Kutsume teid kuulama saadet persona. Stuudiokülaline on helilooja Jaan Rääts ja teda usutleb Marje Lenk. Professorite kohta on väga palju anekdoote. Kas teie kuulutega selliste professorite hulka kellega vahetevahel juhtub imelikke lugusid, kas siis tänu hajameelsusele või või jumal teab millele? Ma arvan, et mitte sellepärast, et ma just professor olen. Ma usun, et iga inimene on mõnikord vahest ajameelne ka. Ja mina kuulun ka nende hulka. Aga vaevalt, et ma midagi nii hull oleksin teinud hetkegi saks anekdoote minu kohta rääkida. Kas võib öelda, et muusika loomine on selline kunst, mida halva mäluga ei tee? Noh, ma ei ütleks, nii, on muidugi parema mäluga halvema mäluga heliloojaid. Aga ma arvan, et sellest oleneb palju vähem, sest kõik saab ülesse kirjutada. Kuidas teie mälu on, härra rääkis, kas kõik naise jutud ja õpetused on ikka meeles? Need lähevad tavaliselt kergest meelest ära, aga muidu enam-vähem normaalne mälu, ma arvan, aga kunagi koolipoisina oli mul muidugi ideaalne mälu. Kas vastab tõele, et teie üks hobisid on tehnika? Jah, vastab küll. Aga näiteks ei ole eluaeg tellinud mingisuguseid muusikaajakirju või ajalehti. Aga ma olen aastakümneid kogu aeg lugenud tehnilise kirju, muidugi Laar teaduslike ja teaduslik. Ja mind huvitab aga tehnika muidugi kõrgtehnoloogiaalased küsimused. Aga seda, et ma ise tehnikaga otseselt tegeleks, seda ei saaks öelda, mind lihtsalt huvitab näiteks mind huvitab ka male sest males on midagi sarnast muusikaga. Seejuures ma ei oska ühtegi käikumalest teha, mind ainult huvitab see atmosfäär. Ahaa no raadio parandaksite ikka ära või. Raadio kunagi lapsena ma isegi detektor raadi olen ehitanud ja hiljem ka sellega tegelenud, aga noh, tänapäevast raadiot on raske parandada. Tänapäeval peab lihtsalt detaili asendama. Ma ei ütleks ma selles osas väga kõva mees, olen evitšigataga Lähen, parem ostan uue raadio, kust tehnikahuvi on tulnud siis noh, lapsepõlvest võib-olla isa oli elektrik ja ma puutusin tehnika inimestega kokku ja ja teine asi, et noh, meil ei olnud kodus raadiot, kui ma olin noorem. Siis meil ei olnud mitte mingit muusikariista kodus. Alles, kui ma kaheksa aastaseks sain, siis toodi klaver koju ja kuna ema oli varem õppinud ka Tartu kõrgemas muusikakoolis ja isegi minu vanaisa olevat viiulit mänginud ma ei tea, siis pandi mind õppima, hakkas asi meeldima ja nii see alguse sai. Loomulikult sõjal tekkis, tekkisid suured pausid, kus ei saanud üldse tegeleda muusikaga. Aga kuna muusikat tahtsin ikkagi kuulata ja raadiot ei olnud, siis esialgu ehitasin ise detektorraadio tollal nad mängisid väga hästi. Ma olen lugenud, et te olete Tartu kirikus mänginud ka orelit. Lapsena mängisin ja pisut no muidugi oma õpetaja Johannes karisse käe all. Ega ma päris seal mängida ei saanud, sest ma olin lühikest kasvu ja pedaali ma ei saanudki puudutada, ainult manaalidel raha kanti, nii, ei tollal mitte. Raha, ma hakkasin teenima. Kuidas öelda, teenima siis koma, 45. aastal Tartu lastemuusikakooli läksin õppima. Siis maksti, stipendiumit ei anta isegi toidukaart ja niisugune kõrgendatud toidukaart. Mäletan, see nimetati eriteenistuja toidukard. Minu isa oli elektrijaama direktor ja tema sai samuti samasugust kaard. Küsitakse teie käest, kui palju teoseid te olete üldse kirjutanud? Praegu on käsil 106. teos. Eelmine aasta oli teil väga hea aasta. Eelmine aasta ma kirjutasin palju teoseid, jah. Et esiettekandele tuli tervelt viis teost, neist kaks Eestis ja kolm Saksamaal. Nii et seal tõesti aasta peale selle ma kirjutasin veel ühe teose, seal oli küll laste klaveripalade tsükkel, noh, mida ei kanta tervikuna kunagi ette, et see on lihtsalt veel üks hobuse möödunud aastal. Praegu jah. Ma arvan, et 106 on jah, käsilmen 107, ma võin segi ka ajada, on muidugi need numbrid praegu. See on suur arv. See on piisavalt suur arv ja noh, muidugi nende hulgas ei ole lausa oopereid ja niisuguse väga suuri vorme, aga siiski sinna kuulub filmimuusikana, mis on ka ajaliselt suur muusikahulk ja siis on igasuguseid kontserte, väga palju mul igasuguste instrumentidele koos orkestriga ja suuri tsükleid klaverimuusikast. Millist teost kõige rohkem? Kõige rohkem, Ma arvan, et võib-olla ikkagi kammerkontserti kirjutad 61. aastal, sest seal on tõesti palju mängitud üle maailma ja kõigis suuremates saalides ja paljude dirigentide poolt sealhulgas muidugi meie järvi ja eriklassi poolt. Kõigepealt viis ta laia maailma Parzai, kes oli omal ajal Moskva riikliku kammerorkestri juht ja see orkester üldse maailmas kuulus. Väga kuulus isegi ja no muidugi, kui nad kusagil käisid, siis see teos võeti jälle kah mängimisel. Eriti tudency orkestrid üle liidu mängisid omal ajal väga palju, nii et ma arvan, teda on ikka tuhandeid kordi küll mängitud. Kas te oskate ise öelda, milles seisneb selle teose fenomen? Ei oska, mina ise arvan, et ma olen ikka palju paremaid teoseid kirjutanud, aga seda mängitakse. Ja mis ikka teha ja teine teos võib-olla, mida kaan palju mängitud ja ka kolm korda trükitud. Küll Šveitsis ja Ameerikas ja omal ajal nõukogude liidus ja Tokaato klaverile. See valiti 70. aastal Tšaikovski nimelise konkursi kohustuslikuks palaks. Ja muidugi siis kõik pianistid, ma ei mäleta neid seal üle 70 tollal saad, kõik pidid mängimas. Mis teosed teie arvates veel paremad on? Minu arvates on paremaid teoseid, on just hiljuti Saksamaal plaadile tehtud trompetikontsert tähendab eitada kontserte, trompeti klaverile. Mida Reinhold Friedrichi üks väga fantastiline saksa trompetimängija mängis hiljuti Berliini orkestriga plaadile. Ja see plaat üldse äratas tähelepanu lihtsalt oma kvalit, kõrge kvaliteediga. Ka teised teos, mitte ainult minu teosed. Mille poolest teie ise seda teost hindate? Kõige rohkem? Kuidagi tal hästi välja. Ja publikul väga meeldis ja siis ka viiulikontserti, et ma nimetaksin, mida ma kirjutasin Florian May rotile Saksamaal. Ühesõnaga, see on minu üks lemmikteosed, see on nüüd viimasel ajal jah, sest aga varasema aja lemmikteoste hulka kuulub kõigepealt võib-olla marginaalid nii ühele klaverile ja iseäranis kahele klaverile. Need on ka plaadil olemas. Kui peaks järjest ära kuulama kõik teie teoseid, kui palju aega võiks kuluda? Piisavalt palju ikka mõni päev-paar päeva ikka küll vist tervikuna ma usun. Aga ega ka mitte eriti palju. Sest see võib olla teoste arv tundub suur olevat. Aga no näiteks, mida ma olen välja arvutanud, on Mozarti. Teoste kestvus, seda õieti tarviski välja arvutada, seda võib võtta tema kogutud plaatidelt. Selle üldaja ei ole kuigi suur, see on kuskil 180 tundi. Kui arvestada, et kirjutas oma loomingut väga palju aastat, kuigi ta suri noorelt, aga talus kõvera ja töötas väga palju ja tema keskmine päevatoodang. Keskmine iga päev tuleb kuskil minuti ümber ainult. Kas Mozart kuulub teie lemmikute hulka? Ja esimese järgu lemmikutel kõlammakalt Mozart, Tšaikovskit ja Bachi loomulikult. Aga tavaliselt kui ma nii ütlen, et minu kõige suuremad lemmikud on Mozartit, Tšaikovskit öeldakse aga, aga Bach? Bach ei olegi helil Bahon jumala. Teil härra rääts on väga suur plaadikogu. Ma usun, et omal ajal oli üks suuremaid, võib-olla muusikaringkondade inimeste omandas ta mitte võib-olla niivõrd arvult, aga. Aga oma kvaliteedilt, nii praegu seda võimalik oli, omal ajal soetada. Mine tea, alustasite kusagil kuuekümnendatel aastatel, siis kui tulid kauamängivad plaadid. Ja kuna ma palju reisisin ja väga palju ka Moskvas käisin, kus oli rohkem plaate kui siin sma igalt poolt ostsin neid väga odavad siis tänapäeval endale plaanikuga muretseda siide pealson, juba materjaalselt. Võimatu. Aga see muutub mingiks haiguseks, redik ostma ei ostma. Jahmuda küll, kas teil on konkreetsed muusikat kogutud või ostate kõike? Ei, ma ikka ostsin enam-vähem kõike, isegi natukene levimuusikat, ka paremaid asju, kuulsamaid ansambleid. Sest et biitlid peavad ikka olema ühes korralikus plaadikogus, aga üldiselt ma olen ostnud klassikat ja iseäranis kirikumuusikat, mis on mulle huvi pakkunud, sest see on omaette nagu žanrikkagi kogu muusikamaailmas ja kõik, kõik need missid ja muud kirikumuusikavormid pakuvad mulle suurt huvi lihtsalt. Ma mõtlesin välja niisuguse muusika kuulamise seminare vormi tudengite jaoks ja siis me iga nädal kuuleme koos üliõpilastega. Siis ma püüan neile pakkuda kuulamiseks ikka neid asju, mida ma ka ise väga tahaksin hetkel kuulata. Väga paljud inimesed ütlevad, et ega kontserdile ei tahagi minna, kuulab plaatija, nagu saad selle kõik kätte veel parema kvaliteediga. No mina kuulun ka, nende hulka käin väga harva kontserditel. Vanasti ma muidugi enamiku kontserti kuulasin selle tõttu, et ma töötasin helirežissöörina siinsamas raadios ja siis ma tegin kontserti, ülekanded õige palju. Siis tuli kõiki kuulata oma teoseid käitika kuulamas ja käin küll. Mis tunne on istuda saalis, kui mängitakse? On tunne, kui juba mängitakse teost, mis on palju kord ettekandel olnud ja kõik on teada, mis seal juba tuleb siis rahulikum istuda, aga kui on uus teos esiettekandele tulemas, siis on ikka närv väga kõvasti sees. Jälgiti inimeste nägusid ka, no ja eriti kui ma näen, kusagil keegi naeratab ja niimoodi teisele ütleb, siin ma kindlasti arvanud, küllap küllap ta ütles midagi nüüd niisugust mürgist. Jah, aga pärast kui aplodeerima läheb, siis teinekord tuleb välja, et need kõige kõvemad aplodeerida. Kas välismaal käite ka kuulamas? Noh, viimasel ajal ma allun ikka sattunud nüüd ka oma teostajate kannetele, vanasti oli see raske. Kuigi ma nõukogude ajal käisin palju välismaal, küll, aga mitte kunagi peaaegu oma teoste ettekannetel. Paar korda ma mäletan niisugust asjanud Teil on tekkinud viimasel ajal head sidemed Saksamaaga saksa muusikutega, millesse algas Aga seal, kas eest Eesti päritolu kitarrimängijast pagerist tema kahe peale siin omal ajal, kui Sumera minister siis nad korraldasid Karlsruhe muusikafestivali, seal mängiti ka minu teoseid ja, ja nii saime. Ta vaks interpreetide interpreedid tahavad mingit teost 100, siis, siis ei ole muud, kui tuleb Haatsid, ainult mingi sponsor, kes selle kinni maksab ja muidugi mitte ainult teose loomise, vaid ka seal on tarvis ettekande heaks teinekord rahasid juurde panna. Segase välismaal see ettekandmine ei ole nii lihtne asi. Ja nii ongi kujunenud head kontaktid. Ja neid Floorin Mairottilasenaks fantastiline viiulimängija. Ta on, kestis käinud, temal ma kirjutasin kontserti ja nüüd kirjutan praegu ka temale ja ühele kitarrimängijale, seekord küll mitte pagerile, ka teost topeltkontserti. Kas te peate inimeste tundma ka tema võimeid, enne kui hakkate kirjutama? Nojah, ikkagi tahaks küll, sest ma olen tähele pannud, et kui ma ei tunne inimest, siis möödunud aastal ma kirjutasin jälle tšellomängija teosse. Nii lihtsalt. Lihtsalt rääkisime telefonidele enne sõda ja kirja teel. Ja siis, kui ma kokku sain, siis ma leidsin, et see teost temal ei ole. Kanada helilooja Harry Soomes on öelnud Stravinski heliloomingu kohta, et see muusika on neile, kes peavad lugu kuivast veinist ja lahjendatud viskist. Kellele teie muusika on mõeldud, härra Rääts. No mitte nendele, kes joovad lahjendatud riskid. Stravinski muide jõi ülikangelt viskit, ise. Ma ei tea, kuidas ta kui veini armastas, maiused, vein armastas, ma arvan ta ikka vodkat ja. Stravinski mulle meeldib väga, aga mis muutub minu muusika, Kulad siis ma ei oskaks küll seda öelda. Ma arvan, et nad võiksid head punast kuiva veini juua küll sest ma ise armastan seda ka. Õlut võiks ka juua, mais armastan seda ka. Aga üldiselt, kelleni te kirjutate? Ega ma selle peale palju ei mõtle, aga ma mõtlen ainult, et peasid publikuedu oleks, tähendab publiku peale ma mõtlen abstraktselt küll ma ei taha kirjutada teost niimoodi, et, et keegi kriitik mind kiidab ja publik haigutab. Ikka vastupidi. Palju parem mehel, kui see toimuks nii, eks maksutab, ei, mitte müügiks see mind üldse, noh, seda ei saa arvestada, see, mis müügiks läheb. See sarm, mina tegutsen eriti raha sisse ei too, ega ta pole jah, niukene, sellele keegi panust ei pane ja rahasid suuri välja ka ei taha panna. No õnneks kultuurkapital paneb ja kusagilt ikka need rahad tulevad aeg-ajalt, aga. Aga ma ikka tahan publikule kirjutada. Mulle väga meeldib, kui publikule teos meeldib. Paljud heliloojad saavad inspiratsiooni loodusest, mingist kunstiteosest või inspireerib neid mõni inimene. Teie saate eelkõige inspiratsiooni muusikast enesest. Järelikult peab teil olema tohutult palju teadmisi mineviku ja tänapäeva muusika kohta. Ei teadmisi vast ei pea nii palju olema, ka peab olema palju kuuldud ja mingisugune niisugune üldine tunnetusele muusika suhtes ka teadmist ei aita muusika kirjutamisel. Aga Ma olen palju muusikat kuulanud ja väga erinevates stiilides muusikat, see, ma usun, on küll vast rikastanud minu muusikat. Ma mõtlen, kui selles midagi head on, siis vast ikka selle tõttu. Kuigi ma lapsepõlves väheseid muusikat kuulata, aga seda enam, kui on hiljem seda tasa teinud. Eriti palju muidugi ma kuulasin muusikat siis, kui ma töötasin siin raadio fonoteegis meiega eralt. Pärdiga koostasin vahest viisi, kuulasime muusikat igasugust ja siis tekkis kontakt tolleaegsete Moskva noorte heliloojatega, nüüd juba mõned neist maailmakuulsused. Seal käisime kuulamas nende poole. Sinna laekus ka juba väga uusi plaate välismaal, muusikast ja kvaliteetseid plaate. Ja seal ma tutvusin just tolle aja kõige uuema muusikaga. Nii et me olime väga hästi informeeritud sellest, mis maailmas kirjutati. Kui püüad igas reas huvitav olla, ei väsi sa üksnes ise vaid väsitad ka lugejaid. Lugejale tuleb anda kohta hingamiseks. See on ühe kirjaniku mõtte. Kas muusikas kehtib sama reegel? Ta üldiselt kehtib küll aga, aga ega neid hingetõmbeaeg muusikas tuleb anda väga, väga targalt, et terve muusika lahjaks ei muutuks. Muidugi, muusika peaks olema tegelikult nii emotsioon sette saarekestega, mis ajuti jälle publiku tähelepanu endale tõmbavad. Muidugi täiesti emotsionaalne muusika, kui Tallegg lõpuni seda algusest lõpuni, siis ta võib-olla tõesti ei ole enam hästi vastuvõetav. Tõepoolest, kuskil peab midagi järgi andma, aga mitte kvaliteedis. Ka see hingetõmbeaeg peab olema võimalikult hästi tehtud. Millal te tundsite ise esimest korda, et olete tõsiselt arvestatav helilooja? Keegi küsib? Siis käisime honorari, sain vist miljardi saite siis ma sain esimese honorari. See võis olla, kas ta oli 50. aasta või 40 951 kusagil seal? Ma kirjutasin nimelt ühe klaveripalade tsükli, mis äratas Tallinna helilaadijate juures tähelepanu. Nad käisid nimelt otsimas mööda Eesti muusikakoole nii-öelda talente. Mina kas siis näitasin neile oma teoseid ja sellest oli palju kasu. Varsti sain seda teost siin Tallinnas mängida ja Estonia kontsertsaalis ise kuidas teose pealkiri oli? Pildid pioneerilaagrist. Ma küll ei ole ise kunagi pioneerilaagri sammunud, isegi pioneer ma ei olnud, sest see aeg oli Saksa okupatsioon kui see vanus. Kas te mul oli? Aga see tuli ilusti välja ja mäletan, Lydia, Austria Ernesaks ja kes kõik seal käsitleda kuulamas. Ja siis kõrvits, sari selle praeguse Tõnu kõrvitsavanaisa, see, kes on praegu üks habemeid, musike mehi, helinaid ja siis mind peatselt kutsutigi õppima Tallinnasse. Ja kuna ma keskkooli lõpetasin medaliga, siis mul ei olnudki eksameid vaja teha. Sellest teosest piisas. Kes on meeles ka see tööprotsess, kuidas te töötasite selle teose kallal, seda tegite? Ja ma tegin seda kodus Tartus. Koolitööde kõrvalt. Aga eks mul suureks eeskujuks olid Eugen Kapi Tallinna pildid. Ma mõtlesin ka mingid pildid siis teha. Ja te ütlesite täiesti iseseisvalt Tollal küll jah, ega mind keegi juhendanud. Kas te praegu vahel vajate ka mõne inimese nõuannet või tahate, et keegi kuulaks enne, kui, kui see töö käiku läheb? Ei selleks mul ei ole muidugi tarvis kedagi juhendama ja vaevalt keegi seda saaks ka midagi saaks öelda. Aga on tarvis juhendamist mõningate instrumentide osas, mida me ise ei mängi, siis ma kirjutan ikka viiulikontserti, siis töötame ikka interpeediga koosja ja tuleb tema ideesid arvestada enda ideesid ja tulebki paika seada. Nii kehtib ka teiste pillide kohta, mida ise mängi klaveri ees, ma ei vaja mingisugust nõuannet, sadama piisavalt, tajun. Ma ei räägi, ma valdan, aga tajundada käest. Smandudega piisavalt õppinud viiulit ei, viiulit ma ei tunne ja aga ma ei, ma kirjutan kindlasti kõik õigesti, peaaegu valmis. Sandetada tuleb ikka käepäraseks teha. Kas te olete ainus helilooja, kes on saanud konservatooriumi ilma eksamiteta sisse? Ma usun küll vist jah sest noh, niisugust kokkulangemist vaevalt et tuleb. Selles jälle ülehomme lähen eksamikomisjoni pinnima, jälle uusi sissetulijaid. Ei aita. Et endal vedas. Kas teil läks juba alguses kenasti veeres kõik kenasti seal konservatooriumis? Ei veerenud esimest aastat läks väga vaevaliselt ja kuidagi sanssoone peale. See oli niisugune tõesti niukene. Tühi üritamine aga kusagil neljandal kursusel, siis hakkas ta istuma ja lõpetasin esimest sümfooniat siiski. See oli esimene kord, kui keegi lõpetas sümfoonia pärast läks traditsioonilises, ütleb, et kõik Sinfoniettaga praegusel ajal võib-olla on see raskendatud, sest Ta ei ole nii kerge ettekandele tuua teost, sest orkester maksab. Miks te ennast seal konservatooriumis alguses hästi tundnud, mis teid häiris, ei tulnud välja. Lase looming, tekkis mingisugune tõrge. Alustasin ju väga nii hoogsalt, tegelikult ma esimese töö tegin vist paar kuud hiljem, kui ma üldse alustasin klaveriõpinguid. Kaheksa aastaselt ma kirjutasingi esimese valsisammul tänapäevani meeles. Aga siis pärast seda oli jälle pikk paus. Ja konservatooriumis ka tekkis mõni aasta nihukest tõrget. Vahetasin ka õppejõudu maal Mart Saare juures ja pärast läksin Heino Elleri klassi. Mõlemat fantastilist õppejõud, head inimesed. Kas teil oli Heino Elleri muusikast midagi kaugel? Noh, tema muusikast on alati õppida, aga vaevalt et mina sain palju temast võtta, sellepärast et me väga erinevat laadi muusikat kirjutama. Algusest saati ma kirjutasin niisugust muusikat, mida noh, meie vanemate heliloojad võib-olla isegi hästi vastu võtnud, et kusagil kuuekümnendat aastat alguses ma olin ikka natukene formaliste kuulsusega ka. Ja ka minu teoseid ei tahetud osta, tollast Moskvas kritiseeriti eriti teravalt minu kolmandad sümfooniad, ma mäletan ja see seejärel ka neljandat. Ja noh, mingil pleenumil järjekordsel noori oli tarvis kritiseerida sellepärast et vanasid, tuli kiita, siis jagunes õiglaselt ära see see jutt, mida seal aruannetes räägiti. Ja siis tõepoolest hakata nuhtlema pisut. Aga mitte eriti vast ainult see oli rahaline nuhtlemine rohkem, tegelikult see andis jälle tuge nende inimeste silmis, kes tahtsid mind mängida. Eriti toetas mind tollal Roman Matsov, kes minu teost mängis ja hiljemaks teri klass mängima ja hiljem muidugi ka järvi. Ja siis kõik need teosed, mida mulle ette heideti, need on nüüd mängitud küll välismaal ja Plati siia. Öelge, kuidas on võimalik üldse üht inimest õpetada heliloojaks? Ma arvan, et ega väga see võimalik siiski ka ei ole kui omal väga suurt tahtmist ei ole ja väga suurt ka noh, niisugust mingit nimelt peab ka ikkagi olema. Ega muidu ei saa õpetada. Aga kellel on tahtmine õppida, seda saab õpetada nii. Kõigepealt õigekirjutust, pillide tundmist, üldist kriitilist meelt saab kuidagimoodi suunata. Just see maitse suunamine on võib-olla see kõige tähtsam. Ja siis, eks oma õpilast tähendab antud juhul minul oma tudengid tuleb ka kaitsta, nii nagu minu professorid mind kaitsesid igas igas olukorras ükskõik kelle vastu siis. Ja mul on väga toredaid õpilasi olnud. Raimo Kangro õppis minu juures küll paar aastat, sest pidin konservatooriumis ajuti ära tulema. Anti mingisugune Ministrite Nõukogu määrus välja, millega ei tohtinud lisakohta omada. No mul oli pool kohta kelleltki ära ajutiselt paari aasta pärast jälle see muudeti ära ja siis ma läksin tagasi. Sest ma olin elektrit esimees seal all ja sain täit palka sealt. Seal sellest oli mul muidugi kahju, aga õnneks ta sai, õppis edasi Tambergi juures ja kokkuvõttes temast oli üks väga vägev helilooja. Tänaseks päevaks. Tüür on minu õpilane. Tüüri sisseastumisega oli isegi raskusi, teda ma sain isegi enne natukene aidata, sellepärast et millegipärast vaata, levis mingi kuulujutt, et tema mingi metodisti tollal sellele vaadati väga viltu. Ja konservatoorium oli just usuasjade pärast kõvasti pähe saanud ja siis siis juhtkond muidugi ääretult mures selle asjal pärast, aga minu poeg ja esimesest abielust ja, ja Erkki-Sven olid sõbrad, poegi tuleb vastu võtta. No ja siis ma võtsin oma vastutusel nii-öelda vastu enda juurde õppima ega temaga alguses vedama, isalt kohe nii väga ta, tal oli ka konservatooriumi alguses suured mõtisklemise perioodid siis kui lõputöö tuli kätte, vot siis ta plahvatas kohe järsult. Ja siiamaani. See on väga paljudel muide niimoodi et see õpingute algus on kuidagi niisugune hoovõtmise aeg. Tõnu Raadiku minu õpilane, Puhja autor, äriltra õpilane ka. Kas te oskate oma õpilaste esimeste tööde põhjal juba öelda, et vot temast ilmselt midagi tuleb? On teil selles suhtes hea nina? Ei siiski mitte päris andetu, muidugi ei tulegi õppima kindlasti midagi huvitavat, nende tehases, aga öelda, et noh, nii surra. Karjääris seisab siiski mitt. Siin on selline küsimus. Kuulsus ei löö alati pähe, vaid mõnikord lööka suhu. Kas teil on mingil eluperioodil kuulsus kuhugi löönud? Ma ei usu, sest minu teekond läks küllalt raskelt. Kuni mani sai nii mitmesuguseid tiitleid, juba tunnustust mängiti ja ta läks piisavalt raskelt, et mul ei tekkinud võimalust. Ma arvan, et see tunnustus läheb pähe siis, kui keegi saab üleöö järsku kuulsaks. Raamatus maestro ütleb Neeme Järvi ei tea, kui palju põhimõttelisi parteilasi eesti rahva hulgas üldse oli. Jaan Rääts püüab kangesti seletada, et tema on põhimõtteline kommunist. Ma ei usu teda hästi, aga ta on nii kangekaelne, tahab teistele kommunismi ideed selgeks teha. Kas te olite siis põhimõtteline või ei olnud? Pigem olin põhimõtteline tollal, loomulikult. Tähendab ma ei läinud karjääri pärast parteisse, mul ei olnud selleks vajadust, oleks nii karjääri saanud teha. Aga asi oli selles, et minu õpetajat Tartust minema klaveriõpetaja Semm-Sarv ja ja siis ülikooli inglise keele õpetaja õun oli põhimõtteliselt nad ei olnud parteilast maid üldse. Siis kuidagi ykse kujunes veel põhjus, eks ma astusin, oli see, et et nad meid tõesti kiusati natukene hädaga nooremaid, siin mõningaid. Ja siis tekkis tahtmine, et nagu paljudes minu teistel aladel kultuuriala kolleegidest, keelte võtame asi enda kätte. Et kaua me laseme nii ennast peksta. Et, et ikka uue ajastu inimene vajab ka uuest uue ajastu võimalusi ja noh tol ajal on teada, et ilma selleta võetud ju kedagi väga tõsiselt. Ja siis kujunes aga nõndamoodi, et kui ma tahtsin vabakutseliseks hakata seosutas võimatuks siis pandi parteiline kohustused, ma pean minema televisiooni muusikat juhtima. Seda ma siis pidingi tegema ja nii läks edasi, siis leiti, et sobiv inimene Elisat liitu juhtima ja. Muidugi tuleks, leidub mõni teine minu asemel ka see televisiooni aeg oli üks tore aeg, see oli väga tore aeg ja siis tehti väga palju televisioonis huvitavaid asju. Suhteliselt noorkaader oli, kirjandusega tegeles tollal Enn Vetemaa. Ja, ja siis me üritasime, huvitavad saated korralt, kiidan parteiliselt karistatud ka? Jah, ma olen ühe kerge parteilise karistuse saanud, tähendab niisuguse, mida pole olemas, oli vali hoiatus, et mille eest? See oli siis, kui Rein Rannap ära läks. Kuigi mina ei andnud talle, iseloomustas nii, et ma otseselt süüdi ei olnud, aga Raivne komitees leiti, et ikkagi tuleb näidata ikka rangust. Ja siis antigi. Tatar karistus muidugi tegi nalja tollal ju. Aga ega mina ei kannatanud selle all, et Rein ära läks. Te olete elu jooksul pidanud palju tähtsaid ameteid. Teil on olnud ka palju ühiskondlikke kohustusi. 73. aastal ütlesite ühes intervjuus, et teil on 15 ametit. Kuidas te siis jõudsite loominguga kõige selle kõrvast tirida? Nojah, pidi jõudma, ütlesid tegema, ega need ühiskondlikud ametid kõiki Antnagani tohutud aega võtnud. Ma olin ülem nagu üks saadik, näiteks 15 aastat ja isegi 10 aastat asejuhataja seal ees istuma, aga tal tollal ei olnud, istun, kuid mitte nii nagu nüüd iga päev. Narva. Ei andnud ka mingeid võimalusi kusagile välismaale sõita ega muid hüvesid ta, see oli ette nähtud, kõik, kõik liitude juhid pidid seal olema. Nii et see kuulus asja juurde ja siis igasugused Kultuuriministeeriumi komisjonid ja kolleegium ei tea niisugused ülesanded anski kokku. Ja siis öösiti tegite muusikat? Jah, nii tuli välja. Kas te oma rahvaste sõpruse ordenit hoiate, mille te 50.-ks sünnipäevaks saite? Sahtlis ega mina ei suhtu niisugustes asjades üldse põlgusega, sain ka rahvakunstnikuks ja mitte poliitilise tegevuse eest, vaid ikkagi siis ma olin aga mängitud juba mitte ainult Eestis. Ja ma leian, mina väärin seda täpselt samuti nagu kõik need teised, kes said, ega sa nii kergelt ei antud? Nii sai Tamberg rappa kunstnikuks ja Tormis ja. Ja ma leian, et iga tunnustus on meeldiv, eks seda pahaks panna. Ma sain tööpunalipu ordeni muide ka ja see on ka sahtlisse. Mida ma issand, ma ei saanud seda ülem nagu aukirja kunagi külma sain Ukraina ülem nagu kaugele ma ei tea kusagil teele usbeki oma. Ja need on ka ilusti alles. Meie elu niisugune ta tollal oli ja muidugi nõukogude ajal oli suures kunstis palju koputajaid. Kas teie peale on ka koputatud? Kui ma seda teaks? Ma arvan, et kindlasti on aga noh, mis minule ikka koputada oli, vähemalt ma ei tundnud, et midagi oleks juhtunud, sellest. Aga koputajaid oli kõikjal, seda selles ma olen küll veendunud. Kui teie vanem poeg välismaale põgenes, kas siis oli teil ka, pahandas? Ei olnud mingisuguseid. See oli juba natukene teine aeg ja siis oli juba keskkomitees väljas see aeg siis enam niisuguste asjadega ei tegeldud. Et mulle keegi seda ette heitnud. Kas te teadsite ka tema minekust? Ei teadnud tal see idee tekkis ilmselt seal olles nii. Ta läks Kanadasse, Kanadasse ja töötab praegu arvutialal ja on siin käinud, on küll, jah. Lähetel kenasti läheb väga hästi. Nii et olgem ausalt, ta tegi õige sammu. Muidugi ma arvan ikka, kellel On võimalus ja seda tegijaks ta vist tegi õigesti, sellepärast et siin olid ka tegevusvõimalused natukene väiksemad ja mõnel puhul võib-olla see tegevus siin oleks olnud täiesti võimatu, nagu Pärdi puhul näiteks ta ei oleks saanud jama kirikumuusikaga siin midagi peale hakata. Tema läks ära absoluutselt oma poliitilist matiividetega, nii tema kui Järvinade last siin ka piisavalt hästi, ma arvan, nagu me kõik elasime. Aga tegutsemisvõimalused muidugi oli seal ikka väga palju suuremad. Kas te kahetsete ka, et teie omal ajal ära ei läinud? Ei kahetse. Mina ei ole niisugune inimene, kes suudaks minna teise keskkonda, ma kuidagi olen väga selles mõttes konservatiivne. Ma tunnen ikka Eestimaal ennast hästi ja tahan ikka kindlasti siin olla, ükskõik kui raske võiks ka olla. Ei taha ära minna. Kuigi võib-olla välismaal oleksite juba miljonär? Aga kindlasti võiks juhtuda isegi kui nüüd veel välismaale läheks ja nüüd ei oota enam mind, sest aastad on juba palju oleks läinud omal ajal, siis oleks võib-olla saanud kusagil professori koha seal ja siis oleks kindlustatud inimene olnud. Kuidas autorikaitsest raha tuleb? Ikka tuleb, sest ma olen nii eesti autorikaitsega saksa keema liige. Ja siis Saksamaa autorikaitse korjab mulle sealt raha. Ikkagi raha tuleb natukene, aga noh, see ei ole piisav, et sellest elada. Või korteriüüri maksta või midagi niisugust, sellest ei piisa, liiga vähe. Te olete kirjutanud väga palju filmimuusikat, kas tegite seda raha pärast või, või oli see niisugune paik, kus sai katsetada ja omamoodi laboratoorium. Seal oli see moment ka tähtis ja seal sai kõiki seda teha, mida võib-olla muidu ei oleks õnnestunud ette kanda. Teine asi oli muidugi raha sest filmimuusika kirjutamisest sai raha palju. Ja põnev töö. Nüüd kahjuks tehakse nii vähe filme ja seal on juba kindlad heliloojad ka olemas, lihtsalt ei jätku enam paljudele heliloojatele tööd. Eks filmi tegemise ajal oli ka niimoodi, et ruttu-ruttu oli kõike vaja. Oya filmimuusika kirjutamine toimusid ka viimasel hetkel ja siis oli ka vahel, et režissöörile vaja midagi jälle seal muuta, lõigata. Ja kui minul oli valmis kirjutatud näiteks seal ühe kohajaks seal minut 52, selgus, et on tarvis kaks minutit, kolm sekundit hoopis muusikat. Ja siis tuli käärid võtta ja helirežissööri kogemused olid tollal muidugi kasuks. Siis jälle kuskilt Ta sobib, tükikene vahele pandud ja nii mehaaniliselt see asi käis. Te kirjutasite ka kergemat muusikat, kirjutasin küll, jah, mitmes filmis on nagu Viini postmark näiteks palju keldrit, kerget muusikat ja mõnes teises filmis ka. Ma tegin palju filme, midagi 14 nimetust kokku, lauljad ei ole kirjutanud ainult niipalju, kui oli filmides vaja. Ja siis noh, oratoriaalses saame, seal on kirjutanud koorimuusikat. Muide ma koorimuska teile kirjutanud eralt isi laulumees olete, ei ole viisi, peate ikka, ma ei tea, ei, olgu elu seal olnud. Kui viisi ei pea, kas siis ikka heliloomingut saab kirjutada? Tõesti jah, väga paljude lilled, ma väga vähesed on need, kas laulad, ega see ei ole seotud, need on täiesti ise asjad. Rütmitunne peab olema rütmitunne, on teine asi. See mul on piisavalt olemas. Kas te olete niisugune tantsulõvi ka? No mul on naise kingadest kahju. Ma kuidagi saan hakkama muidugi mõne tantsuga. Üldisemale altantse loomulikult. Nii et vabatahtlikult päristantsupõrandale ei lähe, ei lähe, ei lähe. Paljudele heliloojatele meeldib hirmsasti ka dirigenditööd teha. Kas teie pole orkestri ette kippunud? Kunagi üritasin oma teost dirigeerid ära, lihtsalt ei olnud testdirigente parajasti võtta ja siis hea sõber Orgstrant, lätlased ja ära sega. Siis pärast seda pillimehed mängisid ise sest dirigeeridega ei saa, kui ei ole seda asja kuidagi õppinud. Kui oleks vaja mõnd solisti kontserdil klaveril saata, kas saaksite hakkama? Noh, kui lugu pole väga keeruline ja ja aeg harjutamiseks, võib-olla saaksin küll. Aga ma ei kiputa tegema, olete teinud? Ei mäleta, ei ole, vist, ei ole. Te olete oma elu jooksul kohtunud paljude kuulsate heliloojate dirigentide ja interBrettidega, kellega kohtumised on eredalt meelde jäänud. No ma olen nendega kohtunud küll paljude kuulsustega, aga ma ei saa sellepärast öelda muidugi, et ma olen nende suus tuttav ja lihtsalt kohtunud, võib-olla veidi rääkinud. Kõige eredamalt on meeles kohtumised Šostakovitši, ka neid on küll ainult paar tükki mul elus olnud. Ma nimelt kunagi pöörasin lehte siin kontsertsaalis, kui ta käis, ma ei tea, milleks ta selle pööramine vajalik oli, siis ta mängis peast seda, tal on fantastiline mälu. Aga ju siis kommenegi jätted peab ansambli muusikas olema lotees. Püüdsin vahepeal piiluda, kuhu ta vaatab, vaatas klaasistunud pilguga kaugusesse, peaksime ära, ja siis järgmine kord ma kodus temaga 15 aastat hiljem ka Tallinnast hääli. Siin mingil põhjusel ja. Jaa, ja siis, kui hakati tutvustama heliloojate liidus jõuti minuni ja teda ma tunnen. Tema pööras mul lehte, hiline mälu ikka ja rohkem ma olen kokku puutunud Ryaniga temaga päris palju, ta on siin käinud ja no ta ta on väga põnevaid asju rääkinud omast ajastust, sest sääst oli vägagi põnev, kus tema elas kellega tema kohtus omakorda. Ja muidugi veel rohkem muidugi malev esin Tihhon rannikuviga ka väga põnev isiksus. Kahju muidugi, et niisuguste inimeste memuaarid jäävad kindlasti fikseerimata. Kuidas teie memuaaride häbened on, nad ei ole, nad ei ole nii põnevad, et neid peaks hakkama jäädvustama, ma usun. Aga raamat ist tuleraamat on olemas, aga Liia trükijad? Igusse on selle kirjutanud. Need on päris toredasti tehtud, minu arvates küllalt populaarselt ja ta võiks kohe tulla nii vene keeles kui eesti keeles. Väljad on tõlgitud ka, aga nii, et raha on vaja rahale. Kas teie õpilased käivad kodus ka ainult kodus, Madun ta teengi lastega, see ongi niisugune vana tava, ma ise käisin ka oma professoritel ainult kodus. Kodus on rahulikum ja siis ei ajaliselt ka piiratud. Mõnikord on tarvis rohkem ka juttu ajada, mõnikord on tarvis võib-olla isegi midagi kuulata, otsida kirjandust. Selline küsimus Te, olete teist korda abielus. Teil on üle 15 aasta noorem naine. Kuidas teid, saatus epaka kokku viis? Siin elus sõltub ju kõik juhustest lihtsalt esimest korda ma ei mäleta, sattusime kokku sünnipäeva sünnipäeval. Jaa, hiljem töö, mis meid sageli ka veel kokku nimelt mõlemad tegelesime ikka kultuuri alal ja ja oli palju üritusi, kus me kokku saime ja noh, nii ta läks. Nagu ikka elus läheb. Muide, seegi on juhus, et ma üldse helilooja olen, võib-olla ma läks Tartu muusikakooli üldklaveriõpetaja või ma ei tea, kes nimelt mind suunati pärast konservatooriumi lõpetamist Tartusse oma kodulinna tagasi. Ja pidin pidingi ära minema, sest mul siin tööd ei olnud ja elamist ka ei olnud ka, muide seal ei olnud muidugi küll, aga ikkagi. Ja jalutasin siin raadiomaja ees mööda seda nüüdset Gonsiori tänavat. Järsku tuleb Eino Tamberg vastu kolleeg ja kuidagi hakkasin talle rääkima oma mureliku tulevikku ja ja temal ideede mõtles, et aga meil on toon meistrikoht pool kohta külla. Väike raha, kas vaba? Et äkki huvitab, tule vaata, tulin, vaatasin ja. Ja peatselt siis olingi too meister ja jäingi siia. Kleidi autor, kes üldse tollal väga noortalilatest hoolitsus püüdis kõik teha, mis vähegi võimalik ja võimalikult palju tellilatsia raadiosse tööle suunata. Tänu temale siin paljud heliloojad ja taanlastele tööd teinud ja Leeschweid olnud Tamberg, Pärt, koha, Jüri Salu. Siin oli meeldiv muidugi loominguga tegeleda, esiteks, siin sai palju kuulata tohutu kogemus. Ja teiseks olid meil meeldivad dirigendid, kes olid entusiastid ja uue muusika pooldajad. Eriti matsu muidugi tema lausa telliseteoseid ja ta andis võimatus liigsed ajad. Ma mäletan, kolmanda sümfoonia kirjutamiseks, andis ta mulle täpselt kuu aega. Teatas, et seltsimees Rääts kusagil septembri alguses, esimesel oktoobril, mul on stuudiosaade ja ma tahan mängida seal teie kolmandat sümfooniat. Kirjutate? Kirjutasite, kirjutasin, see sai valmis. Praktiliselt just eelmisel päeval, nii et terve öövastase talindistamist me siis kolmekesi, Rolf, Uusväli, Arvo Pärti ja mina siis kirjutasime partiisid välja. Siin stuudios. Saime valmis täpselt. Teil on väike poeg ja tütar, kas nendel on ka muusika vastu huvi? Lotte Tarp ja pisut klaverimängu, aga ta tunneb rohkem balleti vastu ja arutage ka balletikoolis. Nii palju selleks klaveriks aega jääb, aga poisikutan, raske veel öelda. Kas, kui klaveri juurde saab, siis kimbutab seal väga usinasti, improviseerige, katsetab tiha. Minu meelest muusikalist annet üldse on raske määrata. Kui seda oleks nii kerge teha, siis oleks täitsa muretu. Ei maksaks sellel üldse õppida, kellest midagi välja ei tule ja. Aga olukord on selline, et paljudki meie suurkujud, kui neid professoreid ei oleks kaitsnud, omal ajal laseks eksmatrikuleeritakse välja visatud. Sest nad olid mõnikord uskumatult laisad. Ja siis ei oleks keegi arvestanud, et äkki tal on mingi säde seal kuskil teoses sees. Teie härra rääts, elate omaniku majal. Ja see on teie tragöödia. Nojah, see on tuhandete inimeste tragöödia, ega ta, minu ma rohkem ei ole. Ta on olnud nii palju, et noh, heliloojal on kodu siiski eriti tähtis. Kodus toimub kogu elu ja kogu töö, sellepärast selle kodukvaliteet oluline. Eks omal ajal saigi need tavakorterid kokku vahetatud niisugusse majja, kus on vaiksem läbikostvus ja noh, kas on parem töötada. Ja oligi siiani väga hea töötada. Aga mis asjast edasi saab, ma ei tea, see on juba siin nagunii ise keegi seda küsimust naljalt ei lahenda, mähmatuks kultuuri tööta sest korterit üürida ei jõua. Tavainimene ja osta ammugi mitte. Nii et kui ei taheta, et need tuhanded inimesed tänavale tõstetakse, siis siis peab riik midagi välja mõtlema. Kas te olete omanikuga kohtunud? Ei ole, ma ei tea, kes ta on, ta peaks olema mingi ligi sajaaastane inimene, kusagil Kanadas. Ei ole, ei ole kirjavahetust ka. Nii et mingit läbi, mis praegu ei ole parem kui sellele mitte mõelda, ei tohigi liiga palju. Ja paratamatult inimesed mõtlevad öösel eriti, kui ära läheb. Sellepärast teinekord lähebki, siis tuleb küll mõte pähe. Seda kurdavad kõik, kes hakkab viina jooma ja eks endalgi varsti juhtub muidugi samaga. Aga lihtsalt hea muidugi. Küsitakse, milline on teie arvates järgmise sajandi muusika, kas midagi muud? Väga riskantne on ennustada. Ma mäletan kunagi kuuekümnendatel aastatel siis Karli modernismi vaimustus, nihukese avangartismi vaimustus, eriti siis siis ma ka püüdsin ühes raadiosaates ennustada. Ja arvasin, et eks muusikum seda suunda läheb, et publik aga kohaneb ja enam see endise muusika siis populaarne ei ole, aga kõik vastupidi läinud. Praegu on just eriti see klassikaline muusika inimestele hinge minemas üha rohkem ja see avangardist, kuigi ta lisas midagi olulist loomingusse. Aga ta siiski iseenesest enam nii tähtis ei ole. Ilma selleta me kirjutaksime kindlasti teistsugust muusikat ja ma arvan, et me tänapäeval lillad, kõik, ma mõtlen, arvan, et halvemat. Et see aeg tuli kasuks, nagu ikka, aga ennustada ei oska. Ma arvan, et muusika läheb praegusel hetkel niiskusele romantika tilise suuna poole. Seni kui jälle pööri ei tule. Aga ma eriti ei usu elektroonilise muusika suurt suurt tulevikku, kuigi selles osas on väga häid teoseid tehtud. Näiteks minu õpilane Rauno Remmegi iiliti näitas fantastilist, vaimukat ja head teost, mis on tehtud elektrooniliste vahenditega. Aga kaugele selles suunas minna annab hilja. Ma siiski usun, et elektroonika hakkab tulevikuski abistama. Arvutis hakkavad abistama loomingulises töös selle tehnilise osa pealt. Aga lõpuks ikka muusika jääb inimvaimu loominguks. Kunagi mäletan telesaates Rein Karemäe, küsis see oli aastakümneid tagasi ja küsis, et kas kompuutrid suudavad muusikat luua. Mina vastasin talle, et suudavad, kindlasti hakkavad looma, ainult siis peavad olema ka kompuutrit. Mis selle ära kuulavad. Stiil töötajate kompuutriga eilma. Ma ei ole siiamaani muretsenud sellist riista, kuigi paljud minu kolleegid kirjutavad kohe nii-öelda trüki. Ja kellel see hästi käes on, siis võib kaunis kiiresti töötada. Sumera kirjutab. Kangro kirjutanud nõndamoodi ja paljud teised ka. Minu teada vist üürga lihtsalt muusikat kirjutada, niisama. On ju väga meeldiv, tore. Selline küsimus kunagi te ütlesite, et kui ma noodipaberi taha istun, tunnen end taas kui kolmekümnene. Kas tunnete end ka praegu noodid paberi taga istudes 30 aastat nooremana? Jah, ega midagi muutunud ei ole, ma ütleksin isegi, et midagi muutunud, sellest ajast ma veelgi noorem oli, olin selles osas. Tähendab, et luu on hirmus raske oli siis raske ja nüüd raske. Seda ei juhtu, et loomina läheb kergemaks aastatega. Ja kui ma võtan selle noodipaberi ette, siis on esialgne kõhe, tühi tunne. Enne kui hakkab jälle minema, siis juba kogun ennast. Ja ma ei usu, et kellelgil looming nii kerge oleks. Mis te arvate, kas Jaan Räätsa parimad loomingu aastad on ees või selja taga? Oi, Est peaks ikka olema kuma teisiti mõtleks siis oleks kõik läbi. Peavad ees olema lihtsalt. Iga kord, kui ma hakkan uut teost tegemas ka tahan ja mõtlen, et sellest peab nüüd olema eriline peas. Kunagi oli meil noodipaberiga, sa oled Raskasva, mäletan sõna ka tudeng olin, partituuri paberit ei olnud saada, siis Elleril oli omast ajast jäänud Jaad noodipaberit ja andis paar vihikut nadi paberit ja ütles, et vaat siia kirjuta oma kõige parem teos sellele paberile. Paber on loomulikult siiani tühi. Kõige paremat tekkinud. Suur tänu teile, jaan rätsete stuudiosse, tulite meie saatesse, aitäh teile ja öelge, milline küsimustele kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab auhinna. Üks huvitav küsimus oli, õigemini tähelepanek minu kunagisest ütlemisest, et kui ma noodipaberi taha istunud, tunnen jälle kolmekümneaastasena. See oli selles mõttes huvitav küsimus, panin ennast ka mõtlema, et tõepoolest midagi nagu ei ole muutunud ja kogu aeg tahaks ikka edasi ja edasi liikuda. Persona saate külaline oli helilooja Jaan Rääts. Persona saate auhinna saab Valter Rumm Tallinnast. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.