Kui juba 19. sajandi alguses Johan Wolfgang Göte kõneles maailmakirjanduse kujunemisest ja 19. sajandi keskpaigas Marx ja Engels sellele protsessile andsid koha ja hinnangu oma teoorias siis oli esialgu ikkagi veel tegemist ainult selleaegsete, nõndanimetatud tuur rahvaste kirjanduse ja klassikalise kirjandusliku pärandiga mille ülemaailmne levik ja omaksvõtmine hakkas lammutama rahvastevahelisi. Meie sajandil on see protsess astunud kvalitatiivselt uude järku. Mitte üksnes Euroopa rahvad ei ole mõõduandvad vaid üha enam tõuseb Aasia, Aafrika ja Ameerika pärisrahvaste tähtsus. Ajalukku on vajumas seisukoht, et kultuur saab sündida ainult kõrgesti arenenud linnalise tsivilisatsiooni ja hästi organiseeritud klassi ühiskonna tingimustes. Samuti üleolev, aletsev või turistlike kurioosumeid otsiv suhtumine nõndanimetatud värvilistesse. Eesti keelde on tõlgitud rohkesti Bear Lotii teoseid kaugete maade rahvastest. Ei saa öelda, et see pehme südameline romantiline prantslane oma romaanides kuidagi mõnitaks oma värvilisi kangelasi. Pärismaalaste kaitsmise pärast oli tal isegi tõsiseid konflikte oma kodumaiste kolonisaatorite ka. Ent ometi sellele eurooplasele tähendasid aasia Okeaania inimesed ikkagi ainult mingeid kummalisi ebareaalseid muinasjutuolevusi, kellel nagu tõelist eksistentsi polnudki. See ei olnud enam meie sajandile vääriline suhtumine. Ja 1925. aastal deklareeris üks 22 aastane türgi poeet täie õigusega järgmist. Antaan hõbekandikul sultani tütre piruett, Maharaczar ja padišahh, 1000 tüksaastat üks šahh jahh pärlmutter tuhvli Filaret, naised ennast, punane juus jalge ees kudumisraamtuultes haju, palvehüüdsuus rohelises turbanis, imaam. See on prantsuse kirjaniku näidatud ida. See on orient raamatuis, mida minutis trükitakse miljon. Ent ei ole olnud eile ei ole. Täna ei tule homme sihukest ida. Ja seda silmas pidades ei ole meil luba ehmatada, kui seesama poeet paiskab sentimentaalse le prantsuse vanahärrale näkku hirmsa süüdistava kujundi. Ja sinagi jää Lotiiv. Meie kollase isu peal käijunud tühvuse täi. See on meile lähedasem, kui sina saab prantsuse. Lase hik vett. Nõnda oli noore poeedi nimi, kes sellise kire jõuga oli astumas nii oma kodumaa kui maailmakirjandusse. Sõmgi vett oli sellal ida rahvaste kommunistliku ülikooli üliõpilane Moskvas päritolult Türgi sultaniriigi paša kindrali pojapoeg. Varases nooruses mõjustatud müstilisest supistlikust, filosoofiast ja luuletraditsioonist oli ta väsimatu tõe otsimistahte tiivustusel 1921. aastal saabunud Nõukogude Venemaale. Mis oli siis? Vahutavat märatsevad aegade maa. Üks kuuendik maailma vere sees sünnitav ema on ta jaamast jaama. Paljajalu jälitab tanke. Näljane jaks. Laulude mõõt on kilomeeter. Surmamõõt. On Wax. Sellel maal leidis noor poeet otsitava tõe, mille pärast tal tuli palju kannatada, kuid mida ta hetkekski ei hüljanud. Kommunistlik ideoloogia sai tema luuletaja isiksuse põhiliseks ise loomustajaks. Alguses tähendas eeskätt mürisevad oraatorliku võitlus paatost revolutsioonilist agitatsiooni. Et siis aga üha enam rikastuda mõttesügavusega Hellemate tundetoonide tabamise oskusega ühtaegu maailma ja inimese enda suure totaalsuse tunnetamisega. Eurod selleks 20. sajandi ees rindlikule luulele üldse jana Sõmmhygmeti loomingule eriti iseloomulikuks emotsionaalseks mitme plaanilisuseks on olemas juba kahekümnendail aastail. Kuulame tema kodusõja luuletust leinapaju. Voolas vesi vaikset juttu vestes pajud jalgupidi ojas seisid oma valgeid kseid pestes. Saabletega rabades tapasid pajude üle punased ratsanikud sinna, kus täis saamas päike, kese, päevane ring. Järsku hobuselt, nii nagu tapetud lind. Verine ratsanik libises alla. Ei tulnud karjatust üle, ta huulte ei ainustki sõna. Et kutsuda appi kaugusse, kappavaid, sõpru. Jäi lamama leina pajude alla. Kõrv püüdis veel hääbuvat rautatud kapjade kõva. Lavas nii ja kurb oli endal et ta enam kunagi nõnda kummargil vahuse hobuse üle valget jõugu järel Eileta. Ent sinna, kus täis saamas päikesepäevane ring. Kapjade kõmilas katavad ratsurid, ratt surid, ratt surid, punased rats, surid. Tugevad tuuletiivulised ratsurid. Tuulekiirustel ratsudel. Rats udel. Neelanud Kuu eemale seestvate hobuse kapjade kaik lähedalt elu mööda. Voolav vesi jääb vait ja puhkab. Varjud katavad värvid puhtad. Öös jääb kate siniste silmade üle. Valgete juustega nutke paju kummardile vajuta üle. Ärge nutke pajuht, ärge nutke. Ärge seiske nii vaadates enese ette öisesse tumedasse vette. Lõpetanud õpingud Moskvas naasis lasem Hiikmet kodumaale, mispeale rahvusliku vabadussõda inglise, prantsuse kreeka sissetungijate vastu oli kuulutanud enda vabariigiks. Kemal Atatürk. Võimekas väejuht ja riigimees, kelle juhtimisel oli saavutatud võit oli sealjuures toetunud Nõukogude riigi abile. Energiliselt tuli ta likvideerinud Türgis Fjotalismi ja läbi viinud kodanlik-demokraatliku revolutsiooni. Kuid sealjuures jäi ta teadagi kodandlikuks riigimeheks. Sõbralik vahekord Nõukogude liigiga ei tähendanud seda, et ta heatahtlikult oleks suhtunud prolentaarsesse liikumisse tühkis. Lasem Higmet, kes oli liitunud 1920. aastal loodud türgi kommunistliku parteiga ja alustas nüüd kodumaal tegevust kirjaliku ning publitsistina pidi kodanliku valitsuse vaenu tunda saama algusest peale. Vanglamüüre seestpoolt näha sõida korduvalt juba enne 1930 seitsmendat aastat mil algas tema kõige pikem kolmeteistaastane vanglapõli. Räägitakse, et kõikvõimas Kemal Atatürk olevat isegi nutnud liigutusest Sõmmhygmeti kauneid värsse kuulates kuid siis kohe silmi pühkides tähendanud Talurjus on ikkagi kommunist. Türgi oli maa mille demokraatlikest traditsioonidest üldse kõnelda ei saanud. Lause annekdootilised on näiteks teated sultani, Türgi tsensuuri eeskirjadest. Vähe sellest, et keelatud oli tarvitada sõnu kiilaspea, lasteta ja värdjas. Nendega taheti võib-olla osatada sultanid, ellast. Ei tohitud isegi kirjavahemärkide alal lubada endale sellist tarbetut veiderdused nagu kolmikpunkt. See võis ju lugejad teab, kuidas ärritada. Pärast esimest kodanliku revolutsiooni 1908. aastal ja pärast vabariigi loomist olukord muidugi mõnevõrra leevenes kuid paratamatult säilis ikkagi palju kummalisi kandeid. Õige konservatiivne oli sel taustal loomulikult ka suhtumine luulesse idamaa klassikalise luuleauväärsed, aga sealjuures juba õige tolmunud traditsioonid ööbikud ja roosid, küünlaleeki söstvat liblikad, veinikallamine ja armuvaevad olid ikka veel hinnas. Armastuse ja müstilise filosoofia kõrval võis selles stiilis äärmisel juhul luulendada deklaratiivselt vabadusiha mida progressiivsed poeedid olid teinudki. Siiski aga lahendamata areneva realistliku elutunnetuse ja muistsetest Kiiligaanunite vahelist vastuolu. Väljakujunenud ranged olid ka vorminõuded kõige kitsamas mõttes, kes kasutusel oli kaks kindlaksmääratud piiridega värsisüsteemi. Nimelt araabia pärsia luulest pärinev nõndanimetatud Arruus mis toetub silpide pikkusele ja türgi rahvaluulele omane silpide arvu loetlev süsteem. Milline oli agana Sõmblysegmeti värsiõpetus? Selle kohta on ta ise kirjutanud nii. Terves ilmas on poeedid jagunenud sektidesse. Ühed kinnitavad, et võib kirjutada ainult riimideta värsis, teised, et ainult riimidega. Kolmandad on veendunud, et kirjutada võib ainult süllaabilisi värsse. Neljandad, et ainult rõhulisi. Sealjuures toetuvad kõik esiteks aja nõudeile, teiseks rahvuskeelespetsiifilistele iseärasustele. Neil kõigil on omamoodi õigus. Kuid nad kõik piiravad ennast meie dialektiliselt. Mate realistid. Eitame seda kõige lihtsamat ehitust. Miks mitte kasutada kõiki inimkonna loodud rikkusi. Ja oma luules mille aluseks on oraatorliku proosa hooga rütmistatud vabavärss, ta seda tõestabki põimides sellesse põhikandvasse tarbe korral riime igasugused kõlakujundeid, üksikuid värsse mis tahes vanasti süsteemist. Et selline luule konservatiivsele maitsele pidi mõjuma otsekui pomm on meile muidugi selge. Ennekuulmatut uue sisuga koos tuli türgi luulesse ennekuulmatut uus vorm. Sõmsik met viis türgi luules läbi revolutsiooni ja võiduka revolutsiooni, mis sealjuures ei jäänud poolele teele seisma nagu kem alla ata Türki juhitud poliitiline revolutsioon. Vaid kõigi aegade suure luuleõigusega jõudis sellest ehte tulevikku. Sotsialismi. Kemal Atatürk ei suutnud taastada muistset Türgi riigi suurust. Kuid Nazum hik vett. See tagakiusatud kommunistlik moderealist lõi luules sellise rahvusliku suuruse, mida enne kunagi polnud olemaski olnud. Kodanlik Türgi riik on praegu suuremate võimude ripatseks. Sotsialistlik Türgi luule on aga iseseisev ja üldist lugupidamist pälvib rahvusvaheline jõud. Jah, suure luuletajana võiks kodanlik ühiskond asemel liikmete ju lõpuks tunnustada. Kuid kui asi juba poliitikasse puutus, siis näitas ta märksa printsipiaalselt nagu 1946. aastal kirjutatud luuletuses ööl, mil lund oli põlvini, räägib luuletaja sellest nii. Ööl, mil lund oli põlvini viidi mind ära mul laua tagant ja pandi politsei autosse. Siis saadeti mind rongiga ja suleti kongli. Nii haldas mullu. Kolm päeva tagasi täitus üheksa aastat. Koridoris kanderaamil on inimene suremas selili suu lahti, näol trellide, pik, nukrus. Aja jooksul tuleb üksindus täielik ja Jude nagu nõdrameelsetel või surijatel. Esimesed 72 päeva suletud ukse hääletu vaenulikus suvile seejärel seitse nädalat laeva raudses trümmis. Ent me ei andnud alla. Minu pea oli teiseks inimeseks mu kõrval. Paljud näod olen unustanud koguni. Palju pikki teravaid ninasid on jäänud mu mällu. Ainult üks mure oli neil nägudel, kui loeti kohtuotsust. Näida äärikas. Aga ei, nad sarnanesid pigem asjadele kui inimestele. Lollid, nagu seinakellad. Alatud apaatsed ja eemaletõukavad olid nad nagu ahelad. Elva maiadeta ilmad tänavad, et ta on selli Tonni lootusi, tonnid, kurbust, neljajalgsete olevustest, ainult kassid ümberringi. Olen keeldude maailmas. Nuusutada oma naise põske, keelatud oma lastega ühise laua taga süüa keelatud kirjaümbriku kinni kleepida, saada kirja kinnises ümbrikus, keelatud magama minnes lampi kustutada. Keelatud. Aga keelata üht ei saa seda, mis südames peidus olla. Koridoris kanderaamil suri. Lootusi kurbust, leiba ega vett, vabadust ega vangistust. Ei naiste puudust, ei vangivalvureid ega kirpe. Ja pole enam neid, vastas istuvaid kasse, kes istuvad ja vahivad sulle näkku. Kõik on möödas. Aga meie jaoks jätkub, see, jätkub armastus, mõtlemine, mõistmine ning viha, et võidelda ei saa. Jätkub. Ja hommikust peale vahetpidamata valu tapma. Vanglamotiivid 20. sajandi luules erinevad varasemast väga. Me võime meenutada prantsuse eel romantiku anreženie kuulsat luuletust, noor Wang Vironi Šiooni vangi või ka Oskar Vaildi reading vangla ballaadi. Kõik need kirjeldavad meisterlikkust, sügavat inimlikku traagikat kuid ei täpsusta seda. Kunagi ei vii seda ühendusse suurte inimkondlike situatsioonidega. Midagi hoopis uut leiame saksa Ekspressionistliku dramaturgia poeedi Ernst dollari pääsu raamatus mis on saksa progressiivses luules augu kohal. Eripärase täiuse on saavutanud oma vangla elamustele pühendatud kogus umbset päevad. Meie Juhan Sütiste. Kuid kõige sügavamale tungiva põhjalikkusega on meie sajandi poeedidest vanglaelamusi luulendanud küll Sõmmehhigmet. Asi ei seisne üksnes tema vanglaluuletuste ideelises kaalus ka mitte selles, et ta 13 aasta jooksul sai tundma pidaja oma värssides kajastada kõiki vangi psüühikavarjundeid. Asi seisneb eelkõige selles, et nende värsside taga on luuletaja isiksus sügava kaasajatunnetusega, mis hetkekski ei kaota kontakti 20.-le sajandile omase maailmatervikuga. Kõik, mis toimub, toimub ka vangistatud luuletaja hiiges. Luulesse, realiseerub see kasvõi sellise võimsa montaaž lõikusega nagu luuletuses antiina pektoris mis on kirjutatud 1948. aastal Hiina rahvarevolutsiooni ja Kreekas võimutsema valge terroripäevil. Pool minu süda on siin. Pool on hiinas, doktor. Kollase jõe paremal kaldal voogava sõjaväe seas Ning igal koidikul traktor. Igal koidikul mu südant lastakse maha Kreekas. Ning siis, kui meil siin salas uinuvad vangid ja haiglas olla rahu on mu süda ühes väikeses Stamboli korteris. Igal öösel doktor. Ning need 10 aastat Pole mul oma vaesele rahvale kostiks käepärast muudkui see ainuke õun, doktor. See punane õun. Murs süda. Öösiti vaatan vaatorellides läbi. Ja kuigi mu usud roolil on tühjus lööb mu süda kaugeimata heega koos. Ei alter egoskleroosist Einikotiinistega vanglast vaid hoopis sellest. Sellest on minul see all Hildaatectaaris. See punane õun, luuletaja süda, füüsiliselt küll vangla aastail tõsiselt haigestunud, kätkes sümboolsena siiski imeväärset kosti nii türgi rahvale kui kogu maailmakultuurile. Laseme Higmeti vangla poeesiasse kuulub peale rikkalikku lüürika ka suure eepilise värssteose inimlik panoraam alustamine. See on üks kõige suurejoonelisem maid ettevõtteid, meie sajandi poeesia. Autor kavatses sellesse eepilise sarja ühendada terve poeemide rea ja anda nende kaudu ühtlasi suure sünteetilise kroonika 20. sajandi maailmast kui tervikust. Inimlik panoraam on trükis ilmunud, osaliselt terved peatükid on käsikirjades kaotsi läinud, politsei poolt konfiskeeritud või hävinud kuid terved peatükid kavatsetud materjalist on ka igavesti kirjutamata jäänud sest lõpuks ütles üles sama süda. Inimliku panoraami ühe osa nimeks on Moskva sümfoonia. Sõmmhygmetil õnnestus suure isamaasõja päevil raadiost kuulata nimelt Šostakovitši seitsmendat sümfooniat mille elamused põimusid läbi piltidega suurest fašismivastasest heitlusest. Ja nõnda sündis Türgi vanglas ebatavaline värss dokument mis annab omamoodi õiguse kõnelda poeedist isegi kui suurest isamaasõjast osavõtjast. Kuid veel kaalukamad faktid on seoses inimliku panoraami teise osaga, mille pealkirjaks on sooja. Lase Meti loomingu uurija raadi Fish kõneleb oma raamatus türgi kirjanike raamatuid ja saatusi. Sellest nii. 1945. aasta varakevadel tuli poeedi ema IŽ-le teda vanglasse külastama. Ta andis pojale välja lõike prantsuse lehest. See oli portree vene tüdrukust, keda vaenlased olid nimetanud taaniaks. Ja õige lühike märkus tema kangelasteost. Selsamal ööl asusena Sõmlik met tööle poeemi kallal sooja Kosmodemjanskaja Ast. Järgmisel kohtumisel emaga luges na Sõmisegmet talle poeemi valjusti ette. Vana poolpime Aišeed reali le õppis poeemi pähe ja dikteeris selle kodus poeedisõpradele. Algas uuesti elustunud sooja teekond üle mere ja maa. Suure vaevaga toimetati ta Prantsusmaale. Siit naasis ta viie aasta pärast Nõukogude Liitu Moskvasse ja nägi seitsmeteistkümnendal juunil 1950. aastal ilmavalgust Komsomolskaja Pravdas. Selsamal aastal algas rahvusvaheline aktsioon luuletaja vabastamiseks vanglast. Algas see meeleavaldusega Istanbulis KUS poeebi ema kogus allkirju vastavale petitsioonile. Politsei vahelesegamine ei saanud seda aktsiooni takistada üle riigipiiride laienemist. Raadi Fish jätkab sellest kõneldes niimoodi. Ja neil päevil kõlas üle terve maailma raadio kaudu Zoja Kosmodemjanskaja ema hääl. Ta pöördus türgi rahva kõigi hea tahtega inimeste poole neid üles kutsudes nõudma ühe oma parima poeedi vabastamist. Kaastundesõnadega pöördus ta poeedi ema poole. Teie poeg ütles, ta saab elama. Tema ennustus läks täide. Rahvusvahelise avaliku arvamuse survel olid Türgi võimud sunnitud poeedi vanglast välja laskma. Möödus veidi üle aasta ja Sõmmhygmet saabus lennukile Moskvasse tema vastu võitjate seas flukova lennuväljal oli ka sooja ema. Suur tänu teile selle eest, et olete meeles pidanud mu tütart, ütles ta poeedile roosibuketi üle andes. Suur tänu kaunite värsside eest. Ja vastavalt oma rahvakombele suudles poeet austuse märgiks vene naise kätt ning surus selle siis vastu laupa. Kõik see sarnaneb legendile, kuid see on reaalsus, selle 20. sajandi reaalsus, mis on purustanud müürid inimeste ja rahvaste vahel. Sajandi Mil sulavad kokku luule ja elu. See luule ja elu kokkusulamine mida märgib ära raadi fish saab iseloomulikuks na Sõmmygmeti elu viimasele perioodile, mille poeet veedab nõukogude liidus. Valmivad eriti meisterlikult luuletused, poeemid ja draamad. Küpse kristalliseerunud luuletaja isiksuse suur looming. Viibimised Poolas, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Saksamaal, Prantsusmaal, Kuubas, enamasti seoses ülemaailmse rahunõukogu ülesannetega rikastavad meistrielamustevaru uute erksate muljetega ja annavad talle võimaluse veelgi avaramalt kujundada seda ajas ja ruumis vabalt liikuvat montaažimeetodit, mis tema luulele olla omane. Muide, veetis kirjanik oma eelviimase uusaasta Tallinas tutvusin Eesti kultuurisaavutustega ja oli suures vaimustuses meie pealinna omapärasest võrgust. Sel puhul 1962. aasta jaanuaris valminud luuletuses nääripuu on ta loonud väga iseloomuliku põimiku oma Eesti muljetest, tiimseimast, armastusluulest ja läheneva surma traagilistest aimdustest. Kuulame sellest katkendit. Soome lahe lõunakaldal öös mustava mere ligidal olla kullas, karras, nääripuu. Tumedate gooti tornide ja ordurüütlite vappide vahel. Vabrikute korstnate keskel on nääripuu. On nääripuu, lumisel väljakul on kõlamas eesti laulud. Kullas karras, määra tuld, nääripuu. Juukseõlgede kollane ripsmete, sina. Sa oled Punase klaasmuna sees. Selle siia riputasin sinu Palin sisse. Sinu valge kael on pikk, on ümar. Omaenda hirmude, murede, sõnade, lootuste ja õrnustega koos. Talin Sinuma klaas, kuna sisse kõigi nääripuude kõigi puude, kõigi rõdude ja akende jal naelte ja valude külge riputas, tasin punase klaasmuna sinu Parintsisse. Andesta mulle. Ma suren varsti. Jätan sinu siia. On kõige väiksem sotsialistlik riik loeb kõige rohkem luulet inimese kohta, joob kõige rohkem viina ja armastab kõige rohkem autosid, mootorrattaid, motorollereid. Onu kuulus nahatöödega mööbliga ja kolmekümnetuhandelist kooridega. Elu viimastel aastatel teeb poeet kokkuvõtteid oma elust ja võitlusest. Kõige pisemaiski luuletustes on tunda säärase poeetilise testamendi loomise taotlust. Nii näiteks imelihtne kõige tavalisemate piltidest välja kasvav patriotismi deklaratsioon luuletuses jälle kõneldes. Omast kodu, maakodu, maakodumaa. Pole sinu tehtud sonigi, mul enam pole sinu teedel tot saapaid. Ja su viimane kampsun mu seljas on kulunud ammu. Žilees kootud. Nüüd oled sa ainult mu juuste hallis. Mu südameinfarkt dis. Oma poliitilise võitluse ideaalid on Sõmmehhikmet kokku võtnud paar kuud enne surma kirjutatud luuletuses mis kannab pealkirja olen kommunist. Olen kommunist. Olen pealaest jalatallani armastus, armastus, nägemine, mõtlemine, mõistmine, armastus, sündiv laps, liikuv valgus, armastus, hälli riputamine tähtede külge, armastus, terasevalamine palehigis, olen kommunist, olen pealaest jalatallani armastus. Ja lõpuks üks kõige viimaseid suure poeedi luuletusi mis märgib ära vältimatult läheneva tunni. Selle pealkirjaks on minu matused. Kas viiakse siit meie õuest välja mu põrm? Kuidas lasete mu neljandalt korruselt alla? Võib-olla on siis õues madaluke päike ja tuvid. Võib-olla sajab lund, laste kilkeid täis. Võib-olla on asfalt vihmast märg ja prüginõud seisavad reas nagu ikka. Kui mind autosse kantaks katmata kirstus, üks tuvi mu laubale poetab, ehk õnnemärgi. Tulgu tasula koor või mitte. Mu juurde tulevad lapsed, sest lapsi huvitavat surnud. Mulle järele vaatavad aknad meie köögis. Meie rõdu kõige oma pesuga jääb minust maha. Te ei tea, kui õnnelikult elasin siin selles õues. Mullaabrid pikka iga, ma soovin kõigile aitäh teile.