avastad sündimismärgid, keel, meel, maa, siis saabubki aeg, millal poisid lööb pimedaks leegitsev vahk siis mullused tüdrukuid hullub ja rebestub neitsinahk. Kõik tuleku sildade rusud, üks kuristik endale saab verd purskavad sündimismärgid, keel, meel, maa, AEG lahutab sõbrad ja armsad ning vermetel kivineb Corp. Nüüd endisest tuimemalt tuikab uus vormile lisandub Varp. Sa mõtled, et midagi enam ei tohi? Ei jõua, ei saa. Kui paisetsus, sündimismärgid, keel, meel, maa, kas kulged kui põlatud petis või hõljudes pühaku moel. Kas vedeled siid pehmes sängis või püherdad joobnuna Rael kas kodus või võõrsil või kooldes võib hetk tulla, teadjaks saad, on kõikidel sündimismärgid, keel, meel, maa.