Pjotr Tšaikovski on rikkaliku muusikapärandi kõrval jätnud järelega rohkesti oma mõtteid muusika kohta nii oma artiklites, päevikutes kui kirjavahetuses. Tänapäeval, kust Tšaikovski ooperit kuuluvad raudvarana kõigi suuremate teatrite repertuaari. On raske uskuda, et nii helilooja ise kui paljud tema kaasaegset leidsid pikka aega, et tal puuduvad täielikult lava jaoks kirjutamise eel soodumused. Lavaline anne. Fakt, et mul puudub lavaline soon, on ammu kindlaks tehtud, kirjutas Tšaikovski Danielile 1878. aastal. Ent ometi pöördus helilooja ikka ja jälle ooperižanri poole. Õppis iseenda ja teiste kogemustest. Tulemuste üle pole tänapäeval mõtet polemiseerida, aeg on kõik paika pannud. Ent võib-olla just nende vaevade ja kahtluste tõttu on tema kirjalikus pärandis nii palju arutlusi ooperi ümber. Väike valik neist mõtteavaldustest jõuab tänasesse saatesse. Kirjast Nadežda fon mekile 1885. aastal. On midagi vastupandamatut, mis tõmbab kõiki heliloojaid ooperipoole. See on see, et ainult ooper annab vahendi suhtlemiseks publiku massidega. Minu man Fredi mängitakse kord kaks, jäetakse kauaks seisma ning keegi peale käputäie sümfooniakontserte külastavate asjatundjate ei tunne teda. Samal ajal kui ooper ja ainult ooper lähendateid inimestele teeb teie muusika omaseks tõelisele publikule teeb teid mitte ainult üksikute kitsaste ringide, vaid soodsate tingimuste puhul kogu rahvavaraks. Ma arvan, et selles püüdes ei ole midagi hukkamõistetavat. See on, et mitte ainult auahnus ei olnud ajendiks suumannile, kui ta kirjutas Jenoveeva või Beethoven-ile, kui ta lõi oma Fideeljo. Vaid loomulik soov laiendada oma kuulajate ringi, mõjuda võimalikult suure hulga inimeste süda meile. Ainult et sealjuures pea taga ajama väliseid efekte, vaid tuleb valida kunstilise väärtusega süžeed, mis on huvitavad ja haaravad. Moodsarkis armastan ma kõike sest me armastame kõike inimeses, keda me tõeliselt armastame kõige enam Don Juani, sest tänu temale sain ma teada, mis on muusika. Selle ajani, kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani ei tundnud ma midagi peale Itaalia, muide sümpaatse pool muusika. Mozart jõuline, mitmekülgne sügavgeenius, ooperivaldkonnas ei ole tal tänini ühtegi võistlejat. Tema orkestratsioon võrreldes Berlioosija meier peri omaga on muidugi hõre. Tema aariad on mõningal määral venitatud ja patustavad sageli järeleandmisega lauljate, kapriiside Levirtooslikkuses tema stiilist õhkuks nagu tolle aja piinutsevate kommete hõngu. Kuid sealjuures on tema ooperit ja eriti Don Juan tulvil ülimat ilu, tulvil dramaatilise tõemomente. Tema meloodiad on kuidagi eriti hurmavalt peened harmoonia pillavalt rikas, kuigi lihtne. Kuid peale kõige selle oli Mozart, muusikalis-dramaatilise karakteristik, jäljendamatu meister ja ükski helilooja peale tema ei ole veel loonud selliseid lõpuni väljapeetud, sügavalt ning tõetruult kavandatud muusikalisi tüüpe. Nagu Don Juan Tonja. Anna Leporennotserlina. Ansamblites stseenides, kus toimub teose dramaatiline areng on Mozart andnud muusikalise loomingu ületamatuid musternäiteid. Eriti tulvil sügavat rägismi on kõik stseenid, kus esineb Tonja, anna see uhke kirglik kättemaksuhimuline hispaanlanna tema südantlõhestavad kaebedja oiged, tapetud isa laiba juures, tema hirm ja kättemaksuhimu stseenis, kus ta kohtab õnnetuse süüdlast. Seda kõike on Mozart edasi andnud sellise haarava jõuga. Et mulje sügavuselt võiks temaga kõrvutada vahest ehk ainult Sekspiri paremaid stseene. Kui palju graatsiat ja tunde siirust on Mozart vastandina tonni anna süngele kujule kätkenud oma tserliinasse kui meisterlikult, millised terviklikkusele on ta andnud Leporello kõige mitmekesisemates situatsioonides. Ja lõpuks, kui palju säratunde ilu köitvad lõbusust on Don Juani enda partiis. Paljud esmaklassilised muusikalised väärtused kuuluvad dramaatilise muusikaliiki ja nende autoreid on inspireerinud just dramaatilised motiivid. Kui ooperit üldse ei oleks, siis ei oleks ka Don Juani Figaro pulma, Rutslani ja nõnda edasi. Muidugi, lihtsa terve mõistuse seisukohalt on mõttetu ja rumal panna inimesi mitte kõnelema, vaid laulma laval, mis peab peegeldama tegelikkust. Kuid inimesed on selle absurudsusega harjunud ja kuulates sexteti Donsuanis ei mõtlema enam sellele, et toimub midagi kunstilise tõenõuetele vastukäivat vaid lihtsalt naudin muusika ilu ning imetlen hämmastavat kunsti, millega Mozart on osanud iganes eksteti kuuest osast anda erineva iseloomu ja varjundada eredate värvidega iga tegelast, nii et märkamata tõe puudumist asja olemuses endas. Olen rabatud tingliku tões sügavusest ning vaimustus sunnib vaikima mu mõistuse. Nii. Rossini oli suur väikestes asjades, tema sfääriks on kerge koomiline žanr ja selles valdkonnas ei suutnud temaga võistelda keegi, isegi mitte kõrge andeline Ober. Ei ole midagi köitvamat kui Rossini, muusika, sundimatu, loomulik lõbusus. See on nii koketeerivalt armas, nagu seda pole ükski teine kergesse žanris muusika. Ja kui kõigele sellele lisada Rossini meisterlikkus, harmoonias ning oskus kirjutada häälele nii, et lauljal oleks meeldiv ning mugav laulda tema sädeleva osav instrumentatsioon siis on tulemuseks eeskujulik ja ühtlasi jäljendamatu lüüriline teos. Hugenotid on üks ilusamaid oopereid koguleerilises repertuaaris ja mitte ainult professionaalne muusik, vaid ka iga vähegi arenenud diletant armastab seda suurepärast muusikat selle neljandal matuseimepärase armastusstseeniga, mis seisab esikohal kõigi seda liiki teoste hulgas selle suurepäraste kooridega, selle instrumentatsiooniga tulvil uudsust ning originaalseid võtteid, selle hoogsalt kirglike meloodiatega ning selle marssellilevalentiinile, katoliiklaste usufanatism yle jahugenottide passiivsele mehisusele meisterlikult antud muusikaliste ise loomustustega. Ainukeseks laiguks Meyerbeeri suurepärases muusikalises pildis on Margarete osa, mis on tüütuseni kirju ülikroonulikest Fiorituuridest. Hale tribuut 30.-te aastate publiku nõudmistele, kes tingimata tahtis igas ooperis kuulda vähemalt ühtkoloratuuri partiid. Eile õhtul mängisin algusest lõpuni läbi see Garmini. Minu arvates on see sõna tõsises mõttes meisterteos. See on üks neist vähestest asjadest, mis ülimal määral kajastavad kogu epohhi muusikalisi püüdlusi. Ja kui tore ooperis süžee. Ma ei saa pisaratega mängida ooperi viimast stseeni. Ühelt poolt härjavõitlust jälgiva rahvahulga pidulik juubeldamine ja jäme lõbusus teiselt poolt kohutav tragöödia ja kahe peategelase surm, keda kuri saatus juhtum on kokku juhtinud ja läbi terve kannatuste rea vältimatu hukuni viinud. Olen veendunud, et aastakümne pärast on Carmen kõige populaarsem ooper maailmas. Oma vähe nõudlikkuses on see aromaatne muusikaõis tulvil imetlusväärset ilme. Wagner seadis oma kunstilise tegevuse eesmärgiks tõsta ooper muusikalise draamatasemele ning välja heita ooperist kõik tinglik, rutiinne, dramaatilise tõenõuetele mittevastav. Rääkimata juba sellest, et pretensioon saavutada reaalset tõde sellises tinglikus, kuid kaunis vales, nagu seda on ooper on andestamatu don Kihotlus. Vaatame aga siiski, kuidas nimelt püüab Waldner saavutada oma eesmärki. Tegelaste karakteristik jätab vaatner orkestri hooleks. Tavaliselt vastab igale neist lühike motiiv, mis antud tegelase igakordsel ilmumisel kuuldub orkestris. Et vältida motiivi monotoonset kordumist, peab helilooja kasutama variatsiooni vormi. See on andma harmoonia ja orkestri koloriidi abil motiivi, nii et need muusikalise väljenduslikkuse kaks tähtsaimat faktorit annaksid edasi meeleolu, millega tegelane kannab ette talle libretistil Wagneri enda poolt määratud teksti. Tekst ise kirjutatakse nootidele, mis omakorda ühendatakse orkestrisaatega, nii et kujuneks varem loodud muusikaga sobiv meloodiline fraas. See ei ole too range loobumine kaunimiloodilisuse väärtustest tõetruu deklamatsioonid millest juhindus Kluk või kadunud Tarkovski kivist külalise loomisel. See on kõige ehtsam sümfonisti võtte, kes on armunud orkestri efektidesse ja ohverdab nende nimel nii inimhääle, ilu kui ka sellele omase väljendusrikkuse. Kõik, millest me Wagneri juures vaimustume, kuulub sisuliselt sümfoonilise muusika valdkonda. Tetra loogias ja Parzsyphalis ei hooli vaatner lauljatest. Nendes suurepärastes ja majesteetlik ess sümfooniates on lauljail täita vaid orkestri koosseisu kuuluvate instrumentide osa. Ilmselt andmas kanni mitte ainult väga andekas, vaid ka väga tark inimene. Ta mõistis, et käesoleval ajal puhuvad kõikjal realismi tuuled. Kunsti lähenemine elu tõele. ETV ootani Brunhilde ja Fahnerid ei kutsu tegelikult esile elavat kaastunnet kuulaja hinges. Et inimene oma kirgede ja kannatustega on meile arusaadavam ja lähedasem kui Valhalla jumalad ja pooljumalad. Otsustades süžeede valiku järgi tegutseb maskänni mitte instinkti, vaid kaasaegse kuulaja vajaduste sügava mõistmise ajel. Seejuures ei toimida nii nagu mõned itaalia heliloojad, kes püüavad võimalikult rohkem sarnaneda sakslastele ja nagu häbeneksid, olla oma rahva lapsed. Ta illustreerib valitud elulisi draamasid puhtitaallasliku plastilisusega ja kunstipärasusega. Ja tulemuseks on teos, millele publik vaevalt saab keelata oma sümpaatiat ning mis teda köidab. Nendest mõtteavaldustest ooperite kohta, millest osa juba tollal ümmarguselt 100 aastat tagasi kuulusid klassikasse osa oli ta ka päris uued ja kaasaegsed võib välja lugeda, mida Pjotr Tšaikovski ooperil tootes ja mida ta seal taunis. Vene ooper alles otsis oma teed. Enamik hiljem üldise tunnustuse leidnud teostest olid veel sündimata. Saikovski huvi ooperi vastu oli suur mitmed ebaõnnestunud katset tehtud, kuid ta otsis visalt süžeed järjekordse ooperi jaoks. Jälgime neid kirju, mis on seotud tema esimese tunnustuse võitnud ooperi loomisega. See viib meid 1877. aasta maikuusse. Möödunud nädalal külastasin kord Lavrovskajat, see oli silmapaistev ooperi- ja kontsertlaulja. Jutt kaldus ooperis režeedele. Tema rumal mees jahvatas kirjeldamatut tühja-tähja ja pakkus kõige võimatumaid. Seesid. Liisa Andrejevna vaikis ja naeratas heasüdamlikult. Ja ütles siis äkki. Aga kui võtaks Jevgenia niigini? See mõte tundus mulle kummaline ja ma ei vastanud midagi. Hiljem süües trahteris üksi lõunat, meenus mulle Oniginud. Jäin mõttesse ja leidsin, et Lavrov käia. Ettepanek on võimalik. Siis haaras mind ning lõuna lõpuks olin otsustanud. Jooksin kohe otsima puskinit. Suure vaevaga leidsin, tõttasin koju, lugesin vaimustusega uuesti läbi ning veetsin täiesti unetu öö, mille tulemuseks oli toreda ooperistsenaarium Puškini tekstiga. Kuidas ma põlen kannatamatusest asuda selle süžee kallale? Kui rõõmus ma olen, et vabanen Etioopia printsessi test, vaarao test mürgitamistest iga liiki triviaalsustest. Kuid tohutu palju poeesiat on oneedinis? Ma pole, ei eksiarvamusel, ma tean, et selles ooperis on vähe lavalisi efekte ja liikumist kuid süžee, üldine poeetilisus, inimlikkus ja lihtsus koos geniaalse tekstiga teevad need puudused kuhjaga tasa. Nüüd, kus esimene tuhin on möödas ja ma saan juba objektiivsemalt suhtuda sellesse teosesse, neid mulle, et ta on mõistetud ebaedule ning ei ärata publiku tähelepanu. Sisu on väga lihtne, lavalisi efekte pole, muusikal, puudub sära ning lärmakas efektsus. Kukkus nii välja, et doneegin teatrisse ei ole huvitav. Sellepärast ei rahuldada neid, kellele ooperi esmaseks tingimuseks on lavaline liikuvus. Need aga, kes on võimelised otsima ooperist traagilisest Beatraalsusest kaugete igapäevaste lihtsate üldinimlike tunnete muusikalist väljendust võivad ma loodan Periga rahule jääda. Ühesõnaga, ta on kirjutatud siiralt ja sellele siirusele panen ma kõik oma lootused. Ma ei anna mitte kunagi seda ooperit teatrite direktsiooni enne, kui seda pole mängitud konservatooriumis. Mul pole siin vaja suurt lava, selle rutiini ja tindlikkuse, selle andetute, režissööride ja mõttetu, kuigi hiilgava lavastusega selle vehklemismasinatega kapellmeistri asemel ja nii edasi ja nii edasi. Oligi nii, jaoks on mul vaja järgmist. Esiteks keskmisi, kuid hästi välja õpetatud ja kindlaid lauljaid. Teiseks lauljaid, kes ühtlasi mängivad hästi, kuid lihtsalt kolmandaks vajalik on mitte hiilgav, vaid ajastule rangelt vastav lavastus. Kostüümid peavad olema tingimata sellest ajast, mil toimub ooperi tegevus kahekümnendad aastad. Neljandaks, koor peab olema mitte lambakari nagu keiserliku laval, vaid inimesed, kes võtavad osa ooperitegevusest. Viiendaks. Kapellmeister peab olema mitte masin ja isegi mitte muusik alana Pravnik, kes ajab taga ainult seda, et seal, kus on, siis ei mängitaks c vaid tõeline orkestri juht. Ühesõnaga vajan selle lavastuse jaoks Arkeste ja seejuures minu sõpru. Rava uss. Annab Taavi Eel ja. Fenomeniga. Muide. Uus hoo vaos rõõmaani Joosin, viidad. Ma ei hakka enam vaidlema selle üle, kas soneegin on lavaline või mitte. Olen valmis nimetama Woneeginik, mitte ooperiks, vaid milleks soovite seenideks lavamänguks pojeemiks, nii kuidas teile meeldib? Mul tekkis tahtmine kirjutada muusikaline illustratsioon oneeginile. Seejuures pidin ma paratamatult käsutama lavateose vormi ja olen valmis enda peale võtma kõik tagajärjed, mida toob kaasa minu kurikuulus oskamatus mõista lavas spetsiifikat ning valida seesid. Mulle näib, et Puškini värsside ilu lunastab kõik lavalised puudujäägid. Muusika, Kohtla ütlen teile, kui kunagi on kirjutatud muusika siira kiindumuse ja armastusega süžee ning tegelaste vastu siis on, see on niigi nii muusika. Kirjutasin seda heldinult väljendamatust, rõõmutundest ja värinaga hinges. Ja kui kuulajas kajastub vähimgi osa sellest, mida tundsin seda ooperit kirjutades siis olen väga rahul ja rohkemat Maywaja. Olen nüüd jõudnud veendumusele, et ooper peab üldse kõigist muusikaliikidest olemad kõige enam mõistetav. Ooperis stiili suhe sümfoonilise ja kammermuusikastiiliga peab olema samasugune nagu dekoratiivmaalisuhe akadeemilise maaliga. Sellest muidugi ei järeldu, et ooperi muusika peaks olema banaalsem labasem igast teisest muusikast ei asi ei seisa mitte mõtete kvaliteedis, vaid stiilis. Väljendusviisis.