Tere õhtust, head vikerraadio kuulajad. Täna on stuudios Anne Erm ja tänases keskprogrammis on kõlamas muusika, mis meenutab saatuslikku septembri ööd kaks aastat tagasi. Praegu on kõlamas muusikapala, mis on sündinud kurbusest ja leinast. 1994. aasta septembrikuu lõpupäevil jaan pühendatud kõikide nende inimeste mälestuseks, kes hukkusid sellel saatuslikul 28. septembri ööl. Reisiparvlaeval Estonia. Ja stuudios on selle muusika autor Erkki Reimann. Tere tulemast ja tere kaasa, Toomast. Sele toreda muusikapala. Vaid kutsun. Muusika on eriline fenomen, mis puudutab ikka ja jälle inimeste hingekeeli eriti sellistel rasketel hetkedel. Kuigi ei tahaks täna väga kurvaks muutuda, aga siiski igal pool on oma eellugu oma inspiratsiooniallikas ja oletan, et nii või teisiti puudutas see meid kõiki ja kuidas sind traagiline sündmus puudutas ja millal sellest teada said? Ma sain sellest teada, kui ta oli juba toimunud, sain järgmise päeva hommikul teada sellest et alguses oli nagu uskumatu ja ei osanud ette kujutada. Laev põhja läks, aga mida rohkem läks aega, tunde mööda, seda seda rohkem. Tänavu jõudis mu teadvusesse. Kas lihtsalt läksid kitarri juurde, hakkasid seda sõrmitsema? Pala sündis niimoodi, et. Et ma ostsin juhuslikult klaverist või ma ei tea, miks ma jään sinna taha, siis istuma. Ja. Siis ma tundsin, et järsku Panges nagu midagi peale ma ei valeta, kuma ütlen täitsa niimoodi, et et mul oli hea meel olla vahendajaks. Tundsin, et see nagu sündisime tänasest üks põhifraasidest. Millest see lugu veel, see, nagu alguse sai? Ja see lugu on nüüd küpsenud üpris kaua aega. Millal esimene variant sellest nii-öelda lõplikult valmis sai või tervikkuju võttis? See esimene variant valmis selle aasta 25. jaanuaril. See tähendab seda, et stuudios saidalintide ja aga paberi ma kujutan ette ja mõtetes oli ta märksa varem, kas siis tol traagilisel päeval mõtlesid sa kõik teemad läbi või laagerdus nüüd enam kui aasta jooksul? See võttis mult nüüd, enne kui see lugu nüüd lõplikult nagu sai. Kuskil kuskil aasta jooksul võib-olla, sest vahepeal tali nagu unaruses ja niimoodi, et noh, ideed ei olnud ja ma ei hakanud seal mingit suvalist kompositsiooniga panema. Lihtsalt on niimoodi, et ei, tuleb siis tuleb ja see võis olla päris aasta jooksul ka täitsa enne, kui ma nüüd siis nagu lukustasin ta lõplikult, et need on nüüd valmis. Ja juba on see lugu kõlanud ka Rootsimaal. Räägi sellest ka natukene. Mul on Rakveres üks tuttav inimene kes on minu ema sõbranna ja ühe variandi sellest loost. Ma kinkisin selle Sõnaga tema lukus mees. Selle laevaga ja hukkunute sel aastal on nagu sellised suured kohtumised nii Rootsis kui ka Eestis. Ja siis tema viis selle loosime Rootsi kaasa. Ja lasi seal seda lugu ka nendele inimestele. Ja milline oli reaktsioon? Reaktsioon oli selline, et nagu lugu toimis mille üle on mul kõige rohkem kõige suurem heameel. Et ei jätnud külmaks ja ostu kohe, nagu olid positiivsed minu jaoks. Neid tundeid, mida muusika inimeses tekitab, on väga raske sõnadesse panna ja ja seepärast võib-olla avaldatakse seda poolehoidu ka tihtipeale oma mõtetes, oma südames väga vähe on ju neid inimesi, kes selle välja ütlevad, kes sellest kirjutada lähevad. Aga ma usun, et teile see lugu meeldib ja tahaksin tänasest keskeprogrammis need ka veel terviklikult selle loo teile mängida. Ja ole hea nimelt ära ka muusikud, kes stuudios tööd tegid. Mul on suur au tänalama kallid koolivendi kes olid abiks mul selle lindistuse ligemalt siis Emori sulama niitse klahvpillid Mihkel, märganud pass ja Toomas Kreek löökriistad, jäise mängisid. Ise mängisin kitarrid sisse. Ja küllap see oli vist üpris mitu rida, nagu. Kas kuuldab nii, ta oligi. Too tormine septembri öö kaks aastat tagasi viis endaga kaasa ka laulja, helilooja Urmas Alenderi. Ja see oli vist tõesti väga saatuslik juhus, et just urmast selle laeva peal oli, sest tegelikult pidi laulma ja esinema teine meediaga. Urmas nagu vahetas ta välja. Ja mäletan, et tollel suvel tõi Urmas ja Eesti raadiost ja kõik oma salvestised, mis ta kunagi aastate jooksul oli teinud juba sellisel katalokideeritud kujul aastate kaupa. Nii et tagantjärele võib mõelda, et seal mingisugune märk. Aga Igor, Karsnek, sina oled temaga koos küll puuda, soola ära söönud ja, ja palju koos mänginud ja isegi koos elanud. Ei ole möödas küll, seitset sügiseti suve. Kas sa mõtled tihti ka sõbra peal? Ja küllaltki iga kord, kui ma kuulan Raadiost mõnda Urmas laudud laulu Käivitub minus nagu mingisugune. Mälestuste meenutuste selline ahel, sest et Urmase viimase viimaseks jäänud loomeperioodi juures õieti selle realiseerimise juures stuudiotingimustes oli ma praktiliselt kõikide lugude puhul noh, ja sinna jäävad siis veel ka veidi varasemad dada laadi ja veelgi varasemad, siis mida raadiost ehk kuulab kõige rohkem siis? Ruja lood loomulikult? Jaa, iga lugu on omamoodi tähendusrikas võib-olla noa moodi tähendusrikas lugu. Ma ei julgeks näpuga näidata mingile endale. See oleks võib-olla liiga suure vastutuse enda peale võtmine, et Urmas, kas ta nägi mingeid asju ette või ei näinud, ma usun, et kogu selline Aimdust maailm on niivõrd peidetud inimeste ees, et kõrvaltvaatajad ei tule teha valesid otsas võivad teha valesid otsuseid, tavalised teevadki. Aga tähendab faktid on need, mis räägivad ise enda eest. Ja minu jaoks on väga tähendusrikas see fakt, et viimane Urmas Alenderi poolt kirjutatud Ruja lugu kannab pealkirja teisel põlved. Loomulikult ei räägi selle laulu tekst mitte sellest, et inimesi lahutab vesi füüsilises mõttes nagu see praegu, kahjuks meil Urmasega niimoodi on. Küllap ta pidas silmas teatud üksinduse meeleolusid, eraldatust oma mõttekaaslastest või mittemõistmist, sellepärast et Urmas oli vaieldamatult üsna keerulise hingeeluga inimene keerulisem kui tegelikult välja paistis. Ja kuna me jagasime muide aastate vältel ka ühte elamispinda, siis mul on võib-olla natukene parem ettekujutus sellest, mida Urmas proovidest vabal ajal mõtles ja mida ta tegi. Ja ma tean, et ta kannatas või noh, võib-olla kannatas, on natukene liiga karmilt öeldud, aga ta oli tundlik. Teatud üksildumise suhtes sest Urban seal oli see loominguline iseärasused, kui ta kirjutas, ta oli kõigepealt nagu poeet, võib, et nagu solist kirjutas oma tekstide viisi ja kui Ruja hakkas konkreetselt tema lugusid tegema, siis tulemus oli tavaliselt selline, et tähelepanu keskmes oli Urmas loomulikult ise. Tuleks esile ja nii edasi oli tõepoolest selline sisukas laulja, ega neid nii väga palju pole olnudki, sisukas looja, ma mõtlen. Ja tekst oli esiplaanil, meloodia oli esiplaanil, aga ta ei pööranud erilist tähelepanu teiste ansambli liikmete partiide ja siis noh jõudumööda loomulikult kõik oma osalifisid. Aga lõpptulemusena neid lugusid, mida näiteks Ruja teinud Urmas Alender aga on neid olnud küllalt vähe, nüüd on niimoodi ühe käe sõrmedel üles võimalik lugeda ainult ja viimaseks looks jäi just teise palvet. Loomulikult inimesed jäävad meile meelde sellistena, nagu need olid ja ikkagi on selline tunne, et fotod taastub need uksest sisse ja ütleb mõne nalja. Tõepoolest, ta oli ka väga abivalmis, mäletan, et ta Synne Scarelegi riiel grupiga kontakti saada. Selline tore ansambel käis esinemas ja tema maailma kindlasti mahtus ka palju muusikat, et need kuulasime tema enda lugu, aga olitel lemmikud maailmas, kellega ta seal teisel pool vett võib-olla kunagi ka kokku saab. Urmase nii palju, kui mina aru saan, ei olnud muusikas otseselt eeskujusid. Ja, ja ega tal ei olnud otseselt lemmiksolisti või lemmikansamblit. Aga teatud eeldustel muidugi olid. Ja need eelistasid eelistused. Kuulusid kõige rohkem briti popi valdkonda ja ansamblites, keda ta Kindlasti mitte ainult lindistuse tõlkest tekste nende ansamblite nimistusse, näiteks Genesis ja mõningat pink Floydi 70.-te aastate keskpaiga lõpuplaadid animas näiteks ja nelja hoolinima välja. Ma tean, Ta kuulas väga üksikasjalik ja tähelepanelikult Forineri lindistusi. Ja loomulikult No üldiselt jättis ta ta suhteliselt külmaks ameerika natukene siuseni poole või lihtsalt, nagu nimetataks ka Ella elle Isaundiks need Ameerika grupid, noh ütleme seal tooto, kus isegi instrumentaalne tehnika, mida Roku Muusikus muusikas Urmas mulle tundus, et nii väga ei hinnanguid esiplaanile seadnud ja muidugi biitlid ja ma julgeks öelda, et John Lennon oli tema iidol või paleus sest mulle jäi mulje, teeskusid tal ei olnud, aga me oleme niimoodi käinud korduvalt ka kahekesi esinemas ja mängimas. Ja kui ta üksi esineb ainult kitarri ennast kitarril saates, siis biitlite muusika oli temale väga oluline. Ja seetõttu, kui ta mulle rääkis pärast Lennoni surma sündinud mister Lennon et see tuli ta nagu Talgu välgust rabatud inimese shokiseisundis korra viis 10 teksti ja muusika siis kuulutas näiteks seda lugu ma selle lume ka jah, täiesti usun, tähendab teisiti. See ei saakski olla. Ja kolmikutest rääkida surmasid ilmselt ikkagi Filgunis ja, ja, ja Genesis. Kahtlemata Ma usun, et Urmase endale olud jäävad ka sinna 20 esimesse sajandisse kindlasti püsima, sest et see sõnum on küllaltki oluline ja tihti ka aktuaalne aegumatu, mis tema kitarriga lauludes on ja ka mõningates nendes Ruja lauludes. Ja meenutame siis koos tema lemmik muusikatel hetke. Tänasesse, meenutuste keskeprogrammi palusin ka oma kolleegi nad tasa, sigeme tere tulemast. Ja nimelt sellepärast, et see valus sündmus puudutas ka raadiomaja või otsesemalt, siis räägiksime raadiokoorist ja Piia Lassist laulsid temaga aastaid kõrvuti ja mitte ainult raadio kooris. Milline ta oli inimesena? Ta oli väga ilus inimene ja seda igas mõttes. Ta oli erakordselt kena välimusega ja tal oli kaunis hääl. Ta laulis aldirühmas ja meie Eradi kuuris oli ta üle 10 aasta. Hiljem ta laulis ka mõni aasta teises koorist on vene õigeusu kirikumuusika suur ja seal ta esines vahetevahel ka solistina, nii et meil on võimalik tänanideks, kuulate ta häält ka solistina, mitte ainult koorilaulja. Ja see kaunis taant on tõesti kaunis daam. Milleks meile kõikidele nagu ka alati teda meenutame ja temast on järgi jäänud kaks tütart. Elen ja Jaana ja tema abikaasa Jüri on ka muusikamees. Tan trompetimängija. Ja nad on, mõtlesin ema sära andva edasi lastesse ja kogu see genopere muusika traditsioon. Aga kuulame siis need vene õigeusu kiriku kammerkoori, kus Piia tasse samuti laulis aastaid. Ja kui veel teise poole vet jäänud raadio kolleegidest rääkida, siis tahaksin meenutada muusikateadlaste Tiina vabritit. Tiina oli tõepoolest väga tark muusikateadlane. Väga naiselik ja väga tagasihoidlik inimesena, aga ta oli suur maailmarändur. Sõitis läbi nii Austraalia kui Euroopas, papa elas ka viimasel ajal hoopiski Rootsimaal. Aga see, mida ta Eesti muusika jaoks ära tegi, oli tõepoolest hindamatu väärtusega. Kõik need tema uurimistööd, raamatut, artiklit ja ka raadiole tegi ta väga tihti kaastööd kõige erinevatest valdkondadest. Väga palju vennasrahvaste muusikast, tolleaegsest, siis liiduvabariikide muusikast, aga ka väga palju vanast muusikast. Ta teadis palju ja oskas seda väga kaunilt serveerida. Ja ausalt öeldes meie pojad käisid ühes klassis ka ja prantsuse koolis, muide, ma arvan, et Tiinale meeldis vast ka prantsuse muusika. Ja mängiksin tema ja teiste mälestuseks Gabriel faree Pavani esitajaks pabinat Ferin ja sümboli, kammerorkester. Tänase keskeprogrammi järgmine külaline on minu hea kolleeg Erich Krieger, Erich, ma tean, et kuskil paar aastat tagasi lindistasid stuudios ühe niisuguse laulu, mis on võib-olla ka otsapidi natukene nende kurbade sündmustega seotud. Kas sulle endale nüüd meenub, mis lugu see oli? Milline tagapõhi? Meenub meenub küll tegelikult, et sinu küsimus nüüd lausa lausa tabas täitsa täkkesse. Ma hakkasin mõtlema selle laulu pealkirja peale ja laulu pealkiri on lahkumise laul. Ja, ja, ja kui ma seda tegelikult seal lugun Rootsi ansamblilt Northman. Werner rahva rahva ansambel või folkansambel ütleb nii tegelikkuse, sammal kasutab neid juba tänapäevast tehnikat kujundas seda siis nii-öelda folgist stiilis rock folkstiilis ja, ja, ja nii palju, kui ma veidikene rootsi keelt tundva delt inimestelt palusin, tõlge, et siis siis siis millegipärast ta viis just selle selle Estonia peale tähendab kõik, mis tollal oli seotud aastal 94, eks ju. Kõik, mis oli seotud merega ja sellise lainet, et ega, ja, ja nagu igasugune igasugune vesi ja selline külm vesi, sügisene vesise see nagu paratamatult tekitaks sellise tunde. Ja nii kui sattusid mere äärde või siis järve äärde voolava vee äärde, noh paratamatult tuli mingisugune selline kadumise tunne, et kas siis tõesti inimese elu on siis nii, nii, nii, nii ootamatult ootamatu pöördepöördele nii vastuvõtlik. Ja see laul tegelikult siis ta tegelikult räägibki sellisest mehe antud juhul selles laulus aga inimese ühe inimese, üksiku inimese üksikud, lõppkokkuvõttes oleme me ikkagi kõik. Kõik me oleme omaette omaette siia ilma trellama ja sõudma seatud igaüks oma eesmärgi suunas ja ühel hetkel on see eesmärk nii-öelda täielik selline. Kõiksus, ja noh, see lugu tegelikult arv just ei olegi, kui see pealkiri välja näitab, aga aga midagi selles siiski on, eriti kui me nüüd viime kokku selle sündmusega. See oli ju sinu viilu kuuga? Ei. Vea. Kas saatuslik sündmus puudutas sind ka kuidagi otseselt, Alison, mõni sõber või tuttav seal laeva peal kes jäi merehõlma? No otseselt mitte otsene oleks siis see, et perekonnatuttavad või, või liiga lähedane sõber ütleme nii, aga aga pikapeale tuleb meelde, et tõepoolest neid tuttavaid ikka oli, oli millegipärast liiga palju. Ja ma ütlen nendest kui elavatest mõtlen küll. Sest et mul endal õnnestus mõni reis just nende laevamuusikuna kaasa teha. Ja, ja mina olen selline vennast. Ja elan sellist kulissidetagust, elu ka, ma teadsin, mis seal, mis seal ööelu on ja sai aetud jutuni. Nii nende tantsutüdrukutega kui laeva mehaanikutega ja ja mõnega täitsa mehiselt rummigi proovitud. Ja, ja sellest on kahju, et meie head inimesed, sest et sain, sain tunda teada, et võrratud inimesed ja neid enam ei ole.