Et need etteheited, et Eesti vabariik 100, elagu Eesti. Tere, head kuulajad. Täna läheme eetrisse Pärnust linnast, mille tänavatel püüavad pilku plakatid. Tere tulemast Eesti vabariigi sünnilinna. Ja siit Pärnust. Teeme saadet koosseisus Ester Vilgats ning Arp Müller. Ester, kuidas pärnakad kirjeldaksid Pärnut suure juubeli eel? Tere tulemast, head kuulajad, Eesti vabariigi sünnilinn ja Pärnut kirjeldada, no mis siin ikka põhja poolkeral elada, siis on väga tähtis ju, milline on ilm ja kui sa juba oled talvel sündinud nagu Eesti riik, siis kõige parem, mida võiks tahta, ongi selline ilm nagu täna ja nagu siin õhtupoolikud vist paistab kujunevat ehk lumesadu, selline mahe tuul on juba vaibumas ja hommikul täitsa tuiskas, nüüd sajab sellist vaikset lund ja, ja see on kõige ilusam, ma olen näinud, et meie vabariigi sünnipäevi, kus tohutu torm on ja kui sajab vihma ja nii et sellises sellise ilmaga on väga mõnus meie juubelit tähistada. Igatahes praegu juba ettevalmistused õhtuks käivad, õhtul tuleb president Kersti Kaljulaid siia Pärnusse avama kuninga tänava põhikooli juurde skulptuuri ajahetk ja see skulptuur on siis pühendatud päästekomitee liikmetele, pätsile, Kunikule ja Vilmsile ja samuti iseseisvusmanifesti siin Pärnus, et lugenud Hugo Kuusnerile ja sellele järgneb veel ka manifesti taas ettekandmine Endla rõdu monumendid. Ja täna enne meie saadet ma käisin ka ise vaatamas. Monument on olemas. On küll veel kile sisse pakitud, ma ei näinud, milline ta on, ka turvamehed valvasid kummalegi monumendist pilti, keegi tuli kohe küsima minu käest, et rahviste teete. Ma ütlesin tempilti. Millest endast siis selle vastasega jäädi rahule. Igatahes helitehnikud seadsid võimendusseadmeid üles ja samuti meie vikerraadiomikrofoniga. Läheme monumendi avamisele kell 17 kohale ja toome kuulajateni sealsed tseremoonia otseülekandena. Ja mis veel mulle Pärnus silma jäi, väga palju sinimustvalget on igal pool majade küljes kujude küljes ka Pärnu uhiuus bussijaam oli sinimustvalgeehtes õhupallidega ehitud. Selline aastapäeva meeleolu on kõikjal Pärnus olemas, tuntav. Tõepoolest, aga üks praktiline sõnum siis teile, head kuulajad, et kui te sätitanud Pärnus seal olema või kui ta ja kui teil on auto siiski süda linnade täna väga kergesti ligi ei pääse. Kella kaheksani õhtul on siin juba liiklus ümber korraldatud, infot näeb igalt poolt ja parem tulla jalgsi, sest ühistransport nii täna, kui homme on Pärnus tasuta. Aga räägime tänasest saatest. Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on meie esimene stuudiokülaline ja temalt palume vastust eile Pärnu Postimehes ilmunud murelikul artiklile mis ilmus Mark Soosaare sulest uue kunsti muuseumi ja ka planeeritava Läänemere kunstisadama tuleviku kohta. Hardo Pajula päevakommentaar räägib riigist ja rahvast. Samuti kuulame aastapäeva tervitusi ja mõtisklusi kodumaast eestlastelt, kes elavad kaugel täpsemalt, siis eestlastelt ja neid vahendab hinge Helena Bella. Teises saatetunnis on meie stuudios siin Pärnus ajaloolane Ago Pajur, kellega teeme juttu esitletavast Konstantin Pätsi elu elulooraamatust, mille Pajur on kirjutanud kahasse Toomas Karja härmiga. Siis läheme mikrofoniga Pärnu muuseumisse seal üleval näitus Pärnu, Eesti vabariigi sünnilinn ja vaid täna ja homme saab seal vaadata Ta väga haruldast ürikut akti, millega tunnistajad kinnitasid iseseisvusmanifesti ettelugemist Endla teatri teatri rõdult 23. veebruaril 1918 ja sellest näitusest räägib muuseumi juhataja Aldur Vunk. Ja veel enne kella kahte teeme juttu täna õhtul katte alt välja toodava monumendi autoritega. Arhitekti Mart Kadarik ja kunstniku Margus Kadarikuga. Ja nagu öeldud, õhtul kell 17 läheme uuesti Pärnust eetrisse otse-eetrisse juba õuest, kui siis kõnealune skulptuur ajahetk Pärnu kuninga tänava põhikooli ees avatakse, need on plaanid algavaks uudis pluss saateks muidugi juttude vahele kuulame ka muusikat ja alustame untsakatega, suu laulab, süda muretseb. Mina laulan, miks ei laula? Laula. Ma laulan piima, koore, laulan. Kogu laula. Laule kuulete pageda lainigi. Ta Poola pärit. Olla rinnuda voolav reisil. Reisida laba ja luule. Ja nii ma jooksen. Küünlakarja juua. Piima juua. Valla juua vardukest. Mina laulan. Ma laulan. Suu laulab, süda muretseb. Lugeda laini. Laula. Laula. Eesti vabariik 100. Meie Pärnust eetrisse mineva saate intervjueeritavaga nüüd Pärnu linnapea Romek Kosenkranius kellele tänane päev, mil möödub 100 aastat Endla rõdult iseseisvusmanifesti ettelugemisest on samuti hästi tihe, alustades president Konstantin Pätsi mälestamise tseremooniast Tahkurannas ja lõpetades õhtul Pärnu linna piduliku vastuvõtuga ja kontsertaktusega Pärnu kontserdimajas, mis tipneb lausa ilutulestikuga Kesklinna silla juurest. Tervist, härra linnapea ja palju õnne saabuva vabariigi aastapäeva puhul ka teile. Tervist ja kõigile meie kuulajatele head saabuvat Eesti vabariigi aastapäeva Eesti vabariigi sajandat juubelit. Aga meie praeguse intervjuu ajend ei ole pelgalt pidupäeva jutt. See on ajendatud teeneka kultuuritegelase, Pärnu uue kunsti muuseumi juhi Mark Soosaare eile Pärnu Postimehes avaldatud murelikkust pidupäevaeelsest artiklist, mis räägib nii Pärnu uue kunsti muuseumi sulgemise ohust aga ka hirmudest, mis on seotud teise mastaapse projektiga Pärnu jõe äärde Läänemere kunstisadama ehitamise kaasfinantseerimisega. Just täna kella poole kaheksa on uue kunsti muuseum kutsunud ka inimesi kunstisadama tulevase peahoone nurgakivi vastamise tseremooniale jõe äärde kontserdimaja lähistel. Alustame sellest, kas uue kunsti muuseum, mis tõepoolest väga paljudele pärnu külastajatele on lausa sümbolväärtusega, mis 25 aastaga on saanud osaks Pärnu kuvandist ja mida ka mina alati külastan. Kui ma Pärnusse tulen, kas tööle või puhkama, kas uue kunsti muuseum jääb alles? Ma usun, et uue kunsti muuseum kindlasti jääb alles, küsimus on selles, et milline on selle uue kunsti muuseumi kuju, kui me räägime betoonist iseenesest, ma usun, et uue kunsti muuseum oma sisusi ka kuhugi ja mina olen äärmiselt murelik nende arengute üle, mis toimunud on, et meenutagem siin eelmise aasta sügist, kui Soosaarega leppisime kokku, et millised investeeringud ta võtab linn enda kanda, millised investeeringud töötab siis uue kunsti muuseumi ajada riigilt ja välja ajada, eks, et meil minu meelest oli väga selge kokkulepe jaotus et Pärnu linn panustab siis uue kunsti muuseumi teise projekti ehk kunstisadama rajamiseks, milleks siis Pärnu linn on koos riigiga valmis panema kokku 600000 eurot ja loodeti siis EAS-ilt toetust veel kaks miljonit eurot sellele projektile. Ja teiselt poolt Mark Soosaar võttis enda poolt kohustuseks siis riigilt, et küsida kokku siis 3,2 miljonit eurot hoone ostmiseks ja kaks miljonit siis sellest hoone kordategemiseks siis selles asukohas, kus uue kunsti muuseum täna on. No selle uue kunsti muuseumi kohta on tulnud nii palju vastandlikku infot ja meie kuulajad kindlasti praegu mõtlevad, et juba jälle ja et noh, me ei jõuagi jälgida ja eks see tegelikult keeruline ole. Jah, eks ta ole keeruline ja teeb kõiki murelikuks, ka mind teeb murelikuks, et sellised arengud, et mis on toimunud ja teiselt poolt mul ei ole jälle põhjust kahelda, et kui saadab mulle rahandusministeerium, kultuuriministeerium ja siis riigi kinnisvara aktsiaselts oma vastuse, kus nad ütlevad, et selle hoone ostmine ja, ja sellisel kujul ülesehitus ei ole otstarbekas, et see majanduslikult täiesti ebamõistlik siis minul kui linna peal on väga raske riigi seisukohtades kahelda. Ja loomulikult paneb see meid sellisesse keerulisse olukorda. Ja eriti noh, ma tunnetan, et ka Mark Soosaarel on väga keeruline, sellepärast et need sellised üsna vastakad väljaütlemised ja seisukohad, et noh, näitavad, et kõik me oleme veidi peata ja ei oska hetkel uues olukorras reageerida, aga kindlasti tuleb aeg maha võtta ka Mark Soosaar eile ütles, et tal on plaan minna pangast raha küsima. Ka see on üks variant. Ja kuni selleni välja, et võib-olla tulebki kaaluda ikkagi mingite projektide ühildamist, mingit uut asukohta, kõik võimalused on täna lahti, eks kui me räägime sellest nii-öelda betoonist, nagu moodsas keeles öeldakse. Just ma tahakski täpsustada, milliseid lahendusi võib olla linn omalt poolt näeks, milliseid võimalikke lahendusi, mis on läbi käinud kasvõi diskussioonides Noh, ega ei ole väga konkreetseid lahendusi hetkel sellepärast, et kõik on uus. See riigi poolt tulnud vastused Mark Soosaarele tulid siin kaks nädalat tagasi, Mark Soosaar tuli meeleolukordade tutvustama koos oma uue kunsti muuseumi nõukoguga nädal aega tagasi ka seal kohtumisel oli näha, et nõukogu ja juhatuse ehk Mark Soosaar ja siis nõukogu liikmete vahel on palju erimeelsusi, on segaduses, pole veel suutnud ka ise otsustada, et kuidas edasi minna. Et siit noh, on selge, et on võib-olla mõistlik võta mingi aeg ja arutleda, et kuidas edasi minna. No kuna Mark Soosaar ei saanud Läänemere kunstisadama jaoks nii palju raha, kui ta soovis, EASilt ta ei saaks siis teie olete pakkunud välja, et võiks selle kunstisadama projektist loobuda ja see raha läheks siis nii-öelda Esplane 10-sse või noh, uue kunsti muuseumile üldse sellega markiale absoluutselt. Jah, me ei taha absoluutselt, Mark Soosaare tähendab arusaamade vastu toimetada, et et kui tema ütleb, et need on kaks erinevat projekti ja linn toetama Läänemere kunstisadama projekti siis linn toetabki seda ja, ja tegelikult tänastes arengukavades, eelarvest teegiates ongi arvestatud sellega, et tegelikult linn on väga tugevalt toetanud uue kunsti muuseumi, et kui me arvestame, et eelmine aasta oli toetus üle 100000, sellest 65000 oligi Läänemere kunstisadamaprojektid, kus ja eelarve strateegiasse arengukavadesse on linn kirjutanud 300000, et siis selle Läänemere kunstisadama toetuseks. Nii nagu on Mark Soosaar kokku lepitud, et me kindlasti tahame toetada oma võimekuse piires oma võimaluste piires. Aga samas kahte asja ei saa. Seda peab ikkagi otsustama nüüd uue kunsti muuseumi nõukogu, et meie ei saa ette öelda, et valige see või teine lihtsalt mõlemat ei saa. Lihtsalt see on võimalus, on laual, aga seda ikkagi peab muuseum otsustama, et kas nad valivad ühe, kahe või veel kolmanda variandi. Et täna õige pea juba siis pannakse sümboolset nurgakivi sellele Läänemere kunstisadamale. Kuidas mina, kuidas võib-olla raadiokuulaja peaks aru saama, kas see on selline sümboolne samm, millele võib-olla seda ehituskunagi järgnegi või kuidas teile paistab? No hetkeolukorras on jah, keeruline väita, et nüüd sellest tänase nurgakivipanemisest midagi kohe ka ehituseks läheb, sellepärast et linn on küll väljastanud selle ehitusloa. On koostatud projekt, kuid EAS on väga selgelt, et öelnud, et seda kahte miljonit sinna ei tule, seda toetust samadel põhjustel, et nad ei näe selles projektis nii suurt perspektiivi, kui on siis projektitaotluses kirjeldatud ja seetõttu juttu on küsimärgi all loomulikult rahastamine, et ma tean ka, et Mark Soosaar on otsustanud, et ta nii-öelda annab see 455000, mis siis EAS on eraldanud, soovib tagasi anda ja siis suunata selle raha nii-öelda kolmandasse vooru ja taotleda seda raha siis kolmandas voorus. See võtab kindlasti mingi aja ehk lähiajal ilmselt seda Läänemere kunstisadama ehitust ilmselt ei alga. See tähendab seda, et see selles kolmandas voorus loodab ta saada see üle kahe miljoni, siis. Jah, täpselt, et see, see on see eesmärk, et see raha sinna tagasi anda ja siis. Kui me täna seda intervjuud ette valmistasin, siis ma natukene sirvisin ka vanu ajalehti. Ka 10 aastat tagasi 2008. aasta alguses Eesti 90. sünnipäeva eel oli täpselt sama mure. Siis teatas ajalehepealkiri, et uue kunsti muuseum pakib, kogusid ja kolib ära Viljandisse. Aga ka see Viljandisse kolimise projekt kustus visinal, sest loodetud eurorahasid ei õnnestunud saada. Nüüd on käes Eesti 100. sünnipäev. Mis te arvate, kas me samasuguseid pealkirjasid loeme ka, kui on Eesti 110. sünnipäev? Eesti 120. sünnipäev? Et Pärnu uue kunsti muuseumi ähvardab sulgemine? Noh, ma ei tea, et koolipõlves olid sellised tüdrukud, kes kellele meeldis, et neid kiusatakse, siis nad said teatud tähelepanu, et ma ei tea, kas siin on sama tendents, nüüd, aga tõesti, kui me vaatame 10 aasta tagust aega või vaatame paari aasta tagust aega, siis pidevalt ümber uue kunsti muuseumi käibki see jutt, et kohe tuleb kõik kokku pakkida ja ära sõita, et ma saan aru jah, et kunstimuuseumi pidamine meil on ka teisi galeriisid, meil on linnagalerii, meil on Rüütli tänavagalerii kunsti on keeruline esitleda, seda enam, et rahastus on alati eriti selline põhimure ja selle leidmine on keeruline ja, ja võib-olla tulebki olla selline atraktiivne või huvitav, et tähelepanu sellele rahastusele tõmmata. Ja, ja võib-olla ongi see mõnedel kunstnike tee, kuidas endale tähelepanu juhtida, ma ei tea seda. Ma küsisin ka väga otse tänaselt maja omanikult, et see on, see maja on erakätes, et kas neil on kavatsus Mark Soosaar ja uue kunsti muuseum välja hõisata. Ja minule väitis majaomanik, aga kolesniku, et neil seda huvi, et muuseum välja visata ei ole, aga loomulikult nad tahaks selgust, kuna tegelikult see jutt on ka käinud ju aastaid, et tänane majaomanik on aastaid rääkinud sellest, et noh, me peaksime selgusele saama või, või peaks välja kolima, aga see on tõesti pikki aastaid käinud ja kui muuseum jääb sellesse samasse asukohta, siis käib ilmselt ka edaspidi. Lõpetuseks kas teie kui linnapea arvates on Pärnule vaja ja kas Pärnule on jõukohane uue kunsti muuseum? Küsimuse esimene pool on, et kindlasti on vaja, et uue kunsti muuseum rikastab meie linnapilti meie kultuurielu ja on vajalik. Küsimus on alati selles, et kui jõukohane see on, et guugenhaimi muuseum maksab 120 kuni 140 miljonit eurot on muuseume, mis on samuti seal alati võimaluste küsimus ja ma usun, et linn teeb kõik endast oleneva et meil muuseumit, mis meil täna on olemas, säiliks aga loomulikult oma üle oma varju ei hüppa, et kui küsitakse viis miljonit, siis on ikka üsna palju linnale. Aitäh tulemast, mitu vastuvõtu või mitu kõnet täna teil kavas on? Täna on kuus midagi vastu ilusat eesti saabuvat sünnipäeva. Aitäh kõigile kuulajatele samamoodi ilusat Eesti vabariigi aastapäeva. Mikrofoni ees oli Pärnu linnapea Romek Kosenkranius. Käes diivanil. Tunned lusti, kloonid? 12 ja 39 minutit näitab kell nüüd sõna päeva kommentaariks Hardo Pajula. Riik ja rahvas need kaks mõistet on vist igaühel selged, kes nende üle lähemalt järele ei mõtle. Ja et suurem osa seda tõepoolest mitte ei tee, siis ongi nad päris selged. Kirjutas Anton Hansen Tammsaare 1919. aastal. Essees riik ja rahvas üritabki siis kirjanik neid mõisteid lugejale pisut selgitada. Vabariigi 100. sünnipäeva eelõhtul on kasulik tema tollased arutluskäigud taas üle vaadata. Riik on omakasule toetab, ühing defineerib Tammsaare kohe kirjutise alguses ja jätkab. Kes seda õigeks ei pea, seal puudub veel selge riigi mõiste. Rahvaga on lugu keerulisem. Selle määratluse kohta lubab klassik pärastpoole midagi tabavat ütelda. SEE päris viimasel leheküljel küsibki ta retooriliselt. Mis on rahvas ja vastab samas. Paljassõnaline ettekääne juristidele ja poliitikameestele iseäranis taeva ja maaliitlastele rahvast ei olegi, vähemalt ei saadud meelte abil tabada, mõisteliselt reaalseks teha. Me võime eelöeldust teha ühe olulise järelduse. Riik ja rahvas kuuluvad erinevatele abstraktsiooni tasanditele. Riik kui poliitilis-majanduslik nähtus on midagi suhteliselt konkreetset. Me leiame ta sealt, kus kui taasklassikuid tsiteerida, tuleb kokku puutuda mitmesuguste lollustega, mida võib süüa, juua, suitsetada, tagavaraks koguda, tuttavatele edasi toimetada või lihtsalt sulaks ja krabisevat ümber valada. Rahvas kui poliitika enne kultuuriline ilming on palju eeterlikum rahvusriik mis on praegu vaatamata kõigile tema vastu suunatud mürgi noortele. Pea ainus meile tuntud riikluse vorm rajaneb oletusel, et kui kultuuriline alusmüür laiali valub, pole varsti enam midagi tagavaraks koguda või tuttavatele edasi toimetada. Kuidas meil siis selle söödava joodava ja suitsetatavaga hetkel lood on? Kokku on meil siin kõikvõimalike hullusaid 22 miljardi euro eest. Nii suur oli umbkaudu meie eelmise aasta SKT. Omakasule toetab ühing maksab sellest ära kaheksa kuni üheksa miljardi vahel. Kolmandik nimetatud summast kulub pensioniteks, teisteks abi rahadeks, kuuendik valitsussektori teenusteks ning tervishoiuks. Kaheksandik läheb majandusele ja julgeolekule nii sise- kui välismõistete, valitsussektori teenusteks ja majanduse juurde tuleme mõne aja pärast tagasi. Mis naksamis meetoditesse puutub, siis siin on ülekaalukalt esikohal palgamaksud sotsiaal- ja tulumaks annavad kokku ligi kaks neljandikku riigi tuludest. Vaesemaid elanikkonna kihte proportsionaalselt rohkem koormav käibemaks toob lisaks veel ühe veerandi. Ütlesime riik on ühing, jätkab Tammsaare arutlust, aga ühingule on üsna täbar ilma liikmendata läbi ajada. Selles osas ei ole vahepeal midagi muutunud. Just ühingu liikmetega on meil kaunistab arad lood. Võrreldes 1990. aasta kõikide aegade tipuga on tänaseks liikmeskond vähenenud kuuendiku võrra, mis teeb kokku veerand miljonit inimest. Alles jäänud ühingu liikmed võib jaotada kolme suurde gruppi, pooled ei käi enam tööl või ei käi veel tööl kaks viiendikku ametis erasektoris ja tekitab seda, mida on võimalik hiljem naksata. Kümnendik inimestest. Viiendik majanduslikult hakatiivses seltskonnast osutab valitsemissektori teenuseid. Õpetab lapsi, kaitseb piiri, peab kord tänavatel, aga ja siin muutuvad asjad palju küsitavamateks jaotab raha majandusele. Sinna läheb mäletatavasti üks kaheksandik kokku. Just seetõttu on valitsussektori teenuseid pakkuvate liikmete arv oluliselt suurem. Sellesse kategooriasse kuuluvad orgaaniliselt ka need erafirmade omanikud, juhid ja töötajad, kelle peamiseks või oluliseks tuluallikaks on kõikvõimalikud riigihanked. Kroonukoti saputamine on täna vähemalt sama oluline spordiala, kui see oli vendade Puhkide ajal. Tammsaare poleks kuigi üllatanud. Tema sõnul peabki riik muretsema selle eest, et majandusele raha jagav ametnik, kellest tema amet teatud loomulikult himud tekitab, need ilmusid ka loomulikult võiks rahuldada. Kui ametnik jätkab ta samas oma instinktide loomulikult võid vanduda, siis saab temast peagi kõige kindlam valitsuse poolehoidja. Tarvilik oleks ainult, et niisuguseid poolehoidjaid võimalikult palju oleks. Nõnda võiks valitsus päris julgelt tulevikku vaadata, kuigi seal kohiseks üldine veeuputus. Täna on pidupäev ja ärme seetõttu veeuputuse teemal pikemalt peata. Küll tahaksime aga kuulajate tähelepanu juhtida pea täpselt seitse külluse aastat tagasi Eesti Ekspressis ilmunud artiklile mille autor Joel Sang kirjutas. Ja ma kipun arvama, et kiputas prohvetlikult. Ühel hetkel ei suuda kahanev rahvastik enam ülal pidada paisunud riigiaparaati rohkeid bürokraatlikke institutsioone, mida me suurriikide eeskujul oleme šikitanud ja üha sigitame. Enam ei jätku asjatundlikke inimesi, kes esindasid Eestit Euroopa liidu, NATO, OECD, WTO ning ÜRO struktuurides ja kõikvõimalikes muudes klubides. Ja milleks üldse ülal pidada riiki, mis ei suuda täita oma põhifunktsiooni. Mõiste riigi põhifunktsioon toob meid paratamatult rahvuse Astraalse kontsepti juurde tagasi. Paraku oleme taas tagasi jõudmas ajajärku, kus selle sõna välja ütleminegi võib kaasa tuua süüdistused kodanlikus natsionalismi is. Et kergesti solvuvad vikerraadio kuulajaid kohe mitte vastuvõtjate juurest ära peletada. Küsiks lõpuks niimoodi. Mis on õigupoolest poliitikaeelne mitmuse esimene isik, mis sõjaväepolitsei ja maksuameti olemasolev võimalikuks teeb ja neid õigustab? On see veel üldse olemas? Pole kahtlust, et juubilari elujõud sõltub vastusest viimasele küsimusele. Seetõttu soovitakski kuulajatele soluudi ajal mõtted paar abstraktsiooni korrust ülespoole tõsta. Aitäh Hardo Pajula. Eesti vabariik 100. Oma mõtetega üle ilmalen. Metall ilusat suve suvehommikune ära ja tulla. Ka on blondi peaga inimesi nõnda palju nagu jõuad kätte. Eesti maiustused, eriti sokolaad, puhas loodus. Taktik kodastelt. Eesti laul ja eurovisioon. Mustikad metsmaasikad. Laulupidu sääseni Väätsas üldse turvaline koht, kuhu alati tagasi pöörduda. Minu nimi on hingehääleline ning just nõnda ligi kuus aastat tagasi lendasin Movelsi pealinna koordifi selleks, et alustada õpinguid Lõuna-Queensi Ülikoolis. Need kuus aastat On olnud seiklusterohked ning nende aastate jooksul olen õppinud nii mõndagi sellest kultuurist ja ühiskonnast. Kui ma siia tulin, ei teadnud ega tundnud ma ühtegi eestlast kaardifis. Minu suurimaks sooviks oli mõne eesti inimese saatmine kaardist. Kuid terve oma esimese aasta siin veetsin üksi, mis õpetas mulle eelkõige, kui tähtis on väärtustada oma inimeste kohalolu. Teletori teretule siin näha kõnnimegi sinuga siis praegu rahvuspargi poole. See on koordislist selline kaunis park, kus me oleme Torisega käinud. Päris tihedalt võib öelda. Või küll nii-öelda Toris, mina tahaksin sinuga rääkida täna natukene kodust ja koordifis diakuna Rosparki läheme, siis võiksime ka ju meenutada selliseid toredaid aegu, mis meil seal koos olnud, ainult kui tähtis sinu jaoks oli. Sul on Eesti inimesi ümberringi siis kui me siia tulema ka siin minu jaoks ei olnud, oluline on see, et siin oleksid eestlased, ma nagu ei mõtle selle peale mõnes suhtes ma tahtsingi ka, võib-olla mitte halvas mõttes nagu heas mõttes Eesti asjast natuke eemale saada, et vaadata, et kuidas inimesed teises kultuuris elavad ja saadaks sõpru uuest kultuuriruumist. Aga nüüd, kui ma siia kohale tulnud ja elu oli täie hooga pihta hakanud, siis mida aeg edasi läks, seda rohkem sain aru, kui õnnelik ma olen, selles küll see, et ma olen sattunud eestlaste otsasingaadifess täiesti juhuslikult. Ma arvan, et teisest kultuuriruumist, inimene ei saa sinust niimoodi aru, kui see inimene, kellega sa oled pärit ühelt maalt, ühest tiigist, sinu väärtused, sinu maailmavaade, sinu mõtlemine on teistmoodi, see on tore. See kirevus on tore jah, et inimesed erinevatest kultuuriruumidest näevad asju erineva nurga alt. Aga kui on sellised hetked, kus on raske või on koduigatsus või midagi, ei lähe nii, nagu sa plaanid. Sest tegelikult on väga oluline, et sul oleksid olemas inimesed, kes saavad sinust aru ka siis, kui sa võib-olla ei suuda ennast väga tähtsad nagu väljendada või kes, kellel on lihtsalt sinuga sarnane arusaam asjadest. Ma tean päris hästi, missugused on eestlased, aga ma arvan, et peale seda kolme poolt aastat ikkagi veel päris teed ja missugused on britt. Ja see pilt nagu kõik muutub. Aga ma arvan, et üks selliseid põhilisi erinevusi, mida eestlaste brittide vahel võib välja tuua, on see brittidel väga palju rohkem avatud vaid ahel, et britid ei ole kohusetundlikud, aga eestlased, kui neil on mingi kohustus või mingi selline ülesanne, mida nad peavad tegema, sest tihtipeale tehakse sellise pühendumusega, mis vahepeal võib muutuda, ka sverdi naudita, aga samas, mida ma olen brittide juures tähendanud, on see võib-olla ei ole nii kohusetundlikud ja täpsed, teinekord aga nad alati nagu naudivad seda protsessi, kui nad midagi teevad. Kaardist väljaspool Swansi ja põhja ouelsis elavad kaks Eesti peret. Swansist leiame Kerli, kes kolis siia kaheksa aastat tagasi ning kes tegeleb vähemusrahvuste õiguste alal. Kuidas ma nii-öelda Eestit elus hoian, siin on eesti keel ja Eesti toidulaud, minul on selline range reegel kodus, et ainult eesti keeles räägime. Et kuna ma näen, et inglise keel väga domineerib ja, ja kuna lapsed käivad inglise keelses haridussüsteemis, siis paratamatult Eesti keel vajub soiku. Esimesed aastad oli meil ikkagi rohkem, nii et proovime ikka inglise keeles, et saame ikka seal inglise keele selgeks. Et lugesime, tegime kõiki asju inglise keeles, aga siis tekkis selline hetk, kus inglise keel järsku väga järsku hakkas domineerima või ma lihtsalt märkasin järsku ja eesti keel hakkas nagu vaikselt soiku vajuma. Ja, ja siis ma ikkagi surusin lastele, et, et isegi kui Moonsed paha ja kole emme vahepeal, aga ikkagi eesti keeles vaata mulle vastama. Ma arvan, et mul on see, et ära unusta ära, kus sa oled, kus sa pärit oled, sa oled sündinud Eestis, oled eestlane. Sa veetsid oma esimese eluaastad Eestis ja sinu esimene keel on eesti keel, see tähendab seda, et sa räägid eesti keeles nii palju kui võimalik oled isegi kui see väga hästi sul välja ei tule, aga sa proovi-proovi nii palju kui saad. Nii et kodus on ainult eesti keel ja minu elukaaslane Karl, tema lihtsalt peab sellega toimetuleva pudingi küsinud, kuidas sinu mees sellesse suhtub, ta suhtub väga positiivselt, on, selles suhtes on ta väga avatud suhtumisega, et ta toetab seda eesti keele rääkimist kodus ja ta saab ise väga hästi teatud sõnadest aru, välja arvatud, kui me väga kiiresti rääkima hakkame. Aga kuna meil on väike tütar Roosi koos ja ma olen väga range roodi keele õppimise suhtes, ta on küll kahekeelne, aga mina temaga inglise keeles ei räägi. Sest ma tean, et kui ma ei õpeta talle eesti keelt, siis tema keel lihtsalt kaob ja ta on kunagi väga õnnetu selle üle oma keele ära kaotas. Põhjaveitsis elab Linda, kes on siin elanud juba üle 12 aasta ning kes töötab lasteaia kasvatajana. Meil on näiteks väga vedanud selle koha pealt, et mul on olnud võimalus rääkida oma lapsega eesti keeles. Tema sünnist saati sündis küll Eestis, aga ta oli kahekuune, kui me kolisime Suurbritanniasse, tüdruk oli kuskil nelja-viiene, siis ta ütles, emme, palun räägi inglise keeles, et ta ei saa aru, et pisarad silma ja ma mõtlesin, et huvitav, et kas see ongi nüüd siis kõik või. Aga ma ütlesin talle, et ei, ma ei, ma ei hakka kunagi sinu, millist keelt rääkima, sest eesti keel on mu emakeel. Ja nüüd on selline lugu hoopis, et noh, ta on praegu 12, et kuva vahest teha hästi kiiresti midagi seletada, noh ta kindlasti aru saaks, siis ma olen nagu inglise keelt kasutanud, tema ütleb mulle, emme, sa pead muga eesti keeles rääkima. Mul on poeg ka, tegelikult poeg oli ka üks aasta siin, aga ta tahtis head haridust saada ja tema läks Eestisse tagasi, nii et tema on täiskasvanud ja ja väga õnnelik Eestis ja ma olen nii uhke ta üle, tema tahtis jääda Eestis, omandas seal hariduse ja nüüd töötab Eestis, millega tegeleb Eestis, tema on lennujuht. Ahaa, nii et tema võtab toredasti vastu, kui sa tuled koju Ja ja tema otseselt saime ikka, aga ma kogu aeg naeran selle üle. Tallinnas. Ma olen peaaegu siin elanud kaheksa aastat ja ma ei ole mitte ühtegi korda veel ennast kodus tundnud. Sellepärast et ma noh, kõik need õpinguaastad aastad, millal ma õppisin, ma lihtsalt keskendusin ainult õppimisele ja ma ei näinud kaugemale, sest nagu mul lapsed ütlevad, et Me tulime ainult Holi teile, et me tulime puhkama ja vahepeal mu kümneaastane tytar ikka veel räägib, et emme, kuule, meil on ikka väga pikk oli. Kuule, millal koju tagasi lähme, et see seal ei seisa ju eluaeg kesta, et tegelikult sellise mentaliteediga. Me oleme siin elanud viimased kaheksa aastat, et, et see on nagu ikkagi nagu Holiday, et ma ei ole veel leidnud seda kohta siin maal, kus ma tahaksin koduselt ennast tunda, aga mis sa arvad, mis on need põhjused, miks sa tunned, et, et siin riigis ei saa ennast koduselt tunda või et sa ei ole nende kaheksa aasta jooksul suutnud teel ennast koduselt tunda, see on päris pikk aeg. Sa oled välismaalane, välismaalane jääb igavesti välismaalaseks. Sa võid inglise keele nii ilusti selgeks õppida, kui sa tahad, aga sul aktsent jääb eluks ajaks ja inimesed küsivad su käest iga jumala kord, kus sa oled pärit, kus sa tuled, mis keelt sa räägid, sa pead rääkima kogu oma eluloo ära nii-öelda, kust sa pärit oled ja see hakkab ära väsitama, et alguses on väga põnev seda teha, siis sa tunned, et sa oled nagu Eestis nagu see ambastuda, nagu sa käid ja promot seda reklaamid Eestit, et see on nii põnev ja vinge koht ja ja uhkusega räägid sellest, aga mida aeg edasi läheb ja kui inimesed ikka veel sinu käest küsivad, et oi, sul on huvitav aktsent, kust sa pärit oled, siis vaikselt hakkab see häirima, sest sa tahad nagu tegelikult sisse sulanduda. Ma olen mõelnud igasuguseid variante ja ka Eestisse tulemise variant on, on, on mõttes olnud. Ma arvan, et vanusega läheb see koduigatsus nagu suuremaks teadmine, kuhu sa tegelikult kuulud. Ja noh, see, et pere ja, ja kõik on seal, et kas Eestimaa on ikkagi eestimaa No ei jõua ka ja palju õnne suure pidupäeva puhul ja olge toredad ja sõbralikud. Mis ma sooviksin tegelikult Eesti tänavatel näha, kui ma lähen koju, on see naeratus? Arvan mina, sooviksin näha, et inimesed tunnevad enda igapäevastest tegemistest rohkem rõõmu. Mina sooviksin T-le sünnipäevaks Eesti inimestele rohkem tolerantsust. Võib-olla head, Toivo ja tegelikult. Et inimesed oskaksid hinnata, kui hea on Eestis elada. Eesti vabariigi juubelile elavad kaasa ka kümned tuhanded Eesti kodanikud, kes elavad mujal teistes riikides ja kuuldu oli siis vaid üks killuke sellest Eestist, mis asub väljaspool Eesti vabariigi füüsilist territooriumi. See oli kaast Suurbritannias Walesist seal elavalt kolleegilt hinge Heleene Bellolt ja soovin ka ise. Palju õnne Eesti sünnipäevaks ka kõigile, kes elavad väljaspool Eesti.