Eesti vabariik 100. Elagu Eesti. Kell 13 ja viis minutit Arp Müller ja Ester Vilgats teevad täna saadet Pärnust. Just Pärnu on täna loomulikult Eesti juubelisündmuste keskmes ja nõnda räägime Pärnu sündmustest ka alanud saatetunnis. Siia stuudiosse tuleb õige peaajaloolane Ago Pajur, kellega teeme juttu. Too täna Pärnus esitletavast Konstantin Pätsi elulooraamatust mille Pajur on kirjutanud kahasse Toomas Karjahärmiga. Siis läheme mikrofoniga Pärnu muuseumi, kus näitusel Pärnu Eesti vabariigi sünnilinn on vaid täna ja homme. Kordan vaid täna ja homme eksponeeritud haruldane ürik. Akt, millega tunnistajad kinnitasid iseseisvusmanifesti ettelugemist Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918 ja sellest näitusest räägime muuseumi juhataja Aldur Vunk iga. Ja veel enne kella kahte selle saatetunni sees teeme ka täna õhtul katte alt välja toodava monumendi autoritega Kadarbiku ja kunstnik Margus Kadarikuga. Niisiis täna õhtul kell viis avatakse siin pärnus, skulptuur ajahetk Pärnus Kuninga tänaval põhikooli ees. Sellega meenutatakse Eestimaa päästekomitee liikmeid Konstantin Päts, Jüri Vilmsi, Konstantin Konikut ja samuti iseseisvusmanifesti ette lugenud Hugo Kuusnerit. Me teeme sellelt tõsiselt ka vikerraadio otseülekande ja samuti loodame teieni tuua ka iseseisvusmanifesti taas ettekandmise Endla rõdu monumendid. Need on plaanid siis nii algavaks tunniks kui ka veidi sai tutvustatud seda, mis juhtub vikerraadio eetris täna peale kella viit, aga vahepeale kuulame muusikat, ka see on Erich Krieger. Eesti vabariik 100. Riigikantselei rahvusarhiiv esitlevad täna Pärnus raeküla vanakooli keskuses Toomas Karjahärm ja Ago Pajur kirjutatud väga mahukat monograafiat Konstantin Pätsi eluloost, mis koosneb kahest köitest ja mis on enam kui 1400 lehekülge paks. Ja Ago Pajur on ka nüüd Pärnu stuudios. Tervist. Tõra Konstantin Päts ei olnud ei ingel ega ilmeksimatu paavst samuti mitte saatan ega riigireeturist juudas vaid inimene kõigi oma puuduste ja voorustega. Nii kõlab siis üks lause raamatukokkuvõtvas peatükist. Kuidas te jõudsite sellise järelduseni? Selle järelduseni ei olegi väga raske jõuda, eks me kõik oleme lihtsalt inimesed kõikide oma vooruste ja puudustega ja isegi poliitikud, keda vahetevahel kiputakse küll sarvedega kujutama ja sabaga kujutama. Tegelikult on samamoodi inimesed, võib-olla käituvad tavainimestes natukene teistmoodi, sest nende jaoks on tähtis võimule saada ja võimule jääda ja võimul olla. Aga see ei tee neist veel mingisuguseid koletisega monstrumeid ja täpselt samuti oli ka sõdadevahelises Eestis ka siis olid tavainimesed ka, siis olid tavapoliitikud, kõik nad käitusid või no ütleme vähemalt peaaegu kõik nad käitusid oma parema äratundmise järgi oma maailmavaate, oma arusaamise järgi. Ja Konstantin Päts ei olnud selles mingisugune erand. Teil on kaks köidet, kuidas te jagasite niimoodi, et kes selle perioodi, mismoodi kirjutab, et alati juba varem uurinud ja nii pidi käib? Jah, hea kolleeg Toomas Karjahärm on põhiliselt just nimelt 19. sajandi ja 20. sajandi alguse uurija, Vene ajauurija ja 1905. aasta revolutsiooni kohta on ta kirjutanud ju õige mitmeid köit, täid samuti Eesti-Vene suhete kohta sellest ajast, nii et oli täiesti loogiline, et tema võtab enda peale Konstantin Pätsi varasema eluloo kirjeldamise ja kuna mina olen natukene tegelenud selle iseseisvumise problemaatikaga ja hilisema Eesti vabariigi ajaga, siis mulle jäi see nii, et vahejoone tõmbasime Vene veebruarirevolutsiooni. Ja siis teine lihtsalt jätkas teie jätkasite sealt. Kas te saite kõik ära öelda, mis teil Pätsist öelda on, või tuleks veel üks raamat kirjutada? Noh, ma arvan, et mina sain küll kõik ära öelda, et mina rohkem raamatut kirjutada ei tahaks, aga aga päris kõike ei ole kindlasti võimalik üldse kunagi ära kirjutada ja kui tuleb kunagi keegi järgmine out, tur, kes tahab Pätsis kirjutada, küllap ta leiab selliseid aspekte ja selliseid alateemasid, mis on vähe käsitletud või ei ole üldse käsitletud või ei ole vastavalt tema maailmanägemusele käsitletud. Nii et kirjutada on võimalik alata. Kas sellel enam kui 1400-l leheküljel on esile toodud ka täiesti uusi materjale, uusi fakte seikasid või, või uusi järeldusi? Pätsi? Eluloo kohta, kui nüüd otsida midagi sensatsiooniliselt uut, siis tuleb öelda, et seda küll kindlasti ei ole. Pigem vastupidi, et meil on siin seoses Konstantin Pätsi kippunud viimastel aastakümnetel juba kujunema selline kahetine suhtumine poolt ülistatakse ja teiselt poolt kritiseeritakse ja kirutakse maapõhja. Ma arvan, et me mõlemad, Toomas Karjahärm üritasime säilitada sellist keskteed ja ajaloolasele kohaselt kirjutada ilma viha ja eelistused ta muidugi, nii nagu meie asjast aru saame. Aga noh, uudset, et midagi ju kindlasti on ka selleks peab raamatusse juba juba süüvima, sellepärast et kindlasti oleme me kasutanud mõlemat rohkem arhiivimaterjale, rohkem omaaegset ajakirjandust, nii palju kui vähegi võimalik, kaasaegsete mälestusi. Aga pigem on need uudsed seigad seotud mingite pisiasjadega, et midagi jah, tõepoolest, sellist suurt ja olulist, mida siin võiks nüüd välja tuua või peaks tingimata esitlema, pigem seda ei ole. Aga tooge palun kuulajale mõni tore pisiasi, et kas või huvi äratada just nimelt, et miks see 1400 lehekülge paks kaksikteos tasuks kätte võtta, milliseid seikasid sealt leida võib, mida võib-olla õhemaid raamatuid lugedes ei saa kätte. Küsime siis tänase päevakohaselt, et mida tegi Konstantin Päts tänasel päeval 100 aastat tagasi, mida tegi? Istus salakorteris koos ülejäänud päästekomitee liikmetega ja mõtles, mida edasi teha ja kuidas oleks võimalik Eesti vabariik lõpuks ometigi välja kuulutada, sest oli ju püütud sõita Haapsallu, sellest ei tulnud midagi välja, oli püütud sõita Tartusse, see läks vett vedama. Ja ilmselt just tänane päev oli siis see, kus otsustati, saata ta need iseseisvusmanifesti ärakirjad maakonnalinnadesse, Pärnusse, Viljandisse, Paidesse, Tartusse, et väga ebamäärases lootuses äkki kuskil kellelgi õnnestub iseseisvus välja kuulutada. Juhuks, kui ka need ärakirjad kohale ei jõua või kui kohapealsed tegelased ei saa midagi ette võtta, siis et iga võimalust, et järgmisel päeval homme 100 aastat tagasi minnakse keskpäevasele Estonia teatrietendusele takse lihtsalt teatripublikule see iseseisvusmanifest ette ja sellega ongi iseseisvus välja kuulutatud. Lisaks sellele ilmselt hakati juba vaikselt kaaluma ka päästekomitee liikmete poolt, kuidas seda valitsust kujundama hakata, sest igal juhul 23. veebruari õhtul olevat, et Jüri Vilms käinud juba oma salajasest asukohast väljas olevat sõitnud Kadriorgu võtnud ühendust Jaan Poska ka, ja küllap nad muuhulgas rääkisid siis ka omavahelised sotid sirgeks, neil olid mõned kanad kitkuda sealt juba varasemast ajast ja, ja võib-olla et päris lihtsalt ei olekski postav valitsusse tulnud, kui seda eelnevat kokkusaamist poleks olnud. Ja veel on Voldemar just nimelt Voldemar Päts kirjutanud oma mälestustes, kuidas õhtul olevat päästekomitee korraga üritusel või kogunisti päästekomitee liikmete isiklikul kaasabil trükitud mõnikümmend paberilehte lühikese tekstiga. Eesti vabariigi iseseisvus on välja kuulutatud ja neid siis olevat Voldemar Päts ja veel mõned tema abilised kleepinud õhtupimeduses juba tänavatele. Aga põhiliselt istusid nad ikkagi seal oma salakorter. Päris võimalik, et näiteks redigeerisid ka iseseisvusmanifesti teksti, sest eks ole, on ju hästi teada see, mis avaldati Pärnus, mis oli algkäsikirja järgi, erines mõnes mõttes Tallinnas trükitust, no kasvõi ainult pealkirjas ühe sõna võrra, eks ole, kas manifest kõigile Eestimaa rahvastele või lihtsalt manifest Eestimaa rahvastele ja kes see teine ikka seda teha sai, kui mitte päästekomitee liikmed ja just nimelt tänasel päeval, 23. veebruaril. Kas Konstantin Päts kasutas ka juhust ja oma sünnipäeva tähistas 23. veebruaril, see jääb vastamata küsimuseks, jääb järgmistele uurijatele selgitada, sest üldiselt kus ta vähemasti 20.-te aastate alguses tegelema selle tüüpilise vea, mida tol ajal tehti palju, ühesõnaga 19. sajandil sündinud inimestele tuli uuele kalendrile üleminekuga liita Ta sünnikuupäevale mitte 13 päeva, vaid 12 päeva. Tema, nii nagu paljud teisedki, liitus esialgu 13, nii et ta tähistas oma sünnipäeva kahekümnendatel aastatel pigem 24. veebruaril, mitte 23.. Aga mine sa tea, igal juhul olid neil seal salakord päris kooliteenija Fjodor Suhanov, peod, kes hoolitses päästekomitee liikmete eest ja keetis neile teed ja tema abikaasa maalis võileibu ja võib-olla siiski tähistasid natukene sünnipäevaga. Ma jõudsin eile intervjuuks valmistudes tõepoolest seda raamatut õige põgusalt lugeda, 1400 lehekülge ei ole võimalik ühe õhtuga läbida, aga minu jaoks oli huvitav jälgida, kuidas siis pahempoolsete radikaalset ajalehte teataja toimetajana kokku pannud päts siis toona võistlema kohta nagu raamatust lugeda võib ka nimetada vasak liberaaliks pätsi. Kuidas ta siis juba mõned aastad hiljem jälle läks kokkuleppele võimu jagamises, palk, teadli ja rüütelkonna, aga mistõttu vahepeal siis Jüri Vilms teda ka rahvuslikus reetmises ja vastastega kokku mängimises süüdistas. Kas selline laveerimine ja pragmatism, kuidas nimetada, kas see ongi see, mis Pätsi iseloomustab juba tema nooruses enne viiendat aastat, enne enne Eesti iseseisvumist ja samamoodi ka kolmekümnendatel? Ilmselt küll jah, et see oli talle eripärane, et päts ei ole kunagi olnud mingisugune eriline teoreetik isegi mitte nendes küsimustes, mis teda sügavalt huvitasid, nagu näiteks omavalitsuste küsimus või agraarreform või vähemusrahvuste roll rahvusriigis. Pigem ongi ta olnud poliitik, praktik, pragmaatik, igal juhul kokkulepe, meister tõepoolest ongi teda nimetatud poliitilise taktika meistriks ja väljakujundajaks ja kompromisside otsijaks ja, ja ega ta ju ka loomulikult ta oli hiljem põllumeeste kogude üks vaieldamatult liidreid, kuigi ta ei omanud seal parteis sellist ametlikku positsiooni. Aga samas on tema enda parteikaaslased öelnud, et põllumeeste kogud suutsid oma programmi teostada kõige vähem sel ajal, kui Konstantin Päts oli riigivanemaks. Ühesõnaga, ta otsis pigem kompromisse, kokku võimalusi kõikide teistega ja oli valmis nii oma isiklikest kui ka oma erakonna põhimõtetest selle nimel veidikene taanduma. Ma küsin ikkagi selle vana vaidluse kohta ka ära, mis siis kerkis pärast Magnus Ilmjärve raamatu hääletu alistumine ilmumist ja see vaidlus käis selle üle, kas see oli Nõukogude Moskva poolt ära ostetud ja tonaalsus sellise kuvandi loomise vastu väga südikalt. Ajaloolane Jaak Valge ja Jaak Valge heitis Ilmjärve hetke lausa dokumentide sisu vaatamist või võltsimist. Kuivõrd see toona ajakirjanduse tähelepanu pälvinud vaidlust teile huvi pakub ja millistele järeldustele teie täna esitletavas raamatus olete jõudnud? Huvi pakub ta kahtlemata igal ajaloolasele igal ajaloo huvilisele Eestis, et sellest küsimusest ei saa üle ega ümber pärast seda, kui ta juba kord tõstatus. Aga üldiselt ma leian Jaak Valge, kes käis ju samm-sammult läbi sellesama tee, mida oli teinud Magnus Ilmjärv Moskva arhiivides ja kasutas neid samu dokument. Ta on neile dokumentidele korrektselt viidanud ja selgitanud, mida nendes dokumentides tegelikult on kirjutatud. Jaak Valge seisukohad ja väit tead, on kahtlemata tunduvalt kaalukamad. Ma ei taha siinkohal nüüd öelda, et Magnus Ilmjärv on ajaloo võltsi, aga mitmete tema järeldustega päris kindlasti nõustuda ei saa. Jään samale seisukohale, Jaak Valge on välja öelnud, jah, Konstantin Päts suhtles vene saatkonnaga nii, nagu seda tegid teisedki Eesti riigimehed. Jah, ta oli huvitatud majandussidemete arendamisest Venemaaga tegelikult pidigi olema, sest ta oli Eesti-Vene majandus-kaubanduskoja esimees ja sellisena ju lausa vastavaks Tase idakaubanduse soodsa arengu eest. Ka koheselt, kui ta tuli tagasi poliitikasse ehk siis 31. aasta veebruaris, kui temast pärast seitsmeaastast pausi sai uuesti riigivanem. Kohe pärast seda lõpetas ta igasugused rahade kasseerimised, igasugused Vene saatkonnanõustamised ja mingisuguseid salalepinguid või salajasi niiditõmbamisi ei ole suutnud küll keegi tuvastada, et et paraku jah, need ilmjärve näitajad, mida eriti ajakirjandus võimendas ja mida siis veel kuidagi kuidagi rahvuseks ka minnes nad veel veel laienesid, et need ei pea paika. No mis nüüd saab siis oodata nädalakese või pisut enam ja siis tulevad ka teie teose kriitikud välja või veidi. Ei no mis ma nüüd nii väga pelgan, aga selge see, et kriitikat Peab tulema, kriitikat hakkab tulema mitmelt poolt, et ühed ei ole kindlasti rahul sellega, et päts ei süüdistatagi enam reeturlikkuses ega Venemaa saatkonna teenistuses olemisega Kremli käskude täitmises. Ja teised vastupidi, ei ole rahul sellega, et ei ole piisavalt esile tõstetud Pätsi osa Eesti riigi loomisel, mis tal ju kahtlemata oli, oli vägagi suur, aga et ei ole seda piisavalt tehtud, mõned ei ole kindlasti rahul sellega. On kriitilisi noote seoses 34. aasta riigipöörde ja vaikiva oleku aastatega. Kriitikat hakkab tulema tingimata. Aga mis sellest ikka karta, et pigem siinkohal võiks meenutada ehk Eduard Vilde surematut pisuhänd ta, et kui Ludvig Sandri, kes, kuidas tema raamat on pälvinud kriitikutelt hea hinnangu, siis piibeleht ütles talle umbes niimoodi, et ega nemad ei arvustage sinu pisuhänd, nemad on teinud igaüks ise endale pisuhännast arvustavad palehigis seda. Täpselt sama lugu on ka Konstantin Pätsi, iga igaüks on endale loonud oma Konstantin Pätsi, mida ta arvustab või kiidab, kuidas keegi ja kõikidele meele järgi olla nagunii ei ole võimalik. Aitäh tulemast stuudiosse Ago Pajur. Täna esitletakse raamatut Konstantin Päts, poliitiline biograafia. Täna saame tähistada Konstantin Pätsi sünniaastapäeva. Eesti vabariik 100. Me oleme praegu Pärnu muuseumis aadressil aida kolm nendele, kes võib-olla Pärnut hästi tunne, olgu öeldud, et Pärnu kontserdimaja külje all ja siin on avatud näitus Pärnu Eesti vabariigi sünnilinn ja Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk on meie vestluskaaslaseks tervist, tervist, kutsut, eriliselt inimesi täna 23. veebruaril ja homme, 24. veebruaril Pärnu muuseumi väljapanekut külastama, sest vaid nendel kahel päeval on väljas originaaldokument nimega akt Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas. Mis dokument see selline on? See pealkiri ütlebki täpselt, mis ta on. Ja, ja see on üks haruldane dokument selles mõttes, et tavaliselt sellised Välja kuulutamised lõppesid väljakuulutamise enesega. Aga siin on järgmisel päeval veel kõikide maakonnavalitsuse, linnavalitsuse, sõjaväe komandandi ja kõikide avalike seltside esindajat poolt allkirjastatud akt, et Pärnus tõepoolest 23. veebruaril kell kaheksa õhtul vabariik välja kuulutati. Natukene loen seda akti ette ka akt Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas, 23. sulgudes 10. veebruaril 1000 1918 a kell kaheksa õhtu. Meie, allakirjutanud, Pärnu linnaasutuste ja organisatsioonide esitajad ilmusime tänasel kuupäeval Pärnu linna ametiruumidesse järgmist akti kokku seada. 23. veebruaril 1918 A jõudis Pärnu linn Eesti maapäeva vanemate nõukogu saadik härra Jaansoo ja tõi Eesti maapäeva vanemate nõukogu poolt 21. veebruaril 1918 välja antud ja selle akti juurde pandud manifesti Eestimaa rahvastele väljakuulutamiseks Pärnu kreisis ja linnas. Manifesti ettelugemine pandi Eesti maapäeva liikme härra Hugo Kuusneri peale. 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul luges härra Kuusner Endla rahvamajas rõdult avalikult manifest Eestimaa rahvastele ette millega Eestimaa manifestis määratud piirides 21.-st veebruarist 1918 iseseisvaks demokraatlikeks Eesti vabariigiks kuulutatakse. Ülemal ette toodud tõeolusid võtame oma allkirjadega ja käesolev akt on kolmes algus kirjas valmistatud milledest üks Eestimaapäevale teine Pärnu linnavalitsusse ja kolmas Pärnu maakonnavalitsusele saadetud on ja alal hoitakse. Mida nende allkirjastajate kohta öelda saab? Kõigepealt saab öelda. Linnapead siin ei näe, siin on linnapea abi, samuti näeme maakonnavalitsuse esimeest, ka tema on abiga esindatud ja see tundub, et aeg on väga ärev, seda saab kohe allkirjade järgi öelda. Ja, ja loomulikult on ka näha, et kõik organisatsioonid, kes siin 22. veebruaril juba võtsid ühiselt selle otsuse vastu Pärnus Pärnu kogukond toetab selle vabariigi väljakuulutamist siin. Need kõik olid julgelt kohal ja nad julgesid oma nimed sinna alla kirjutada, teadis see vabariik, võib-olla esimese hooga ei saagi kohe käima, võib-olla tuleb mingi okupatsiooniaegne arvete klaarimine veel kõik teadsid, prestiiž käib mingi asjaajamine ja et Eesti on antud Saksamaa külge hoopis. Ja see näitab siin ikkagi teid, julgeid inimesi, kes tollel hetkel seisid selle eest mida me praegu siis juba nii-öelda kasutame ehk Eesti vabariigi eest. No kui siin on kirjas, et Hugo Kuusnerile nii-öelda tehti ülesandeks see manifest ette lugeda, siis ei olnud ka nii lihtne, tema oli, ei tea mitmes juba, kes lõpuks ikkagi kodust kätte saadi ja nii-öelda või linnapealt ja siis pidi ta selle ette lugema. Hugo Kuusner lihtsalt ei tulnud enne, kui õhtul kell seitse välja sest ta oli eelmisel õhtul hilja alles Tallinnast tulnud, ta oli mitu nädalat seal vangis olnud ja hädavaevu pääsenud Eesti vangla arsti poolt kirjutatud dokumendi alusel, et ta kohe suremas on. Ja samamoodi oli pääsenud Jaan Leesment, muide, kas nemad kahekesi aleesmendist me jah, tõesti midagi. Kuule, Leesment oli linnapea ja, ja Hugo Kuusner tegelikult päeval ei osalenud ka nendel nõupidamistel, kus seda väljakuulutamist ju arutati. Ja oli niimoodi, et pidi maakonnavalitsuse esimees Hugo Reiman sellele ette lugema, aga tema on kadunud nendel päevadel. Ja teine variant oli see linnapea abi Timusk. Tema on nüüd siia alla tanud, aga sellel päeval oli tal hääl ära. Ja lihtsalt Hugo Kuusner oligi selline, kes ütles, et nüüd kui vaja, siis tulebki teha ja tema oli jumala saadik Pärnust ainuke. Aga miks me kuuga Kuusner Eestis ajaloost nii vähe teame? Jah, tänasin, Pärnus avatakse monument, kus ühel pool on päästekomitee liikmete nimed ja teisel pool siis ka Hugo Kuusneri nimi ära mainitud. Aga mina kasvõi ka oma koolitundide ajast seda Hugo Kuusneri nime üldse ei mäleta. Miks tuli kuhugi siis vahepeal ära kadunud või ära kaotatud ajaloos juhtub tihti nii, et kes on pärast kõrgemal positsioonil nende nende teod kuidagi muutuvad ka minevikus palju palju olulisemaks. Ja Hugo Kuusner oli meil küll linnapea, aga tema praksis advokaadina ei lõppenud kuigi hästi. Ta läks isegi vangimajja. Ja pärast oli tal ka veel üks pankrot. Ei olnud tal seda vägega võimu kolmekümnendatel aastatel enam, et seada ennast kuidagi esile teiste kõrvale. Kui täna õhtul nüüd avatakse monument, kas esimene monument, kus guugo Kuusneri nimi on kirjas ja tema näopilt ka? Nii küll jah, ka seda okti siis ka näiteks kusagil enne teist maailmasõda oli võimalik lugeda või ka sellest aktist avalikus midagi teadis? See OK, et ongi Eesti riigiarhiivist ega, kui on juba riigiarhiivis sinna ta sattus läbi riigisekretäri ja küll kolmekümnendatel tõsteti tõest toimikust ümber, aga see akt on kogu aeg olemas olnud. Aga lihtsalt, ma ei tea. Inimesed tahavad nagu neid asju kuidagi lihtsustada, võib-olla vahest et teeme nii, et oli, oli Tallinnas ja 24. see manifesti väljakuulutamine, mina olen ka ju kooli ajal seda kõike pinud ei kuulnud, aga tegelikult ju ei kuulutatud 24. Tallinnas manifesti välja, vaid 25. 24. tehti seda Toris, Viljandis ja Paides. Aga noh, nii nii ta on, et kui kõik summeerida siin siis saab, jõuame samale maale, kuhu jõutud novembris 1918. Ajutise maanõukogu poolt ju. Et seal ju arutati seda asja tõsiselt ja leiti, et novembris kõrgemaks võimuks kuulutamise avalduse, et see ei kõlba nagu riigi alusdokumendiks, sest siis ikkagi riiki kui sellist ei loodud. Ja siis võeti järgmine ja 21.-st kuni 25. veebruarini just jäi näpp 24. peale. Sellepärast Konstantin Päts ütles, et selle päeva hommikul olevat Hugo Kuusner seda Pärnus ette lugenud ja õhtul me siis juba kulutasime Tallinnas punkt. No millega kuus neli elu üldse lõppes, ta ju tegelikult üritas seda nii-öelda oma õigust ja seda 20 kolmandat kuupäev ikkagi kaitsta veel ka 38-ni. Või seitsmendale, nii tema elu lõppes tegelikult nii nagu paljude meie riigitegelaste elu ikkagi represseerimise surmaga teise maailmasõja päevil. Et egaa, tema ei võitnud küll sellest tõesti mitte midagi, aga hakkas ta võitlema just sellepärast, et ta nägi Tallinnas vabariigi aastapäeval võltsitud dokumenti vitriinis, kus oli siis seesama Tallinna manifest mis erineb sellest esimesest Pärnus trükitust pealkirja poolest seal on need manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Pärnust oli lihtsalt manifest Eestimaa rahvastele ja sinna alla oli tema väitel siis dušiga kirjutatud 24. veebruar, aga ta ju teadis advokaadina tema kätte anti paber. Ja Meie tollane riigisekretär andis selle, kus oli kirjutatud selgelt, et 21. veebruaril on vabariik sündinud tänasest päevast ja ta lihtsalt luges selle kaks päeva hiljem ette ja tema arust oli see nii selge, et ta ei saanud aru, miks tahetakse 20 neljandat üles upitada, aga see oli vaikiv ajastu juba. Aga mida me nüüd aastakümneid hiljem sellest peaksime järeldama, kas me peaksime nõudma nüüd vabariigi aastapäeva ümbertõstmist või võime rahulikult 24. ikka tähistada Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva? Ei. Me oleme harjunud tähistama 24. ja tähistame seda kui omaette pika traditsiooniga, mis järgmisel aastal saab sajaaastaseks juba see traditsioon meil ja tegelikult me võime panna sinna 21. või 23. või 25. ega siis oleneb lihtsalt, kuidas, kuidas kellegile see päev sobib, aga vabariigi aastapäeva ei saa ju niimoodi edasi-tagasi nihutada. Kui me siin Pärnu muuseumis juba oleme, siis minu tähelepanu köitis siin üks vana ja väga koltunud sinimustvalge lipp, millega kõrval on kiri, et see lipp lehvis 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri ees juubeldanud rahva hulgas, kui kuulati Hugo Kuusneri loetud Eesti iseseisvusmanifesti, kus tõepoolest see lipp on, see, see on väga kahtlane, aga miks te siis selle välja panite, aga meil on siin olla öeldud, et see on omanik Helmut Aasamäe seletus. Ja, ja see on selle lipulegend. Ja ma arvan, et neid legende, kus kus üks lipp näiteks, mis on olnud kas või mingi juubeli puhul väljas või, või kõige varem näiteks 24. veebruaril, kui mälestuste järgi juba öeldud, et inimesed olid öösel õmmelnud esimesed lipud, mis toodi välja siis just sellele manifest statsioonile ehk paraadile 24. veebruaril, mille lõpus siis akt alla kirjutati. Et mul on põhjust neid rohkem uskuda, sest lipulegend võib olla uhke, aga, aga paraku ei ole meil ju mitte ühtegi võimalust, seda nüüd ei tõestada ega ümber lükata. Ajalugu koosneb siis ühelt poolt faktidest ja teiselt poolt siis legendidest, mis alati ei pruugigi faktidele tugineda. No aga see teebki selle asja kõiki väga huvitavaks ja inimlikuks. Suur tänu, Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. Niisis Pärnu muuseumis on avatud näitus Pärnu Eesti vabariigi sünnilinn. Ja olgu kuulajatele veel öeldud. Aldur Vungi pikemaid seletusi sellest, mis toimus 23. veebruaril Pärnus saate täna veelgi kuulata seda siis vikerraadios peale kella 14, kui on taas kord eetris Piret Kriivan saade. Kolm pöördeliste päeva. Eesti lugu, naine oli küsinud ka veel, et ega sa ju ei lähe kuskile sellise koha peale, kus sa jälle võid nagu vangi sattuda haigi Hugo teda rahustanud. Kui ma siis siis täna 100 aastat tagasi Pärnus ja kogu Eestis, räägib ajaloolane Aldur Vunk. Täna kell 14. Null viis Eesti lugu. Soome rahvusringhäälingu legendaarne soovikontsert puhanevana. Laula muutub Eesti sünnipäeva nädalal ajalooliselt kakskeelseks Radio Suomi ja vikerraadio ühissaade reede õhtul toob teieni pea kolm tundi soomlaste lemmikmuusikat ja lugusid Eestist ning annab teile võimaluse tervitada oma Soome tuttavaid poele. Laenad, laula, elage. Seda, kui sa ruttu tõused, kuumalt rinnus, tuksuma kui sunni suhu võtta, on püha Eesti isa. Olen näin ja paha. Mõnda jõudsin kaot. Manna elus jätan maha. Siin ei jaa, unus. Sinu Renno olen kinni. Taastusin sinu ei ole nii ja aru ma muust hõiskasid minu pisaraid, samme, heinu, minu Moorajat kuulnud eestima mutt mulla. Lama Ruiz, täida sööda. Sinu. Käitama kooroli viimse hoone maad kinni katta, lapse rinnas. Eesti mul ja Eestis. Oh. Raame sinu. Sama ma arvan, viimse hoone. Eesti Eestis. Eesti ja Eestis. Eesti vabariik 100. Minu palvel on nüüd mikrofoni ees arhitekt Mart Kadarik ja kunstnik Margus Kadarik, kelle kavandi kohaselt on valminud see skulptuur, skulptuur, ajahetk, mis asub Pärnus kuninga tänava põhikooli ees ja millega meenutatakse Eestimaa päästekomitee liikmeid Konstantin Päts, see Jüri Vilms ja Konstantin kolikut ning Pärnus 100 aasta eest 23. veebruaril 1918 iseseisvusmanifesti ette lugenud Hugo koosnerit. Tervist. Tere. Tere. Kuna monument on veel peal, ma ise ei ole seda näinud. Sestap ma loen selle kohta nii, nagu seda konkursi võidutöös kirjeldati. Mälestusmärk koosneb kahest kolme meetri kõrgusest omavahel täisnurga all seotud alumiiniumlehest millest on välja lõigatud inimfiguur. Välja lõigatud silueti pooltest on alumiiniumlehtede taha paigutatud inimfiguur ise väljalõigatud infiguurist moodustanud. Ava Ta otsustavust, julgust ja teotahet, mille abil päästekomitee liikmed koos Eesti rahvaga läbi suurte ajalooliste takistusteiseseisvumise akti läbi viisid. Ja Margus Kadarik. Kirjeldage palun kuulajatele, kuidas teie peas visioon. Täna õhtul avatavas skulptuurist sündis. Sai natukene mõtisklenud selle teema üle ja selle sündmuse tähtsuse üle Eesti rahva jaoks ja siis tekkis selline mõte, et tähistaks selle just nimelt selle ajahetke sellise märgilise elemendiga, kus siis nagu märgilise elemendi ehk siis selle püstprisma taha jääks teerada, mis nii-öelda on viide sellele läbi käidud teele, siis on tekkinud pingestatud olukord sinna, sellesse. Vinklisse, ja siin on siis nüüd see ava sisse lõigatud, mis tähendab siis seda, et selline pöördeline moment sellel ajahetkel tekkis ja noh, see ei idee tegelikult tekkiski sellisest mõttest, et oleks tahtnud, et lasta Eesti inimestel oma silmaga nii-öelda vaadata läbi selle ajahetke see nii-öelda läbi välja lõigatud Figoordis võimaldabki, sealt nii-öelda sellest monumendist läbi näha sinna monumendi ette on paigutatud siis kõnepuldi motiiv mis siis tähistab seda manifesti ettelugemise hetke. Kas kõigepealt te lugesite kutset konkursile ja siis hakkasite visiooni oma peas mõtlema või kuidas see käis? Kõigepealt, ma lugesin, jah, kutsed konkursile. Tahtsin sellest osa võtta, aga suur tegu oli arhitekti leidmisega. See jäi peaaegu et kõige viimasele minutile. Piss kümmekond päeva oli meil aega, kui mu mardiga siis lõpuks kaubale sain ja koos hakkasime selle asjaga tegema, nii et päris kiireks läks. Just. Kadarik ja Margus Kadarik, te olete ju onupojad, Mart niisiis on arhitekt. Margus on medalite kujundamisega ametis olev kunstnik. Kuidas teie omavaheline loominguline koostöö toimima sai? Sünniaastate poolest 1953 ja 69. Oma loometeed olete alustanud ju eriajapunktides. Kuidas üheskoosloomine alguse sai? Üheskoosloomine sai alguse ikkagi sellest, et me oleme piisavalt kaua koos elanud eluaastat sellised, et kokkupuude on ikka olnud aastakümneid juba ja see ei ole sugugi mitte esimene töö. Näiteks Mart on mind aidanud arvutispetsialistina Eesti vabariigi müntide kujundusele selle algusaegadel, kui üldse mündi kujundamine Eestis võimalikuks sai. Kasevisioon ja arusaam sellest, mida te tahate teha, peab teil olema sarnanev. Ütleme nii, et Margus on minule kui nooremale kodanikule alati väike eeskuju inspiratsioon olnud, et see, millega Margus on tegelenud ja need just Skulpturaalse objektid, mida ta on teinud, on, on mulle alati muljet avaldanud, nii et ainult rõõm on Margusega koos toimetada. Samad sõnad kuidas te omavahel siis seda tööd jagasite, kui me räägime nüüd sellest konkreetsest ajahetke monumendist. No see oli päris keeruline, sellepärast et Mart elab Tallinnas ja mina olen Saaremaal, palju asju sai telefoni teel räägitud, palju sai kohapeal oldud, kas sõitis Marci Saaremaale või korra paar, käisime isegi vist mina Tallinnas, kes mida tegi? Mart on ikkagi ju põhiliselt arhitekti vooleda. Meister, mina sellest suurt midagi ei jaga, skulptuuri, nii-öelda lõpplahenduseni, me jõudsime ikka ühist aruteludega, et väga raske on jagada, et mitu protsenti siit minu töö ja mitu mardi jaman. Aga noh, põhimõtteliselt tööprotsess nägi välja nii, et kõik see arvuti, töö ja kolde modelleerimine ja sellised asjad ja joonised sealt valmistasin siis mina ette ja Margus eelnevalt oli teinud sellest objektist maketi. Ja hiljem siis nende jooniste järgi läks asi töösse. Vahepeal tegime veel üks-ühele nii-öelda töö päris töömaterjali maketti, mis oli papist. Enne, kui hakkasime metalli ja graniiti lõikuma. Aga siis jah, need joonised läksid siis metallilõikajate kätte ja Margus siis organiseeris Saaremaalt seda poolt, et see asi füüsiliselt ka valimistehtaks, nii et virtuaalne pooleli, minu hallata ja selline materiaalne pool oli marguse hallata. Kui palju Pärnu linn konkursi tingimustes ette oli kirjutanud, kui palju teil üldse kunstniku vabadust oli? Minu meelest ei olnud suurt midagi, välja arvatud need arhitektuursed muinsuskaitsealased, nõuded. No seal oli põhimõtteliselt see asukoharaamid olid ees. Aga mida sinna täpselt teha, see oli täiesti vaba. Kui te vaatasite ka konkurentide töid, ka ajakirjanduses on esile tõstetud, et tegelikult see konkurss oli väga tihe ja, ja osalejad olid nimekad, siis mis mõtteid tekitab just teede välja, valiti? Sinna peaks eeskätt žürii käest küsida. Ütleme nii, et see oli puhas rõõm, et me selle tööga võitsime. Tegelikult endale tundus ka, et seekord tuli päris hea asi. Me juba enne intervjuud jutustades sain teada, et tegelikult see tööga muutusprotsessi käigus peale konkursi võidu väljakuulutamist, mõned detailid on seal muutunud ja isegi mõõtmed on muutunud. Miks ja kuidas? No meil alguses oli esimene lahendus oli tehtud ilma portree liste kujutisteta, mõtlesime, et mida lakoolinisem, seda võib-olla ülevaatlikum ja soliidsem oleks monumendi välisvaade, aga siis selgus, et ikkagi paljude Pärnu linnavolikogu liikmete arvates. Aga žürii võib-olla oli sellega mõõdukalt nõus, et võiks lisada siiski parteilise lahenduse. Teine asi oli, mis puudutas monumendi kõrgust. Sellega oli selline asi, et ega looduses kohe ju ei taba ära, et, et kui kõrges asi reaalsuses võiks olla, aga kui me ikka kohapeal mitu korda olime ära käinud, siis jõudsime järeldusele. Esialgselt planeeritud kolmest meetrist jääb Adult situatsioonis väheks, võiksid oma papist mudeli kaasa kvaliteedist vaatasite, tuleb pikem teha? Ei seda me ikka püüdsime mõttejõuga teha. Kuidas teie visiooni kohaselt peaks skulptuur just seal kohas koosmõjus tänavaga koolihoonega, aga samas lähedal asuva Paul Kerese monumendi ka, kuidas koosmõjus inimesi peaks kõnetama? Nad on päris hästi sinna sellesse kooli sisesse platsi integreeritud ja ja ta töötab kõikides vaatesuundades ja möödumissuundades ja liikumissuundades, nii et inimestel loodetavasti tekib selle monumendi ka korralik side. Mida inimesed seal võivad teha või võiksid teha kindlasti autoritele peate ka juba arvestama seda, et tuleb sinna pere lastega. Mida need lapsed seal tegema hakkavad, hakkavad kusagile üles ronima? No põhimõtteliselt on võimalus selle monumendi aluse peale minna. Mõte oli ka selline, et kui on tähtpäevad, et siis võib ka sealt monumendi aluse pealt selle kõnepuldi juurest ka näiteks omi mõtteid välja öelda või kõnet pidada. Pärja annab sinna panna, kõik funktsionaalsus on tagatud, võib olla palve oleks, et keegi seda monumenti sodima. Lähex, milline teie enda side Pärnuga alla. Mina olen Tartus sündinud ja Saaremaal elada. Ma just mõtlen, kui kunstnik hakkab looma monumenti ühte teise, ühte enda jaoks võõrasse linna, kus tegelikult ise elatud ei ole, et mida selleks vaja on, kas piisab sellest, et vaadata pilte ja, ja ükskord koha peal või kuidas see käib? Eeskätt ikkagi tuleb kohapeal reaalsuses looduses selle situatsiooniga tutvuda, ka pildi vaatamine seal nii oluline ei ole, see põhiline info ja tunne tuleb ikkagi kohapeal olles sisse, aga see ei tähenda seda, et peab selles linnas elama. No me oleme praeguseks hetkeks juba piisavalt vanad, juba vanad mehed. Me oleme jõudnud nüüd Eesti linnu juba tunnetada ja noh, seal ka muudel põhjustel viibida ja no üks huvitav nüanss on, et alati, kui sul on objekt kuskil teises linnas, siis tegelikult avastad seda linna päris palju enda jaoks, nii et see on ainult tore, et need objektid niimoodi mööda Eestit laiali on ja siis saab eesti merinurkadega ennast sidustada. Mida te olete avastanud selle monumendi loomise protsessi käigus enda jaoks Pärnus, Pärnust? No Pärnuga on selline natuke teistmoodi lugu, et kuna ma harrastan purelevad sportlasest, ma viibin seal suhteliselt tihti, suveperioodil ma ikka külastan seda Pärnu surfiranda, nii et selles mõttes ei olnud seal nagu suurt taastamist enam küll, aga see kuninga tänava põhikooli ümbrus sai nüüd korralikult läbi uuritud ja sealt nii mõndagi uut leitud noh selle selles arhitektuuris, kvaliteedis, mis seal hetkel on. Ajaloolises retrospektiivis ka seda kindlasti. Mis mõtteid teis tekitab Eesti vabariigi 100. sünnipäev, nüüd on seda tähistatud ka kulminatsioon seisab ees. Margus Kadarik, elate seotud ka juubelimündipidustustega ühe juubelimündi autorina. Kuidas te tunnetate sajaaastast Eestit sajaaastast Eestit või ükspuha, mis asja või sündmust on inimelu jooksul ikkagi päris raske tunnetada, seda enam, et ma ei ole ise veel 100 aastane, alles hakkan 65 saama. Aga mida ma tahaksin küll loota, on see, et nii minu lastes kui ka lastelastes elaks mõtte Eestist vabast Eestist ikka edasi. Mart Kadarik, võib-olla täiendate. Siin on üks mõte, ainult et on, on rõõm elada sellel ajahetkel ja suur privileeg elada sellel ajahetkel, kus mõlema sellise tantsioni jõudnud, et on üks vahva riik. Me rääkisime täna õhtul Pärnus avatava skulptuuri ajahetk autoritega arhitekti Mart Kadarik kuja kunstniku Margus Kadarik uga. Head kuulajad. Kui satute Pärnusse, minge vaatama. Ja niisiis head kuulajad, kell on 13 57 ja meie teiega kohtume juba kella viiest. Just nimelt läheme meie ka koos estriga monumendi täpsemalt skulptuuri, ajahetk avamisele, kannaliselt üleni presidendi kõne kui ka vahendame meeleolusid ja küsime pealtvaatajatelt ka, kuidas siis see monument Neile meeldib? Praegu veel keegi näinud ei ole, sest see on hoolikalt sisse ära pakitud. Aga mis soovitused kaasa anname inimestele, kes õhtul siia Pärnus rahvapeole välja tulevad, umbes praegu on umbes miinus üheksa õhtul miinus 10. Hange head sõbrad, ennast soojalt riidesse, hea tuju, ma loodan, on kõigil ilma ütlematagi kaasas ja tulge aga kohale. Ärge üritage muidugi autoga kesklinna sõita, sest see ei ole võimalik. Aga bussilinna liiklus on meil bussides tasuta. Nii et ootame teid ja kell üheksa õhtul on veel ilutulestik ka, nii et kõikjal. Praegu jääb kõlama Raivo Tammik, ansambli talvelauluga Ester Vilgats ning Arp Müller praegu tänavad ja ütleme kohtumiseni kell 17 õhtul.