Reedel kohtus vabaerakond Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarandiga ja jutuks oli see, kas tarand oleks valmis presidendiks kandideerima ja mida ta selles ametis sooviks ära teha. Indrek Tarand on meil ka täna stuudios, no enne meie intervjuud kõlas Justamendi laul, vangile ei meeldi trellid. Kas võiks lühidalt kokku võtta, et selles loos on kirjas paljude presidendikandidaatide ideaalprogramm ja tõdemus, et oma rahvaga nad sooviks olla koos, et kas see laul võtaks kokku teie presidendiameti nägemust sisaldavad detailid. Minu puhul on see vankumatu tõsiasi, et mulle tegelikult meeldib oma rahvaga koos olla ja teiste eest ma ei oska rääkida ja teised on selles mõttes ka mitu miili tagapool, et nad ei ole presidendikandidaadist kunagi olnud, nad ei tea, mida see tähendab. Tõsiselt jätkates siis, mis seis teiega täpselt on, et erinevalt paljudest teistest peaaegu et areenile saabunud kandidaatidest olete teie valmis tingimuslikult kandideerima, et kas need tingimused on sellised, et kui paistab reaalselt, et võite omada mingisugust võimalust, siis sekute valimistesse aga osalemisrõõmu, nagu te ütlesite, et teil on juba kandideerimiskogemus olemas, et osalemisrõõmu pärast enam presidendikandidaadiks saama ei hakka? Võib ka nii ütelda, aga põhimõtteliselt on minu positsioon või lähtenurk alati selline, et kui Eesti vabariigi demokraatlik protsess on mingisugusel põhjusel kahjustunud või kahjustumas siis ma olen kohustatud rakendama oma sümmeetrilise poliitika tegemise vahendeid ja meenutan siinkohal, et mõnikord õnnestub ka midagi paremuse poole pöörata. Näiteks kinniseid nimekirju Euroopa valimistel enam ei ole. Meenutan ka seda, ei toimunud siiski ühe kandidaadiga presidendi ametisse pühitsemist viis aastat tagasi ja kahjuks tänasel päeval isegi Marju Lauristin hiljutises intervjuus ütles, et see presidendi valimise seadus, millele ma püüdsin viis aastat tagasi tähelepanu juhtida, on väga vilets ja tuleks ringi teha. Aga paraku me näeme, et poliitiline klass, selle asemel et tegeleda presidendi valimise korra parandamisega pakub meile hoopis uskumatus jultumuses seaduseelnõu, mis võimaldaks riigikogu liikmetel istuda ka Võnnu ja Pärnu volikogudes ja nii edasi. Et sellised asjad muidugi teevad ärevaks. Ehk siis proovitakse suurendada oma mõjuvõimuga tulevikus valijameestega. Ehk kui riigikogu liikmed ei saa parlamendis oma tööga hakkama, ma pean silmas presidendi äravalimist, siis ollakse valmis, et minnakse ka valijameeste kogus nii suurema panusega, ehk siis mõjutatakse mänguga valijameeste valimisel või. Jah, kaugemas perspektiivis on ka see eesmärk kindlasti neil silmas, aga tegelikult ma arvan, et nad lähtuvad siiski siuksest alasti tõest, et paljud parteilased on ju toolikesed ja niimoodi siis saaks oma truisid lojaalseid liikmeid istutada kuskile soojale kohale. Aga selle kõige suurem oht on muidugi see, et see tapab kohaliku omavalitsuse mitte täielikult ära ja sellele tuleb muidugi kõigi jõududega vastu seista. Sümmeetriliselt ja asümmeetriliselt tegevusest. Seletage lihtsamale inimesele ära, et mida selline tegevus endast hõlmab. Noh, see on paralleel, eks ole, tegelikult ütleme, sõjalisest terminoloogiast, kus on konventsionaalne lahingutegevus ja siis asümmeetriliselt tegevused ja sümmeetrilist tegevust harrastab tavaliselt see pool, kellel ei ole konventsionaalset jõudu. Minul näiteks puudub partei ja seltsimeeste distsiplineeritud read. Ja seetõttu ma pean kasutama neid variante, mis, mis osutuvad võimalikuks nii-ütelda konkreetses situatsioonis. No räägime praegustest kandidaatidest kõige intrigeerivama seis tõenäoliselt reformierakonnas, Siim Kallas ja Marina Kaljurand. Ärme unusta, Urmas Paet, Urmas Paet, et miks te Kallase peale nii pahane olete? Olete asunud suisa kaljuranna toetajate sekka, et annate talle minu andmetel aeg-ajalt ka nõu? Ma ei tea, kas välispoliitilistel teemadel või presidendivalimiste teemadel, aga teid on siin-seal nähtud. See, et meid on koos nähtud, ei tähenda, et mina annan teile nõu, võib-olla me arutame näiteks hoopiski, kuidas mina saaksin abistada välisministeeriumit Indias vangis olevate Eesti kodanike koju toomisel. Aga ma ei ole Kallase peale sugu kuri. Ma olen öelnud, et kui valik oli Marina Kaljuranna ja Siim Kallase vahel kõige esimesena ju niisugust juttu aeti siis loomulikult toetan ma Marina kaljuranda, kes vähe sellest, see vastab minu ettekujutusele, et Eesti poliitikas võiks olla rohkem naisi. On ka väga terane inimene, eriti võrreldes Siim Kallasega, kelle senine elukäik põhineb põhimõtteliselt ametisse nimetamistel. Nende hind on sageli Siim Kallase poolne reetmine. Meenutame Juhan Partsuuga tehtud lepingut, meenutame Mart Laari valitsuse lõhki ajamist tehingut savisaarega. Ja ma ei hakka nagu rohkem kaugemale minemagi, et Siim Kallase puhul ei ole täheldada uuenduslikke ideid, on jälle tulnud välja sellega, et Tartu Ülikooli 60.-te aastate komsomolitegelased võiksid moodustada mingi eluaegsest senati ja see on nagu kommunistliku liikumise üks põhidogmasid, et kui juba nomenklatuuri saad, siis oli sealt ees, lähed ära, lähed ainult jalad ees. Nii et selles võrdluses Kallas versus kaljurand olen ma loomulikult tingimusteta kaljuranna poolest. Aga kuna meil on teada, et reformierakonnal on väga pikk pink ja sealt kerkib kandidaadi kandidaate nagu seeni ja muid lõbusaid inimesi, on ka teada andnud, et nad kandideerivad või mõtlevad vähemalt sellele, et ehk siis, kui reaalne situatsioon kehtiva seadusandluse kohaselt päevakorda jõuab, siis vaatame, kes õlal üldse on jäänud ja, ja mida ma siis toetan või teen? Aga kui palju te üldse Reformierakonna hingeelu tunnete, et kumma kandidaadi taha Reformierakond võiks minna, kui noh, ütleme tõesti valik oleks siis Kallase ja Kaljuranna ja Paeda vahel. Ei, ma ei tunne õnneks seda tüüpi inimeste hingeelu. Viimati kuulsin, et Rein Langi bolševistliku hingeelu lõi välja ja ta hakkas seletama, et parteiliselt kodanikud on palju paremad kui mitte parteisid ja neil on automaatselt mandaat. Ma ei tea, mis mandaadist lange, räägib ta, kandideerinud isegi viimastel valimistel. Nii et õnneks ma seda hingeelu ei tunne. Aga ma loodan siiski seda, et et viimati, kui Siim Kallas kandideeris nii hüppelaua mõttes Euroopa liberaalide partei juhiks ALDE juhiks siis Budapestis seisid tema selja taga Keit Pentus, Rain Rosimannus, Ester Tuiksoo ja Priit Toobal. Mina isiklikult ütleks Siimule nõu, et mida vähem kurjategijaid su selja taga seisab, seda kindlam on edasipääsuvõimalus. Nii kandidaati on veel teisigi. Jaak Jõerüüt. Tema osas pole vist väga millestki selles mõttes rääkida, et ma pean silmas seda, et Vikipeedia sissekanne märksõnaga kummarid ahju avab Teie suhtumise vist üsna ammendavalt selles teemas. Ma tsiteerin, et kommarite ahju on antikommunistlike kirjadega T-särk, mille valmistasid 2005. aastal ajalehekeskus tegijad. Särki kasutati 23. septembril 2005. aastal Kadrioru staadionil peetud Eesti televisiooni ja Eesti raadio jalgpallimatšil. Seda kandes põhjustas Indrek Tarand särgiskandaali, mille tagajärjel Eesti kaitseminister Jaak Jõerüüt tagasi astus. Ma arvan, et diageerid on ka ise oma pikemas põhjenduses öelnud, et see oli võib-olla tema pikas pettumuste ahelas viimane tilgake karikasse. Kui me mäletame, siis Ta kirjutas pika kirja, miks ta tegelikult ministrikohalt tagasi astus ja üks väheseid mitte vähetähtsaid põhjuseid oli seal parteipoliitiline korruptsioon ja onupojapoliitika ja sellised asjad. Aga millised kandidaadid veel võiks olla presidendivalimistel praegu peidus, et keda näiteks sotsid ja IRL valmistuvad välja tooma? No, ega mina ei ole mingi see nõid, Nastja või Kerru, mina teaks, keda nemad valmistuvad, ei valmistu, aga põhimõtteliselt praeguse seisuga seaduse mõttes. Iga 40 aastane Eesti kodanik, kes ei ole parasjagu tegevteenistuses ja kriminaalkorras karistatav kriminaalkorras karistatud, on õigustatud olema kandidaat ja sellisena ma ei välistaks igasuguseid üllatusi ka veel. Mart Helme käib praegu mööda maad ringi ja räägib, et valijameeste kogus on temal kõige suurem võimalus. Reformierakond kiidab takka, on siis või? Ei ole, see ongi just Reformierakonna, eriti Siim Kallase, selle kuulsa propaganda meeskonna selline järjekordne hirmu müüte, et nemad on harjunud teatud määral kodanikke hirmutama kord savisaarega, kord Venemaaga, kord ma ei tea, millega nüüd siis on helme võetud selleks Tondiks. Helmel ei ole valimiskogus minu vastu mitte mingisuguseid võimalusi mille põhjal ta seda ütleta teadmiste kõrguselt. Paljude võimalike valijameestega kui paljude omavalitsusliitudega paljude vallavolikogudega te olete praeguseks kohtunud, et see teadmine oleks saanud tekkida. Ma ei ole ühegi vallavolikoguga kohtunud. Loomulikult olen ma mõnes vallas ringi liikunud, inimestega ka seal presidendivalimiste teemal rääkinud, aga üldiselt me räägime rohkem Euroopa Liitu vaevavate kriiside üle ja nende lahendusvõimaluste üle. Nii et ma ei käi tegemas mingit lobi iseenda või kellegi teise kasuks. Ma olen selliseid sügavalt juurdunud arvamusel, et Eesti kodanikud on kõik sedavõrd küpsed inimesed ja tajuvad poliitilistes toimingutes omavastutuse määra suisa maks Veeberlikus filosoofilises võtmes ja teevad, kui neid ei segata mingite parteiliste piinakruvidega üsna õigeid ja kaalutletult ja vastutustundlikke otsuseid. Aga ma tuleks selle helme juurde tagasi, et kui nüüd pikas perspektiivis asjalikult või läbimõeldud Reformierakond talitab, kui ta püüab sellist vana head tandemi, et Keskerakond ja Reformierakond vastandumist paari mõttes nüüd välja vahetada või ümber mängida, siis Reformierakond EKRE liinile, et mis sellise ütleme, vangerduse tulemused võivad olla, et kui nüüd tõesti augustikuus me kuuleme, et ja mida lähemale augustikuule, et Mart Helme võimalused valijameeste kogus võita on enneolematult suured, siis. Me peaksime kuulma, sellel ei ole ühiskonna ka nagu väga suurt seost, mida juhtivad parteilased oma peakestes välja on mõelnud, et isegi kui arvamusküsitlused või, või mingid muud sedasorti mõõtmised näitavad augustis jäid üks keegi teine, kolmas Mart Helme, sealhulgas on väga popid, siis riigikogu valimisvoorudes selle peale nüüd mingeid kokkuleppeid teha on väga raske. Ja valimiskogus on valijamehed, nagu ma ütlesin, täiesti vabad oma mandaadi teevad, mida nad õigeks peavad. Aga seal oligi. Keskne argument oli see, et Mart Helme teeb enneolematut professionaalset kampaaniat. Kas teie olete kuulnud midagi enneolematult professionaalsest Mart Helme presidendivalimiste kampaaniast? Ei kahjuks ei ole ma seda kuulnud ja nii palju, kui Mart Helmet tunnen, oli ta enneolematult professionaalne ansamblis hübriidpärast, seda ei ole ta midagi enneolematult professionaalset teinud. Räägime. Presidendi ametist, et miks te peaksite saama presidendiks, kuid olete korduvalt püüdnud avalikkust veenda, et selles ametis ei ole väga midagi teha ja see on üsna ebaoluline amet. Kahjuks on see tõesti nii, et põhiseaduse kitsas tõlgenduses on see väga ebaoluline amet. Paraku on mul ka andmeid, et väga suur kodanike osa arvab teistpidi ja sellepärast minu põhimõte on olnud, et tuleb korraldada rahvaküsitlus, kus antakse kodanikele kolm valikut. Tingimusel, et presidendi võimuvolitusi ei suurendatud. Kas pooldate kehtiva viletsa korra jätkumist, kas pooldate presidendi otsevalimist või pooldate sellise õukonna mängimise ära lõpetamist? Ja kui kodanikud on selles küsimuses oma nõuandva tahte teatavaks teinud, siis oleksid parlamendil imelihtne valitud suunas seadusi muuta. Aga mis suunas ta ise sooviksite muuta, et kas presidendi institutsioon tuleks ära kaotada, et kui te saate presidendiks, siis asuti tegutsema selle nimel? Ei. Mina lähtuksin sellest, mida kodanike enamus otsustab ja mille põhjal siis tehakse seadused. Ma võin ise arvata, et eriti tänu Ilvese teisele ametiajale on ju presidendi institutsiooni nagu selline sisu ja mõttekus pandud Eesti ajaloos kõige suurema kahtluse alla, et selle eest võib president Ilves miinimum poolt tänada, kuna kuna minu mõte liigub ka selles suunas, et võib-olla selliste õukondlemist ei ole vaja. Aga kui kodanike enamus arvab näiteks, et presidenti tuleb rahva poolt valida, nagu seda teevad austerlased, soomlased ja tsehhid siis ma loomulikult aktsepteerin seda. Kulutaks järelejäänud minutid hoopiski Euroopa teemadele, sest tänane Euroopa päev ja laupäeval ütles Eesti alaline esindaja Euroopa liidu juures suursaadik Matti Maasikas, et Euroopal on köha ja nohu. Teisisõnu on Euroopa veidi haige, et kas te nõustute nii leebe diagnoosiga? Noh, eks arst ei ole erinevaid, aga mingit surmatõbi ma nüüd ka Euroopal ei näe, kuigi jahh. Eks teda vaevab nii rahakriis, mis on väljendatud Kreekas. Aga on põhjustatud paljuski ka saksa rahapoliitika poolt. Eks teda vaevab rändekriis pagulased, migrandid, eks teda vaevab ka Ukraina tükeldamine Venemaa poolt, eks teda vaevab ka Briti referendumi kartus, et mis siis küll saab? Jah, eks ta köhib, nohutab ja turtsub, aga põhjusmõtteliselt surma ka võileib tavaliselt diagnoosi mina välja kirjutatakse, et võib-olla mõõdaks palavikku ja ja teeks siis hanerasva varba vahel, et küll see keha üle läheb. Ehk siis kodusest ravist piisab, mingisugust meditsiinilist sekkumist suuremal määral tarvis pole. No tegelikult oleks vaja muidugi lepinguid ümber mõtestada, sest need 15 liikmesriigiga kohandatud reeglid hästi praegusele 28-le ja võimalik homsele 30-le ei sobi ja selleks võib-olla oleks vaja, et järgmised Eurov Parlamendi valimised 2019 väga tõsiselt keskenduksid sellele probleemile, et kuidas tuleviku Euroopa toimimismehhanismid nii teha et mitte kaotada väärtusi, aga saavutada dünaamika ja mobiilsus jälle siia kontinendile. Kuulge, lõpetades presidendikampaania teemaga, siis eelmisel korral ei kippunud debattides osalema, väitis, et pole kandidaat, sel korral kavatsete leebem olla või olete selline juristi tüüpi inimene, kes ajab seadustes näpuga järge? Ei, mina ei ole kunagi juristi tüüpi inimene olnud, sest nagu te võimelised, sa ei olnud kommunistlik noor ja sinust juristi ei saa langist näiteks sai, ta oli, aga ma ei kavatse olla kuigi karm, kavatsen pigem olla jah, niisugune leebe. Aga ma ei kavatse loobuda selles mõttes, et mulle oluliste küsimuste selgeks vaidlemisel ma kindlasti päris käsi püsti tõsta ja suud kinni ei kleebi. Aga kes peaks need 21 riigikogu liiget olema, kes teile peaks tegema ettepaneku hakata presidendikandidaadiks, et ma mäletan, et Urmas Reinsalu on teid lubanud presidendikandidaadiks esitada, aga tema vist on praegu mitte vist, vaid kindlasti on minister ja ta vist üheski voorus ei saa osaleda ta saadeid üles saada. Tõele, et Urmas Reinsalu on minister, need 21 riigikogu liiget kes soovivad ühe või teise kandidaadi üles seada peadega selgelt mõtlema, milliseid väärtusi nad soovivad kilbile tõsta ja kui soovitakse seda teha minu isiku kaudu, siis ma ütlen, et need 21 riigikogu liiget on kaugelenägelikult riigimehe ja naiselikud targad riigikogu liikmed. Suur tänu, Indrek Tarand, head Euroopa päeva ja tegusat nädalat. Kõike head.