Laulab vokaalansambel kollaaž kollaaž loodi 1966. aasta oktoobrikuus. Seega on kollektiivi vanus aasta ja 10 kuud. Nimetust kollaaž hakati kõigepealt tarvitama kujutavas kunstis. Kõlas tehnika, võimaldab erinevate stiilide elementide ning mitmesuguste materjalide liitmist uueks kunstiteoseks. Näiteks võib kunstnik ühes teoses ära kasutada värvipaberi ning fotoväljendusvõimalusi. Selle juures oleneb muidugi palju kunstniku vajadustest ja fantaasiast. Klaasiprintsiipi kasutatakse samuti kaasaegses muusikas. Heaks näiteks on siin helilooja Arvo Pärdi kollaaž teemal Bach, mis on ühtlasi meie ansambli nimilooks. Fina klaas väljendab meie ansambli profiili ning olemust. Meie repertuaaris on teoseid vanadelt meistritelt ning kaasaegsetelt heliloojatelt, estraadiloomingut ning džässmuusikat tekstiga laule ning instrumentaalteoseid vokaalses interpretatsioonis. Samuti võib kollaasiks nimetada sedagi, et vanale klassikalisele heliloomingule on uus värvin kantud rütmigruppi lisamisega. Kollaaž laulab džässmuusikale omases silp keeles ning ka mitmetes võõrkeeltes kuulakem nüüd ansambli esituses prantsuse helilooja basserro laulu. Küll on hea. Teisena kõlab toomas Morley tantsulaul mais. Klaas on üliõpilasansambel, ta töötab ühiskondlikel alustel. Harjutamas käime me Tallinna Pedagoogilise Instituudi ruumides. Laulame kaks korda nädalas kokku neli tundi, lisaks veel esinemised ja lindistamised. Nii ansambel on kokku esinenud umbes 50-l korral. Oleme laulnud kommunistlike noorte suvelaagrites Eesti üliõpilaste ehitusmalevas kolhoosnikele ning kaluritele ja nii edasi. Sageli võtame osa ka Tallinna jazz klubi üritustest. Üsna edukalt läks meil esinemine Tallinna džässifestivali eelvoorul. Korra oleme osa võtnud ka Eesti telefilmist. Filmis meestele oli kollaaži ülesandeks muusikaline kujundus. Kuulete nüüd ansambli esituses Uno Naissoo rütmiseeritud vokaliisi pärast lõunat. Solist Kertti Johanson. Kollaaž on 11 liikmeline, lauljateks on noored. Kõiki neid ühendab huvi muusika ja laulu vastu. Saagem siis tuttavateks. Laulis meie Piccolo Lea Siion. Lea õpib Tallinna riikliku konservatooriumi kolmandal kursusel klaverit. Küsin lihtsalt, milline on tema esimene laul. No kui seda laulmiseks võib nimetada, siis väga-väga noorelt, ise ma küll sellest midagi ei mäleta, aga teised räägivad, et kõigepealt õppisin laulma ja siis alles rääkima. Ja hiljem ma laulsin nii ansamblites kui ka mõnikord solistina algkoolis, keskkoolis, TPI naiskooris laulsin ja üldse olen aktiivselt koorilaulmisest osa võtnud. Ansambli noorimaks ansaini pärson. Ta õpib Tallinna pedagoogilises Instituudis esimesel kursusel füüsikat. Kas füüsikal ja muusikal on ehk midagi ühist nende mõlemaga tegeleda? Tühistan neil väga palju, kuid nende mõlemaga tegeleda sellepärast et mulle meeldivad mõlemad. Tegelikult laulmine meeldib mulle siiski rohkem. Birdi Johanson töötab Eesti raadios helioperaatorina klaasis, lauldes oled ka mõningal määral džässmuusikaga kokku puutunud. Kas sul on ka nii oma lemmiklauljaid olemas? Meeldiv kuulata kõiki, kes midagi ilusti hästi teada. Ella Fitzgerald või tunned sa rohkem sümpaatiat estraadilaulu vastu ilusat estraadipäevi ja kuulata, mida sa teed oma vabadel õhtutel rikku kollaažis proove ei ole ja tööd ei ole. Laidaga koos. Televisiooni, neist Riias diskuulutele ei saa nii ansambli juurde. Ja sinna läheb siis lab aeg. Ansambli Tinuriteks on Enn Tomson ja Alo Põldmäe. In õpib konservatooriumis viiendal kursusel, mängib metsasarve bajaani ja dirigeerib Alostaga, saab helilooja. Järgnevalt kuulete te meie ansambli meeste esituses Tõnu Naissoo pala Eeva, kus n Jalo laulavad soolot. Selle küllaltki keeruka laulu õppisid poisid selgeks mõne tunniga. Hommikul sai Tõnu alles loo valmis, lõunahäälse lindistati ning õhtul toimus Eeva taustal juba filmimine. Mõte sellest on ka raadioarhiivis. Enn Tomson on valitud ansambli vanemaks, tema ülesannete hulka kuulub ansamblisisekorra eest hoolitsemine ja teised organisatsioonilised küsimused. Kõlaslased sageli proovidesse hilinevad, kui võtta talvest proosis, mitte seal oli siis mõnikord päris on, aga kui praegu sessiooni ajal põrkas seal palju inimesi puudus ja see oli seotud sellega, et inimesed on neilt erinevatelt erialadelt ja on erinevatel aegadel eksamid. Ja igaühel on oma töö ja muidugi harjutamine. Alo Põldmäe on tagasihoidlik noormees. Peale komponeerimise ja laulmise armastate Kasportida. Minu kõige armastatud spordiala matkamine. Sellega ma tegelen põhiliselt soeti ja mõnikord ka talvel võtsin osa suusarongist. Nüüd sel suvel on kavas matk Dagestani peale selle harrastama kõrgusõpet. Milline on sinu tagajärg kõrgushüppes? Ametlikel võistlustel on 65 meeter 65 midagi-le sport pakub. Sport pakub kõigepealt seda, et saad tunda, milleks oled üldse võimeline. Kui sa oled spordiga tegelnud, siis on palju kindlam tunne istuda klaveri taha või siis komponeerimiseda. Tutvustamist järg on nüüd aldirühmani jõudnud. Läida, kui õpib Tallinna muusikakooli kolmandal kursusel koorijuhtimist Milline on sinu hobi? Peale polaažis laulmise meeldib mulle veel lugeda, ma kasutan iga oma vaba minuti peamiselt lugemise peale. Ei saa veel, kogun väikeste laste pilte. Ajakirjadest. Mis oli sinu viimane raamat, mida sa lugesid? Viimane raamat nüüd oli pikem paus, selle lugemise vahepeal streid, eksamid ja viimaseks raamatuks oli modifikatsioon. Miks talle väikeste laste juures meeldib nende siirus? Anne-Sallerit tunnevad raadiokuulajad juba estraadilauljana, ka ansamblis on ta kuldsuu nii laulmise kui ka rääkimise mõttes. Sel kevadel lõpetas Tallinna muusikakooli flöödi erialal. Kulaasi baritoni rühmas laulavad Toivo Peäske ja Toivo terase. Toivo Peäske õpib klaverit konservatooriumi neljandal kursusel. Enne proove armastab ta mängida Tšaikovski klaverikontsert, esimest osa Toivo terase aga lõpetas muusikakooli laulu erialal. Ansamblis on tema ülesandeks hääli lahti laulda. Tõiva armastab väga reisida. Eriti kiidelda ei saa Saksa demokraatlik vabariik Tšehhoslovakkia. Ja millised on nii eredamad, muljed nendelt maadelt reisinud mõlemad olid erakordselt huvitavad. Minu sealviibimise programmid mõlemal maal olid väga tihedalt seotud muusikateatritega ja üldse oma muusikaeluga mis Tšehhoslovakkias eriti silma torkas. See oli erakordselt kõrge muusikakultuur ja võimekate suurepäraste häältega lauljate küllus. Mul omal õnnestus viibida kolme laulja kontsertidel Karel koti, Eva bilarova ja austerlase Udo Jürgens ning kaviibida nende harjutustel ja üht-teist kasulikku omale kõrva taha panna, mis me peame saavutama, on eeskujulik häälekool esinemiskultuur võib-olla siin ongi just kõige suurem erinevus meie ja nende vahel. Nemad naudivad oma lavalolekut ja tunnevad suurt Munitseerimis rõõmu ja rõõmu sellest, et nad saavad vahetult suhelda publikuga. Kuna meil tihtipeale Tartus saavutab ülekaalu Ivar Johansson on kollaaži pass. Ta õpib Tallinna pedagoogilises instituudis laulu ja muusikat. Pedagoogiamet ka nii ei saa öelda, just sepa amet, kuulelik praegult Velmeerida saab, sest ma ei ole veel pedagoog. Aga siiamaani nii palju, kui mul lastega tegemist olnud ja on see amet pole lihtsalt nii südamelähedane olnud. Kas lapsed koerust on ka teinud tunnis vahel? No laulmistund, ilusas aktoriks laulmisõpetaja laulmistund juba iseenesest oli tund, et ega seal hoovaikus valitseda ei saa. Aga lapsed on seal aulanud ja siiamaani et aktiivselt asja juures, jah? Jah, kas sa mõne teise kunstijalaga peale muusikakaared tegelenud, kui võistlustants ka kunsti alla kuulub, siis võistlustantsuga ma tegelesin enne seda, kui ma sõjaväkke aega teenima läksin. Oletegi tuttavad kollaaži 10 lauljaga. 11. olen mina laulan algi rühmas ja õpin Tallinna konservatooriumis kompositsiooni. Ansamblid saadavad Tõnu Naissoo, Jüri pliisnik ja Heino tandre. Tõnu Naissoo on juba džässmuusikaga tegelenud üsna mitu aastat ja tema enda teosed on väga huvitavad ja kaasaegsed. Mida sa arvad avangard, Kistlikust, tšehhist? Noh, siin võib öelda, et on võib-olla kahte liiki muusikuid, ühed, kes tegelenud avangard, distsin, korrast tegelenud just selle muusika kui edasimineku pärast. Siin võiks nimetada avangardist Don Cherry siis tallinlastele tuttavat saast, hoidi kes püüab kokku ja traditsioonilist džässi kui ka kaasaegse tassi. Kas kollaaži laulmisviisi võib Chastiks nimetada, võib küll nimetada. Need seaded on siiski sellise kooriv poolse iseloomuga. Aga muidugi sinnapoole kindlasti püüdon olnud. Nii et need taotlused olid vist ka sinu enda palas, tulles läbi linna, püüdsin midagi teha selle kohta. Meie ansambli nii-öelda lavataguseks liikmeks on mänedžer enniker kelle ülesandeks on kõik ansamblid puudutavad organisatsioonilised, küsimused, kontserdid, reklaam ja nii edasi. Ansambel töötab Aarne Vahuri juhatusel, Aarne Lõpetas sel kevadel konservatooriumi ja nüüd töötab toimetajana Eesti raadios. Sinu ülesanne nii ansamblid on kahtlemata kõige keerulisem, kuna sa pead ühtseks tervikuks sulatama erinevad hääled ja panema erinevaid inimesi ühtemoodi muusikat tunnetama. Millised on kõige suuremad raskused ansambli töös? Raskusi muidugi on, sest kollektiiv on küllalt suur ja mida suurem kollektiiv, seda rohkem on muidugi ka keerulisem temaga töötada. Peamine probleem, mis on muidugi see, et iga laulja tunneldaks ühtemoodi antud teost antud rütmi ja kui ta ise laulab, samal ajal oskaks hoida kõrvu lahti? Teiste jaoks tekiks ansamblitunne? Selle saavutamine on juba üsna raske asi. Selles osas on ka meil veel suur tükk tööd vaja ära teha. Millised plaanid on sul meie ansambliga edaspidiseks? Et tööd parandada, selleks peaks mõtlema nendele alustele millele ansambel rajaneb. Kõigepealt peaks tegema väikese konkursi, et ansamblis oleks värsket verd ja et igat ansambli liiget kihuldaks taga väikene niukene konkurentsivaim. Teiseks tuleb meil väga tõsiselt mõelda maa repertuaarile. Kui meil praegu. Buduaaris kajastus põhiliselt kaks suunda. Klassikaline muusika, mida me püüdsime jälitada kaasaegsel rütmi säilitatud kujul ja kaasaegne džässmuusika. Ma kujutan ette, et järgmistel hooaegadel me peaks seda repertuaari natuke mitmekesisema ja seda just eelkõige eesti muusika arvel. Ma kujutan ette, et kui ansamblil peaks olema juhus esindada meie muusikakultuuri kuskil väljaspool Tallinnat võib-olla väljaspool vabariigi siis tuleb eelkõige kõne alla just eesti muusika. Millest ta kõige rohkem rõõmu tunneb, meiega töötada? Rõõmu tunnen kõige rohkem sellest, et ansambli liikmed on kõik muusikainimesed. Ja neil ei ole vaja väga palju viisi ette taguda klaveri peale, enne, kui sellel pähe jääb, igaveseks la plaadist, mis tarvis. Nii et jääb üle ainult tehase viima nende. Milline esinemine sel hooajal on sinu arvates meil kõige enam õnnestunud? Selle esinemise ma oskan kohe muidugi ära öelda, kahjuks ei olnud see kuigi suure publiku ees. Nimelt ma arvan, et kõige paremini läks meil korda üks esinemine Moskva žürii ess kes valis välja kandidaate Sophia ülemaailmsel noorsoofestivali jaoks. Kuigi meid ei valitud, siiski oli, suri mis väga heas arvamuses ja ütles, et oled kõik omalt poolt, et meid edaspidi analoogilistel üritustel valitaks esindama Nõukogude noorsugu. Üheks lauluks, mida me tol korral esitasime, oli Eugen liidsuse tule ikka mu rõõmude juurde. Eelnev jutuajamine leidis aset selle hooaja viimasel proovil päev enne Vilniuse üliõpilaslaulupeolesõitu. Sellepärast tuli kõigil kole kiire ja meie vestlusring kahanes üsna väikeseks. Vestlemine veel edasi, Kersti Johansoniga ja Tõnu Naissooga. Teatavasti ka seal on väga kiire olnud just tehnika areng. Tehnika tungib kõikjale, näiteks on olemas masinad, mis tõlgivad masinaid, mis arvutavad masinad, mis loovad helitöid. Tõnu, mis sa arvad, kas masin on võimeline ka kollaaži asemel laulma kõike muud, aga mitte seda? Me kõik oleme kuulnud maailma parimaid vokaalansambleid, tablsiid, Swingers, Singerseid, Hay lõusi. Kersti, mis sa arvad, kas need ansamblid on meile mingil määral ka eeskujuks olnud? Mõtlen eeskuju, peamistika olemus, eriti noortel. Muidugi, kas nüüd otseselt mõjutas meie kokkutulemist jaa jaa, soovi koos laulda ja hakata otsima oma teed mingil määral. Seda ma ei tea, aga mis te arvate, kas meil ka vabariigi piirides mingit eeskuju on olnud ansambli või koorina, eks kindlasti kammerkoor. Sest vahepeal lugu oligi, nemad läksid tõsise muusika kallale ja, ja meie siis saime isegi nende käest natuke kergemat muusikat. Kammerkoori repertuaaris on teatavasti vana klassikat, siis spirituaali ka kaasaegset kooriloomingut. Milline siis oleks nii meie taotluste vahe, no võib-olla kõigepealt söökmeloolama mõlemat muusikat nüüd sassi kui ka klassikalist muusikat võib-olla, et nemad on püüdnud edasi minna just sellise kõigepealt kooriloomingu peale, sellepärast et me oleme ansambli ja koorivahepealset. Ja me ei saa kuule seda pakkuda, mida pakub kammerkoor nüüd juba sellest koosseisust tuleb vahe sisse. Meil on sellised eeskujud. Kosingersid Taabersiks, tähist tahtmatult. Vähemalt siiamaani on ikka kohe kõrvutatud nende stiili. Ja see raskendab vehi. Sest lõppude lõpuks me kõik noored ja, ja just me otsime ja püüame. Aga kas me peame siis olema just täpselt nii nagu nemad ja sama kõrge kvaliteediga või samasuguse tasemega? Näitena võiksime kuulata Bachi PUR reed algul prantslaste Sis kollaaži esituses. Otsustage ise, kuidas see meil välja on tulnud. Aga milles seisneb kollaaži oma nägu oma lööva tahaks saavutada muidugi kõigepealt oma rahvamuusika baasilia varal ja samuti oma heliloojate loomingu vanal kuni hakata mõtlema, meie repertuaar on päris rikas Eesti poolest. Naissoo hakkasime tema pärastlõunaga, siis on sisse juunior. Nii mitmedki lood on meil siin juba läbi käinud. Veenvalt Turn. Pärti kollaas, Vahuri seadeson. Filitsuse mitu seadet on tema omal lood? Tule ikka mu rõõmude juurde. Eesti heliloojate loomingust kuulakem nüüd Uno Naissoo kevadelaulu Lavale on lahti. Arengu. Ta keskväljak ja kliendi karjatamispidu on. Ülatõuseb. Ansambel on teinud nii mõningaid huvitavaid eksperimente ka kas mõne pala osas või üldse lavastuse osas, meil oli kontsert Filima ülim aga Tartu Vanemuises kus me ühendasime siis nii oma laulutantsud kui ka siis kohus. Seal sai tehtud Pärdi kollaaž mis võeti väga hästi vastu. Samal kontserdil oli väga menukas ka Oliver nelsoni mamma luu, mille me esitasime koos Ülo Vilimaaga. Meie viimaseks vestluskaaslaseks on Ungari üliõpilasajakirjade toimetaja kooro millasla. Millal te tutvusite kollaažiga ja kuidas teile meeldib klaasilaul? Lööd modior teatamist, Argot Vesetel. Eestuur seal pole. See oli aasta tagasi, juhtus nii, et meid kutsuti kontserdile, kus esines ansambel kollaas. Viibisime tookord Eesti üliõpilaste ehitusmalevas. Meie esimene kohtumine oli huvitav ja elav. Ansambli laul meeldis väga. Selle lühikese aja jooksul õppisime eestlasi tundma eelkõige nende laulude järgi. Eesti üliõpilased õppisid selgeks Ungari laule ning meie üliõpilased laulsid eesti laule. Nüüd, kui me Eestisse jõudsime, oli jälle soov kuulata seda ansamblit. Kollaaži laul on aastate jooksul palju väljendusrikkamaks muutunud. Samuti on hääled paindlikumaks läinud. Järgnevalt esitab ansambel kollaaž, teeb Rubeki pala, ära nuta enam. Kas Ungaris on ka taolisi ansambleid nagu kollaaž? Ei peagi seda kahjuks ei ole, oleksime rõõmsad, kui kuuleksime kollaaži lauluga Ungaris. Meie ülikoolidel on võimalus ansamblit külla kutsuda, loodame, et need peatselt kohtume Ungaris. Tänane muusikaline tund hakkab lähenema lõpule. Ansamblist veel nii palju, et kuni augusti lõpuni Me puhkame, siis aga alustame uue energiaga uut hooaega. Ees on ootamas küllakutsed Leningradi Vilniusesse ja ega kõiki plaane saagi ära rääkida. Viimasena kuulete ansambel kollaaži esitused. Feliidsuses jäetud pala armastus on lähedal.