Tänase hilisõhtu kuni uue päeva alguseni veedame koos Eesti NSV rahvakunstniku Liis Lindauga, kes täna oma 75 aastast juubelit pühitseb. Saate lindistanud Lea Veelmaa. Ma veidi pelgasin teie juurde Turnalist lendav. Te olete minu jaoks auväärne kunstnik siiski ja ja ma mõtlesin, et ma esimeseks küsimuseks küsiksin teie käest seda, et kui te tuletate meelde, milline see näitleja rahva jaoks erinevatel aegadel on olnud, on tema staatus osutunud ka või kuidas, kuidas rahvas teda on võtnud, anda võib-olla eeskujuks pidanud või aukartusega tema poole vaadanud vä? Kuidas ma seda teile siis nüüd võiks öelda? Eks muidugi, igal ajal on omad ideaalid, igal ajal on omad arusaamised. Aga ma ütleks, et näitlejad on alati armastatut, olgu siis seekord missugune tahes ja teda on ikka oodatud ja enda kohta ma peaks ütlema. Et mul ei ole nagu seda ikka teed olnd, raske käia. Mul on olnud õnn, ma ütleks nii, nagu Panso ütles ikka, et kõike muud talenti peab olema, kõike muud peab olema, ka näitlejal peab natukene õnne taole. Siis ma ütleksin, et mul on, palju, on, mul on olnud head negatiivid. Mul on olnud head kolleegid, kellega on hea töötada olnd. Ja ma ei saa öelda, et see neid aastaid ikka on üle 50 viied, kus ma olen laval olnud. Et neid oleks rasked olnud või või kurnavad või, sest rõõmusid on meil ikka ka vahetevahel. Ja nii ma olen siis nüüd aastat siiamaale rida, noh nüüd ma olen juba juba jõude, inimene ju ei või ju enam. Ma ei ole enam täie inimese-ist väljas, ma väga vähe mängin ja aastad on juba ka nii suured, et repertuaari on ju raske mulle valida. Aga noh, ikkagi ma olen mõned vahepeal siin oli nagu eriti vanu naisi, nagu lava ei vajanudki, nüüd on juba jällegi otsitakse neid ja leitakse neile tööd ja kirjutatakse neile ja meid on ju nii väheks jäänud. Neid on juba nii väheks jäänud, kui hakkad mõtlema, minu kolleegid, kõik on kadunud siin ja seal mõni üksik. Kurb muidugi, aga aga niisugune on elu. Kui ma siia laiale tänavale teiega kohtuma tulin ja siis ma mõtlesin teie peale ja, ja mõtlesin, et millal ma teid üldse esimest korda mäletan. Miskipärast tuli mul meelde kuuldemäng lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Teie kuri kuninganna ja siis kui ma teiega siin all kohvi olin, siis oli mul nii hea meel, et ma rääkisin teile, et Teie üks laste kuuldemäng on ka eetris teie sünnipäeva aegu ja te küsisite, et ega see ei ole kuri-kuri kuninganna käest teedel mäletate seda tööd veel? Vaata. Tööd ma ei mäleta, aga ta läks tol ajal kaunis palju. Ja mu tütar oli sel ajal Tartus ülikoolis ja ma käisin teda vahetevahel vaatamas. Seal korteris elas ka üks väike tütarlaps, viie-kuue aastane siukse ummikute tuli koputab mulle ukse peal, ütleb tega. Te, olite. Sigulda mängija aga üldiselt ma olen raadius, vähesin. Ma ei salli hästi masinaid. Siis ütlen ma mikrofoni kaart. Ma ei, ma ei oska sinna nagu rääkida või Matheraks otsesest kontaktist saaliga ja ta nagu mind aitab või ta on nagu üks komponent ikas sellele etendusele. Nii torusse rääkida. Mina, närv. No siis vist tol ajal kuulati raadiot ka rohkem ja ilmselt sellepärast on väga eredalt ka mulle see lapse ajast meelde jäänud. Ja ja no siis ei olnud ju televisiooni meil vist ei olnud, ei olnud ja, ja nuia ja selles ma ütleks praegugi noorte häda või õnn. Nad killustavad ennast väga, sest igale poole nõutakse neid küll. Siis filmides traadid ja nagu vahel paistab, et neil nagu teatri jaoks jääb vähe aega, kui nõutakse, see on ju väga armas? Ei, meil on praegu ju väga-väga palju noori inimesi, kes on andekad ja tublid peab ainult Nil aega andma ja nii üle ei küpse tööd, tööd, hoolt. Ja küll tuleb. Mina usun etule. Öelge on teil endal ka võib-olla kirkalt keegi näitleja meeles, kui, kui teie veel lapseeas olite ja olite teatrist eemal, keda keda meelde tuletada? Mina ju olen provintsi inimene, ma olen pärnu inimene, nii et praegu nagu kusagil pärnu inimesega kokku saad siis nagu sugulane. Ja meil seal oli küll mingisugune teater ju. Aga päris minul lapsed põlves. Ei, ma ei tea, kas seal oligi siis teatrit, küllap ehk Endlas ikka oli midagi, aga minul on esimene etendus, tähendab teatrietendus see oli Pärnu etendus ja see oli üks, üks vargakomöödia, oli see, mingisugune asi, on mul küll nii eredalt meeles, et ma võiks seda nagu see minu esimene teatrietenduses ma võisin olla noh, 12 või nii, aga siis ma olin ikka sellest nii ära vaimustatud. Et siis ma koolis hakkasin näitemängu, kirjeldame neid ka lavastust, aga nagu ikka koolipidudel ja ise kirjutasime, ise mängisime, ise vaatasime ka. Sealtpeale õieti sissi vissi. Teatri kurat siis see tuli, ma ei tea, aga aga nii lausa kummaline, ütleks lausa päris näitlejaks, ma nagu ei olekski tahtnud saada. Aga näe, sai, ma ei tea, miks juhtus vastu minu tahtmist. Tuleb vahel nimised. Aga kui teiba teatris olite, kas on teil kedagi, kelle poole te olete kani aukartusega vaadanud või keda imetlenud? Muidugi, see on ju päris loomulik, mina olen ju, nagu öeldakse, ilma harimata näitlemine. Ta ei ole teatrikoolis käinud. Ma käisin nagu juures, oli hoopis tantsustuudio. Aga teatri juures ma olen ikkagi tilkunud alati vaheaegadel Pärnus, seal jäi ikka tegin kaasa ja aga sellest on nii palju juba kirjutatud, räägitud, kas sellest mõtetki. Aga keda mina tema moodi muidugi ma mängida ei saanud? Mina pean üheks suuremaks eesti näitlejaks, Emma Vilmeri. Aga teda muidugi väga vähesed mäletavad, sest tal tuli haigus kallale, ta loobus teatrisse juba, kui ta oli 45 Võnnilada noorelt. Teine suur näitlejad, kellega mul oli õnn rohkem koos käia ja koos mõtteid vahetada, see on Liina Reiman. See oli ka üks haruldaselt tore inimene ja suur teatriinimene. Aga meestest ma ei tea, et ma oleks neid kellegist väga vaimustatud. Lauteri hakkasin ma hindama. Õieti siis, kui ta hakkas sellest ilusast heast noorest kangelasest üle kasvama. Kui ta hakkas karakterrollimäng, siis oli ta võrratu. Pinnat üldiselt olen, ma lähen endaga pinna, oli muidugi meil üks suurimaid näitlejad, pinna ikk andev hunnik maid, eks, aga kuidas ta töötas, ma ei ole temaga üheski tükis koos mänginud, ma ei tea, kas see tuli tal kergelt või suure vaeva või tööd on, ma ei tea öelda Andres ja on ikka meie Eesti üks niisugune. Aga just sellist ka niimoodi on, et ju see iseennast ka kohustab. Kui niisuguste säravate kujudega koostööd teha on võimalus olnud eksi. Ka eks ikka sellepärast nagu ei taha ju alla jääda, teisest ja ja sa püüad ja ütlevad nüüd, et noored ei ole ikka sinnamaale jõudnud või, või kuidas või mis. Aga mina leian, et meil on praegu nagu laval ikka väga palju häid noori, tugevaid andeid. Nad muidugi killustavad ennast natukene ja siis nad. Aga nii ma vaatan kõrvalt, et, et kas on mõtet nüüd ennast nii, aga no on vaja jälle film vajab inimesi, televisioon vajab inimese raadiot. No ja kui on niukene vastav töö ja ja huvitav ülesanne, kuidas sa ütled ära, kui sa näitleja. Ei tea, kas endisaegne näitleja armastas oma kutset. Talvearmastama, ja et see on ka niisugune sõna armunud. Ma arvan, et nad nüüd armastavad sama palju, vaadake, see on nüüd. Kuidas ma teile siis seda nüüd seletaks? Neid oli vähe, on üks asi ja me pidime nagu rohkem enda eest seisma, sellepärast sel ajal oli niisugune ületeatrite oli kevadel öeldi aastal lepingu tuli ja kevadel öeldi kõik üles ka Erna Vill, meri, tulles loomulikult järgmiseks aastaks jälle leping. Aga noh, see teadmine, et kas sind vajatakse ja selle tõttu meie noored, me pidime see aasta hästi mängima, et meile uuesti pakutakse leping või näiteks, et kui sa olid hästi mänginud ja hästi oma töö teinud, siis sa läksid lihtsalt direktori juurde, ütles, et ma selle lepinguga enam alla ei kirjuta. Palun paremad lepingud, noh, see oli. Aga nüüd noored tulevad nii naljaks, nad nagu tulevad eluaegse lepinguga teatrisse. Ja siis on igasugused komisjonid, kes nende ees seisavad ja kaitsevad neid ja meie tol ajal me pidime ise enda eest seisma, et et meid järgmine aasta palgatakse muidugi meie aeg. Ma räägin oma noorusest, koosseisud olid väiksemad, mis on praegu nüüd ka teatri koosseis on liiga suureks läinud. Nad ei saa kõik küllalt tööd. Ma olen ikka vahel naljaviisi ütlenud, et ega noor näitleja ei ole vein seistes paremaks läheb, ta peab töös olema ja just nimelt teatritööst tuleb aega anda, lihtsalt kannatlikult ootama. Aga ei, ma ei ütleks, et teater oleks nii perspektiivitu ja mis on väga tähtis muidugi repertuaar, kui ei ole repertuaari, kui sul ei ole mänginud. Rollide Sakuuseu kasvavad ikka seistes niiviisi pealt vaadates, igas nii, arvan mina, ma ei tea, kas tõsik oma kogemustest, ma räägin. Te ärate oma teatriteed ka operetis kaasa teinud, ma tahtsin küsida, et et kas, kas operett köidab teid ikka veel. Ta ei ole mind ka õieti mitte kunagi keegi minut süli noorus vaadake, mina õppisin tantsu ja mina pärnu mind palkas õieti. Minul jäi stuudio siin pooleli, mul on nüüd kopsud eluaeg ikka natuke viletsad olnud ja mul jäi üks aasta vahele nagu juures, sellepärast et ma ei saanud jäima, lihtsalt ütles, et puhka Pärnus üks aastased, lähed järgmine. Aga pärmine jälle kuulis Endla, et ma seal olen ja palus, et ma teen neile operetis liikumise ja nad olid kuidagi sellega nii rahul, neil päris liikumisi, juhti seal ei olnud. Ja siis. No ja muidugi ja ma esimene aasta ma ei olnud üldse mitte teatris näitleja, vaid ma olin tantsuliikumisi. Tegin nende nende liikumised ja operettides neid tantsukesed, mis seal vaja oli. Siis ma tegin omale ühe väikese trupi körlide grupi ja noh, see oli hull aeg, külm, palju ma siis teadsin, sellestades ära tegin. Ja siis tuli muidugi vahel operetis mängida. Aga seal ma olen ikka vähem mänginud, ma ei mäleta, kas paar rolli võimlemisaga, miks ei võiks head operetti teha. Rahvas läheb lihtsalt lustib, kõik lõpeb õnnelikult ja kõik näevad kenad välja. Noored näitlejad sealt Kibuspuu ja Krjukov olevat väga toredad, seal. Aga kas teile muusikat kuulata meeldib? Jah. Aga teate, mis mind häirib. Mind häirivad neid Grabbi kastid, mis on igale poole üles pandud, sa lähed kuhugile ta juttu ajada. Ta möirgab seal kõrval seda muusikat majja. Sest ma tahaks siis kuulama jääda, jätan oma jutu katki, niiviisi, aga niietas saateks mulle sumiseb ei niisugust muusikat, manialgust. Ma lugesin teie Anu intervjuusid ja sealt saab läbi niisugune teie mõte, mida te olete ikka meelde tuletanud, et tuletate meelde kunagist näitlejat meta Lutsu, et tema ema suunasteid lugemise ju ja. Jah, see on küll jah, vot Meeta Luts Pärnu tüdruk koolis temaga oli küll paar aastat ees minusse, meil oli siis kaunis tugev näitering nagu ikka koolides. Seal seal oli ja ja siis me suhtlesime ja, aga vill varem vil. Metelutsu, ema oli raamatukogus, ma ei tea, kas seal raamatukogu ma ei tea, ta oli, tüütas seal kas tal juhade, noh, see on ükskõik, tema suunas tõesti, mind lugem taskule väike Liisumise seda või teist. Ja küllap see oli ikka niiviisi, et mina täna Niukest nõndanimetatud pahna lugeda või ei, kuidagi ei rahulda. Kuid ma leian, et see on aja raiskamine. Ja ma armastan väga lugeda, kui mul aega on ja siis valikuliselt. No me teame Tammsaarest lugupidamist, on teil ka nooremaid mehi? Tammsaare kõrvale tulnud? Mina mats traadist, aga, ja kui ma lugesin tema seda viimast ei puudu oli, ma olin lausa pimestatud ja siis mis Merle tegi meil siin? Kuidas te arvate, kui paljus näitlejale üldse niisugusi teisi kunstialasid, vaja juurde? Ka on vaja, ikka on mittenäitlejal vaid inimesel, inimesel on vaja, on vaja käia kunstinäitustel, kuulata muusikat, siis on, ma ei oska, nagu öeldi, et seda ei ole. Siis on nagu leivakõrvane, see peaks nagu ikka olema. Pidemest sellest kutsest kõige tähtsam on oletega nii selle peale mõeldud. Kõige tähtsam selles on ehk siiski usk endasse peab uskuma. Ma arvan. Nii nagu Tammsaaregi ütleb. Kui usud, siis on. Kas teie pikateatritee jooksul on teil ka kõhklusi olnud, läheb? Ja see on mul alat, ütlesite kõige hirmsamad on need peaproovid peaproovid ja nüüd on need kontrolletendust ja nagu kõik siis mõtled ikka, naeravad siin mind. Nii palju ilusaid elukutseid on, miks ma pidin selle vali mida nüüd enam ei saa ju kuhugile minna ikka. Kas ma suunda, kas see on õige tee olnud, kuhu ma olen läinud, ikka on nagu idas, iga näitleja ei ole midagi erilist, seal samasugune inimene nagu kõikideks. Eks ma olen juba aastaid mõtlenud, et tuleb nagu ikka kriips alla tõmmata, ära lõpetada, kas siis jälle kuskilt juhtub, mida siis nagu Paul-Eerik mulle nii ilusa asja kirstus ma ei tea, kas nägite seda Tammsaare rõmyldarimaldani? No vot, ja siis ma mõtlesin ka, et no kuidas sa jätad selle tegemata jevil minu Tammsaarest kõiks nyyd katkendid seal minu rollidest. Ja nüüd on, praegu, on üks asi meil siin. Ta ei ole veel tööle hakanud, aga Lembit Petersoni ikka tema sai huvideks. Lääne-Saksa auto ei ole meile vist nyyd, Bernard on ta nimi, mis nüüd tõlgitakse, üks tema romaan ja tema romaanid ja on seal tehtud intsineeringud. Ja memm mängib üks minuaegne kuulus saksa näitlejanna, kes on kaua olnud Lanalt ära, Marianna Uppeid, Grangenud, see abikaasa ja mina just sain selle sonaalias, mõtlesin, et näed sa minu aeg ja seal oli tema ka intervjuuga, siis? Jah, et on tuld ainult selle rolli pärast, et ta läheb jälle, et ta ei jää mitte teatrist. Vot südameni kavatsesime tegema hakata, mis sel aastal ta tuleb ka välja siin noorsooteatri väiksel lava. Aga muud mul praegu käsil nagu ei ole ja ma arvan, et selliste katud Ma alati räägitakse, et näitlejal peab palju tööd olema. Teie peale üle aga. Ma imetlen Salme Reegi, tema nii raadios ja seal ja dial ja, ja teatris temal on. Me oleme üheealist tammust kaks kuud noorem. Tema hästi tubli, hästi, tubli. Palju tipptööd. Mina olen üldiselt ma olen laisavõitu võimuga või ma ei tea, kuidas, kuidas seda ütelda. Aitab teie olete ka ju erinevaid perioode üle elanud teatris, kuid ei kasutatud, kaks väsitas väga. See on muidugi kurb, sest kui sa oled vil jõuline ja, ja sa tunned, et sa võid tööd teha ja kui sa nüüd, siis mitte töö pärast või mingi muu asjade pärast sind kõrvale jäetakse kurtnud. Ta on ju teater, on ju ka minu jumal, võtame see 55 aastat. Jumal, me oleme ju, kui palju läbi elanud ja neid perioode ja neid stiile ja kõiki neid asju. Aga kui sa näitleja oled, sa elad selle läbi. Aga mina siiski pean nagu sellest realistlikkust teatris kõige, aga noh, see on jälle sellepärast, et ma olen selles seltskonnas. Ei tea, kas on vahel praegusaegsest teatrist niisugusest vanaaegsest kunsti pidulikkusest vajaka vä? Ta on küll, aga selle ma panen jällegi selle inimeste niuksed suured tormamise peale ja niukse niukse killustamise peale ja vanasti oli siin natuke teisiti, aga meil oli lihtsalt vist rohkem aega. Ikkagi tuli esietendus, see oli ikka teatris üks pidulik sündmus. Ja võib-olla kollektiivsused tunne, et ehk oli rohkem. Aga ega ma ei tea, võib-olla nüüd on ka. Sest mina olen ju ikkagi vana, jäi juba kõrval natukene. Võib-olla noortel. See seda. Ma ütleks ja ja jah, jah, seda jah nihukest pidulikkust, eriti lautori, seda. Võib-olla mis nüüd ja ehk oleks et natukene eetiline liin ja niisugune eetiline metsi natukene nagu, nagu lonkab pisut üht jalga, aga küllap sillapill. Näiteks teater võib ka niisuguse eluhoiaku kujundaja olla. Ta peaks, mina arvan, et teatriülesanne oleks peaks olema ikkagi natukene elust pisut ees sammuda. Oleme vist kõik oma tööga tappisinessar, pean uskuma ikka uskuma. Ei tea, kas erinevatel teatritel on ka väga suuresti erinev niisugune vaimne õhkkonda? Mina ei oska nagu öelda, Vanemuise Ma ei tunne ju surnuHircel lahmid küll kangesti, aga tema hakkab ka nagu vanaks jääma. Eks Vanemuisel ikka on oma nägu. Aga. Noh, meie oleme rohkem siin niisugune tänapäevane või kuidas öelda publitsistlik siin noorsooteatanud. Või ma ei tea keegi kuskilt, ma lugesin, et ei ole enam isiksusi, et vaat, ma läheks vist ainult seda näitlejad vaatama. On küll, on küll. Aga repertuaar on niisugune, niux, suurte rollide Maali hiljuti, nüüd mõni aasta tagasi tõesti? Petema kirjutas Talvil ja see oli tore, Rolls-Royce'i aegne. Haruldane, need töö oli talvid. Õideks ikka tihaga on teatanud ka rallist, keelduda kunagi, toovad seal nii et neid, neid niisugune küsimus, ma peaks ütlema, et ei, aga ma olen siiski nii jultunud olnud, et ma olen vahel küll rollides keeldunud kuma tunne, et et nagu ei ole mulle või või noh, ma ei saa ehk hakkama või on juhtunud niisuguseid asju. Aga kas seda nüüd eeskujuks võtta, ma ei tea, öeldakse, et teatrieetika asendada. No ma olen patustanud mõned korrad selle vastu. Ja ma omast arust pean nagu seda õigeks, aga muidugi On teil elus olnud mitmeid rolle või, või mõningaid roll, mida oleksite väga tahtnud mängida ja mida pole saanud? Jahnus, seda ehk ikka juhtub. Aga mul on õnn olnud just enam Tamm saraasjadega. Et ma olen saanud neid aastate järgi uuesti. Ja siis on, see on muidugi. Karin, ma olen kolm korda mänginud õieti neli korda mütsile, Scamildas olidki kolm suurt monoloogi, sealt siis. Näitleja on huvitav mängida, aga muidugi on niuke rolle, mis tähendab lihtsalt sa tahaksid külla ta seal lihtsalt füüsis ja ja lihtsalt sa ei saa enam seda mängida, sest aastatiivad ikka omandi. Aga mängimata roll, Mai päris mängimata roll, et mida ma olen ikka igatsenud ja mida ma olen ikka igatsenud ja ma ei ole saanud mängida. Pärast sõda, mul oli nagu. Kõrgseltskonda ning kapist välja mängida. Sellisel ajal? Ei tea, ei, ma ei oska öelda. Jah. Kõnnid. See oli, me olime lapsed, Me mängisime tamis kodus teatrid. Ja siis meil oli, meil oli kolm, tüdrukud, kolm moodi, mina olin kõige väiksem kaunis suure vahega. Viimane. Siis, kui ema ja isa ära läksid, kas oli teada, kaua maksad seda paljuga seal õue peal oli ka teisi lapsi. Ma olin agulitüdruk meie agulis. Siis ma tean meie suurest toast, siis võidi neid pitsi kardinat, akendist pandi siis kellelegi ümber, jäeti niuke reedik teha ja selle näitemänguni nimi oli keisri Prahas oli tsaariaeg, ma olen nii vanaemal sarjad, kaelad, keisri proua kaotas muffi ära ja see oli siis niiviisi tsi keisrifraasis läks viltu üle toa ja kaotas täiesti, Mascherano viskas lihtsalt maha, simman uhke. Ja siis mina olin sissi, paar nurgast jooksid, tõstsin selle üles. Käisime ja ma ikka istusin seal nurgas, mõtlesin, olen ma nüüd saan ikka neid nii suureks, et ma seda keisri prootsand mängida. Noh, aga siis tulid kõik muud. Tulid revolutsioonid ja uued mängud ja käis ja nii et siruli ja keisri proroll kaotab muhvi siia mängivat. Ei tea, nojah, ei, vist ei ole niux, mida ma olen väga-väga tapnud ja on jäänud mängimata muidugi küll. Mida mul on mitu korda pakutud, sa, Aino Kalda Mare. Aga seda ma ei ole tõesti. Maida võimsalt kirjutatud roll ja ja viimati veel siin töölisteatrist KuMul 60. Meie jutuajamise ajal hakkas tihedasti vihma sadama, ma vaatan. Sügis toob oma märke. Kuidas teile sügis meeldib? Vanasti meeldis? Hääldukesed putka, salemite, suvila, vaid putkad, mis muusika? See on, niuke pisike, väikese on tore ikka siis küll olla, kõik rabiseb katusele, haridel nädalat soki kaunis ja ma väga puhkasin, sest suvi oli tore. Suvi oli tore ja ma olin nii vaikne. Vaikselt seal elasin ma, aed noh, aednud saeta, ta nii umbe kasvanud juba puud on suureks, ma olen üle Eestis enne igasugust puid ja põõsaid, kukkusin omatehtud see aed, imelik on ta küll. Sealt leiad ülesse seda maja, puitkatsed. Praegu puud, kõik nii suureks kasvanud, ma mäletan, kui ma reisijalt üks kord tõin, olin landis seal Räpina aiandis saanud mingisugust saksa kuuseseemneid ja nad olid siis tänavukevadises või sel kevadel välja. See oli siuke pisikene pisikene, paari sentimeetrine kolm tükki olid neil väidetel, Manurusin omal agronoom, aednik ei tahtnud andati kasvatada. Kui ta näeks nii surkovskini uhke kuusk, kuid oli väiksem, siis ma käisin jõululaupäeva seal panin küünlad. Ma ei ole küll teie juures seal külas käinud, aga ma tean, et hel elab seal oma siil ja ja täna Aga teate, oravat ei tulnud, ma ei tea, Gustavad, mul oli oraga. Olen teda nii ei julgeks, ei saadeta bioosse, jaga ta hullu küll minuga hüppas puu otsast pood. Aga ma leidsin, nüüd oli mul käbisid sinna ühte hunnikusse ühte auku puu, kivi auguga kivi alla kannud. Siis 48 käbile sind näritud, aga oravad ennast asiilun, aga ma ei tea muidugi seesama siin üks aasta oli kaksiilima. Hästi toredad olid. Aga siin on küll olemas. Jälle meie jutuajamise lõpetuseks, et kui meie jutt eetrisse jõuab, siis on teil sünnipäev sellel päeval. Kuidas teile tähtpäevad meeldivad? Ma ei oska seda öelda. Pärast juubelit, juubeleid nad on nii toredad kui nad, aga nad on kuskilt natukene kramplikult ja ja siis ma ei taha neid pikki kõnesid, kus, kus kõneleja rohkem endast räägib kui juubillerist ja kõik muud. Ma juba. Aga madin teisiti, hoopis toredamal tuli välja vähemalt eelmine kord tillukesed lahti kestab tere tulla ütlema, palun. Ma ütlen teile praegu, palju õnne sünnipäevaks. Eesti NSV rahvakunstniku Liis Lindauga ajas juttu Lea Veelmaa.