Algava saatega tervitame luuletajat, kunstiõpetajat ja maalikunstniku Aleksander Suumanit. Tema 60. sünnipäeva puhul. Kui meie tänasele jutuajamisele pealkirja otsisin, siis käsi võttis nagu iseenesest loomingu lahti märtsikuu loomingu kus on su viimased luuletused ja jäi silma luulerida, mõni valab mõne kipsi, oleks juba aeka, kui mitte marmorisse raiude, auväärt luuletaja, siis vähemalt üks Gibskoopia. Mnjaa muide mind on kipsi tehtud kunagi, sellest on jah paarkümmend minutit tagasi. Skulptor Pauline Krimm tegi kõigepealt savisse, siis kipsi, Segibson, Väike-Maarja keskkoolis kirjandusklassis, hiljuti käisin seal kohtumas Väike-Maarja keskkooli õpilastega, siis oli see minu kipskuju seal. Kusjuures mind on ka siis veel graniiti ka tautud, nii et seesama sellesama järgi Rimi tagus graniiti ka. Nii et ma olen selle sellega harjunud. Võib veel kord valada kilp iseetinti, midagi muide saab ikkagi edasi töötada ala, kuni pole kuitahes ja ei pane pahaks seda. Teine sind oma kunsti huvides ära kasutab, kui nüüd lehte lugeda ja inimestega rääkida. Mõned ju panevad pahaks, kui kasutad tema nimetähti mõnes avalikus luuletuses või. Huvitav ja ka see on ikkagi tähelepanu. Ta on tegelikult kuid minu arust minul alati meelitatud, kui kuskil kas või keegi sõimab näiteks kas või selles viimases Loomingus esmakordselt muidugi patsutatakse alati ülal. No pole viga, küll sa oled tubli, näe jälle tegid midagi. Ja selle kiitmisega juba harjunud, aga nüüd esmakordselt mõni nuhised ja mõni lausa on kuri ja ütleb. No mulle, et kuule nüüd sa oled tõesti algainult enam soi luuleta vaid teed vigureid. No ma ei saa sinna midagi parata, kui nii arvatakse, aga ise küll nagu teisiti. Ei oska, aga selle kohta on Andres Langemets oma ühes sirbi ja vasaraarvustuses väga mõistvalt öelnud, et et Suumanis on ühendatud väga õnnelikult lapselik siirus ja vanem helik riiugas, nii et võime seda ju karjukalikkusena vaadata. Ta talujat, et vanad, siis nemad kipsi niimoodi käigud. Teate ma kurtsin Ain Kaalep pildi just hiljuti Kirjanike majas, seda et mõni mõni teine kolleeg minuga riidleb ja et ma tegevat vigurit Ain Kaalep. Juba juba see on vigur, kui näiteks üks sõna teise Kariimida, see juba on mäng jätkunsti mürtseks tegelikult muidugi väga tõsiste asjadega, siis on iseasi või kui kergelt asjade mäng oleneb autorist. Aga luulerida juba ise oma olemuselt olla. Praegu on kahjuks ikka. Ainult pehmete kiirg kriitia kaante vahel viimane luulekogu, mis selle pealkiri ongi. See on kaunis, on kummaline, see oli küll kokku lepitud kirjastusega ja tuldi mulle vastu, lubati, võeti plaani, et ilmub mul nüüd esimeses kvartalis sünnipäevaks nii muu valikkogulaga. Ma hiljuti käisin just seal kirjastuses ja ikkagi venib natukene edasi on küll, kuid toimetatud ja ja õnne eel, mu illustratsioonid on isegi kahe värviga seal Sangviiniga ja niimoodi asi ja tundlikud illustratsioonid. Aga asi venib, noh, see ei ole üldse löödüximit Nendest raamatust luuletused, mis on olemas vait, vaid ka üks suur osa on päris uusi, on raamatu lõpus. Mõnel sünnipäeva lapsel on hea komme oma sünnipäeva puhul oma külalistele midagi kinkida, mitte oodata ise kingitusi, et teeme selle kingituse nüüd täna ära. See päris uus tsükkel ongi siis sama pealkirjaga mis raamat. See on kummaline kaevur. Oli see oleks, sobiks siin juubeli puhul küll Subik seda mul lugeda. Üks tegi tänaval juttu, muudkui jahmerdad, jändad, kas poleks, aeg? Ei tea, küsi paarikümne aasta pärast, vastasin. Ta turtsatas naerma ja noogutas taktiliselt. Nagu kaev. Mõtlesin mind peab naljatilgaks. Asjad on täpselt dokumentaalselt kirjeldatud, mina ma suuteline suurt midagi välja ütleme ainult, et ma olen suuteline nähtavasti tähele panema. Ja üles noppima luuletusi. Ja. Ma nüüd jälle toetun autoriteedile ja tänavu selleks Andres Langemets, nagu ta ütleb, et, et ometi nendes üksikutes ridades on väga palju epilist lugu ise on olemas, see on väga tilluke luuletus, siin on ka lugu olemas, see on mõtte algus, siin saab nüüd igaüks ise edasi mõelda. Vabadus kõigepealt noh, siin on ka pisike ride all siis muu Luuletamine pole leiutamine, vananemine on kuritegu. Maad saab maha matta, tähendab, neid võib vaadata eraldi aforismidena, aga siin kuuluvad nagu terve selle struktuuri juurde. Võib-olla jah, siin ongi mul võimalus praegult öelda, Öeldakse küll niimoodi me oleme nii harjunud, et lood luuletuskogu või ka tsüklid, et igaüks loeb, kuidas tahab, et noot, võtame üks, ühe, teine teise. Mina küll ei soovita, niimoodi tähendab minu luuletusi lugeda, mina olen seadnud järjekorda väga täpselt häälestanud, iga rida on oma kohal, iga luuletus, iga üksiku realine luuletus täpselt oma kohal ja ta peab olema täpselt selle koha peal, kus ta on pandud märtsikuu Loomingus. Kaunis pikk tsükkel. See tegelikult nagu ei olekski tsükkel, vaid et nagu moodustaks ühe poeemi. Need pealkirjakoha Nad on ainult suurte tähtedega kirjutatud read. Tegelikult, kui ta nii otsast lugeda, alles siis ta annab ammendava terviku siis natuke täiendavate triaat teineteist ja, ja forsseerivad üles. Nii et need ei ole nyyd juhuslikult lugeda. Ühesõnaga, see annab poole vähem. Ja, ja mis nad ütlevadki, need heliloojad, et mis selle Suumanniga on juhtunud, enam ei saa laule. Me enne vaatasime siin, meie fonoteegis on paar-kolmkümmend. On olemas summani sõnadele, aga need on kõik varasemast ajast. Ja siin loomingus on ka kolme kuu õhtu. On just Eino lemmik, nimelt tema tegi palju palju laule minu sõnadele ja ükskord ta tuli mulle tänaval vastu ja ütleb, et vot enam ma ei saa kirjutada ja ta oli minuga kuri, natukene etteheiteid ja ma ei saa su sõnadel enam kirjutada viise. Ja nii kummaline kui see ka ei olnud ülejärgmine päev peale seda kohtumist ta oli surnud. Ja noh, siis oma ajendas mind kirjutama see asi üles. Kolme kuu õhtu. Heinu lemmik silmad kui Kuud heitis mulle ette, kuuvalgel oli kolmi kuu õhtu, tulin mööda müürivahet karjaristil täitis. Enne sain su sõnadele teha viisi. Enam ei saa. Õigustasin end mõrudalt, lahkusime jäädavalt. Tomad, mitu mitu laulu tegi mu varasemalt uus pühajärvetsüklist Eritrit, maastikupildid, Ernesaks on teinud palju, palju viimati veel üldlaulupeol Kantet ülemõue sammuvad päevad pikas reas, ma ei tea. Ernesaks ja kirjutab küll niimoodi, et ma ei tea. Ta mõjub nii tugevalt, kuidas ta oskab rõhutada seda, mis seda õiget kohta või selle kohta, mis isegi tahaks rõhutada. See, see kokkumäng kuidagi. Siis ma mäletan Ester Mägi teinu viiulit mängiv tiitwara laul, seda kuskilt kuulsin seda jälle rõhutanud Seutraagilisust et laul on ikkagi. Alati oli kord. Niiviisi on siis? Ani tule sona kuuselaat. Siin ja seal roogu Toole liin, aga see ta jaa. Ainult et ma hästi Igatahes, mis? Läki kõikides silmades. Mis on ärkvel. Igatahes, mis süttib igas artiklis tõlkides silmades. Kõnnised seda valikkogu vaadata. Siin on kindlasti igast eelnenud kogust see autori meelest kõige tähtsam, kõige olulisem, kõige vajalikum vaatamegi, mis on näiteks avaluuletus, mis on võetud vänged esimesest. Seadsin esimesest on oh seda inimest ilmus 1963. Ja sealt vist oli ka Kasentiivse minu teada oli esimene luuletus, joonistasin metsale. Või õieti peaks olema genitamis, joonistasin metsa ja metsa kohale, päike, väikese inimese ütlesid. See on hommik. Keegi ei öelnud õhtu 1009 60 kirjutatud. See oli nii kummaliselt. See esimene raamatukene, uhtuda inimest. Minul endal ei tulnudki see mõte pähe. Need olid kirjutatud küll loogiliselt ruma ette, lihtsalt. Ma julgenud tookord tol korral mõelda, kui nüüd tegin, et nendest võiks koostada raamatu. Ja need olid mul tõesti lehtede peal ja siin-seal laiali. Elasin oma ateljee-toas Tartuslate tänaval muusikakooli vastas. Ja neid oli seal igasuguste paberilipaka tükkide peal, neid luuletusi tuba täis, segamini jooniste ja maalidega. Ma mäletan, Paul-Eerik Rummo, ma olin haiglas, tookord tuli mind külastama. Ja ühtlasi ütles mulle see nähtavasti tegime ka terveks. Ütles, et teadet sassi teeme, nendest võiks luulevihiku ja siis ma andsin talle point Me haiglaste, tema koostas ja ja tõi mulle haiglasse, et ja siis panime nagu kuusk kuseda järjestasin. See oli minu esimene raamat, tegi teisi alandada, ma tegin juba siis nii-öelda hammasveres, tegin juba teadlikult. Öeldakse küll, et teine raamat on kõige kehvem. Siis hakkab jälle tõusma. Minul teine raamat, ma nüüd tagantjärele nagu tean ise, mis on kehv ja mis on ja minul, minul kolmas raamat oli kehvem. Kähku kirjad sealt seal oli, kasvõi see veel ei hõbepajust mööduda saanud, seal mõnigi niisugune luuletus sees. Olid natuke pingutasin ja rebisin teadlikult, kolmas, neljas kukun? Jah. Aga nüüd on jälle, olen nagu jõudnud siiamaani, et et kahi, mõtle raamatule, üldsegi mitte. Tähtis on see tööprotsess ise. Et, et mul on võimalus mõtiskleda. Noh, ära trükitakse, muidugi on hea meel. Eriti on hea meel, et ma saan värskemalt suhteliselt trükkida, kui raamatut on kaua aegade looming ilmutab mu asju. See on, õigustab nagu minu minu elu elamist. Noh, hingeelule algeline, algelisuse varjamisvõtted keerulised. No tõepoolest, mis viisise sellele ütlemisele teed ja kasvõi teine seda tööd ja vaeva. Et mitte valetada. Kui te ja mida rohkem töötad, seda inimene muutub siis siiramaks. Mida vähem töötad, seda rohkem püüad näiliselt näidata, et ma nagu midagi teed seal neid on andekas inimene vangistab ja pimestab, su paremal juhul Nuiub ahviks. Noh, siin on ka tihedalt koondunud, aga tõepoolest maha küll vahest ja põgenemine väga andeka inimese seltskonnast, muidu satun ta mõju olla. Ja ma ise ei suuda midagi teha. Vaigistab või, või sunnib ennast jäljendama või noh, paremal juhul loiu pahviks tahvli maksu esinemisest, Kirjanike maja saalis, raadiol on tõepoolest hea esineda, keegi ei näe. Aga katsu esimene Kirjanike Maja saalis. Seal loeb välimus, ise kuulan pealt kogu aeg, et ma kuulan ennast ja, ja, ja vaatan ja tähendab menu osaliseks saavad need, kel on näitleja omadusi Esson, kena välimusega ja kel seda ei ole. Ükskõik kui tugev ta mõte ei ole, ta publiku ees ei, ei pääse niivõrd mõjule, kui noor ja ilus inimene, see on ida üks luuletus on siin mul üks, kes tõstis kaste. Küsis. Kuhu trügid? Kas ei näe, siin käib töö. Küsisin talt sedasama. Ta pani kasti maha. Hingeldas, jalutasin pingsalt edasi. See oli ka Viru tänaval jaan. Ma leian, et mul on samuti, kus talle öelda, kuhu trügid, ma ainult öelnud tal. Sest minu töö on mõtlemine, mida ma tean Hollandist. Ja siis tuleb tükk valget ruumi tükk valget paberit, muud midagi, kui Naktika kergemini luurites, tõepoolest on midagi tea. Selle terve raamatu tõlkis mulle vene keelde on, sa võtsid saatilis Moskvas praegult, ootab trükijärjekorda ka valikkogu. Lugesin retsensiooni, mis sealt tulid, oli üks noor Tallinna poeet ja tõlkija ja Boriss paljazmi noortekoondise liige Vene sektsiooni Kirjanike majas. Ja seal oli siis see heatahtlik retsensent kirjutanud, nii paljas näitas mulle seda retsensioon. Et huvitav, et Suumal kirjutas, Ta on üherealise luuletuse, mida ma tean Hollandist. Võtku ometi entsüklopeedia ja vaadaku, vaat see retsenseerinud, tema ei saanud aru, millele siin vihjad 1000, eks ole, tema ta lihtsalt ei jaganud. Muide, peab ütlema, kõige rohkem laule on tehtud esimehest kogust. Kogu aeg on jäänud see viisi tegemise võimalus vähemaks ja nähtavasti igaüks tahab olla iseseisev, vist, et see on niisugune taotlus, et ma teen niimoodi, et enam teisele jõule võimalusena mind täiendada. Alguses muidugi, inimene on hea meel, kui teeme nüüd kampas ja kõike Niia kaja, vaim on ka selline, et, et kampas tegu enam ei nagu ei ole moes. Kunagi olid ikkagi kas või koolkonnad moes ja ja heli vist oli sellega, et me oleme ühtemoodi ja et tema, muidu ma minu moodi avalikult see oli tore komme. Tänapäeval on seal. Alles siis on ta väärt, kui me näeme, et ta on täiesti sõltumatu, mitte kellegiga jagada oma arvamust. Aga see tee sinna sõltumatuse neist nii väga kerge ei olegi. Ei ole ja, ja ega siis sõltumata ausalt öelda ka kerge pole olla, see on ka. Aga nii ta on Minule lugejana mõned väga kallid luuletused, näiteks ei hõbepajust mööduda saaga kuidagi tänases saates. Ühe luuletuse lugu. Vaiknemetsajärv tüdrukuga. Suplesime võtsime päikest olin nagu öeldakse, õnnelik, vaba ja laisk. Taamal kaldapervel seisis mahajäetud maja. Akendeta varisenud katusega maja kohal. Järve ääres kasvas õde Paju. Hõbepaju all oli pink. See kõige tavalisem ürp seal. Plangujupp kahel maas rammitud vaial. Siis järsku sellelt pingilt ei saanud ma enam lahti oma pilku. Mine ära, hea tüdruk, mine ära jäta mind üksi. Mäletan ütlesin seda närviliselt ja pimedal häälel ja kätega edasi-tagasi vehkides. Umbes nagu põletatakse, parmusid eemale või kärbseid. Tüdruk läks. Muidugi teadsin, ise, käitusin, plastikut poleks tohtinud. Niimoodi oleks pidanud tüdrukule kõike ära selgitama. Aga samas teadsin, et kui ma nüüd kõik talle ära räägin siis on ka sealt paju valt pingilt kadunud. See. Kelle pärast ma, tüdrukud ära ajasin? Ja mis mõtet siis kõige enam oleks olnud? Meenub mul ei olnud kaasas kirjutusvahendeid. Vitsa rauaotsaga. Hakkasin kraapima veeäärsele siledale liivale. Ei hõbepajust ma mööduda saanud sest pingil istus mu ema. Me vestlesime Minul kogu aeg olid silmad maas. Ja kuidagi kurb oli tema. Siis tuleb äkki karimetsast välja. Mööda pikka rohtu sahinad järve äärde jooma. Karjapoiss. Maani ulatuvas vanamehe pintsakus vaatab mind eemalt. Mul läks närv mustaks. Näed, jälle jääb pooleli. Ei suuda ju kirjutada kuidagi pealt, vaatab. Aga õnneks karjapoiss ei tulnud, lähemale. Vaatas eemalt mina seal. Kus ta tajus, et ma olen tõre ja julgenud tulla võõras mees? Loomat muidugi teinud sellest minu Turedusest väljagi. Üks mullikas tuli mulle väga lähedale. Ma ise ka vana karjapoiss-sõbralt tajus seda Moscan loomani hinnata ja hoida. Tuli mulle päris lähedale, puhus. Karjapoiss tuli ajas looma vaikselt eemale ja jäi siis mõne sammu kaugusel ikkagi seisma ja mind vaatama. Mina mõtlesin, las ta vaatab, pealegi kirjutan edasi. Ise ainult kartsin, et kui ta nüüd naerma mind ei hakkaks kummalise tegevuse üle. Kirjutasin edasi mu ratsu loru, tas rohu, see, mu ratsu, see väle, kui tuli. Ei enam olnu, must sõjamees ja mõõt, mille teenisin vapruse eest näkku, kisendas suli. Nõnda. Nüüd oli siis teine salv ka valmis. Vaatasin vilksamisi karjapoisi poole. Karjapoiss seisis väga tõsise näoga. Tundus, et ei. Tema arust on minu töö täitsa loomulik. Ja ma hakkasin karjapoisist väga lugu pidama ja meil tekkis isegi omavahel mingisugune nagu ühise saladuse tunne. Mõtlesin, et kirjutan edasi nii raamjutustuse laadis. Et ja äraproovitud võte lõpuvast siis natukene nii varieerin. Ja ei olnudki nagu seda, nagu seda viimase salmi sisu. Nagu ei mõlkunudki mul veel meeles, mõtlesin kustuda võtta. Vaatasin siis hõbepaju poole. Ema oli läinud. Ime selgelt kujutasin endale ette. Valget rätikut? Kõrge kuusemetsa varju külgsel foonil. Ega midagi? Võtsin oma vitsarao ja kraapisin lugu edasi. Ei hõbepajust ma mööduda saanud sest pingilt tõusis mu ema. Läks vaikides sinna kus mustendas laas. Siis alles Ma pilgud valla, sain maast. Ja nägin, kui hele on tema. Valmis kargasin püsti. Karjapoisil ümbert kinni Valmis luuletus. Ja seletasin talle loo täpselt ära, et näen, niisugune asi on pliiatsitega, paberit ja ka, et ole nüüd hea karjapoiss. Jää siia selle laulu juurde vitsaga valvama, et loomad, laul ära sõtkuks. Pila elasid paar kilomeetrit kaugele. Jõudsin sinna oma peatuspaika. Tüdruk pakib oma kleite ja lutab ja vodka hakkab aga ära minema. Mina küll seletasin ilusti temale kaera aga ta omalt poolt nii aru kui karjapoisil, kes taipas. No, aga tal oli põhjust olla solvunud. Niimoodi, ja nagu siis samal päeval veel nagu nagu mitu asja korraga siis nagu kuhjusid. Selgitan siis tüdrukule, jootsin seal oma kirjutustarbed ja kõike. Äkki äikesemürin väljas, jookse lõue silmapiirilt, tõuseb äikese Bell. Kiiruga näha, kuidas pilveserv rullib ennast vihaselt tõuseb, tõuseb pina, pain järve purjooksu. Kumb kirjutab meist nüüd laulu ennem maha, kas pill või mina? Teadagi kuidas äikesepilv maha kirjutab. Suurte loomade jälgisidki ei jää mitte järele. Kui ma siis lõõtsudes järve äärde jõudsin, kukkusid juba esimesed rasked piisad. Vaatan karjapoiss, son kummargile minu luuletuse kohal ja hoiab kätega laiali oma tohutuid vanale pintsaku, hõlmasid. Seal ta istus nagu, nagu mingi ürgne senitundmatu lind. Kohutava ja kurja välimusega. Noh, hakkasime siis seda Lugusel maha kirjutama, aga nüüd polnud enam päikest, ei olnud näha seda reljeefi. Hästi. Pealegi juba oli tõusnud pill valule tuul või ka öeldakse pilved pagi, lained limplesid ridade algusi ridade lõppu tulaatidele hõlma alt välja. Aga kuidagi jätkus, sealt kõigile, sai sealt vihm ja sai sealt järv endale mõned sõnad ja mina sain nagu keskmise osa. Ja hiljem tuli muidugi teda veel ikka ümber töötada. No siis vihmasadu oleks väga tugevaks jooksime lagunenud maja räästa alla, salt liia vaadata järve poole. Aga ega tegelikult midagi näha ei olnud, selle metsajärve varjutas hall ühtlane vihmakangas ainult hõbepaju. Tema oli lähemal tull, Tõma vints läks tuules, rabeles selle alli kanga foonil. Ja siis tulebki, meenub, et kus poisiga riiul. Ja küsin, et kui sa nüüd lehmad võivad olla kadunud. Tema ütleb, et ei, Tiia. Ma kunagi nagu häbenesin seda, et ilukirjandus mind huvitab vähem kui populaarteaduslikud, raamatud ja, ja ka päris teaduslikud raamatut. Aga nüüd enam ei häbene. Ja ma olen sealt saanud infot, infot on vaja koostima tennise, aga mul on vaja materjali, kive, millest teha kunsti luuelga lühivormides esseesid ja kus üks pool kirjandus, pool pool filosoofia. Sellist raamatuid. Just lugenud, mis mul palju olnud, nagu selle luulevormi kujunemisele kaasa mänginud Erno Paasilinna lühiesseid lugenud ja uurinud lausa neid küll seda, mille eest ta sai. Möödunud aastal see üksindus ja trots, milles ta sai selle Finlandia auhinna kui ka nüüd sel aastal ilmus tal lühemad esseede raamat, kus on tõesti paar-kolm, kui ta jälle tuleb teine lehekülge kuidagi nagu luuletuskogu vormis selle pealkiri oli siis eesti keeles võiks olla nii, et inimeste mõtted ja teod. Olen ka tõlkinud isegi soome luulet olen tõlkinud ka selles seerias Tomi dobermanni tõlked. Nii et luulet ma siiski loen ja luulega ma olen ka meie meie luulega püüan kursis olla, kõigega ei jõua, aga luulega püüame olla kursis, et teada, mida kolleegid teevad rõõmustab ikkagi see, kui ütleb keegi midagi täiesti värsket jahu. Tõnu Õnnepalu näiteks ütles. Hiljuti lugesin vikerkaares ja üks lause, näiteks mis on nii ilus lause, mis on terve varandus tarvilikku lauset. Harjumus on suurim vale selle lause pärast lause peale Ma ehitasin. Luuletus tähendab tegelikult hoopis teisiti, aga inimene harjub ära mingi ühe. Ühe olukorraga kas või ühtemoodi luuletuse kirjutama. Harjub sellega harjub ka kiitmistega ära. Aga tegelikult vale tegelikult tõde on hoopis kuskil. Sul. Noormees Tõnu Õnnepalu on sellele tähelepanu juhtinud. Need tõenihkumine läbi aastate enese jaoks ikka on märgata neid nüüd ütleme, 60 aasta kõrguselt, vaadata. Tõsi küll, ta nihkub ja kusjuures seal põhiliselt kõigega, ma olen loomulikult nõus isegi kadestan neid luuletusi, mis on kirjutatud lugu 25 aastat tagasi. Kasvõi sellest seisukohast, et kliima ei, ei, ei suudaks ju praegu teha nii tundlikult ja nii tihedalt nii noore mehe hingega. Ja kui ma seda püüaks nii teha, vot see oleks vale. See oleks valetamine, soliks ilutsemine. See on viinud ka niisuguse mõtte juurde, et mul on öeldud, eriti maal küla inimesed on mulle öelnud, et miks sa ei kirjuta nii, nagu sa kirjutasid noorest peast. Ma olen nedega nii öelnud, et see on isetegevuslik mõtlemine. Et kui miski asi õnnestus, nüüd aga palju talle, seda see on tüüpiline Tiledandi isetegevuslased, filosoofia. Meister mõtleb täpselt vastupidi, kui midagi õnnestus, et nüüd selle väärtust ja hinda hoida kõrgel, siis ma mingil juhul seda korrata ei tohi. Ma pean põgenema selle juurest ja midagi hoopis muud tega. Missid tuletaks meelde seda õnnestunud asi. See on niivõrd erinevad. Üks on Tiledant, teine on Meister. Muidugi ma tahan meister olla ja sellepärast nad põgenenud oma õnnestunud töö juurest ja püüan teha hoopis midagi. Aga paljud inimesed sellest aru ei saa miks sa ei tee nii, nagu sa kirjutasid, siis püha taevas, no ma, ma ei oleks enam eluski siis sellepärast, et kui pole vaimset ainevahetust, siis inimese seisu eksisteerida lihtsalt. See 60. sünnipäev, see on ikka kunstniku sünnipäev ka, ega see pole üksi, luuletaja sünnipäev. No ja nii ta on, ega ma maalimist ei ole unustanud, ma ainult, et viimased paar-kolm aastat olla ainult küll kirjutanud mõeldes, et sellel, et energiat ei ole ju nii palju, et seda veel jagada, et kui taguda ikk ühte naela jooda sügavamale läheb, kusjuures ja nüüd minu poole tuuakse ja tartus kogutakse ja minu töid, mis ma üldse teinud olen. Tartu Kunstimuuseum avab kaheksandal mail minu näituse, millele ma ise küll väga vastu oli minut, sest mina ei taha seda teha ja ma ei ole selleks ette valmistanud. Tuleb mul midagi uusi asju tehtud ja siiski nad selle ikkagi telepaatia. No ma ei tea, maalikunstist jah, ma ei ole viimasel ajal saanud liikuda edasi Daniels seisma kuskile ja ma vaatan neid töid nii retro spektiivselt või kuidas sind lõhn, mis on ka tore muidugi. Mul olid nii palju uusi, jälle neid käsikirju kogunenud, et ma taksol ta varsti jälle kirjastus ühe värske raamatu. Aga juhul, kui ma selles laadis nagu praegu kirjutada, edasi kirjutan, siis see on minu pidu, Sophia vastane, kui ma ei ole suuteline muutuma, siis ma jätan kirjutamise järel. Sest siis, siis ma, ühesõnaga oleksin Tiledant jälle otsaga kordaks seda, mis on. Ma ei tea, kas ma olen suuteline muutuma, aga muidu ma katsetan. Aga juhul, kui ma ei ole suuteline luuletamisega muutuma, siis ma hakkan jälle maalima. Et see kunst on hea kaaslane selles mõttes, et ta avab jälle selle ukse, mis kuskilt teine uks on kinni läinud ees, siis väga vara välja. Muidu jah, selles eas ju paljud enam ei tööta või ei ole suutelised töötama või Hemingway laseb ennast maha või, või mõni teine kuulus nimi. No mullu süüa võimalusd, loovutan, vahetan ametit ja hakkan midagi teist tegema ja siis noh, ma ei tea siis sageli edasi. Muidugi ma kujutan ette, kui kes on elupäevad harjunud loovat tööd tegema, kui siis enam tõesti midagi öelda ei ole, see on tõesti traagiline. Ja tähendab lihtsalt teiste tarkade meeste lugemine või muusika kuulamine, ta ei täida siis. Paistab ja aidata neid, kes ei ole ise niivõrd pühendanud jäägitult loomingule pühendatud, seda ma ei tea, ise oled nii kasvanud või kujunenud selliseks. Võib-olla süvendavad veel seda, et näe, mis tõmmati, tema ei ole suud. Muide seal täna tegin seda, noh, see kõige viimane ja ma ei tea, kas ta on valmis, noh, ma ei tea, võib-olla 10 korda riigi, võid katsetada. Pealkirjaks on kunst, on elusolend. Joonistustunnis me ei kõnele modellist. Mõtleme muust. See on tabu. Otsekui hundijahil, kes otse läheb, ei jõua kuhugi. Isegi tühjusesse mitte. Jälgime valguse ja varjukohtumist modellil ehk kadu Babe sõnadega. Inimese sisejoont. Ega siin Tartus pole, aga ta on mingi Esseelik või niisugune arutlus kustil, eks ole. Peaasi, kui midagi nüüd otseselt vastu ei hakka, ta oli mul palju pikem välja veel keerulisem ja veel raskem, aga siis me kogu aeg lihtsustada kogu aeg. Üherealised on mul ka tegelikult kirjutatud tegelikult lehekülg vaesemale taandanud. See ei ole nii üherealise või nii, need on tuletatud pikkadest luuletustest taandatud. See on siis ka nagu skulptori tööd, kõik ülearune. Nii ta on, vot see on hea võrdlus skulptor ja alguses jah, kui inime hakkab tegema. Eriti algajale luuletajale, meeldib hästi keeruliselt kirjutada ja, ja algale kuulajale meeldib ka kuulata sellist vahtu, et ühesõnaga ei taipa. Ja siis alateadlikult tekib selline tunne, et ei ooda nüüd ikka tähtis ja põnev on. Tegelikult ei ole, on lihtsalt poolik asi ja segaselt kirjutatud ei ole veel vormi viidud. Elu on minek läbi tuulise metsa, on öelnud Aleksander Suumann. Selle luulereaga lõpetame tänase saate ja soovime kõik tema sõbrad ja lugejad Sassile. Palju õnne sünnipäevaks.