Meie stuudios on need riigikogu esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor ja me räägime nii Eesti presidendikandidaatide sõelumisest kui ka Euroopa Liidu parlamendi spiikrit. Eile Luksemburgis lõppenud mitmepäevasest konverentsist, tere tulemast stuudiosse. Tere. Jõudu kõigile. Räägime kõigepealt sellest kõige põnevamast ikka presidendivalimisteni riigikogus on veidi vähem kui päeva ja ametlik kandidaatide esitamine toimub neli päeva enne esimest vooru riigikogus. Aga juba on meil siin avalikkuses juttu kümmekonnast inimesest, kes kõik soovivad saada presidendikandidaadi kandidaadiks ja on teatanud soovist, et nad sooviksid siis need 21 häält koguda, et, et saada esitatuks. Kuidas Teie sellele trendile vaatate, et sel aastal neid kandidaadi kandidaat nüüdseks juba praegu on kümmekond, aga kui see trend niimoodi jätkub, siis varsti on mitukümmend. Ei, aga ma vaatan väga positiivselt sellele, et pidi inimesed ise teatavad soovist kandideerida, teistpidi erakonnad sõeluvad neid välja ja pakuvad välja. Ja see, Me saame nende kandidaatidega siis siin juuni, juuli ja augusti jooksul rohkem tuttavaks, kuulame, mida nad mõtlevad presidendi ametist. Sellest tööst saame teada, millest, mille poolest nad erinevad on minu meelest ju väga vajalik, et lõppkokkuvõttes küll. Valijameeste ring nii Riigikogus piirdub 101-ga kui ka siis hiljem, kui valijameeste kogus see asi läheb tuleb 231 hääletajatest juurde, aga sellegipoolest on ju hea, kui ka kogu üldsus teab, et kes need kandidaadid on ja miks nad sinna ametisse pürgivad. Räägime teist ka. Kui nüüd vaadata neid ajakirjanduses avaldatud presidendikandidaadi kandidaatide populaarsuse küsitlusi rahva seas siis teie nime seal eesotsas kaljuranna Kallase ja Savisaare kõrval ei figureerinud, mis tähendust või tähtsust CD jaoks omab. Kui teie hakkate tegema otsust kas kandideerida või mitte? Loomulikult omab, aga täna on ka selgelt näha, et popul kõige populaarsemad need kandidaadid, kes on selgelt välja öelnud, et nad on kandidaadid Ju nende inimeste populaarsus tõuseb kes siis hiljem välja käiakse või kes ka selgelt kandideerima hakkavad. Nii et selles mõttes, kes on inimesed, nende küsitluste järgi käitunud väga mõistlikult, et nad on valinud nende vahel, kes on selgelt öelnud, et nad tahavad selle koha peale kandideerida. Ja nüüd, kui neid juurde tuleb, ju siis need kaks liidrit peavad natuke leppima sellega, et nende populaarsus väheneb ja nendega nimede Juurdetulekuga ka need küsitlustulemused kindlasti muutuvad. Teie isiklikku otsustusprotsessi need küsitlustulemused ei mõjuta. Noh, selles mõttes ikka mõjutavad, et mõtle, kui tore oleks, kui mul oleks ka seal number 30, eks, et aga, aga kindlasti ei tähenda see seda, et keegi, kellel on keda, võib-olla ei olegi praegu nimekirjas, et ta peaks kuidagi häbenema seda, et ta kandideerima hakkab. Kas presidendil Eestis üldse peab olema rahva seas toetus teatavasti meil ju ei ole, otsevalimisi, valib kas riigikogu või valimiskogu ja, ja kui vaadata kas või Läti näiteid, siis seal on järjest valitud presidendiks mehi, kes ei ole sugugi populaarsed või tun olnud enne presidendiks saamist nagu, nagu näiteks Valdis Zatlersi või persins või Raimonds Vejonis. Ma arvan, et presidendile endale tuleb kasuks, kui ta töötab ja tööle hakkab nii-öelda, et ta tuntus oleks siiski olemas. Ja meie valimissüsteemi puhul on ka oluline, et need, kes mitte ainult üldsuse, kes valivad, nad ikkagi tunneksid, kes inimene on ja teaksid, mida temalt oodata, et ma pean seda äärmiselt oluliseks. Nii et kõik kindlasti ka kandideerijad arvestavad ka sellega mida aga ei saa välistada, ei saa välistada seda, et kuna see uus president kes siis sügisel ära valitakse saab oma töö ja tegevusega avalikkusele tuttavaks ikkagi siis juba, kui ta seda tööd teeb, nii et võib juhtuda väga võib juhtuda ju kahtepidi, et võib juhtuda, et sellise suure ootustega presidendiks saanu hiljem rahva meelest, et ei olegi nii populaarne ja võib juhtuda ka vastupidi, nii et siin ei saa välistada ühtegi teist. Ma küsiks ka paari sellise vandenõuteooria kohta, millest ikka inimesed omavahel kohvikutes räägivad, ajakirjanikud omavahel räägivad. Kas vastab tõele, et kui omal ajal koalitsioonileping sõlmiti, siis Reinsalu mikser ja rõivas sõlmisid ka mitte küll kirjalikult, aga omavahel suulise kokkuleppe. Teie Eiki Nestor saate presidendiks. Seda peab küsima siis nende kolme mehe käest, aga mul ei ole küll keegi kunagi väitnud, et selline kokkulepe on olemas ja ausalt öeldes, kui minu käest keegi küsiks, et kas on tõenäoline, et selline lepe on, siis ma ütleks, et ma arvan, et sellist lepingut ei ole ja üldiselt, et see on väga praktiline põhjus. Kui me läheme poliitika köögipoolele, et kui tehakse mingeid, et poliitilist kokkulepet nagu üks koalitsioon on siis ei tooda lauale nii-öelda täiendavaid probleeme, et kindlasti oleks olnud ju väga narr, kui siis ühise presidendikandidaadi otsimise juures oleks jäänud üks võimulit loomata, et seda keegi endale lubada ei saa ja seetõttu jäetaksegi need küsimused hilisemaks tiks ühise ühisosa leidmiseks. Ja nii et mina ei usu, et selline lepe oli. Teine jutt, mis praegu käib Marina kaljuranna toetamise eest, on väidetavalt sotsiaaldemokraatidele pakutud välisministri kohta, et kui toetajate kaljuranda saate endale välisministri koha ja IRL muidugi kui toetajate, noh siis saate saate lõpuks selle kontrollikoja koha, nagu olete soovinud. Selliseid pakkumisi ma arvan, keegi täna ei tee, et kindlasti presidendivalimiste kaudu valitsuse sees erakondlikku kohtade jaotust ma või mingeid muudatusi. Ma ei taha uskuda, et selliseid asju juhtub. Võtame rahulikult, et neid kuulujutte ilmselt tekib, ilmselt, et natuke rohkem kui vaja. Aga mis parata, huvitav. Kas te saate kinnitada, et sellist kauplemist praegu ei käi sellist kauplemispraegu õige oli kohe päris kindlasti. Aga kas diskussioonid on käima läinud? Otsima hakkas siis erakondadeülese presidendikandidaati, kes siis tõepoolest võiks saada 68 häält riigikogus teatavasti ja peaminister Taavi Rõivas kutsus sellele üles, et ikkagi tuleks need diskussioonid algatada ja selline inimene leida. Kas oli lihtsalt selline üleskutse avaliku mulje jätmine ajakirjanduse jaoks või ka praktiliselt reaalselt? Need kohtumised ja diskussioonid on läinud käima. See on väga mõistlik üleskutse ja küsimus on nüüd pigem selles, et kui laialdaselt erakonnad soovivad selles ühisosa leidmises osaleda ja kui mitmed erakonnad soovivad osaleda. Neid üleskutseid on tehtud ka varasemate presidendivalimiste puhul, näiteks Toomas Hendrik Ilvese esmakordsel valimisel presidendiks siis oli Riigikogus kuus erakonda, üks teatas kohe, et neil on oma kandidaat, et nad ei tulnudki läbi rääkima. Üks erakond käis kahel või kolmel kohtumisel ja siis teatas, et nad loobuvad seal käimast ja ülejäänud neli siis püüdsid seda ühist kandidaati leida. Ma arvan, et siis, kui erakondadel on endal selge pilt olemas, kes nende kandidaadid on, et ju siis need läbirääkimised muutuvad aktiivsemaks. Aga iseenesest. Mõte sellest, et kokku saada ja ühist kandidaati otsida, on väga õige, äärmiselt vajalik, muidu ei ole riigikogul võimalik oma kohustust presidendivalimiste suhtes president ära valida, täita. Aga tänaseks, 25.-ks maiks 2016 ei ole see ühisosa otsimine alanud. Tänaseks ma arvan, et on alanud. Kunagi oli natuke lõõbin poliitikud üle üle ka Ta on alanud vestlused, mis ei ole kujunenud veel üle läbirääkimisteks, et see on üks vana, ma ei mäleta, millise poliitiku vigur ühe koalitsiooni moodustamise ajal, et juu erakonnad kindlasti omavahel suhtlevad esimeste tasanditele, teistel tasanditel veel. Aga öelda, et oleks jõutud läbirääkimisteni kindlasti veel ei saa, sellepärast me ju näeme siin, et mitmed fraktsiooni tõsis erakonnad kohtuvad mitte ainult oma kandidaatidega või vaid ka paljude teistega ja ju see võtab aega. Korduvalt on leitud, et järgmine Eesti president peaks olema ikkagi selline rahvast ühendav president. Aga kas praegustes ühiskondlikes oludes on sellist inimest üldse võimalik leida, kas on võimalik leida president tunnistaksid ja austaksid ja tunnetaksid oma presidendina? Nii? Ühelt poolt järjest kasvav EKRE valijaskond kui ka näiteks sotsiaaldemokraatliku erakonna valijaskond? Ma arvan, et me paneme selle sellise suurt rahvanud rahvast ühendava kandidaadi suhtes neid ootuseid üles loogiliselt, aga need ootused ei tähenda seda, et et ütleme siis tulevane president peaks olema poliitiliselt täiesti, mitte keegi, et sellist presidenti, ma arvan ka Eestile siiski valita, et valitakse ikkagi inimene, kellel on olemas maailmavaade, oma arusaamad ja küllap selles lõplikus valimistulemuses mingi ühe või teise erakonna valijad peavad ka pettuma. Nii et sellist sellist kandidaati tee leida. Tähendaks seda, et ilmselt me varsti ei oleks keegi temaga rahul. Aga teisest küljest küll peab olema president võimeline suhtlema nii sotsiaaldemokraatide valijatega kui ka EKRE valijatega, et kas ta alati nendega ühele joonele jõuab, on iseküsimus, aga kindlasti peab olema avatud ja ja inimeste poolt. Millal see sünnib? Eiki Nestor, teie otsus. Millal te teete otsuse, kas kandideerite presidendiks? Ma ise olen otsuse teinud, et ma kandideerin presidendiks. Erakond teeb selle otsuse järgmise kahe nädala jooksul. Kui siis ma saan ka nii-öelda erakonna toetuse taha, aga ise oma südames ma olen selle otsuse teinud, et ma olen nõus kandideerima presidendiks. Mis vormis erakond selle otsuse teeb, kas see toimub üldkogul neljandal juunil? Mul on ka ülesandeid üldkogul neljandal juunil aga vorm ise ilmselt saab olema siis juhatuse otsuse kujul, mis toimub enne üldkogu. Kui te olete selle otsuse oma südames teinud, selgitage palun, milline oleks siis teie missioon? Eesti vabariigi presidendina ma natukene juba siin testisin, puudutasin sellist rahva ühendamist. Selle kohta kuulsime aga veel. Ma olen jälginud nüüd, et juba välja tulnud kandidaatide seisukoht. Ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks ma olen otsustanud selgelt kandideerida kuidas ma siis kõik on väga toredad ja tublid inimesed, et mul pole kellegi kohta midagi halba öelda, aga ma toon näiteks näite, et ma juba siin mõnda aega tagasi olin ühel sellisel ka ütleme siis kandidaatide katsumise laadsel üritusel, kus ühe teise täna selgelt kandideeriva inimesega. Me vastasime küsimustele ja ma sain aru, et mul on üks suur eelis temaga, mul isegi kuidagi tekkis niukene. Noh, ebameeldiv tunne, et teate miks, et et kas minuga tookord debatis osalenud mees sai väga hästi aru ju, mida küsiti ja ka vastus. Kahjuks mul oli temast suur eelis, kahjuks või õnneks ma sain ka aru, miks küsiti. Ja loomulikult see teadmine tuleb, kui sa oled niivõrd pikka aega poliitikas olnud, et sa tead, kus nende probleemide põhjused või juured, kus nad kerkinud on, mis lahendusi on otsitud ja miks ja kuidas on püütud ja mis on sellest välja tulnud. Nii et ma arvan. Mu esimene niukene põhjendus, miks ma selle jah-sõna olen erakonnakaaslastele öeldud, ongi see, et ma tunnen, et mul on see kogemus olemas, mille pealt võiks julgelt olla ka president. Mis puudutab mind kui inimest, siis ega mu maailmavaadet ju ei muuda, et ilmselt on neid inimesi, kes on minu pooldajaid ja on ka neid, kes kunagi mind pooldama ei hakka. Ja kindlasti jään ma selliseks inimeseks, kes püüab meile suurele enamusele siin Eestis alati selgeks teha, et austame ka neid, kes on vähemuses, ükskõik, mis põhjustel, siis see on minu meelest ja lähevad vaba ja demokraatliku riigi põhialus. Nii et rohkem naeratamist ja vähem vihastamist ja vihakõnet ja mis iganes. No kindlasti need inimesed, kes on kooseluseaduse vastu, kes on selle vastu, et Eesti võtab pagulasi siin vastu nemad ütlevad või leiavad, et me ei taha, et Eiki Nestor saaks presidendiks. Eiki Nestor ei ole meie president, mida te neile ütlete? Ma ütlen neile seda, mida ma olengi täna öelnud, et siin hiljuti ühel kohtumisel esitati niuksed tigedaid küsimusi ja ma küsisin vastu, et kooseluseadus on nüüd viis kuud kehtinud. Mina elan oma naisega endiselt õnnelikult koos, ma mu lapsed on õnnelikud ja lapselapsed on õnnelikud ja ma küsisin, et kas nende elus on mingeid muudatusi toimunud ja nad natuke võpatasid ja ehmatasid ja küsisid, et kuidas nende elus saaks midagi muutu muutuda. Ja võib-olla nii lihtne see ongi. Täna on Eestis 30 või natuke rohkem paari saanud oma elu korraldada. Seaduslikul alusel rõõmsal sõbralikul moel, nendel on parem elu ja meie elu ei ole ju sellest grammigi halvemaks läinud. Ma usun, et, et kooseluseaduse nii-öelda mõistmine aja jooksul süveneb, et inimesed keda võib-olla see Esialgu hirmutas nad näevad, et nemad elavad sama õnnelikult edasi ja keegi ei ole tulnud nende aeda õunapuu alla suudlema. Võimuerakondadele on kindlasti oluline see, kas tulevane president on nii-öelda mugav või on ta tülikas. Allar Jõks oleks ilmselgelt näiteks tülikas. Seepärast ongi juba prognoositud, et tema kindlasti neid hääli sellepärast kokku ei saaks, ta seal hakkab seadusi tagasi saatma ja, ja nii edasi. Eiki Nestor, kas teie oleksite siis mugav president, kes ei saada seaduseid tagasi? Eks see sõltub sellest, mida parlament otsustab, et kui näiteks parlament vastu seaduse, mis, mida meil nüüd kaks korda püütud Siis vastu võtta ja mõlemal korral esimesel lugemisel eelnõu läbi kukkuma. Kui nüüd see on siis kooseluseaduse tühistamise seadus siis ma arvan, et mina presidendina jätaks selle seaduse küll välja kuulutamata. Ta saadaks parlamendil tagasi ja kui vaja, läheks ka Riigikohtusse vaidlema sellel teemal, sellepärast meil on olemas põhiseaduses selge nägemus. Kui kellelgi on mingid õigused antud, siis nende äravõtmine ei käi lihtsalt niimoodi tühistada. Ja, ja mingit põhjust ma ei näe, miks me peaksime selle tühistamise seaduse vastu võtma ja presidendina ütlen ausalt, ma jätaks välja kuulutamata. Ma testiks teid nüüd ühe välispoliitilise dilemma osas, kuidas sellest nii-öelda poola kahvlist välja tulla. Ühest küljest on Poola ju Eestile julgeolekupoliitiliselt väga oluline liitlane NATOs, Euroopa Liidus ja kogu regioonis. Samas on seal võimule tulnud ülikonservatiivne seaduse ja õigluse partei seal nimetanud ülemkohtu liikmeid ja teinud muudki ja seega eemaldunud selgelt euroopalikest väärtustest, mistõttu ka Euroopa komisjon on käivitanud õigusriigi protseduuri menetluse. Kuidas Eesti peaks käituma selles kahvlis, kas, kas Eesti peaks olema hoida suu kinni hoidma kriitikast Poola suhtes meie sõjalise ja julgeolekuliitlassuhted, et nimel või Eesti peaks pigem kõnelema sama keelt Euroopa komisjoniga? Nii huvitav, kui see ei ole, peaks mõlemad tegema, et ma Poola presidendiga olen kohtunud varem. Poola uue spiikriga kohtusin nüüd esimest korda siin Luksemburgis. Ja meie väga lühikene vestlus. Kõigiga ei jõua seal pikalt rääkida, oligi sellest, et me oleme tugevad liitlased. Kuni NATO liikmed, meil on väga sarnane arusaam sellest, et mis toimub Euroopa julgeoleku teemadel. Eesti, Läti, Leedu ja Poola on riigid võib-olla, kes kõige selgemini viimase kahe aasta jooksul. Mis iganes välispoliitilistel kohtumistel, kaasa arvatud ka nendel samadel Euroopa Liidu Parlamendi esimees konverentsidel on kõige selgesõnalisemalt, et rääkinud vajadusest toetada Ukrainat ja rääkinud ka sellest, millised ohud seal valitsevad. Aga samal ajal oli mul Poola spiikriga juttu sellest et tema kartusi suveräänsuse kaotustest meie siin ei jaga. Ja jaga sellel lihtsal põhjusel, et me mäletame oma ajalugu. Sest meie esimene iseseisvus sai otsa siis, kui euroop poli tükeldatud eri huvide vahel. Meil olid küll kaasatundjaid, aga sellist liitlaskonda, mis oleks meie iseseisvust taganud, ei olnud ja sinna see esimene iseseisvus jäigi. Ja kui me nüüd kõik riikidena hakkame oma naba imetlema, võiks isegi öelda, et siis võib ju täpselt samasugune krahh uuesti juhtuda. Ma küsiks vahele, kas need vastandlikud seisukohad tulid siis eile üleeile seal Luxemburgis spiikrit rahvusparlamentide spikrite konverentsile välja ka just nimelt kas või Poola spiikri ja, ja mõne mõne sellise riigispiikri vahel, kes on, ma ei tea, sotsiaaldemokraat või liberaal? Sellel sellel laadisel kohtumisel selliseid erinevused tulevadki välja ja teises mõttes. Teisest küljest on hea, et need sellised kogunemisi tehakse, et siis saab nagu selgelt välja rääkida, mis üks või teine räägib, et ma toon kaks äärmust, et. Hea kolleeg, Saksa parlamendi esimees Norbert lammer. Ta. Osales seal debatil, kus räägiti siis rahvusparlamentide Europarlamendisuhetest ja tõi näite, et me peaks aru saama, et kaasaegses maailmas me oleme kõik sõltuvuses teineteisest, et me ei saa. Mitte ükski Euroopa Liidu liikmesriik üksinda ei ole nii tugev, et ta suudaks sellest kaasaegses maailmas edukas olla. Ja, ja siis samal ajal ka Poola spiiker talle vastupidiselt. Ta pidas lubamatuks olukorda, et. Me oleme niivõrd palju oma suveräänsust ära andnud. Ja kogu debatt minu meelest ongi ju eelkõige selles, et et koos tegutsedes paratamatult tulebki väga palju neid. Neid küsimusi, mida riigid koos kokkulepivad, mis tähendab seda, et me siin siseriiklikult kiidame selle tegevuse heaks, aga tegutseme koos ja see kindlasti ei ole suveräänsusest loobumine vaid minu meelest võiks öelda, et isegi omaenda mõtet, tugevdamine ja laiendamine. Nii et need debatid on seal huvitavad ja võin teile öelda, et nii nagu ka kes meie ajakirjandus siis jälgib, et ütleme, Poola ja Ungari parlamendi spiikrit ja seisukohad erinevad oluliselt, siis ma ei tea Rootsi, Saksamaa prantslaste, itaallaste, minu hea kolleegi, Luksemburgi spiikri või ka Eesti, Läti, Leedu seisukohtadest. Seekord oli ka väga palju huvitavaid vestlusi, loomulikult brittidega. Ennem Brexitit. Nad on väga vaoshoitud, nii lordide koja liige, lord Moss veel kui ka siis alamkoja ase esimesele Norlenud, kellega ma seal pikemalt täiesti huvid, enda huvides sain vestelda ja küsida, sellepärast brittide lahkumine tähendaks ikkagi Euroopa liidule väga suurt lööki. Nemad mõlemad olid lõppkokkuvõttes positiivselt meelestatud. Päris brittide kombel läks juba ennustamiseks, et mis protsendiga siis Euroopa liitu jäädakse? Nii meie kuulajad juba ootavad, tahavad järgmisel teemal varsti eetrisse helistada, aga lõpuküsimus Eiki Nestor, mis hetkel see teie isiklik otsus südames ja mõistuses toimus, et te otsustasite, et jah, ma kandideerin. Te olite kuu aega tagasi ka siin stuudios umbes ja siis ta veel ei teadnud. Et vot selle kahes stuudios käiguvaheajal sündiski, et ma jätaks kuupäeva ja kellaaja kuidagi õhku, seepärast ma eks ta ei sünnigi niimoodi ühe plaksuga, et jõuda tuleb ikka niimoodi, samm-sammult jõuad selle teadmiseni. Stuudios oli riigikogu esimees Eiki Nestor. Ja tulevane siis ka riigipeakandidaat. Suur tänu tulemast.