Kuidas elatiit? Pole väga kiire. Nojah, praegu, suvel on üldse vist spordiajakirjanikel väga kiire ja sinul, eriti kui meie saade eetrisse läheb, sellel ajal oled sa juba soojal maal ja olümpialainel, nagu öeldakse. Seitsmeteistkümnendal juulil on sõit Barcelonasse. Ja 10. augustil olen Eestimaal tagasi, siis kui olümpiamängud Barcelonas läbi on. Täpselt kuu aja pärast, täna on meil 18. juuni ja kus ma sinuga juttu ajama ja ma sain tõesti sinult nagu lubaduse nõusoleku, et me täna meeste saadet sisustame, aga ütle mulle, kas sa oled hommikune mees või õhtune, kuidas on sul parem tööaeg, oled sa hommikul värske mõjulats, õhtul värskem? Praegu raadios töötades olen ma sunnitud olema hommikune aga tegelikult organism on mul õhtune ja minu parim töövõime langeb õhtutundidele ja kui mul vähegi võimalik on, siis oma kõige tähtsamat tööd. Ma üritan seada õhtupoolsetele tundidele, sest hommikul on minu organism väga aeglane ärkama. Ma teen kõik oma tööd ära, mis tarvis on, aga ma ei tunne ennast hästi. Näiteks kell kaheksa hommikul eetris olles ja ma kadestan neid inimesi, kes on suutelised värsket ära tegema. Hommikuprogrammi alates kella kuuest. Ütle mulle riit, millises raadiomajas stuudiosse ennast kõige paremini tunned, kus sa eetrisse lähed ja kas stuudio sulle siin meeldib. Kaheksas. Stuudio on väga mugav, aga tegelikult väga hea. On saadet teha kolmandas, kus on saata operaatoritega olemas silmside ja väga kerge kontakteeruda ja seal on kuidagi väga hubane õhkkond. Mulle ei meeldi, kui mind lahutab saateoperaatoritest, tähendab vahetu kontakt. Mulle istuks kõige paremini just see, kolmas. Mis tähtkujust saadaolev, vähk, Ani, mina ka, vähk, need kaks vähki täna eetris meeste saates. Eriala alt oled sa ju filoloog ja tegelikult mina olen ka läinud välja oma erialas selles mõttes, et me mõlemad oleme raadioajakirjanikud ja sina filoloog ja tegelikult oled sa kompetentne nii muusikas kui spordivaldkonnas ja ka veel rohkemgi. Kuidas nii läks, et oled sa nüüd ajakirjanik ja, ja ei ole, mittepedagoogilise instituudi lõpetasin, aga ei ole pedagoog. Nojah, tegelikult oma koolituse järgi peaksime me olema eesti keele ja kirjanduse õpetaja aga juhtus nii, et eesti keele ja kirjanduse õpetajana olen ma töötanud ainult oma praktikaaegadel, sest kui ma lõpetasin pärast seda, avanes kohe võimalus proovida Eesti raadios toonastes noortesaadetes ja ma võtsin selle pakkumise vastu ja nii ta läinud on. See oli aastal 1970, kui ma tulin siia siis vahepeal karmimatel aegadel olin, Kaks kuni 91 olid spordilehes ja alates 91. aasta sügisest olen taas raadiost siis ja alates 85.-st aastast olen taas kaastööd teinud siis, kui raadioinimesed julgesid tellida jälle. No, ma arvan, sellest maapaos olekust ei räägi, kes teab, see teab ja ma arvan nii, aga tegelikult tahtsin ma tänase sellisel teemal sinuga vestelda. Me oleme ühe põlvkonna mehed, me oleme ütleme, kuldses keskeas 40 tuuris ja ütleme nii, et meie oleme nagu praegu sellises vastus nagu jäänud nagu kahe kalju vahele. Meie meist vanem põlvkond on nagu öeldakse, kes olid ennast näitasid ja tegid ja kes on nagu praegusel momendil ennast ammendanud ja on nagu jõukaks saanud, kui ma seda materiaalselt külge võtan ja samas ka see noorem põlvkond, kes on meist tunduvalt noorem, 20 aastat, 25 aastat kes tunnevad väga hästi keeli ja on maailma asjades võib-olla rohkem kursis, kui meie omal ajal olime. Me oleme põlvkonna vahel ja ausalt öeldes kohati isegi mina ei tunne ennast hästi, kuidas sinule. Ma ei oska öelda, ma olen ka vahel sellele mõelnud, aga kui ma isiklikult endast räägin, siis mina ennast ei tunne olevat kuskil kahe põlvkonna vahel väga hästi, et see põlvkond, kuhu kuulume meie, et vanemad noh, tollal olid need rasked ajad ja, ja need, kes siis pärast teist maailmasõda võtmekohtadele said need hoidsid nendest 10 küünega kinni nendest kohtadest ega lasknud meie põlvkonda löögile. Ja teisest küljest praegune noorem põlvkond kritiseeris, teeb seda nii-öelda kuldsete 60.-te põlvkonda, et tegelikult muganduti ja tegelikult just kuuekümnendatel aastatel olevat toimunud see pööre nõukoguliku mõttelaadi suunas. Jah, üldiselt ilmselt nii on, kui võtta tervet põlvkonda. Kui me räägime, põlvkond. Meie saime selle ajuloputuse siiski väga tugevalt eaga. Küsimus ongi selles, et kes lasi oma aju loputada, kes mitte, see on sügav vabalt inimestest enestest kinni ja mina olen näiteks töötanud 20 aastat ajakirjanikuna. Ja noh, ma ei taha. Ma tahaksin keksidega kiidelda millegagi, aga samal ajal mina olen ajanud elus kogu aeg oma liini ja kui sa ei lase oma aju loputada, loomulikult see ajuloputus teatud määral on toimunud, sellepärast et sa ei saa ju ole olla eraldi sinu ümber toimuvatest protsessidest, aga samal ajal on alati võimalus ajada oma liini ja mina olen oma ajakirjaniku teiega rahul selles mõttes, et. Ma ei võtnud omal ajal vastu pakkumist ameti kõrgenduseks, millega oleks kaasnenud teatud kindlasse parteisse astumine. Vahepeal olid natukene raskemad aastad, aga ma olen kogu selle aja jooksul teinud enam-vähem seda, mida ma olen tahtnud, aga põlvkonnal üldiselt tundub küll nii nagu noh Hemingway nimetas seda esimeses maailmasõjas käinute põlvkonda ja remargid on see niinimetatud kadunud põlvkond. Mõnes mõttes on see meie põlvkond jah, kuidagi kadunud ja õnnetu põlvkond. Eriliselt on seda tunda siis, kui sa oled, kas klassiõhtul oma klassiga, kellega sa kunagi koos õppisid või kursusekaaslastega, seal on ju kohe näha, kes on jäänud iseendaks, kes on väärtustanud teadmisi ka sellel raskel ajal ja kes on põhja läinud, kes on noh, nagu öeldakse, haljale oksale jõudnud raputab seal sulgi ja tiibu, nii et noh, selles suhtes on päris päris põnev teinekord jälgida inimesi, kui on seltskond koos meievanuseid. Jaa, aga samas ma kordan veelkord väga palju oleneb siiski inimesest enesest ja muidugi võib süüdistada olusid ja olud ei ole olnud kõige paremad või ütleme, otseolud on olnud kehvad ja olud on meie inimesi väga palju rikkunud, praegune aeg seda näitab, mis tegelikult need järelmõjud on nendest aastatest, aga samas ma kordan veelkord, kui sul on olnud oma sõpruskond, kus sa oled kohtunud inimestega, keda sa usaldad. Sa oled käsitlenud probleeme nii, nagu probleemid tegelikult on ja kui sa ei ole mugandunud selle ühiskonnaga, milles meil vahepeal tuli elada, siis on võimalik täiesti see nii-öelda terve mõistus ja terve mõtlemine säilitada väga palju on inimeses endas kinni, kas ta läheb üldise vooluga kaasa või püüab siiski kasvõi oma sõpruskonnas ja oma perekonna raames jääda iseendaks. Et siin viimasel ausalt perekonda tähendab, perekonna mõju on ka väga suur, ütleme milliseks sa jääd ja milliseks sinu vaimsus kujunemine. No minul on väga suur osa sõpruskonnal perekonnal, tähendab noh, mina suhtlen inimestega, kes on enam-vähem sama tüüpi nagu mina. Ma ei lähe karjeristidele peale ja mul ei lähe teiselt poolt võttes karjaristid peale, nii et need inimesed on enam-vähem samasuguse eluvaatega nagu ma ise ja selle tõttu pole me kunagi ka olnud liialt hüsteeriliselt oleme püüdnud elusse vaadata, elu vaadata ühest küljest realistlikult, aga, aga teisest küljest on seekord vana koti kuulus lause, et noh, muuta ka seda, mida muuta saab. Ja noh, minu meelest ka praeguses ajas need inimesed, kes nüüd hirmsasti visklevad, noh, mul on nendest natukene kahju, sellepärast et lõppkokkuvõttes kas sa nüüd viskled natuke rohkem või viskled natukene vähem võib olla närvikulu, on lihtsalt suur ja. Oleneb natuurist tullakse, ujuja efekt, sa ise tead ka ujumist harrastama, kui basseinis oled, et on kindlalt rahulikult liigutused, sa jõuad poole kiiremini edasi, kui seal rabeled ja nii madrusestiili harrastada. Ja ma tahaksin veel korra selle põlvkonna teema juurde tagasi tulla. Ma mäletan oma lapsepõlvest seda, et minu isa ema väärtustustasid mulle teatud selliseid kindlaid mõtteid, ütleme muusika, spordi vallas ja ka hariduse, ütleme kirjanduse kunsti teemal ja ma olin kodus siis teatud perioodil tekkis selline aeg, kus nagu naerdi selle üle, et sa tegeled sellega, sa tead. Ja nüüd ma olen oma tütrele püüdnud ka sellist kasvatust anda, ütleme tantsu, treeningutes, rahvatants ja ka keelte õppimine, ta on saksa keele eri erikoolis, käib, tähendab, praegusel põlvkonnal on, ütleme, see haare on ikkagi laienda, saab võtta rohkem, ütleme, dalam, perspektiivi meil omal ajal ei olnud, kas või keelte õppimise peale ei olnud perspektiivi. Praegu nad käivad keskkooli lapsed juba, mõni on siin seitse korda juba välismaal käinud ja tudengid samamoodi käivad ennast Euroopas täiendamas, tähendab siukene, tugev, tugev noorema põlvkonna intellektuaalide. Nagu ütleks, kaader on meile nagu järel tulemas. Ma tahaks seda loota. Jah, sest osa noori on kaheldamatult teadmishimulised ja püüavad neid välismaasõite ja võimalusi, mis on nüüd just lääne suunas ja ütleme meie suhtes võib-olla skandinaavia Haavia suunas avanenud kasutada. Aga on ka selliseid noori, kes püüavad seda kasutada nagu teises plaanis ja mitte ainult noored, vaid osa inimesi, sest praegu on see nii-öelda Kuidas seda öelda, üleöö rikkaks amise soovi tohutu sündroom vohamas. Aga ma loodan just jah, et see noorem põlvkond, kuna neil on võimalused ennast täiendada välismaal, õppida välismaal ja pärast ajupotentsiaal siia tagasi tuua, et sellest on ainult kasu. Tuleb umbes samasugune efekt praegu välja ütleme nii nagu vabariigi algaastatel või ütleme, tsaariaja lõpuaastatel, et eesti intellektuaalid õppisid kas siis ida pool või lääne poolt Peterburi pool Moskvas või siis Euroopas. Tahaks loota jah, ainukene vahe on selles, et ma usun, et inimeste ajud ei olnud sedavõrd läbi loputatud sellest teatud ideoloogiast, kui praegu on ja kuna praegu siiski ka suur ajuloputus on toimunud, ma usun, et see jaluletõusmine on natuke raskem, kui oli see Eesti vabariigi ajal. Nad ei ütle parem, kuidas sul tervis on, kuidas ennast tunned, praegu? Siin olid palavad ilmad ja ma tean, et sa teed sporti ka ja ikka siiamaani veel. Tervis on üldiselt üsna stabiilne, aga aeg-ajalt kipub süda natukene vigurdab, mul on südame rütmi ja natukene, mis mind aeg-ajalt häirib ja noh, vahel on sellised kehvemad momendid, siin juuni algul oligi, eks kehvem periood, aga palavate ilmade aegu. Ta ei ole otseses sõltuvuses palavatest ilmadest, pigem on see töötempost ja rütmist. Ja tuleks nagu veidi tagasi anda. Ühest küljest teisest küljest pole jälle aega tagasi anda, aega oleks tagasi anda pärast Barcelona olümpiat, aga noh, eks me vaatame, aga noh, üldiselt üldiselt ma püüan jah, natukene ennast vormis hoida vaheliselt kinoskäija ja jalgpallis enam ei mängi, jalgpalli ma enam ei mängi. Jah, ei ole aega olnud korvpalli ka sinu hea ettepanek oli, et võiksime natukene seda jalgpallitraditsiooni taastada, sellepärast mina eelistaksin jalgpalli korvpallile, sellepärast et värskes õhus korvpallis saalid on ikkagi umbsed ja, ja see võib-olla ei oleks nii ja tahaks ikka ennast vormis hoida, sellepärast et noh, ütleme. Ma vaatan. Ma olen käinud ka üsna palju ringi viimasel ajal ja näiteks Kanadas, Rootsis, igal pool Läänes inimesed tunduvad 10 aastat nooremad, on 70 aastane tegelikult ja paistab nagu kuuekümnene, tähendab see meie elu on ikka inimesi sedavõrd muserdatud, et on näha ka inimeste välimuses seda inimeste tervises. Mis mind hämmastas, noh, ma nüüd lähen selle nende tervise, nende välimuse peale, mind hämmastas Ameerikas ja Kanadas hommikune pilt, linnapargid ja tänavad on jooksjaid täis. No see on midagi hingeülendavat jada loob niisuguse täiesti hea tunde, et vaatajad tõesti vanurid, lapsed, keskealised, no meil ei näe seda petja aruharva laupäev, püha mina käin Pirital jooksmas ja siis näed, et seal kuskil noh, neli viis, kuus jooksjat tuleb sulle, vastus on kõik. Meil hakkab seda pilti tõenäoliselt nägema, mitte enne, kui meie need majandusasjad natukene paremaks on läinud, sellepärast et praegu olme võtab inimeselt nii palju füüsilist ja närvienergiat, et inimene lihtsalt nendele asjadele ei mõtle, aga kui ta natukene on saanud endale muud põhja luua juba siis tekib tal selline mõiste nagu vaba aeg. Ja vot seda aega tuleb siis mõistlikult sisustada, mitte sellega, et see ilmtingimata kuskil topsi tõstavad, aga vastupidi, et kasserkimas käid kuskil või, või tennist mängimas või suusa oma koht ja meil on praegu on juba nii palju reegleid veeretamas. Aasia. Ütle Tiit, mõtled sa ikka nüüd ajakirjanikuks jääda või on sul mingid kaugemad plaanid, et sa siin vahepeal mainisid mulle, et võib-olla võib-olla tuleb midagi niisugust muutustatakse, hakkad päris kirjutama kohe ja raamatut ja ütlema. Ka ikkagi ajakirjaniku töö, heina ega ma enam midagi ei muuda, sellepärast et kui nii pikka aega seda tööd tehtud, siis ma siin hiljaaegu mõtlesin ja ega ma tegelikult muud nagu eriti teha ei oskagi, eks ma siis nagu ajakirjanikuna, aga noh, see staatuse muutumine võib olla tingitud, võib olla võimalik noh, kas siis vabakutselisena poolel või, aga eks ma ajakirjaniku töö juurde ikka ja millisel kujul ta on, kas siis rääkijana kirjutajana seda ei oska, elu näitab, jah, nad praegu hetkel olen. Rääkija räägi jaa, no igastahes, mõtlen sulle komplimendi nii enda poolt kui ka minu tuttavate poolt, et peale seda, kui Tiit Karuks tuli raadio spordisaadete peatoimetajaks, siis kogu see programmi ülesehitus, kuulatavus, noh, kohe paranes need kompliment sulle eesti rahva poolt. Kuulatavuses, ma julgen sulle vastu vaielda, meil on konkreetsed numbrid ja minu meelest ta eriti muutunud ei ole, jah, võib-olla see pühapäevaprogramm võrreldes selle algusega natukene protsendid muutunud, aga noh, eks me teeme kõik oma tööd nii, nagu me oskame. Kuidas sa oma meeskonna moodustasid? Siin nagu ei olnudki eriti midagi moodustada, sellepärast et kui ma tulin, siis oli ju meeskond ees. Rein Kallasmaa, Harri Madskim, Villu, Ester, Koit Luus, Hanno Tomberg ja, ja üks tingimus siis, mis mul oli, et ma tahan kindlasti selles meeskonnas näha ka erklillat selle tingimusega oldi nõus ja nii see meie meeskond praegu on, aga ma arvan, sellel meeskonnal on perspektiivi, kolm noort meest on sealhulgas aga samal ajal muidugi selle meeskonna koosseis võib ka muutuda, sellepärast aastad pole vennad, mehed leiavad võib-olla huvitavamaid variante. Näiteks väga perspektiivikas mees on Hanno Tomberg, noormees ja keelteoskusega väga intelligentne inimene. Ta võib-olla ei taha spordiga piirduda ja mina olen ise ka niisugune tüüp, et ma kuidagi kuma ainult pean reporteerima seda, kas nüüd Juhan võidab Taani 0,2 sekundiga Jaan Johanit, et see nagu jääb väheseks, et tahaks nagu pisut mõtiskleda selle üle ka, et miks Jaan oli Juhanist seekord parem ja, ja natukene ka teisi asju, mis ainult sporti ei puuduta. Aga noh, see on igaühe karakteri küsimus ja ja olla näiteks väga hea vahendaja ja vahendada kohutava emotsiooni reaalsusega. Kuidas Jaan Juhanit võitis? See on ka vaatekunst ja mõned inimesed on teinud 130 40 aastat ja. On suured rahvakunstnikud, ütleme niimoodi. Aga ütle mulle, miks sa just sattusid spordiajakirjanik sellepärast, et sa tegid ju päevakajas väga hästi. Botaaži olid päevajuht ja muusikas oled sa väga kompetentne levimuusikas. Miks just sport? Sport on kogu aeg olnud hingelähedane, lihtsalt ma usun, et siin ma võlgnen väga palju tänu oma isale kes vabariigi ajal oli juba väga spordilembene inimene ja tegeles, ütleme, klubilise tööga spordis ja kes äratas ka minu huvi spordi vastu, tema kaudu hakkasin ma kuulama raadiost reportaaže ja see oli Soome raadio, kus tollal oli niisugune legend tarnemees reporteriks nagu Pekkadeeligainen ja ma usun, et Eesti raadio- ja telereporterite praeguse põlvkonna iidoliks ongi olnud Soome reporterid eesotsas legendaarse Pekkadeeligaisega ja hakkasin kuulama ja hakkas see asi istuma. Ja noh, tegelikult oma esimese raadios oleku perioodi ajal ma töötasin kõigepealt noortesaadetes, siis lühikest aega keskekavas ja siis päevakajas tollel ajal see niisugune loomulik käik kõigile noortele. Ja sport oli hobi, aga noh, ju ta siis jäi jooma, siis sellel alal leian kõige rohkem seoseid, aga nagu ma sulle ütlesin siin pisut aega tagasi. Et sport on minu jaoks ainult see algpunkt, kus ma siis oma mõtteid edasi arendan. See on üks ja, ja samal ajal sport oli üks väga hea hea nii-öelda kattevari stagnaajal läbi spordi, sa said arendada mõtteseoseid. Tollased punased ei saanud sellest kuidagi kinni hakata, sellepärast sa ütlesid, aga see kehtib ainult spordis, aga tegelikult see mõtteseos läks, läks hulga kaugemale ja kui ikka neetud kapitalist võitis suurepärast kommunisti kolmikhüppes poolteisemeetriga, siis ei saanud kuidagi ka parim propagandist tõestada, et see suurepärane kommunist on parem kui see neetud kapitalist ja selle tõttu oli sporti ja asi, et sai omal rasketel aastatel rasketel aastatel rääkida natuke tõde. Igastahes, ma mäletan sinu ja Eris Lillo reportaaže Moskva olümpiamängudelt, need olid niisugused, et terve vabariik rääkis, kui head nad on. Aga niisuguseid häid tekste sisse, no aga teisest küljest ka neid kogu aeg hoiatati tolleaegse raadio juhtkonnale poolt ja, ja et ja tollel ajal muide 1980. Me rääkisime eestlasest uut meest, kes näiteks olümpiakulla võitis ja siis tollane raadio- ja telekomitee juhtkond tegi meile märkuse, tegemist ei ole eestlastega, vaid Nõukogude Liidu olümpiakoondises võistlevad Eesti NSVs Bartlaneerid, eestlased, kes olid eestlased, loomulikult olid eestlased, aga kõige suuremad kallaboratsialistid ongi tegelikult rahvused. Enda hulgast ja ütle Tiid. Kuidas sul nendega praegu suhted on, kellega sul omal ajal need olid nagu teravad. Normaalsed. Eks need inimesed ise oma unetute löödel peavad mõtlema oma punasele minevikule ja ma usun, et kõige suurem karistus on inimesele endale, kui ta näeb painaja elektriunenägusid ja rohelisi kuradeid ja mida veel, aga ma vaatan, et inimestel on ikkagi üsna kõvad närvid, sellepärast et ma ei ole näinud veel, et, et keegi nendest vabatahtlikud tagasi tõmbunud Minu vanaema ütles ikka niimoodi, et ära tee inimestele halba, et see tuleb sulle kaarega tagasi. Nii et see on õige, mida vanad inimesed räägivad. No ma arvan ka jah, jumala karistama. Vähemalt tahaks loota vähemalt ja ütlevad, palun. Saate lõpetuseks. Mis mõtetega sa Barcelonasse lähed ja mida sa sealt ootad? Ootaks Barcelonast seda väikest läbimurret, mis Eestil Albervillist tegemata jäi sest Albervilli mindi liialt suurte lootustega, oli teada, et meil talialadel erilisi šansse ei ole aga suvel mängude nii-öelda kandepind ja kõlajõud on märgatavalt suurem ja ma loodan, et Eesti saab positiivset imidžit juurde Barcelonas, kuigi meie sportlaste arv on seal piiratud. Ja teiseks Eesti inimesed, kes on praegu tõesti viidud hullumise äärele kõigi rahareformide ja muude igapäevaste eluliste asjadega. FC Barcelona periood pakub Nendele samadele inimestele siiski suve lõpetuseks pärast rublade vahetamist kroonideks ja pärast referendumeid ja, ja, ja poliitikute kaklusi sellise hetke, kus nad natukene võib-olla saavad mõtiskleda kus nad natukene saaksid positiivseid emotsioone. Sest seesama suudleminud käiti etendused linnahallis. Nende tohutu menu näitas, et rahvas vajab praegu positiivseid emotsioone ja, ja ma ei oska öelda, tähendab, ajakirjanikuna ma eeskätt tahaksin pakkuda inimestele positiivseid emotsioone, kui see vähegi võimalik. Ega midagi, ma tänan, et sa tulid meie saatesse meeste saatesse ja soovin sulle ilusalt ilusat puhkust, ta ise ei ole puhkus, ilusat tööd, ütleme olümpiamängudel ja et sul tervis vastu peaks ja et sina mage saaksid häid emotsioone ja, ja kohtume siis jälle, kui sa tagasi tuled ja ma olen huvitatud siis uuesti sind kuulama, aga siis juba niimoodi suuremas vestlusringis ja mitte mikrofoni ees.