Kärismi jõu muutus klassikuks juba oma eluajal aga tema aktiivne loomeiga oli ka erakordselt pikk. Kuus aastakümmet. Esimese ootusega astus kuulajate ette kaheksateistaastane üliõpilane. Uppus 434 valmis 78 aastasel mitmete riikide, ülikoolide ja akadeemiate auliikmel. Selles tohutus teoste hulgas on vormilt stiilist ja žanrilt väga erinevaid. Ja ometi moodustavad nad kõik kokku tervikliku ühe autori loomingu selle arengus, vastuoludes ja nende ületamises. Loomulikult ei tulnud ka üldine tunnustus kohe Mioosay tunda küllalt palju läbi, kui siia mittemõistmist oma autobiograafias märkmed muusikata on ta kirjutanud. Kriitika lammutas pulkadeks iga minu teose. Mind võeti kujumistifikaatorit Janari, kel puudub mõtlemisvõime. Mitte kõik teosed ei pääsenud kohe saalides kõlama ja kui tema isiku per eksinud lammas üheksa aastat pärast valmimist 1923 operaago Mikis lavale tuli, heitis kriitika ette, et see on hoopis teises stiilis kui tema hilisemad teosed. Selle peale vastas autor ise. Ma kirjutasin selle teose tõepoolest kogu südamest ja on see siis tähtis, et selle harmoonia Yorkestratsioon on kaugel sellest, mida ma praegu teen, mis mind praegu köidab ja võib-olla homme muutub mulle vastumeelseks. Ühed kriitikud on Dayusmiood nimetanud kõige prantslaslikumaks heliloojaks teised leidnud, et tema looming on täiesti ebaprantslaslik. Ühed on teda ülistanud kui Novaatoriti otsijat, teised kuulutanud isiku päratuks visklevaks tuulelipuks. Aeg andis arutust. Mio looming kõlab maailma kontserdisaalides ega vaja advokaati. Aga vahest on huvitav jälgida seda, mis helilooja ise on mõne asja kohta öelnud. Muide oma uute biograafia teisele täiendatud väljaandele pani autor pealkirjaks minu õnnelik elu. Katkendid sellest ja tema artiklitest on valitud vene keele vahendusel. Värismi artiklist prantsuse muusika pärast esimest maailmasõda. Šankokto on oma raamatus Kukk ja Arlekiin öelnud, puudutades muusikalise keele kaasaegsete revolutsiooni. Ei saa dada jõe voolu, muusika areneb, progresseerub muutub niisuguse kiirusega, et kuulajad ei, kriitikud, kui nad on teeserval peatunud ja mahajäänud, hakkavad korraga mõtlema, et on toimunud mingi järsk muutus ja teatavad revolutsioonist. Need, kes viibivad niisuguse evolutsiooni juures kuid suudavad tabada vaid selle lõpp, resultaate ei tunneta alati põhilisi seoseid, mis ühendavad ühtesid või teisi heliloojaid. Ega kõiki muusikalise mõtlemise erinevaid väljendusvõimalusi. Uue teose ilmumisel ei ütle publikega kriitik kunagi. Mina ei saa aru. Ja nad ei püüagi teha pingutusi, et uut mõista. Pigem ütlevad nad, autor on ebanormaalne. Jõgi, millest kokto kõneleb, voolab muutumatult edasi. Tema allikad on teadmata ja ta jätkab oma voolu läbiavaruste, mille ilme pidevalt muutub. Ent sellest hoolimata jõe peasuund ei muutu. Ja üha edasi kiirustades ei kaotada kunagi sidet oma allikatega. Ja ma võin kinnitada, et kaasaegses muusikalises mõtlemises olgu ta kui vabatahes ei ole niisugust ilmingut, mis ei lähtuks välja kujunenud traditsioonidest, igavaks loogilisti tulevaseks arenguks. Iga teos on ainult ahela üks lüli ja uued leiud on vaid täiendus minevikku, muusikakultuurile, milleta iga leiutis oleks elujõuetu. Iga kord, kui kõneldakse vene muusikuna vaatorlusest revolutsioonilisusest võib veendunult väita, et tema poolt muusikasse toodud uued väärtuslikud elemendid toetuvad kindlale traditsioonile. Kuid loogilist sidet sellega on enamasti raske avastada. Seda köitva munaga. Selle leidmine. Vahel tuleb minna kaugele ajaloosügavusse, et leida mõne täiuslikkuse ja teenusega haaranud väljendusvahendi allikaid. Nüüd mõjub see kui pommiplahvatus ilmudes meie ette oma uuel kujul. Samal ajal, kui see pikk tee, mis otsekui aste-astmelt on viinud korruselt korrusele, jääb auk tori saladuseks. Iga niisugune aste on nagu muusikanimelise tohutu pilvelõhkuja korrus ja kõiki neid korruseid ühendab omavahel trepp. Ja autor liigub seda mööda oma südame jäitekujutuse jõul. Haaravalt. Põnev on jälgida seda teed, avastada mõttekäike, mis annavad tunnistust loomingu saladustest. Traditsiooni enda jaoks välja mõelda ei ole võimalik. Traditsioonile makstakse lõivu ja seda arendatakse. See ei olene ainult muusiku maitsest, tema isiklikest püüdlustest, keskkonnaajastu mõjutustest, tema muusikalistest sümpaatiatest vaid eriti oleneb see tema rahvuslikust loomusest. Just neid tugevad ja eriti köitvad mõjutused avavad muusikuid selle tee, mida mööda areneb tema fantaasia. On avaldatud arvamust, et muusikal ei ole kodumaad. Mulle tundub, et see tähendab vaid ühte iga tundelise südame jaoks, olgu tema kodumaa kus tahes on iga teos elav juhul, kui see väljendab täielikult autori kavatsusi. Kuid igal rahval igal maal on oma rikas minevik, mis alati mõjutab kunstnikku. Ja neid, rahvuslikud eripärad ilmnevad igaühe juures neist. Nende eripärade avaldumine ei sõltu muusiku tahtest sugugi rohkem kui fakt, et tal on tumedad või heledad juuksed, sinised või mustad silmad. Sama traditsioon, seesama ideaal, mis innustas prantsuse truba tuure 14. sajandil innustab ka tänaseid noori prantsuse muusikuid. Sellest ei maksa teha järeldust, et mingi traditsioon on ühe rahva muusikalisele saatusele kohustuslik kui ainuke võimalik tee. Vastupidi. Alati on olnud hulgaliselt vastandlikke ristuvaid mõjusid, mis on üht või teist voolu mõjutanud, peasuunast kõrvale kallutanud. Ja sageli on läinud vaja tohutuid pingutusi, et lähtepunktideni tagasi jõuda. Prantsuse muusikale iseloomulikud jooned on selgus, rangus, sundimatu stiil, mõõdutunne romantiliste võtete kasutamisel ja teose proportsioonides. Püüd väljendada, ent täpselt lihtsalt ja ökonoomselt. Ja kui me peame end õigustatult niisuguste meistrite nagu kub prään Ramuuberlioossabree visiidi, mis i Foree ja satiin pärijateks siis ei tule sellest järeldada, nagu poleks prantsuse muusikale olnud välismaiste mõjude survet, mis muide sugugi ei seganud tõeliste suurte annete esile puhkemist. Ent Meie muusikalise mõtte edaspidiseks edukaks avaldumiseks peame me neist välismaistest mõjutustest loobuma. Edasi analüüsita rismi pikemalt. Kuidas on mõjutanud prantsuse muusikat Richard Wagner modest, mussowski, Igor Stravinski, Ameerika džäss? Kõik need mõjud on olnud tugevad ja mõnevõrra rikastavad. Ent õigeks teeks peab helilooja võõrastada Duste assimileerumist üle arusest loobumist ning rahvuslike traditsioonide jätkamist. Tarismi jo reisis palju elas pikemat aega Brasiilias, olles seal diplomaatilise korpuse koosseisus. Hiljem, teise maailmasõja tõttu sai tema peatuspaigaks seitsmeks aastaks USA. Kõik see kajastub läbi omapärase prisma tema loomingus. Ent ometi on ka nendes teostes, mis teiste maade mõjudel loodud tunda prantsuse heliloojat. Ise von ta enda kohta korduvalt rõhutanud tänud, et tema loomingu lätted asuvad promaansis. Sinna Lõuna-Prantsusmaale olid tema juutidest esivanemad asunud juba 15. sajandil. Joo, kirjutab Browaans. See pole minu jaoks paljas sõna. Ja niisugused mõisted nagu ladinakultuur, Vahemeremaade kultuur, Need leiavad mu hinges sügavat vastukaja. Provintsis on rikkalikult Ruba tuuri laulude traditsioonid ja väga rikas rahvamuusika. Seda kõike kasutas Myuu oma muusikas. Ise on ta kirjutanud, võttes folkloor, see teema tahan ma anda sellele uue elu ja jõutänapäevase vaimufolklooriga tuleb ümber käia. Vabalt peab olema julgust muuta isegi üksikuid Nuute luues täiesti individuaalset teost. Folkloori-le võib läheneda kahest vaatepunktist ajaloolase ja helilooja vaatepunktist. Muusikateadlane kogub pieteeditundega vanaaegseid meloodiaid. Helilooja võtab rahvaviisi, et kasutada seda oma äranägemist mööda. Nii kasutan neid ka mina vaatan rahvaviisile kui lähtepunktile, mitte kui lõppeesmärgile. Ja lõpuks veel üks eaka helilooja tarismi, joo tagasivaade oma stiili muutustele. Kui mu stiil on muutunud, siis tuleb selle põhjust otsida minu kasvavas küpsuses sest ise ma muutunud ei ole ega järgi ka praegu, nagu pole kunagi varem teinud ühe päeva moodi. Kirjutamismaneeri erinevus ja paljusus, mida minu loomingus võib leida, on tingitud vaid teoste žanride erinevusest. Igal teosel peab olema oma stiil, oma tasakaalustatud ja lõpetatud ehitus. Sümfooniat ei kirjutata niisama kuju, ooperit, kammermuusikat, nii nagu oratooriumi.