Täna on mikrofoni juures Aleksander Suumann või nagu sõbrad ütlevad Suumanni Sass kunstnik, kirjanik, luuletaja. Ja ma ei tea, mis tiitleid võib veel ette lugeda. Ega rohkem vist enam mahugi, ega ma muud ei oska teha ka, kui neidki nüüd just oskan. Aga Ma olin, arvan nii, et kui ime midagi oskab, siis ta polegi midagi väetist, tädi loomingut. Alati peabki nimelt midagi poolik olema. Siis on põnevam. Katri maja õppima täiendama on näitmeistrit nähtud, kuivaldaks juba meister maaliale. Luuletaja ei ole, siis on natuke kahtlane, siis seda nagu enam ei taheta lugeda. Otsitakse üles diletantlik, meie, eks ole, kes kobav ja on palju huvitavam. Aga mis praegu moodustab sinu elu sisu? Et hoida kogu aeg vaimu elevil pidevalt, mul mul on kahetoaline korter, teine tuba, osis ateljee, seal on mul pidevalt üks maal pooleli. Noh, igatahes jätkata ei saa. Sellepärast, et tuleb oodata miljon, eelmine kiht ära, kuivab jälle mõni päev vahet, just paras aeg näeb jälle, mida juurde teha, mitte, mida täiendada. Mida muuta, see on pooleli ja siis selle vaheaegadel kirjutan põlve otsas luuletusi. Noh, niimoodi mul lähevad päevad ja aastad ja ma ei näe, et see olukord paraneb. Kuidas surime natuke minevikus, kuidas sa tulid selle peale, et kunstnikuna hakata luuletuse kirjutama, mitte sellepärast, et maal kuivab ja üks maa algkoolis keskkoolis juba Väike-Maarjas kirjutasin, kirjutasin niisugusi armastusse, unet iludus Sunite ja kuna kutisenit käsikirjast ei leidnud ülesse aga searatas moodi tähelepanu ja aga seal sain nagu nalja pärast tehtud ja tudengina. Siis oli lorilaule tehtud ja vemmalvärsse vaheliselt pidulikeks sündmusteks, aga sain kirjandusele käega löödud, et hakkan ikka tõsiselt nüüd maalikunstnikuks õpitud ja nii ja naa. Ei tea, kas hiljem kunagi tartus, kas Artur Alliksaarega sain sõbraks ja ta vaatas mu esimesi esimesi ridasid ja osalt ka tema õhinal tema luges mul enda asju ette vaatsetmatungitel resoneerindama asjadega. Temale pakkus see lõbu ja ärgitas mindki näitama oma asju temal ja Danerisi analüüsi siis irvitas ja nii öeldakse küll, et ei kunsti tegemist eriti luule tegemist nüüd või õpetada, et las tuleb nagu tuleb, aga ei, mul oli väga hea meel tema toredast huumori ja vaimukuse koolist läbi käia. Ja mis tema omapära siiski oli, et mul on jäänud ikka see meelde see lause. Et noh, et maailm on asju ja inimene pass, midagi muud ei näe konkreetseid asju. Aga kunsti tema ei näe. Kunst on nende asjade vahel. Tuleb hakad, tuleb mõelda ja õppida ja otsida, kus on kunst, kus on see poeesia ehk kunstnik seal asjade vahel. Ja seda siis püüda, kirja panna, võrreldes maalida? Noh, see oli niisugune tore vihje, mida ikke meelde tuleta. Aga nüüd sa teed väga lühikesi luuletusi ja vahest tulevad mõned pikemad ka nagu hiljem näitan siit sõida ka, kuidas, ei ole ju? Mõõt pole mingi väärtus, väärtus on see iva, seesama poeesia, mis seal asjade vahel sees on. Ja kui see on käes, siis jumal hoidku, tuleb hoolitseda selle eest, et nüüd seda liigliha tal ümber ei aja, eks ole. Et ta äärmiselt ehedal kujul välja tuleb. Siinse põhjus, miks pärast mõni luuletus taandub kaherealiseks mõni üheliseks jääb ainult siis, nagu pealkirjana ongi ja teksti luuletuste vahel omaette teinekord ei kanna või või ei oska nagu öelda, mis Downe ägedalt üks lühike lause, eks ole. Aga kui ta on nagu kogus või tsüklis näiteks loomingus paraja koha peal, siis ta pingestub, võimendub, aitab eelnevat või järgnevat ja kohale tooma, muidu õigustamiseks. Jah, võiks küll, nii-öelda, näiteks praegult on mul üks nael pooleli, ma olen teda umbes viis kuud maalinud. Aga ta on nüüd noh, võiks öelda valmis, aga tal on higilõhn juures. Ta oleks nagu pesemata inimene, kellega pead vahetult suhtlema. Nüüd ma ikkagi olen katsetanud, aga see õige päev on meil veel ees, et teha nüüd nii lõpetada see asi. Tuleb võtta ka üks hästi lai pintsel kui karvane, eirata koolimat ja kõik see on läbi töötatud niimoodi ja siis viimased tõmmetega viia. Et vaatajal jääks selline mulje, et näe, viie minutiga teinud niimoodi üks ise ka, kui aega oleks, mu lapsed teevad palju paremini. See on parim hinnang, mis üldse. Alguses ma olin solvunud niuksed hinnakute pärast, aga ma vaatan, selliseid lauseid ütlevad pereemad kõige paremate piltide ees ja see ongi see hinnang võib-olla seal soomeugrilased, omapärane hinnang isegi. Ja nii et ja selle selle ma lõpetan ja ma püüan ta kuskile näitusele, On välju tavalist masinat. Olen kui esinenud siis selle ülevaate kevadnäitustel, aga ma ei tea, kas nutta nagu jõuan, aga eks ma ikka kunagi kuskil näidata omaette omaette seda näitust nii palju mul ei ole töid ja olekski, aga ei tahakski jaa esineda omaette näitusega kuskil, see on suur töö ka näituse kokkupanekuga. Ja praegu ta stiil on ka selline, et et nagu töödelendil ei pea olema oma mitte niivõrd väärtust, kuivõrd need tööd ehivad seda ruut Maiule, reht, Maiule ruumi ehtija. Tähendab, see on niisugune ruumi disain on nagu eesmärk ja siis noh, kõik tööd alluvad juba sellele. Tähendab, ma ei suuda nii mõelda, mul ei ole vastavat haridust. Ma teen ühe asja valmis, oleneb siis ükskõik, mis seal ümber on nüüd ja, ja mis on järgmine asi tema kõrval? See pole oluline, sest kogu see tegevus on niivõrd omaette asi. Aga tänapäeval ja eriti näituste kujundamisel ei ole nagu Simu ees. Kuidas sinu puhul on, kas luuletuste kirjutamine näiteks on puhkus maalimisest, mitte ainult tingitud sellest, et maal peab kuivama? Küllap ta mõjub päris hästi ja ta natuke teise kandi pealt hoiabki intelleeleviljoni värskendav, värskendavalt ja väga ei tohi üle pingutada ka siis, et jõua nüüd jälle teha. Eks tuleb pausiga vahele ja kõik, kõik õnnetusi tuleb vahele vaest ja lähed meeleheitele ja, ja sa loed kriitikat ikkagi jälgida, eks ole. Kuidas sulle tundub, kas need kirjanduskriitikud, kes on sind hinnanud või kunstikriitikud, on kuidagi? Lahkuminevad hinnangutes. Moskulti kohtuniku pähe kirjutada, siis ma olen vähe vähe esinenud. Aga ikka on mõni üksik lause Johi. Kui läheb, läheb enam-vähem kukuyo. No vähemalt see on, mulle meeldib nutu teda ja lugeda, et et noh, ma nagu ei ole kellegi moodi. Omamoodi olen. Ja kui inimene omamoodi noh, siis on ju kõik hästi, eks ole. Kes siis julgeb öelda, et oi, küll sul on kole kõrv või nina. See on minu oma, eksole niisama piltki või luuletus ja. Noh, küllap see ongi üks paremaid võrdlusi mis võtab natukene kriitikul relva käest, et ei ole viisakas teise välimust hakata maha tegema. No ka kiita ei ole väga suur. Aga nii viisakalt seintel mündlikult sel teemal võib ju vestelda sellest välimusest. Sul on kaasas mõned luuletused, praegu oleks sobiv moment näit tutvustada, see siin võtsin siis ma ei hakka nüüd maha lugema silmaga 10. aasta lõpus maniakk puuris luulekogu, seda on veel mõnes kaupluses natuke müügil uniste tootestakses. Siin ma kuna see pealkiri on niivõrd ränk, et sinna enam ei sobinud enam Aleksander, niisugune õilis nimi sassi. Sass, Suumann maniakk puuris, ma vaatasin, et nagu armunergia, nüüd ma isegi loomingus edaspidi lähen sassi peale üle. Ma tahtsin juba oma esimese Kobuga kuskil 63. aastal ukse ta inimest. Ja Debora Vaarandi toimetas seda. Nii et teinekord on kasu ka, kui antakse nõu luuletajale. See noh, seesama nõuet, et Sass Suumann ikka ei sobi luulekogu autori autoriks, eks ole, luulekogule nuiaga. Kuna kõik nii mind ütlevad, hüüavad siis ja ise on leidnud ka noh ma jätkan küll sama sama nimega. No ma arvan, et ega sa sassi ei ole sugugi ebaeestipärane või kuidagi halvustav Koigi Nov. Kunagi mingi nüanss võib-olla oli ja teinekord on nagu, aga las olla, las olla see nüanss. Ja see on huvitav, midagi kahtlast. Sest aimamatut või jaa no ja ei ega, ega sellepärast tibura tahtis eadega maldan ja inimene ja andekas poetess ja kõiki mul väga jämedate toimetas seda kogu. Pealegi visi viimane kogu on mul nagu isegi nagu jõud umbes samade rütmideni ja mis seal esimese suli Vahepeal ma olin ju teinud kõiki asju proovinud, eriti armas oli sonite teha ja Vilsandi saarel olles merest luuletada ja kõik, aga seal ma siis küll leidsin nüüd tagantjärele, kui me seda kogu tegin, et võtta ka mõned vanadest puhust sisse, nagu ikka tehakse. Et mis sobiksid selle pealkirja alla ja natukene annaksid seda sügavust. Tabasin teised nendest sunnitidest ja, ja mereteemast, et ei olnud võtta, ei kanna välja. Noh, mõtlen siis niimoodi, et küllap sellepärast, et ega ma olin ikka kogu aeg seal külaline Vilsandil ja ma elasin küll kuus aastat, kõik suved Talvet ja elasin sellesse elusse sisse puha ja ainult sellest kala püüdmisest elasin oma peenramaast ja ise tegin leiba. Jahu anti sinna ju üksikutele saartele, kus, Q, kaks sügist kevaditi jääsupp ja, ja ei saa ei paati ega jala üle. Ja, aga ei, ma harjunud ära muidu küll jah, väliselt võiks küll, aga nüüd loomingu kaudu näitab. Ma olin ikkagi seal külaline, külalispoeet, pühapäeva luuletaja, ma seal õilmitses siin ja kõik nii ja võtsin küll tõsiselt ja, aga ikkagi kui võrrelda nüüd neid luuletusi, mis seal lainestikuga, miks on pärit Alutaguse kandist Virumaalt metsa, tõesti, need inimesed seal siis neid, need on usutavamad, need on välja mõeldud rohkem, eks ole. Jah. Nii, selle nimega. No nüüd sai pealeiba tegema, eks ole, leivapood otse ukse all. Jaa, seda küll seda. Ja kui ainult juhtpensionist nüüd jätkub. Sellepärast et väga harva, kui nüüd loomingus või kui kogub, ilmub, ega siis mõnikord ei maksta midagi, loomingut maksab natukene, aga noh, see on ka nii, et üüriks juba ära ja ongi kõikjal. Aga siis nüüd mul õnneks ma olen saanud üks. Nüüd on juba kuues kuu iga kuu, kui öeldakse, et ei, et me panime politsei valvesüsteemi alla. Aga nüüd jälle Andres Langemets, Loomingu toimetaja pikendas, et ma olin seal öövalvur. Ma leidsin jube õilis nimi. Loomingu loomingu Ööbal. Pealegi, mul on väga hea, no ma saan seal tutvuda käsikirjadega kõigega juba nagu ette ja kas või lugesin juba aprillinumbris nüüd, mis alles noh, nüüd tuleb kindlasti kuu aja pärast natuke hilineb. Kas või nii, tuli see. 93. aasta luuleülevaade, millest ka minul on seal ja saab kõik nagu et juba teada. Aga võib-olla sel teemal ei sobi rääkida, mis loomingu pärast looming tahab ootamatult tulla, välja mõju sõna öelda, ma ei kujuta ette, kuidas looming suhtub sellesse, et midagi räägin juba ette ära, mis seal numbris võib ilmuda töö, ma arvan, et see on ju väga hea ja mis selles halba ja noh siis ei ma räägin, on muidugi see, kui, siis enda kohta ainult ja kõigepealt ma kiidan seda. Udo Uibo on selle pealkirja ja selle kirjutanud ja pealkiri on nii põnev ja huvitav. Lausa poeesia. Pealkiri on niimoodi, et. 1900 93. aasta või kuidas siin aga noh, põhimõte on see, et luulehaamer ja luule luulealas hammer, luule, hammer ja luulehaamer. Ja siis noh, kes siis saavad haamriga pähe kõvasti, aga mina jäin sinna selle luule hammersile auhindade alla ja siis minul on määratud pronks ja pronksmedal. Väga kena ja. Kas sa loeks mõne luuletuse nüüd kuna on sobiv moment, kas sa mõtled nüüd päris viimastest, mis ma mõtlen, just päris viimased oleks, kõik, need ei ole isegi nüüd muidu siin poognad, mis on need? Need tulevad nüüd aprilliloomingusse ja, ja aga loe need, mis sa oled nüüd puhtalt käsitsi nüüdki. Et vaatan, mida sellest võiks küll niisugune. Söön õnneks vähe. Vahin naisi, käin Patkuli treppidel ja maalipuki taga adra taga, poisikesena tegin raudhõlma nii ära, et püsis ise Vaul. Olen pand tähele, parima figuuri siiski annab põlve otsas kirjutamine, mõtlen terviseks. Loe veel üks. Saalid vanad ahaa, võiks ju siis? Päris viimane sellel loen ka oma vahepeal ja siis on nagu. Ja arvan selle. Kunstnik tuleb Taanist. Meie näitusesaalis ajab näpud kõrva keele suust välja, raputab pead ja teeb ulu null ulu. Inimesed hiilivad viisakalt minema. Galerii üür 50000 krooni kuus. Indrek Hirv tuli Ameerikast, rääkis mulle ja siis ma panin selle loo kirja. Pealkiri on stiilist New Yorgi maalikunstnik sisse rännanud ametivennale. Peaasi Äradi Yorki, siin teevad kõik Yorki, siin jäävad kõik Yorki, siin söövad köit York'i. New Yorgist ja no see on mul päris nüüd viimane. Neegritar jäärel. Suur-Riia Bonally pöörleb, mul läheb silme ees mustaks. Veri läheb. Tüüpilised sõnulikud, ega sa ei ole muutunud? Ja kas sa tunned, et praegu on sul ikka seda loomisvõimet ja kõike piisavalt või on sul mingit muret? Noh, eks hirm ikka tuleb peal, et noh, siis. Mis ma siis teen? Tegelikult mul hakkab igav, ma kirjutanud põhimõtteliselt igavusest ja. Mul on nagu lugeda eriti, mis proosat ma ei viitsi lugeda ja ei pakkunud mulle püüan luulega kursis olla. Ja kasumiluulega olen kursis kõige kõigega, mis tekib ja olen tõlkinud, mida aeg-ajalt on loomikus, mõned mõni minu soome lemmikautor ilmunud aastate eest. Aga aga siis ikkagi jääb seda tühiaega. Hirm tuleb peale ja igav hakkab ja siis tuleb midagi teha. Ja hiljem vaatad, et noh, mõni on nende hulgast isegi et põlevkivi ja, ja põhimõtteliselt ega ma ei nüüd ei tee loomingut või sedasi, see pole eesmärk üldse. Ma olen ka kogenud, et kui süües märgist võtad, siis loomik juba natukene nagu kahtlane, ma ei tea, tuleb läheneda hoopis teise kantikat. Ja öövalvuri amet on võib-olla teine kantidest. Ja see on küll hea. Andres Langemets küsib minu käest, et kuule, äkki sa oled nüüd ära kurnatud ja ruineeritud pead, siin ütlesite üle? Ei tea, minul on ikka kohanemisvõime üle õue tulen. See on mul siis lugemistuba seal ja seal kirjutan natukene ja tutvun värskete käsikirjadega ja kui tuleb uni peale, siis ma tean, mul on hästi terav kõrv, kuulen iga krõbina krapsti, kohe vaatan, kes seal siis nüüd tahab sisse tulla. Nii et ma saan hakkama, Sildsime teisega Niukest hirmutunnet ei ole, murtakse sisse või nuia, siis on ka mul muud relva ajule kui kui ise, kui ise ja politseitelefon ja, ja politsei on kohal minutiga, mul oli üks juhus oli seal. Nii et jaa, no aga seda mul ei tarvitse öelda, kus mul on relv või ei ole, seda ei maksagi reklaamida. Seda õnnitluse said ja see võib padja all, on see võib-olla. Pealegi oskan teda käsitada poisikesest peale, oli. Kena, meeldiv oli sinuga vestelda. Ja ilusad luuletused olid, ma tänan sind. Selle jutuajamise eest on sul midagi hinge peal. Uhi ainult nii palju, et et kas nüüd sellest piisas, uhk piisas huvitavaks saateks, kas nüüd kuulajale midagi ütled? Ainult see mure on jah, et kui midagi seda me saame tagantjärgi teada ja midagi siis kärbi sealt välja, kui midagi häirib, eks ole. Teemil Teeveni tänan, aitäh sulle.