Nood, kes tähele paneliselt kuulatasid üle-eelmist muusikalist tundi, teavad, millest täna jutt edasipidi käib? Aganoile, kes alles nüüd manulisteks hakkavad, ütleme ära. Et meil toona mõtte tisse, finantside, probleemistikku, lahedamat lahendajatega üks preemiasõit ümber Eestimaa käimas oli. Ligidamine öeldes puutusime siis ja puutume täna edasi, omama paiku kondi, mis nii või naa meie vana hea viisi meistritega sidemetes on. Tõsi küll, toda paistuma kena Ta millisesse jõudsime vesiiligedal laupäeva õdangul ja millisest mendid prii päeva hakatusel jälle ka täpselt üles leidsime. Tahame küll üksipäini isenditega üle kullata. Ta aga olgu see ju mehendias. Noh, kui lausa kullast rääkida, siis kuldne oli esiotsa hommik ise. Aga selle päeva päikest nägid Messina vist küll kõige viimasena ja siis ka veel vastu tahtmist, meil tuli magamiskotist sind lihtsalt välja kallata. Ei, aga miks ka mitte. Hommikusöök oli valmis. Pärast seda seriaalis kena jalutuskäik. Teadjad teadagi teavad, loodi põrguorgu. Paistud ei kujutagi ette ilma tema 750 aastase kirikuta kus selle laulu autor Friedrich August Seebelmann, Kunileidi noorem vend oma elu viimased 31 aastat pidas köstri organisti ametit. Paistu on ta ka maetud ja tema hauamonumendi juures tasub meenutada, et see mees oli esimene eestlane, kes on astunud üle muusikaülikooli läve. 1874. aastal sai temast Peterburi konservatooriumi kuulsa professori pianist van ARKi õpilane. Kahjuks ei saanud aga temast esimest eestlast, kes muusikaülikoolist ka koos lõpudiplomiga välja oleks tulnud. Sellepärast teamegi teda peamiselt ikka selle laulu läbi. Seebelmann suri 1911. aastal. Aga eel on alles inimesi, kes teda ise mäletavad. Enne, kui käivitame helilindi, ole hea eete meile, millisena Peter kaust. Ta on kindlasti Paistu kõige tuntum muusikamees. Meie tookordsed, matkaseltsilised, kes usutavasti täna kuulajate hulgas on mõtlevad mis raadiomeeste vigur, ega me nüüd küll välja tulema, sest Peeter kahu ei olnud siis kodus, kui puistama väravate taga seisaku tegi. Ent soov selle kaheksakümneaastase Paistu muusikamehega juttu puhuda oli nii suur, et Jaava seljas käisin nädal hiljem siiski tema kodus ära. Nii et kunagi on siinkandis tegutsenud ka Friedrich Seebelmanna. Frillišeeberman tuli Paistu kihelkonna kooli õpetajaks ja organistiks ja töötas toast 880.-st aastast passus. Tema oli selle bastus segakoori asutaja ühtlasi ka ja on aastakümnete kestel juhtinud seda basse segakoori tema surma järele. Tulin mina Paistu kihelkonna kooli juhatajaks, organishis jätkasin tema tööd kooli juhtimise alal 1966 all siin siis selle juhtkoorijuhtimise edasi oma tütrele. Kas te nüüd võiksite mõne sõnaga kirjeldada, Friedrich, see peal ma nagu inimeste ja redis see peal oli ühtlasi ka Paistu kihelkonnakooli õpetaja. Ja tema oli lugupeetud. Rahvamees nagu ütelda võib, oli küll nii, vahetevahel nii äkiline. Kui juhtus midagi, nii nagu ebameeldivalt, siis oli kanis kare sõna line, aga nii, et tema kellelgi paha ei soovinud ega teinud. Nagu kõnelda. Kirikukõrsi. Milline ta välja nägi või teise tal panna ütleme nii, oma vanemas eas oli võrdlemisi suur mees ja alati nii rõõmsa välimusega ja rahvamees. Klassi suurema klassi kõrval ja sinna oli nii ukse sisse tehtud üks väike niisugune aken, kus ta võis seal vaadata, kuidas astasin, õpilased seal ennast üleval peavad ja siis vahetevahel. Ei, mitte pooltsadat kilomeetrit linnulennult üle. Viljandi leidsime üles pisi linna Suure-Jaani. Kui kappide linna keskpaigas Latvia bussi seisku saime jalad maha, toetasime. Oli esimene mees, kes terve maailma peale sel hetkel meelde tuli, mõistagi Artur Kapp. 90 aastat tagasi tegi ta sünnipaigas oma elu esimese sammu. 80 aastat tagasi agastus, 10 aastane mehhiklane pühapäeva hommikuti väärikalt kirikumäest üles. Ronis orelipuldi taha ja teenistusele ei saanud keegi aru, mängis isa või mängis poeg. Kolmeteistaastaselt oli ta juba üliõpilane. Aga edasi pole teile vististi mõtet enam meelde tuletada. Meenutame vaid, et Artur Kapp oli 19 aastane, kui saime omale selle laulu. Jaa. See. Ja. Ta. Ilusat pidu ja söödavad. Ja ilma. Ja inimesi madu seene viima. Osa. Kas Artur Kapi eakaaslasi lätlasest kolleeg ja organist on öelnud, et ta oli küll tugev kompositsioonis, kuid kõik tema kirjapandud kuuldud helitööd jäävad kaugele-kaugele varju tema oreliimprovisatsiooni idest? Neid meile aga kahjuks pole. Mitte kellelgi pole ja nii loemegi teda meie kõige tüsedamaks esisümfonistiks. Pisut nagu kummaline mõelda, et selle muusik kaudu tor eraelus oli ka tüse vembumees ja et neid vempe jätkus külakõrtsist läbi peenima restorani üle ministri kabinetti, otse kirikusse välja ja kõnepruuki olla tal olnud kõigis nimetatud paikades ühtemoodi. Noh, kuidas seda öelda pole vajalikeks töölt. Ja kas just sageli, aga on ka niimoodi, et need inimesed, kes meile lausa ohtralt lustilugusid, meisterdavad sisimas sootuks tõsised on. Ja ütelge nüüd ise, palun, paljusis Artur kapil on kirjutatud vallatut, muusikat. Jälgisime meiegi kirikuna eestilisi kalmistu väravast sisse pikki vaikseid. Sealt mõnitsemad parimad. Täpselt sama teed, mida mööda 16 aastat tagasi viidi vanameister viimsele puhkusele. Joosep Kapi, Anscapi, Artur Kapi kõrval puhkad samas nüüd juba mitmendat aastat ka Villem Kapp. Kummaline. Ta leidis meid. Kuidas küll too mees, kes siis Eestimaa südames sellest maast võrsus ja kes siia mulda jälle tagasi on tulnud. Kuidas küll just too mees kuulis merd ja kaljusid kaldaid. Suure-Jaanist viis meid reiside edasi Vändra poole küll aga esialgu ainult tee viidani. Hüpassare. Pöörasime ära külavaheteele ja teadsime, et sõita tuleb veel 10 kilomeetrit krit. Õnneliku juhuse läbi, mis kujutas endast lihtsalt katkist silda. Jõudsime kohani, kus sai edasi vaid mööda metsasihte. Neid sihte jätkus umbes kolmeks kilomeetriks ja neid oli väga tore käia. Ja siis olimegi epassaarel. Võib-olla saab meie pistel olema kohatu kuid seniste Hüpassaarel käinute juttudest oli meil mulje, nagu see Hüpassaare oleks looduslikult üks ilmatu vägev koht. Me ei taha öelda, et ärge neid juttusid, uskuge, pigem tahame täpsustada. Tema vägevus seisneb eeskätt tema mõõtmete tunnetamises ja süvenemises. Dema laamed ei ole teab mis kõrged teadmistihedad ja neis pole meremüha. Tema rabad ei ole müstilised, seal pole poolide värve. Konrad Mäe balletilt Siguldas seisatab iga inimene ja ütleb võrratu. Selleks on kõik võimelised. Hüpassaarelt jookseksid nad enamikus läbi, seal peatuvad väga vähesed ja ütlevad furratu. Selleks on võimelised vaid kõige hellemad ja Helle mahist. Helleimale oli ta koduks. Lubage, et toome nüüd teieni valitud fragmente vestlusest Mart Saarele, seega, kes meid südamlikult vastu võttis ja tänu kellele me kahetsustundega sellest majast lahkusime, soovige sinna kindlasti tagasi minna. Maja katusel paistis raba raba ja ka praegu on ikkagi ära paber, hästi selle maja katus ära. Praegu on omamoodi läinud nagu jõukamaks, ilusamaks sööndune kunagi kunagi väga mõned aastad tagasi oli ta kindlasti palju ja siis oli üldse magedalt, et rohkem siis oli vesi kõrgem ja siis palju tõsisemale rännanesina kuivanud. Kuigi ta ise, miks ei võiks nagu seljapealse sängi Zooza. Kas ta nüüd viimased suved ka siin oli olnud? Terviserajal ikka oli ikka siin saalis olete siin ja kas ta nii omal ajal ka talveti, kes ikka? Talvel käis jalutamas metsas istuli, habe oli härmas. Jääpurikad olid habemes emaarmastuse käsku kahe pikki väga pikki jalutuskäike teha. Siis tuleks hommikul välja ja sul ei ole sellest. Ja ta ütles ka ilma leivakotina leivaga. Marja nagu karu. Viis-kuus tundi käskis ikka jalutades Ma ei ole mitte jalutuskäik selles mõttes nagu meie linnarahvas lähen teen ühe tiiru seal kusagil ja kvartal ümber Äravi Kadriorus ja siis tunni aja pärast tagasi sööke. Metsamehe jalutuskäik muidugi, aga talvel, kuidas ta tuli siia, mis transpordiga kaugeltki kassas juhtus, niisugune aeg oli, kui oli varasem, kui tuli Olustvere jaama hobusega vastu minna, kiht hobusega või tuli Alexit. Aga Olustverejaamasid kui kaugel? No ma ei oska ütelda, ikka ligi 30 nüüd arvatavasti köögiuks seal käidud ja see on siis niisugune veranda, veranda uks, kus ta isegi armastus sisse-välja. Igal aastal. Kõige otsemini metsa. Alustades muidugi masinad ei saanud, seal ei olnudki mingit autot. Jah, ja siis tulime suureni sars suuresti rihma muretsen igal juhul auto. See oli siis, kui te esimest korda see oli 30. aastal ma esimest korda siia tulin, jääjaid suuresti ning ma saan kindlasti aud suristamist, auto käis ringi muidugi kuskilt teda ei saanud. Ja hakkasime tulema. No mina olin ka linnainimene küpsemad jalas kõrgelannaga ja ja, ja siis läksime haavikute juurde, siis sa siin tibla Schibitel aviku või Johannaku talu Juhani arsele, Peetrinna seal ja venna ja ja seal olid nad kõik koos ja ja üks küsis ikka, et kas sa lähed purdeid mööda, teine küsib, kas sa lähed lehtri kraavi pidi seal? Ei, ma ei julge temaga kuskil minna, et on esimest korda maalial ja kingad laseb nendega ma kuskile minna, isa. Lähme teed, mööda. Tulime ja tulime ja hommiku hakkas valgeks minema, see oli juulikuus ja, ja tulime kedrati, ykskord saime juba. No tõesti, mina olin juba lootuseta, mõtlesin tsaari, teagi, teed, kodu, et tema on ära unustanud selle jälje, siis tulin, tulime siit, tähendab seda sama teed mööda, niiski nurk oli ja siis kusagil, kui me olime nii paralleelselt või tähendab nii liigoduga suhteliselt soo, kodukoerad hauguvad. Siin on, nüüd tuleks siis ükskord kodu ja käime ja käime üks kolm-neli kilomeetrit. Ja aeg igav kah ja mina olin väsinud koledastega ja, ja ma mõtlesin täis, ma olin täiesti lootusetult Saarid jagus koduma. Aga noh, ja muidugi kui niisuguse ringi sisse teha, siis tuleb ikkagi tükk maad ju käia, niisuguse kodu saab ja siis ma mäletan jälle, olin siis poolteist nädalat siin. Ja korraga läks sealt kraaviperve pidi inimene ja mina jooksin köögist, tähendab sealt ees sellest uksest välja, siia tuppa, siin oli meil siis klaver, seal mängis, jooksin, temal ütlema, et kuule, vaata, inimene läks. Ja saare ei teinud väljagi. Ja mina olin nii nördinud, isi ja mõtlesin, mõtle, mis inimene see on, need poolteist nädalat ei ole inimesed läinud ja nüüd tema ei vaatagi. Oli kord niisugune juhused, kus läksime kahekesi sääriga Surfhili ja kujutate seda, ma ei tea, kas te seda teed, teate, aga see oli niivõrd halb. Teet hobused jäid välja ainult kõrvad ja sabad. Tähendab, ta vajus nii mudasse. Aga mina teadsin, et siis tuleb vaguni lahti võtta, lahti võtta, ma oskasin. Võtsin hobuse lahti, läksin siis üks pool kilomeetrit edasi, et et inimene appi, kes paneks mul hobusete tuligisi, vana peremees, tulivan ilusti hobused ja hakkasin siis käimas ka sõitma iga viie minuti tagant hobusel lookesed selga. Ja mina ütlesin seal, et kuule ja mina muudkui pannud vankri pealt maha ja sain jälle looga õigeli, hakkame jälle minema. Ja mina ütlesin, saarelikuli asi seisab sinika siin rinnusse juures kusagil ja Saaritus mult ära pudu, kui sa puudutad, võib-olla läheb veel hullemaks. Kui sa ei tulnud, ei, tema ei tundnud. Martin väga, armastas puid. Tema lemmi, ma vaatasin tas kõiki puid, ma vaatasin, Mesipuu paistab kaotastes. Ei, ei, ta ei olnud absoluutselt majandusasjadega ei tegelenud. Aga nüüd on esimest korda, kui ma läksin puuguri. Et saagide hoide tulin, ülesanded, et kaks neist tilgast oli käes, ma ei saanud rohi, müts mardil oli, lähme sinna alla, puid saagima, tema mängis muidugi klaverit edasi, nii nagu mul ikkagi need puud kuidagi olid seal. Ja nii, et kunagi linnatarendiga räägin, kärinud pakuti mingist pliketing, saksa brikett oli sadamast, sai kätte. Ja, ja oli küsinud, sa helistad, ütle mulle, et kust sa, kuidas sa said libliketigi, et mina kohe ei oska seda õitsema minna, seal on aineid ei, ma ei tea. Kas ma ei tohi rääkida nii, et tema majanduse käe üldse ei tegelenud ja nii, et tema oli väga nii ebapraktiline, aga muidu ta oli väga heasüdamlik ja abivalmis, alati ka tema kunagi ära ei ütelnud, kui keegi ükskõik mida tema, kes palus. Aga enesest ei olnud väljas. Kuidas Mart Saar pedagoogina töötas, seda ma juhuslikult peal. Aga kuidas ta heliloojana töötas, seda ma siiski ei tea. Peamiselt öösiti ikka ta armastas õhtu töötada ja, ja päevalt kaikesin, hüppas rest, töötas päeval, aga muidu linnastatus ütles Eesti kinodesse ja temani süstemaatiliselt ei töötanud, et oleks järjekindlalt iga vahivad, tähendab teatud kella läiget, mõnigi tõuseb seal kell kuus ja hakkab töölimistusi temale jõudu. Ja kui ta väsinud oli, siis mida suurem raamatuvirnade võttis, seda rutem ta jäi magama, see oli minski. Juba tead, et kui seal oli suur raamatu hern, siis ta jäi ruttu magama. Ja siis siin oli vahepeal meil ei olnud tuld näiteks. Siis meil on veel praegunstiire silmad alles, mis me, mis me siis ikka kahe voodi vahel panime, teine pidigi valvama seda tuld ja tennis sai natuke lugeda, millist laulude nimetatakse, mis siinsamas toas, kus me praegu oleme kuuseke siis läksin kritsi aega viitma, sium Leilu Liinas toodu on siin kirjutatud. Tema loomingus on hirmus palju veel seda siin ette kandmata, May, tal on ju kõik käsi küljes? Jah, tuleks omamoodi, oleks nagu oma ajas, selles mõttes, et ega teda ei ole ka selleaegsetel eriti tuisuseks, kooridele nende kordadega ei olnud kerge, ei ole väga raske neid andmeid, siis hakkas Vetik oma rahvaülikoolikoor. Ja, ja siis saar oli võõras. Näiteks, kui ta tuli järele ja selle liider, tahvlist üleminek temani see oli? Jah, see oli nagu praegugi, me lähme ülesingi ja, ja nende kõige nende moodsate heliloojate peale. Nii et see on ikkagi võõras joon. Alguses. Ja muidugi siis ta võib-olla et tal oli ka see, et näiteks tõesti väga sageli teda ei mõistetud üldse tema üldse ei, oskan näiteks oma töödega midagi peale hakata, kirjutas töö valmis ja sinna jäi. Päike tõstis tasa tasa pilgu lahtiga viimastelt Lagadstelt ja me olime taas teel kahju. Viimane matkapäev oli lõppemas, meie aga olime veel nii kaugel kodust ja ka nägemata jäi palju, mida oleks näha tasunud lühikesel peatusel Koidula sünnikohas. Jõudsime äratundmisele, et ega papija tütar Jancinit ajast pole silmale tusse jäänud vist ammust ammust midagi muud kui rida alusmüürikive ja muld seegi käe sügavusel kamara all. Entsele kamara peal kasvas just seesama aiaäärne kastehein, milles tema laulis. Vändras ei jõudnudki enam peatuda. Teeme ehk siis siinkohal selle peatuse ja kuulame ära ühe Mihkel Lüdigi ilusaima laulu ühest vaiksest pühast eest. Nüüd läks sõit juba pimedas. Pärnu võttis meid vastu tänavatele üles pandud kunst valgustega ja me ei võtnud seal muudkui kurvi Tallinna poole. Ja kui kõik uur vekrid käisid ühes kooris neljandat hommikutundi paistis kilulinn bussi esiaknast juba üsna kätte ja tuligi järjepanu endid mahamineku rasutada. Enne hüvasti jätmisi, aga keerasime mikrofoni iga kord jälle üles ja püüdsime meelde jätta, mida igaüks ütles. Siin nad nüüd puntras, kõik on. Elmari kardro need kaks päeva läksid väga kiiresti ja jätsid väga hea mulje, hoolimata sellest, et esimesel päeval 100.. Aga kõigest hoolimata, kui nüüd mõtelda teise päeva õhtul järele, siis tahaks kindlasti soovida, et Eesti raadio katkaks seda salaüritust ka edaspidi. Voog et järgmistel gruppidel oleks võimalus midagi sama näha ja teada saada, mida meie nägime. Pärnapuu väga toredad inimesed olid kokku sattunud väga sõbralik läbisaamine omavahel viriseja ei tulnud kaasa ei olnud, kõik läks väga toredasti üle ootuste hästi ja pahast tehti maas koosseisus veel kord kokku saaks töötle ühe sõidu teha Gennadi Vihman. Kõige põnevam või võib-olla väljaspool seda muusikaelu, mis me saime teada heliloojatest. Mõnuga saslõkki õhtu ja muusikute elust-olust. Glasgaid passales evalt Alarand, kõige tugevam mulje trasterdis siiski passare. Siiski tundub, et see koht väärib niisugust loomingut. Taru põhjavaim. Piret Kilvet. See oli väga omapärane reisist niimoodi ekstra heliloojate sünnikohtades ja kohtades, kus nad on elanud, ei ole niimoodi varem sõitnud, sellepärast oli huvitav, muide, on tavalised ekskursioonidel alati kohtade vaatamisega ja rohkem niisama edasi-tagasi jooksmine, sellepärast see oli teistmoodi. Nii et jääb võib-olla sellepärast eriti meelde Arnold piiks eriti meeldis mulle. Ja teiseks laseb saslõkki raadiomeestel oleks veel ja veel, et, et raadis oleks hästi palju niisuguseid saateid, mille järel tunnete, et vot seda saadet ars veel kuulda paljud muusikahariduslikke saateid ja et rajadio, kes kõik, mis võimalik, et propageerida head muusikat. Larissa Kilvet, inderenti reis algas suurem viima, käegatsime ei tulegi midagi välja ja lõpuks oli ilm läks ilusaks ja ja vastavalt sellele saime kõik ära näha ja teha ja jälle kujunes väga meeldivaks. Ausalt öeldes kartsime kogu aeg, et tegijatena nägime kõike läbi roosade prillide. Kuid reisikaaslaste järelhüüded sellele sõidule on igal juhul üsna lohutavad. Lisaks vaid üks küsimus meie tüürimehele haaralt Ratassepale. Meil oli küll väljasõidu ja tagasijõudmise näitude vahe midagi 900 kilomeetri piires. Muide, kui te arvate, et need inimesed kojusõidu peal magasid või selle maha magasid siis lasete mööda. Selle vastaliseks oli kaasas pisike, aga kõva üürg aparaat ja see mängis nii ja mängitele praegugi, kuni igasuguste uudistelugejad seda lubavad.