Kirjanike Maja õuel kasvab üks päev, kõige 15 aastat ei ole muid puid vaadata kui seda pärna ja kevadeti. Need oksad, Latvi oksad lähevad kõik längu ja vajuvad alla. Nad on terve suve, on nad längusi all ja sügisel hakkavad lehti raiuvad maha, siis tõusevad jälle püsti. Seda ilmingut ma olen vaadanud, on oma juhistes on ka Mare Pinto, kui ilusti pargipuid joonitab, just kevadisi esimeste värskete kasvudega oksad on mängus, arvaja käsitab neid sügisesi latvu jooks siin omamoodi vastuolusid. Kevad ja oksad, längus rippa, kas siis äkki niiviisi ta inimesel mingisugust paralleeli, ega ta muidu ma ei tahtnud teda kirja panna. Mingi kujund inimese kohta võib-olla ma ka nooremast peast ei suutnud ennast väljendada, nautisin seda koormat, mis pind ajas lähingu, tundub, et mul õnnestuvat mõned asjad rohkem kui nooremad peaarst. Mulle kuidagi julgemaks muutunud. Et olen kuskil kojalt ennast, hakkasin seda selle pärna Kuugannastel õue võrdlema. Armas kuulaja täna ikka viimast tundi enne keskööd mööda saata. Luuletaja ja kunstnik Aleksander Suumann. Juba vana ja auväärne oli ja Eesti kultuuripildis. Mees, kelle 70. juubeli on jäänud vähem aega kui aastapäevad. Et Sass on viimastel aastatel olnud eestiks produktiivsemaid luuletajaid on teada kõigile, ent vähesed teavad, et tal on imestunud jätta huvitav jälgida ka Soomes avalutavasse luulesse. Sassi viisampa ei ole, tõlkeraamat ilmus sellel suvel ning väärib igati märkimist, kuna luule tõlkimine, võõrkeel on kaunis problemaatiline ning harvaesinev tegevus. Ometi ei tahaks täna õhtul aga peatuda ainult ruumi luulel, liiatigi veel seda lahkama hakata. See saade üritab pigem ooda summani sassi siku tagamist. Tegu ei ole otsesaatega tunni aja jooksul kuulajast mööda vilksatavad pildid on salvestatud mitmes erinevais paigus ning loodetavasti suudavad nad moodustama, saigi Sassist tema maailmapildist kohast meie keskel. Teet Kallase vapo Vaheri galerii sammas kuraatori kreeka Kristingi abiga ning loomulikult suunani enda abiga osutus mingil määral võimalikuks nähtus nimega suunan lahti linkimine. Head kuulamist soovivad teile õhtu tehnilise poolest hoolitsenud Külli tüli ning saate autor Juku-Kalle raid. Sinu meelest on palju räägitud Est Toomla sellepärast huvitav, et sa oled alustanud rohkem lüürikast, ei lõpetanud sellise grotesksed naisele. Et tavaliselt on see vastupidi. Küllap ta nii on. Kui mina nüüd koostasin soome luule valikkogu, võeti maha, ei koostanud, mainin, seadsin kokku soome tõlkijad kolm tõlkijat Soomest. Nemad valisid mu 12-st kogust ning mina leppisin kokku, mina ise teile ei dikteeri, et ma ei tea, mis teie rahvale peale. Valige ise siis nad valisid sealt välja. Ja nad valisid imekombel just esimesi lüürilisi ja viimaseid selliseid teravaid. Aga vahepeal, sest väga vähe. Nii et nendele väga meeldis niisugune looduslüürika armastus, need esimesed, kõik, need, aga vahepeal, kui ma täitsa meisterlikult kirjutasin, tunnete ja Vilsandil ja olin omamoodi kõik koos ja mida nii mõnedki kriitikud taga alavad, et näe, enam ei tee nii kehtikutelemist, kohus alati olla ning paarkümmend aastat mõtlemiseks tagapood. Nemad alavad ikka ja miks ei ole, kuidas ta nüüd ikka nüüd muutus, oioi oi, ohivad. Aga soovis, et kõik need vahele ilus, tore, objektiivne vaade, eks ole, need vahele. Jaa, võtsite viimase aja teravad, kust ma Pilal kommunismi ja venelasi ja nad ise ei julge nad ma soomes, kui oli raamatu esitlemine, nemad ei, ise ei julgenud ja need mõlemad on nii kasvatatud, intelligentsed, haritud rahvas Nõmad juba suurelt naaberriigi kohta tegi, paha sõna ei ütle, aga küll nad on õnnelikud siis, kui mina ütlesin, siis servi saal tyhisepp ja plaksutab ja las nüüd virulane vannuk, soomlane on püha inimene. Numbrini. Mida ütleb Aleksander Schumanni kohta vappa Vaher, tuntud kirjanduskriitik, praegune ajakirja luup kultuuritoimetaja. Liivalaia tänava paaris hea sõber. No see nimi on minu mälus niigi kaugelt sees kuskilt otsast pidevalt muutuva naer kuskilt otsast jälle pidevalt jäävana. Kui ma meenutan, siis ta luulesse tuli ju tõepoolest segavat ähmaselt ammu. Mul on tunne nagu rass oleks kogu aeg olnud. Aga tema esimesed meetrilised luuletused ja, ja hingeline loodusetunnetus ja tema pagemine Sigma Vilsandile ja see kõik on justkui niukene elav kirjanduslugu, me, Eesti kirjanduslugu, aga kui nüüd mõelda selle praeguse niisuguse konkreetse luulegraafilise luule, nagu Sass on jõudnud, mida kunagine harrastas Raul Meel kuuekümnendail niiskus väga tõsimeelselt siis ass on olnud, ei olnud jah, kogu aeg pidevas muutumises pidevas jäädvuses, sest tema niisugune konservatiivne humanism, tema niisugune inimese lähetus ja ja, ja see on nüüd temas muidugi muutumatu, seda ei, ei muuda temas miski, aga vorm on tal kogu aeg muutunud ja, ja tema sooga kogu aeg elanud paaris kenasti koos. Niisugune visuaalne kunstitaju mida ta on maaliana realiseerinud, aga osaliselt siis ka luuletama ja teine niisugune niisugune nauditiivne, sõnaline verbaalne. Ja need on temas olnud kogu aeg kenasti harmooniliselt koos. Tõepoolest, niimoodi on ta kogu aeg minu, minu mälus olnudki suur humanist. Konservaator Sass Suumann, kes väljendab ennast luules muutudes ja muutumata jäädes naiste Kansassil eriline suhe, sellepärast et see iroonia on justkui, ütleme niimoodi viimase kümnendi suhes asside naistesse, varem oli suhe hoopis hellem. Ja kuskilt sarnanes tema suhtele loodusesse. Naine oli justkui looduse osa, üks niisugusi tema jaoks niisugusi kaunimaid Hellemaid õrnemaid, Pramaid loodusi, osasid, mida ta, mida ta nii võttis, aga nüüdne iroonia ilmselt see on siis nagu tõlget, rohkem mingi mask, kaitsekiht, mingi poosse, mida ta võtab sisse, miks me vananeme ja suhe naistesse maailma ajalukku ja kõigesse muusse puutub, ma arvan, et ta on ikkagi etet niukene, sisemine suhe naistesse on tal jäänud samaks. See, see iroonia on kuidagi ikkagi niuke sümpatiseeri. See, seda ei tasu võtta niimoodi karikatuur see või, või siis mingisuguse küünevihana. Ma kujutan ette, et ka selles avaldab üks Sass, Suumani konservatiivne joon võib olla temasse natuke on tekitanud tõrkeid. Praegune niisugune feministlik naismoonutus võib-olla see iroonia on suunatud väga kitsalt mingisuguse liikumise vastu, on mingisugused suhte vastu. Ja kõige kummalisem on see, et mõni luuletus on juhtunud, et on parem kui eesti keeles. Olen siin sõpradega arutanud endale ka tundub see kõik toimus nii, et nad üks aasta otsa seda tegi kolmekesi. Ja no iga luuletust ikka sai nii kõvasti ringi tehtud, Nad käisid mul kogu aeg siin külas ja küll siis telefoni ja lakkaside teel ja kogu aeg käis üks niisugune töö ja eesmärk oli see muud midagi, mis oli minu tingimus. Teie pole tõlkijad, teie olete luuletajad ja tekitate luuletuse originaalluuletuse ainult minu käest saite aine, ma ütlesin teile, vihjasin et jumala eest ei oleks juuresel tõlkimise lõhna või noh, ma ütleksin haisu kui seol küljes, no siis noh, mina need niisukest tõlkeluuleteluga eesti keeles, kui on näha tõlkimise hais juures, mis ma loen, tead, see luuletus peab olema originaalne, et kuidagi innustas see ja, ja tõesti need originaalsed luuletused soome keeles. Millest sinu seotus soome keele soolaga sa oled kasutanud tihtipeale läbi aastate? Uima kuramiirisin soomlanna ka väga palju aastaid ja küllap ma siis õppisin selle tööle niimoodi ära ja ka käisin teda vaatamas Soomes külas külas tema ja tema vanematel ja ja see oli kohe palju aastaid nii kuni ta ükskord siis mulle helistas ja et ma tulen oma mehega sulle külla ja siis sellest ajast peale. Me kohtume harvem, aga me olime sõbrad ja eriti tema mehega, kes töötab Soome televisioonist toimetajana ja ja kui tal bastione asja Tallinnasse, siis tuleb ikka mulle külla ja see algas seal juba aastaid tagasi soome keelega, kõigepealt hiljem siis ka kultuurielu küsimuses sellega ja hakkas seal. Vaidla juuksed turris, tuleb trepil vastu, peletan ta mõmi, seb vaid, mis mädis teega midagi. Siin kirja pandud naabrimehe selline nagu tavaline lugu nagu mitte midagi ütlev, aga noh vaevalt ta minu luuletusi loeb ja ise ta ka pole juba tükk aega ühtegi lasteraamatut kirjutanud. No vaevalt siukse asjaga solvata kedagi. Ja minu luulet seda ei loe, aga kasu oli sellest nii palju, et see siiski tema, see üleolev laused, mis on mägisitega midagi selles pidude taga, eks ole, ka tuppa ja tegin selle põhjal ma püüan midagi. Et see ületaks selle Mägina tõesti midagi teha, eks ole. Kogu see meie elu, mis puutub kirjandusse, on praegu küllalt juhuslik ja mingeid üldistusi siin teha on, on väga raske ja seda mingiks eriliseks märgiks on ka kuidagi ehk paisutatud pidada. Aga iseenesest väga kena, sest suumoni nisugune lahtine pealtnäha niisugune natukene kohatu, isegi tola mängiv olek peaks Soome iseloomule Soome Kirjanduse iseloomule kuidagi väga sobima. Aga eraldi märgiks ma ei tahaks teda pidada kuidagi eraldi välja tõstate, et ütleme sellest, nüüd algaks mingisugune eriline huvi Soomes eesti kirjanduse vastu, mille need Sass on avanud või midagi muud, vaid sellega midagi lõppenud on ilmselt sassi või on ikkagi Soome said tuttavat, kellele tema luule tundus huvitavana, see tõlgiti ära ja, ja ilmselt midagi on ka niisuguste uuriliku sassis olemas, mis, mis soome keelde pannes ehk eriliselt eriliselt neile võib peale minna. Olin kuueaastane. Üksikus metsatalus polnud kellegagi mängida. Kookisin Pedja kaldalt sinist savi, poolisin metsavahi pea. Pea oli kännu otsas elusuurune ja nii sarnane, et koer hakkas ulguma. Marjulised kiljusid. Ma mäletan seda, kui ma olin lõpetanud Väike-Maarja keskkooli olnud. Ja siis läksin suvel Tartus oli kunstiinstituut, läksin sinna sisseastumis eksamitele ja ühtlasi vennast samal päeval registreeriti jaguetetiga eksam ja niimoodi oli käsk professor, skulptor tarku üksipäini ehitas oma kabinetis. Seal majas ja Ma olen sisse ja ta küsib. Kus sa tuled, vaatlen Simunast. Mine õue, õues on kuur, seal on savi ja mudel. Läksin õue, otsin kuuri ülesse. Seal oli tõesti savikast, üks vanamees istus puki otsas ja üks haapsalu pois, Robi Rannar, kes on skulptor? Nüüd? Tema seal juba modelleerib seda, sorry. Ja mina hakkasin vanameest tegema. Ja mul tuli meelde, et seesama metsavahipea ja ka palju teisi Baiba modelleerisime, vaatasin, no see on mul käkitegu. Oligi, kahe-kolme tunni pärast tuli Starkopf vaatama. Ja siis jääb ägedalt vahtima seda modellija minu pead. Siis võtab paralleel varvastega, sir, kel see on metsatüvede gruppimiseks mõeldud, nii. Seal skulptorite niimodi ateljees, võtab selle mõõda motelli oimude kohata kukla, laupakkuvate lõua ja peale aeg-ajalt niimoodi kõik ja võrdleb minust savi. Ja ütleb nii, seda näen küll elus esimest korda. Ma olin õppinud Pariisis ise ja töötanud Düsseldorfis ja õppinud seal ja paljustega koos seal hullult ja modelleerinud, aga nüüd millimeetri pealt modelliga ühesuurune. Rääkimata sarnasusest ja ütleb mulle kulla, poju, tiivse tahule. Sa oled kirjutanud. Ütlesin Ain Kaalepile, toon akadeemiale midagi. Ufaliku. Ain Kaalep. Iga kord, kui mind näedki paigutama söövad, oli vaimustuses. Üle minu laiba ja seekord tõesti ja, ja nii ta oli ja ma olin jah, UFO kirjanduses nii vaimustuses ja pakkusin nüüd ta enam mulle midagi ütlema, olen taliku läbi uurinud jälle, aga üldiselt mulle meeldivad igasugused huvitavad, nähtud, et nüüd ma uurin populaarteaduslikes vormis, muid ma ei ole ufod näinud, aga ma olen näinud selliseid olendeid, väiksed olendid, kes on mind jaga vahest päris inimesekujulist mulle head teinud või ka surmasuust päästnud. Ma olin internaadis. Aga igal laupäeval igal laupäeval tuldi mulle hobusega, isa tuligi või vend tulid järele. Aga tookord oli väga pakane, oli midagi üle 30 kraadi, oli külma. Laps läheb siin muna vahel internaadist jalutama ja päike on juba madalale laskunud. Metsa peale ja punane, selline ja vaikne ja kõik õli ise õppinud ja mina lähen nüüd mööda puu Veuyaylavjevu teed. Ma teadsin, et sebib minu koju aknaga, mini modelladel muudkui läheniale. Nii et külma koju jõuan teele kaheks vahepeal mõtlesin, näpp suus, kumba minna. Eks ma läinud valesti, lähen siis vasakut teed mööda, vaatan, tuleb lageraba üksikut männi, Jassid ja pilliroog. Ja ma mõtlen nii et kui nüüd seal vale tee, siis olen suutnud, ma olin väsinud, juba joonud, mäletan maha, õigetasin luulet 1008 aastaselt sest ma olin kuulnud, et seal metsas vahest on niimoodi laps kaduma läinud. Sügavad Alutaguse metsad. Ja see luuletus rida kõlas niimoodi. Ja kevadel siit poisikesekondid leitakse ja neil on palik peale. Kui ma olin need read niimoodi eietanud, näen agaa sealt männi Jessi taga seisab hobune põiki tee peal ja hobuse tagant tuleb välja, oi üks naaberküla mees kasukaga. Teine kõrv Ki karguse püsti nagu lible, olgugi libe veel põlvi, lugen. Ja ajab käed laiali ja asub hõlmad laiali, kuidagi nii väga optimistlike, tore tore naabrikülamees. Tuletasin nime meelde, kes ta nüüd olla kõigil meelde. Ütleb mulle poja, kus sa lähed? Koju, ta ütleb kuul labovi. Sa oled juba kodust mööda läinud. Et kodune ja näitab siis natuke tagasi kätt üle lageda raba, üks. Sina metsa siluett ja tõmbavad käsi magnituuti. Läksime, sealt on üks kolm kilomeetrit minna. Vahepeal olid jõgi, seal oli tume, mõnes kohas tume koht, seal kärestikukoht, niimoodi valliga koht isegi. Ja tõmba sellest tumedast kohast mind ägedalt eemale kõrvale, et ma läbi jää ei kukuks. Me viis mind siis sellest metsast läbimiselt, kaugelt paistis viis. Meie põllu äärde. Moodsin tal käest, kinniskindaornament on mul meeles kõik, pigistasin seda käed ja ajasime juttu ja siis ma ütlen, et kõva häälega, oi näe. Minu kodu paistab, aknast tuli. Näe kaski seal. Ja taevakoolil. Aitäh, et sa mind siia tõid. Jõuan koju isa, ema ja vend ja kaks õde. Õhtust söövad laua taga Bacare talgu, kõik imestavad, et kuidas ja kus on, tulid siis, et me ei tulnud sulle järele ja ma olin siis nähtavasti kuuldud purikates ja, ja Topane ja märg ja lumine ja kõik vangutavad, püüavad ma räägin ära kõik selle luu hommikul, vend, kes oli minust 10 aastat vanem vend, ütleb mulle. Kuule, Sass. Lähme vaatame neid jälgi. Kes Julysis, panime suusad siis alla ja läksime siis üle põllu ja lähme üksipäini, olin tuur. Viimases tsüklis, mis oli siis septembrikuu Loomingus ja ka luuletuse sinust sasse mulle tunnistas, kuskil ma ei mäleta, mingisugusel ei kuku kokkusaamisel või kuskil, et ütles, et tema oli just kirjutanud siis kui see valmis sai. Ja siis noh, kirjeldas mulle, kuidas ta grafistele, kuidas ta muidu ja nüüd ta ilmus, trükis ära, niuke vahva luuletus, minule ta meeldib ja aga kuna ta on püüdnud selle natukene vist minu niisus karateetetel midagi tabada, siis selle kohta on endal midagi väga ränk öelda. Aga armas, nii juba poolgraafiline ja pool verbaalne sugune. Pilt, märk. Teet Kallas. Sõnumi läheb üks toimetajast, nimelt rubriigi venekeelne Eesti kokkuseadja ja kirjade osakonna toimetaja Aleksander suunist. Pagana palju, kuigi mõlemad oleme joonud ikka, meid lahutab pool põlvkond umbes jõudnud ikka, kus loomuldasa ka selline tarvidus, vajadus intensiivsema suhtlemise järele on vähemaks jäänud, hea teadmine, et kuskil on olemas siiski veel mõni vana sõber asendab isegi võib-olla teiega vestlust temaga. Ja softiga loomulikult üsna üsna sageli, aga ütleme siis juhuslikku laadi. Kui minul oli Põlvasse Toompeal süsteem, panen parlamendi liikmena, siis ma vaatasin sassi kaunikule käte Toompeal Tallinna südalinna elanikuna ja tema tegi just niukse asjakohase märkuse hiljem sellele kivile seal kuuga sisse raiuda. Et tema niisugune noh, teatud poliitilist meelsust on üllataval kombel see apoliitiline inimene täitsa kindlates kohtades, Kendataksentidegalati raud. Aga, aga ma ei tahaks rääkida selles asja seoses üldse poliitikat, Sass on hoopis teistmoodi mees teise asjamees ja, ja natukene kordan ennast, aga kes seda teksti iial teadnud, kunagi anti välja niukseid suuri plaate, luurajate lugeldama tekste ja minul telliti sassi plaadile kümblus, paberitekst on tükk aega, mõtlesin, et mida ma sinna kirjutama seal vähe ruumi, umbes poolteist masinat lehekülge, et mis seal siis asjaks iseloomulikum? Minu meelest see oli üks kõrvaline episood, aga minu meelest üsna tüüpiline põnevale luuletajale, kes laseb maailma endast läbi nagu mingi väga tiheda sõela ja, ja sealt siis kristalliseeruvad väga lihtsad ja, ja väga kummastavat ehmatavad niuksed, filtreeritud, niuksed, tükikesed, teed äratsionaalsele kõige tavalisemas mõttes. See oli niimoodi, et Ta võis olla 70.-te algupoolel asja, elas siis suurem osa oma aastast Vilsandi saarega Tartule head aega töötanud ja Tallinnat veel mitte omaks võtnud. Ja arvaski, et ja mina olin oma, tuleb välja nüüd ainsaks jäänud Vilsandi turnee lõpetanud olid aga enne seal koos onuga põhjuselt elasin ma siis saare teises otsas heina. Ja siis tuli ükskord see päev küll nõukogude piirivalve helistad, kauase mees seal passib ja noh, las nad ära tulla. Ja päikesepaistelist sügispäeval olime kihelkonnas ootasin bussi, millal saaks Kuressaarde sealses Kingissepa tollasesse Tallinna ja, ja kogu kogu ikka jalad viisid kumite kohaliku rohelise konna juurde kus müüdi õlut diabeedi välja. Et aega parajaks teha, äkine, kes tuleks asju. Ma ei teadnudki, et ta oli vahepeal äragentali Tallinnas olnud ja ta oli hästi ehmatanud, vaevatud ja reaalse näoilmega kergelt värises. Mõtlesin tal midagi juhtunud. Et noh, mingi pahandus. Ta käis tuli välja ta, kes mingeid asju Jaanus Tallinnas ris sattus, koosolekul. Ütles lausmuljed teevad haiget. Ma pean muljetest jooksma, ma ei taha neid suuri linnu, ma ei taha, et muljeteküllaseid linnu, ütles ta siis. Niisugust parakirjandusest ja päris psüühikakirjandusest ma olen hiljem lugenud, et see oli nüüd minu kujutluses Luthor järelikult siis nii oli. Kusjuures salaja mõtlen, et äkki äkki oli mingi vaim, kes ikka mind aitad, ikka loodad, ma ikka loodan ja mulle meeldib niimoodi. Et kuidas ma ikka, kuidas ta pigistas mu kätt ja et see tunne on lihtsalt meeles ja kõik see oli imelik ja, aga nemad olid seal, kodused, olid sellega kõik harjunud ja. Kas sa oled rääkinud, et teil oli seal mitmeid kordi olnud selliseid asju? Ja siis ma olin kahe-kolmeteistaastane. Olin siis karjas, see oli pühapäevane hommik, kes kommi 10 paiku, ema hõikab, nii et tule sööma. Kari oli toa lähedal, karjamaa Polutsas, seal neid ei võinud oma peale jätta küll aed oli ringi, aga nad tegid, aed oli katki, Suur-Karjamaa pool kilomeetrit pikk. Tulid ka juures olla ja vaadata. Söön ära, lähen tagasi. Pole kuskil karja. Koer oli, mul ka, koer võttis siis need jäljed, hakkasime minema ja karjamatus oli jõgi sama Pedja jõgi. Kogu lehmakari oli sealt läbi läinud ja labaselt, mis ma nüüd siit läbi jõe lähen, teen ennast märjaks naabri krundil aed oli seal ees. Et seal on vekene trumm, puusild, et ma lippan sealt, nüüd hüppasin üle aia, et nüüd ka jooksele sillasillal on. Alumisele latile toetub üks niisugune 70 sentimeetrini. Valges ülikonnas mees toetab käsi põsakkele veel ja uurib mind. Temale olid ilusad nagu linasest riidest moodne ülikonda seljas. Ka heledad juuksed olid need tuules ilusti niimoodi natuke liikusid ja mina sain siis aru, et siiani õige asi põle, et see on kindlasti mingi tont. Ja et tahtsin panna jooksu koju ja siis avastan, et ei saa jalaga maa küljes kinni, äkki visati mind õhku ülesse? Ma olin küllalt kõrgel umbes lae kõrgusel, ma võisin olla upakile õhus ja olin seal nagu tükk aega paigal. Ja ise mõtlesin niimoodi. Kui ma siit nüüd alla kukkunud küll niisugune hästi kõva maa oli, siis ma kukun oma jalaluud puruks, aga vend õpetas mulle pehmelt maandamistete. Kõigepealt jalg, siis põlv, siis puus ja siis külge niimoodi rullu maandamine ja siis ka kukkusingi rulluva maandamisega maha. Ajasin ennast püsti, vaatasin veel siis valges ülikonnas mees oli ennast ka sirgel ja see, vaata, kus ma siis nüüd teen, lasi mu vabaks, ma panin jooksu, jõuan koju ja värisen, nähtavasti siis olin valge ja sinine, mis ma kõik kolinaga muidu ema ei võtnud. Klaasi segas mulle külma vett suhkruga ja sihid tuleneb voodisse pikali. Ja siis ma olin seal pikali voodis, ema istub siis voodiäärel ja, ja küsib, et mis sul siis juhtus. Ma räägin selle loo ära, kõik, mis ma rääkisin ja isa käib edasi-tagasi seal niimodi, poksib piipu ja käib ägedalt edasi-tagasi, kuidagi närviliselt ja ütleb, vaata, kus kurat või tema jälle seal hirmutab. Lapse isa oli nähtavasti palju juhtunud lugusid. Tule Eedi olnu venna, lähme vaatame, kus lehma karionis läksid lehmi otsima, jäin koju. Ma olen pannud tähele, et kõikumenteerimistliku oletused, et need lähevad nagu õige on ainult see, mis juhtus. Et on olemas ja nüüd tuleb nii võtta nagu on ja nüüd annab mitmeti seletada. Kui ta põnevalt ära seletas, hävineb pulti tõus ka George kunstidest, võib-olla meeldib seal ja ta peab olema, küllap seal saab ka niimoodi. Kas või tulnud, see see mõte, Juhan Smuul ka tuleb, ütleb mulle unenäos tahad mu luuletusi olemas, aga ma võin rääkida veel selle loo või kas see Juhan Smuul ütleb, et kunst ja salapärane Uus-Meremaa raha ja, ja, ja, ja siis ma veel vastasin, viimati olid Eesti Ekspressiküsimustes oli ka sees, et sinu, kas unenäod on sulle midagi mõjutanud või mida sa unes näed, siis ma tõin selle näite. Ja ma veel kirjutasin, see on nagu on Juhan Smuuli on ühes luuletuses kus ta kirjutab peale surma, ma saan oma laeva oma laeva, mõlemad on suurte tähtedega. Ma kirjutasin selle vastuseks ka, suured tähed, aga Ekspressi, mis oli see ära parandatud väikesteks automaatselt. Aga sellega läks nüüd natuke mind see mõte küll kaduma. Ma ei ole ka tema kunsti suhtes päris objektiivne, kuna tal olid ta oli mul lihtsalt sõber mees minal jalga ja tema oli juba juba mingi Stalini preemia laureaat ja nii edasi ja ma olin algaja luuletaja ja elasin Tartus tulivast Tallinnasse. Vitali Kirjanike Liidu esimees ja väga tähtsa koha peal ju märkasin, kuidas tema mind ostis. Mine kukkuse sööma, mine, q ütleb minu arvel mulle seal arve olemas, siis sealt kärbiti maha, ega ma seda küll ühe korra kasutasin seda tema lahkust, et mul pole endal aega siia tulla, kaasa sai, seal olid. No mis ma olin, eks ma siis olnud nagu 35-ni või nii ma algasin kuskilt kolmekümneselt olles avaldama luuletusi ja sedasi, et ma varem olen teinud ka lorilaule, aga ma ei teadnud õieti, mis luule on. Kui Alliksaar hakkas mind samuti nägema. Alliks nägi minu neid katsetusi ja ja siis ta no tõepoolest sattus kuidagi vaimustusse ja, ja püüdis leidis hakata ringi tegema ja osa luulatsiongi praegu. Paul-Eerik Rummo mulle helistas, et ta ajab neid Alliksaar ja kõike biograafilisi jälgija on kirjandusmuuseumis, et ma käin, avastasin seal luuletusi, paberit helistab, et on nagu Arturi, aga on nagu sinu kuma nad siis on oi et need on kahepeale, me kirjutasime päevade läbivaest. Kahekesi tegime stuudiot Artur Alliksaarega ja loomulikult ma ei saanud neid avaldada ja ega tema neid käituma poole niimoodi. Ja eks nüüd peale tema surma siis kirjeldus muuseumisse nad läksidki, seal nad on, aga. Me leppisime veel Paulil kokkuvõtt, võib-olla kuskil noh, avaldab kahe õppuri nime all neid, neid toredaid katsetusi. Jumal tänatud, ma ei läinud alliksaare õnge hakata. Jäljendama Tõma laadi, lausa ja stiili. Ma panin kohe tähele, me käisime seal noored inimesed Tartus, siis koos kirjandus Fringulisel raamatukogu juures ja küllap seal oli ka juhendajat ja nii edasi ja arutasime omaloomingut. Ja nii mõnigi tegi Alliksaart ilusti, Kärdi. Ja, aga need kattuksid areenilt järgi, tegijad kaovad kohe. Mapaniistab tähele, võtsin õppust ei järgi teha ei tohi. Tee ise. See on puhtpraktiline. Luurekool oli minul küll Aliks mitu aastat kure. Päris konkreetne lause tuleb meelde, ühto ütles kunsti ja luule kohta. Et looduses on ta kunstnik ja luuletaja peab nägema nähtamatut asjade vahel. Tuul ei ole asjades asjade vahel midagi niisugust, ta nagu ütles Ja need mulle, mis asi on kaasa toonud oma metsadest ja lapsepõlvemaasse moonist Poinele vapustavalt. Mul on siuke tunne, et mina olen koos temaga näinud seda rohelist mehikest ärevus ja vara osta mulle sellest rääkinud nii proosavormis kui lugeda luuletuse peale selle tähendab tervele meie põlvkonnale kirjandusliku põlvkonnale aite kummalist meest, kes tuli natukene hiljem natuke kõrvalt sest oli ju tegelikult Tartu Kunstnike kunstnik, on ta siiani edasi Tallinnas elav kunstnike kunstiõppejõud hobune olnud. Ja kelle luule oli äkki ootamatult valmis omal tasemel kindlalt olemas. Ja, ja küllaltki keerulises ajajärgus, kus nõuandlikud mängud olid üsna väljakujunenud võeti ta on väga endastmõistetavalt niimoodi vastu ja just selles puuduvasse tühimiku sassi kohale sakslastest asjakohane. Milline põnevus on? See otu Ekspressiküsimuses oli ka, et mis on sinu loomikuks stiimuli? Vabastasin igavus. Sest mul on nii halb olla, haiguta lõuapärad paigalt ära. Ja siis ma hakkan tegema kas luuletust või joonistama midagi või maalima või siis kohe siis hakkab põlev, siis hakkad põnev kohe. See on hädaabinõu mäda pärast ju teel. Kunstilist loomingut. Sa oled oma ühes luuletuses kirjutanud, et sina ei pea mitte. Ja mõistlik. See on ja ja üks üks simula laine olla mõist. Ja haigutav lõue pära paigast. Ma ei mäleta, kuidas siis edasi läks, see edasi läks nii, et lõi talle, lõi ees vist arstile mees viis arstile, arst pani talle vasta lõugu nõuadis öelda käest, mingi kunst, see polt tal käes mingi, kus naine jälle kombu ja nii ta oligi. Eks seal need ikkagi välja mõeldud. See nüüd sealkandis minu lapsepõlvekodukandis, nii räägiti ka konkreetne inimene, oli ta küll, jah. Oli ollut veel mitte naine, vaid originaalis oli nii, et teenijanna oli nii, aga ma ei taha teenijanna panna, siis oleks tulnud mingi klassidevaheline ja võib-olla nii saaks võib-olla ja viljatele ja, aga täna tuleb selle kurja ja, aga ma panin jaapaniirtika oma naine oli forsseerisin selle mõtte natuke rohkem üles usutavamaks meil ja nii ja loomulikumaks loo selle teemaga masin. Iga luuletuse võib seebik seletada see, et missugune ja ka luuletamises seletamine on üks suur seebitegemine on, nagu meil praegugi olla. Kunstiseletamine nussi, materdamine ja kuule tallas, ta vingerdab ja läheb oma teed, aga võidi maha lüüa ja nii see ei ole suurem asi, sellepärast ma ei saa aru näiteks kontseptomolistidest maalikunstnikest, kas nad siis ei tea, et nad teevad endale halba lobjaka enne maalima kaelad kutsuvad veel inimesed kokku ja räägivad ära, mis ma nüüd teen ja kuidas ma teen ja miks ma selle iga pintslitõmbega mõtlen. Sealsest kontseptualism pärast pilti on igav vaadata, pilti ennast ei ole. Ta jah, ta mõjubki koos selle saladusega ta nagu lahti seletatud tegevus mõjukesel tegevuse käigus, ainult nagu tulemus tegelikult jääb. Ja ta on ikka ainult Jakse nagu ta on, samas hetkel tead, kõik räägid ära ja ega ta seda ei ole jäävat. See nagu midagi häppeningi moodi, et tema väärtus on tegevuse ajal. Ja küllap ta, nii on ju seinale ega muuseumi Pole midagi panna, eks ole tal ainult selle aja, et ajahetkel on ta huvitav. Küllap ta nii. Sinul elands aastat mitu olnud ühtegi maalinäitust? Seal vist 86 aastat. Noklegi oma näitus ja kui ma kuuekümneaastane olin, siis oli Tartu kunstimuuseumi, oli mul juubeli, said kogutu, kas ongi nüüd siis enam-vähem 10, sellest on nüüd üheksa aastaseks ja ja siis oli Tartus, aga nii palju, kui sai seal kokku. On, no mis nüüd, muuseumite kadudes mõned teod USA endal mõni mõne sõbra käes ja sai päris kena näitus, aga ega ma omaette näitust ei oskagi teha ja olen juba harjunud sellega, et ei tahagi. Kreeka Kristing galerii sammas, kunstikuraator. Esiteks, ütlen ma, need kokkupuuted on olnud väga põgusad temaga aga siiski neid on olnud. Mäletan näiteks sellist aega, kui see oli 93. aastal Eesti maalinäitus oli tema tööd on selles mõttes hästi tasakaalukad ja lõpuni nagu välja timmitud ja vaoshoitud ja selles mõttes kunstnik, kes nagu väga täpselt teab neid tingimusi, missugune valgus ja nii edasi paljude jaoks ei ole üldse tähtis ja oluline selles mõttes noh kui ta midagi nagu on võtnud, etis, ta tahab nagu sellele puuni tehtuses või minekus nagu kindel olla, et noh, see on võib-olla üks selline huvitav tähelepanek, aga muidugi mis peab ütlema. Alexandra summan kuulub selliste põnevate kaksikpersoonide seltskonda, kelle puhul saab rääkida kunstnik, luuletaja, kunstis laul ja ja nendega on alati seotud väga põnev lõik selles mõttes, et parim luuletaja kunstnike seas või parim laulja kunstnike seas ja, ja parim kunstlik lauljate seas ja nii edasi. Et, et selles mõttes on see kahekordne, topelt. Kultuuris annab nagu kindlasti mingi põneva maa värvingu juurde ja linnad pildiski, näiteks ütleksin ma, kui ta vastu tuleb, maast ikka paneb teda tähele, ta täitsa elavdab ja rikastab seda linnapilti, sest tema need korraks sammu aeglustumine või mõttes seisak mõjuka talle nagu kohe kehaliselt füüsilises mõttes peatus. Tänapäeval näitus inimesed on juba harjunud, et peab olema hästi dekoratiivsed ja kõik nagu ühes stiilis ja rohkem kui seal täitsa ruumi ehtimine ja kaunistamine ja kõik nii natukene. Minu jaoks on pilt tähtsam kui see ruum või see Decuratiivsust, mis ta seal nüüd saavutab. Sel näitusel võib öelda kõikusti, välised nähtused, minu jõukus. Asigi ise olema endas. Ja kõik, mis sellest väljas. Kas see kõlab siis nii, et hea maalimütsi rikutega peldiku uksele sissepoole, aga ta minuga seal? Igal pool mõju biomaale ja selles ruumis muis vikat. Miks. Seekord naabrivikad ma olen, need on aknal, seda muru siin aeg-ajalt ja siis peab ikka kuskil olema ka. Aga tegelikult nii ka küllalt kogemusi noorte inimestega ja ükskord tulime siit samalt bee kaaslasest punt noori inimesi, näidikuid ja paar noormeest ja viina võtmine jäi pooleli, tulime siia minu poole mõni aasta tagasi ja õhtul hilja. Ja siis need näitsikuid, täiskasvanud inimesed juba. Noh, ju ma ütlen, huvitav, oli minu seltskonda minu poole tulid aga siis nad olid küllalt siiralt nad siis nii baaseedid pilte ja vangutas pead, tundsid mulle kaasa, kui kehvasti. Ja hoia oi kui saamatud ja oi. Ja kuidagi haledad ja. Tähendab seda, see oli nendele just Ald teine, nemad vaatasid teda kui saamatust ja mingi efektseid selliseid pilte, nad tahavad minu jaoks nende maitse jälle, nad rääkisid ka, mismoodi võiks siis olla, ja minu eas oli laadal olid suured telgid, tsirkusemaalijad olid seal. Noh siis noh, niisugused efektsed tsirkuse printsessid olid seal maalitud. Võib-olla ilma kunstilise hariduseta noor Tõele inimestele, võib-olla tun Paulile just tsirkuseprintsessi kujutamine tipp, nüüd. Ja veel kord kirjanik Teet Kallas. Meid lahendas mööblina Saber endalt lännu, kes kirjanikuna on kaksteistsugune märku meie tõsirealist, kes selle tõttu, kuna ta tahtis ainult emakas tõtt, raiudes ta pidevalt tänu talle nõukogude tsensuuri ega rohkem kui meiegi. Aga inimesena märksa suurem sürrealism kui, kui meie kaks kokku ja tema lähedase mahendas ja, ja kuidagi neid ja tema õieti tutvustas meid päris vähemalt ja siis kuidagi sain sealt fooni. Sõjajärgne Tartu kunstitudengite imelikud asjad, noh tüüpiliselt kogu maailmale, noortele inimestele, aga ainuvõimalikud tollases neljakümnendas situatsioonis seal oli märgis ega sind ära viiakse, mille ees, kes koputab su peale, Sass oli üks neid, kes teadis, et nendel tänna viron kaenla all üks üks poolvägisi tehtud tätoveering tase siis on öelnud valel poolel. Täna oli üks väheseid, kes selle pärast kinni, et tegemist ei ole mingi kangelasteoga, nähtavasti aga enamasti läksidki ja nende vastastikused aasimised ja näiliselt grillimisest ja kõik see oli see, mida mina vaatasin noorema mehena natukene kõrvaldada, mis oli muidugi aidata hoomatav. Ja, ja nüüd kuidagi imelikult on Sass oma selles põlvkonnas kuidagi täitsa eraldi välja tulnud, ta on üks väheseid üldse, kes ihaldas vanematest, noh, ma arvan. Ilma igasuguste mööndusteta püsib luulekogu aeg edasi tavaliselt selles suhtes ei luuletatagi või, või siis hakatakse muigama, kui keegi terve rida on lõpetanud, sisulised, palju nooremad on lõpetanud Arvisiiks oma eelne täht või ütleme Paul-Eerik Rummo ju palju ta enam luuletab. Ja kas on hoopis manalateed läinud kogemata või jumalatähte või hoopis omatahtsi ja ja see on ka jõgede küllalt, erandit ei ole, see on professionaal ja sa pead, ta ilmselt ei saagi teisiti, sest tuluvuse ju eriti ei too. Tegu. Mul on hea meel, et selline küsimärk on olemas ja me oleme hirmus hea meel, et Sass ikka aeg-ajalt ennast tuleb vastu viipab oma mõnusat viidet. Tunned sa, et sinus on olnud rohkem andekust kui tööd või vastupidi, või veel see sul oma tasakaal. Eks ta nüüd on mul see maalimise õpetusi haridusliku peres ja eks luuletused, terviku tunnetamine oled ikka sellel pinnal näiteks kasvõi see luurete poole möe küljel, kui ta on juba pikem, siis mul on tunne, et ma nüüd pilt ago maalima lõuend tagaküljele edasi. Et see pole nagu loomulik. Nähtavasti sealt on see, et tal oleks, kui vaadelda ühe külje peal luuletus on maal, ta peab sisaldama maaliomadusi ja kõik niimoodi tal peab olema. Kuulge harmoonia, see point sõnum ja kõik, mis seal on. Ja see sobib luuletajale sobib käia, lõpetada kunstiinstituut, põldu, kust ülikool. Tõesti, ma soovitan seda teha igale algajale luuletajale, sellepärast et siis õpid loodust nägema ja sellest tuleb luuletamise kasu. No võtsin jälle loodalt kätte, siis selle, sinu, nii Sampo ei ole Soomes ilmunud raamat. Noh, need alused on üsna positiivsed seal olnud. Nüüd ma lähen nii-öelda küll. Räägime on, sul on ikka palju seda kosutada. Ja vot nüüd ei ole, eks. Ma pole julgenud küsida, kuidas ta nüüd ma loodan, et mul on tunne, et ostetakse aga ju siis verd, mitte küllaldasel määral, ega muidu. Nüüd see Tuglase seltsis korraldab Helsingi Tuglase selts, seda. Kutsub mind sinna ja on korraldanud seal mitmes kohas minu kohtumisi lugejatega. Ja siis, eks ma siis lähe Kesk-Soomega koopiusse kutsutud ja nüüd mul tuleb üks niisugune turnee seal, mis on väga meeldiv ja see on natuke soome keelt praktiseerida ja lugeda oma luuletusi seal soome keeles. Mulle mõjuks lahendusena ju hästi teada. Ja eks ma siis küsin Riga lõbuks. Kallis kuule, täname õhtukene šašuumaniga mehega, kes julgeb endale ise Soomest honorari küsida, hakkab oma kotisuud koomale tõmbama. Teie õhtut aitasid veeta peale sassi immuniteet Kallas, vappa, Vaher, galerii sammas, kuraator, kreeka Kristing. Saate tehnilise poole eest hoolitses Külli tüli ning saate autor oli Juku-Kalle Raid. Head ööd.