Üks ennemuistne kirjutatud vöö sattus mulle näppu. Küllap oli minu ema selle oma ema kirstust riideaida nurgast kaasa võtnud tänasesse linnakorterisse. Ja siin ta nüüd on parasjagu linaõiemustrilist minevikku raadiote, televiisorite, kaugküttegaasipliitide järkude elektritulede ajastul. Ja ometi on meie kõigi juured seal, kus kujute kordse öö nägiste parte all hõõguva ahju, Subaistuses. Peab ütlema, et reheahi oli üsna mürakas ja ka küllaltki kõrge vähemalt ligi kaks pool meetrit. No seejuures muidugi ka ahjust. Põhja-Eestis ja Kesk-Eestis oli kerisega niisugune umbes taoline ahi, nagu me seda näeme veel Lõuna-Eesti suitsusaunades, kuna aga Läti piiri ääres oli meil umbahi olgu märgitud, et umbahi oli tema sisemine ruum oli küllaltki kõrge ja seal talvel külmal ajal pärast ahju kütmist, muidugi järgmisel päeval inimesed veel magasid ja lapsed eriti lapsed, magasid ahjus, rehetoas Loode-Eestis ka viheldi inimesed läksid partele ja visati vastaval määral leili ning seega oli rehetoal ka saunafunktsioon. Minevikku pildid elustavad. Seal nad siis istusid, reheahju lõõsas, meie ammused esivanemad. Ädid nuuskasid, Beergu mehed tegid puutööd. Memmedel veeresid vokid. Mac vurised vurised otsata pikk on õhtu talvine. Laulan heit. Mac Murised, uni. Miks nõunatsa emadki laulad sa nii nii pikalt otsata? Jah, kaugele tagasi viib salong, mida ketrab eit. Madal ja maadlike oli eestlaste tare-kes-teab-mitmendast põlvest. Aga seal armastati tööd, kes teab kui ammustest aegadest peale. Ja olgu küll, et suure osa naiste kedrusest võttis mõis, et meeste voolitud loogapuud läks vaja rohkem ikka mõisateos. Rahvas ei õppinud tööd vihkama. Nii, eks ole küll kõige uskumatum ennemuistne jutt, mida orirahvast kunagi kuuldud on. Sest tööarmastust pärandati põlvest põlve tänasesse päeva välja. Kevad, suvi ja sügis, üürike hingetõmbamine nääride aegu ja kõik algab jälle uuesti. Lõputa lõngakera. Töömeenutagem. Mõnusam sorida vanades lindikarpides, siis kui aasta käib oma viimaseid päevi ja maamehe aastaringile on tuisu lõppu kirjutanud. Hea on siis meenutada, et kuskil seal hangede taga oli kordkevad. Mis viimane jonn, visa Kiltsa jää sulab piiskadeks. Või niuksed, esimene soe vihm põrinal plik pidi. Või on see grupis kask, listilinal manner, kusse, mahla tilgutada? Ummikul kui rüüpama lehed on jääkirme peast. Kevad on see ja nüüd on kevadised hääli. Need olid Jüriku tujukat päevad. Lumi tahtnud põldudelt kaduda. Traktoristid, vedasid sõnnikut ja siunasid pikka kevadet. Ja kevad oli tõepoolest suunamist väärt. Nii arutasid ka päeva paistele soojad olnud hitid. Aga eks neid ole olnud hullemaidki. On küll 65 aastat tagasi, siis oli ja olnud nad vanakalle peale. Oli tähendab, seitsmendal aprillil. Mul isa oli, viin, kartulikoormad kabala jaamariega, mõned aastad tagasi. Mina olin hobuse jätangi korrald koormaga aga näiteks ka järsku kümnedal maisist Põlude tähti käi, kuidas siis tavaliselt, suved tulevad niisugusi kevad otsa, kuule. Seal 40 töös suvelgi haruldane suvi oli sooja, oli parajasti seadusi ja kõike paremaid vilja kasvu aastaid saanud olla. Nii tuligi mat üksainud? Suur tööpäev ja iga mees oli mehe eest väljas. Ja kui nüüd täna aasta lõpus sellele kõigele tagasi vaadata siis ei üllatagi õieti enam Vinni sovhoosi juhtide maipühadeaegne ütlemine. Seltsimees, olgugi et meil pidulik koosolek, hunt, meil tuleks lahendada aga üks töö küsimus nagu seltsi meeskonda ja oma ettekandes märkis, et lahtisel parteikoosolekul arutasime viisaastaku plaani täitmist ja tulime järeldusele, et täita viis aastat kolme aastaga. Ma panen selle küsimuse kaalumisele ja vast võib-olla naljatame ei pane otsa, kes selle ettepaneku poolt palun käega märku anda. See oli esimesi sooja poolehoidvaid kevadeõhtuid. Nüüd otsa saaval aastal. Noor rahvas rühkis tantsida. Raadiomees meelitas Vinni sovhoosi klubi juhataja kuud vaatama. Andke mulle andeks, ma tõesti täna väga-väga kiusanud ehitterialevist nii rasket tööpäeva olnud kui tänane tänane on tõesti üks raskemaid. Aga ma lihtsalt tahtsin tulla teiega koos välja, et kontrollida, missugune kuudena paistvas pool koore tegelikult, eks aeg jääb napiks. Jah, aga ma mõtlen, et selleks peaks siiski aega leiduma. Kuulate, koerad hauguvad kuskil liha ja ükskord on ka maal õhtul vaikne, sest päeval ei saanud linnulaulu kuulata, sellepärast kogu aeg mürisesid traktorit. Täpselt. Teil ei ole veel külm, ei, mul veel külm ei ole. Ma siis küsiksin veel teie käest midagi, jutt oli ju siiasamasse kuskile seintesse on kunagi müüritud tütarlaps tõsisema maja, mille ees me siin seisame, seal on ehitatud aastal 1530. Kas see andestan võlvistikus praegu olemas, mida me oleme peaaegu kõik vaatamas käinud. Näete siis, kuidas ajalugu on edasi läinud, missuguseid vempude meie esivanematele siinsamas sellel Eestimaal on valmistanud ja kuidas meie võime siin täna üheskoos May pidu pidada. Siis läksid sahad munda ja seene järele. Ööd jäid ikka lühemaks, maainimesed magasid ikka vähem. Tänagi meenub mulle üks May, hommikune päikesetõusutund. Ravila midagi muidugi hommiku vara ja ja aura tenniseid õues juba, jah. Kas pererahvas üleval juba kaari vana kell seitse ikka lähevad, lapsed tulevad Kaczkukeselt A. On veel treene soovil kadunud Ta oli hirmus hilja, ma ei tea, kas kaks lõpetes omal ju ka väikena ja Mahakesitsiit tõmbas selle kiiksuga seda siin üle veel, et. Jah, kella kahe aeg on ju päris pimedas. Tema oli kui tema ja mina ei kuuki vana inimene päevast tädingesime mustikaid, äratulek, praegusi Tähkinud raamikus. Peremehed väljas oleks kevadine aeg, on nüüd kõva rassimine. On juttu, saame juba, hakkab sinnapoole kiskuma, aga see viima nutuslik, võsa, tulenema pääsukest ja Maadu, nii uudismaad väga ilusti kanduma, pidin minema dünaamika korjama. Kuulge, kus kohal me üle pea nüüd olemegi meieni jõudnud see, kui Kalevi kolhoosiotsasid. Alguses kolhoos, jah, no me oleme Virtsu ja Pärnu poole tee peal ja rajoon jah, seda küll võrdselt allapoole, see on Pärnu Toyoni A vaat kui ilus hommik on praegu kullakeseks, linnud laulavad, linnanest, tuleb maale linnulaulu kuulama, jäävälju ei kuule enam, siis on teisel hävitanud nii palju, aga õhtati. Okei, see mets on neid eetika täis. No nägemiseni, head koolipäeva. Toomingad õitsevad ja väga ilus on, nii et need on alati seisab siin muidugi linnainimesed loovad ilusat loodust, aga töömehel on vaja masinale hääled sisse panna ja ei ole siin linnulaulust mingisugust juttugi. Kas läheb hästi käima? Jah, aga ega ilma masinata ei teeks maale enam ära. Ei tee mitte midagi nüüdsel ajal. Tehnika on arenenud nii kaugele, et perenaine ütles, et olete ise veel isetegevuse mees ka, kas siis jätkub veel jõudu ja tahtmist, kui nii pikk päev on selja taga? Kuule, peab jätkuma. Laulumees laulumees ja vahest natuke pillilugu ka ja ahsoo pilli mängib akordioni. Vaat kui tore, siis õhtundete pillilo lahti ja. Nojaa, aga nüüd me ei tohi lobiseda. Käin masinaga. Traktoristid läksid ludinal põldudele, kalurid merele. Muidugi, kui ilma oli. Aga ilma koli, nii nagu meie mail ikka Virtsu kalurimerd sõita, et said mõnegi võrgukuuris ootamise tuku tunni tormise mere pärast. Eks see kallur elu on ikka sant elu küll, iga hommikul oli vähe päiksetõus üleval, seal kuradi vanainimesele üsna paras magada, kondid haiged. Nojah, aga kui sai noormees oldud, Joya kah tammede. Juures pole kalal ka, kui palju aastat teie oma elus te olete merel käinud? AZ üks, 55, et keegi veel pool sajandit ainuüksi merel elatud ülejäänud jupp siis maa peal ka natukene magatud ka ju kurrat poola kuva magatud. Nojah, ja eks noores põlves sai alustatud ikkagi aru paadiga jojo ikka šõutud Chayus jõutud küll omal ajal. Ega Hizbon mootorist niidumeistrid miilil, suured Palinite uppumist kaelungvard aga siis olid vaiksemad ajad ka nüüd on tuulermaks. Aerupaadid on suuremaks läinud, suuremaks läinud jumal ka tõrjuv. Ja Jassi, ka ajalehe ei ole, valvati polg õiget kummardamist, uuriketi otsas oli jah, kui suuruga oli kadus väest udu käega, kus siis kurssi sai peetud ikka koduakna peale, naine pani tule välja, tulgu kauase merele jäetud iive oli Usada kadunud, kolm vaakum õue. Naise juurpoja, naiste tunden, hobust, kaaguraat. Küsin naise käest rootsi hiilimiskoht, mis maas on naine või joon, aga mehe nimi, joon, ollakse lolliks jääda või? Ei ole? Pole oma naiste tulles. Kas kala, mis võib alati hommikuni vara merele minema, vanast ajast ellutükis varem kelleer. Irina sellepärast kaugele Šeudo 25 30 kilomeetrit jõuda. Vaata kui hea mõnusat niuke tuulepagu meil on, siin ma saan ka, võrkude veel tunnistab ristida natukene. 13 aastat elan, tulin sellest ajast peale ja no mis see kolmeteistaastane poiss seal aeru peal teeb, soiapaatike, kui on vaja kurssi meiegi kaks venda ja isal abis. No seda näha praegugi, et mees on kõva kämmal juba. Olen ära tursunud juba vees üsna midagi koha poole. Oma poole jah, aga ära me ei anna. Aga see ikka võrku Taripsis ikka vaata tal juba konksis, ta peab tulema. Ta peab tulema, kusagilt ei ole, pääs Vabolice oma poole. Kena tuli ja kevad läks. Ei olnud töömehel aega kuud vaadata, aga seeme sai mulda nii nagu pidi. Päevad läksid nüüd ikka pikemaks pikemaks, tuligi see kõige pikem päev ja kõige lähemale. Ja kohe peakski algama jaanitule süütamise talitus, sest niisugust pidulikku hetke ei ole ju mõeldav ilma tseremooniate läbi viia. Esimene tik läks igatahes mööda märgist täis, süüdanud veel. Nii. Läheb, läheb juba, haaras tuursellega, tõrvik põleb niivõrd hästi. Võtab natukene aega, läks. Noh, nii et pidulases täis, mine käes, Tarkasid alla ja, ja nii ka nii, vat kui tore, Te olete ka, ei hoiata, kõrisõlme nüüd lahti ja kallake suve äärde, Ahtu. Oot, stopp, stopp, stopp, stopp. Kaldage võrre, head jaanipäeva ja head heina tegemise õnne alguses täna lahti teha, eks siis lähen nüüd täie ära kuulanud, kui peremees ütleb, et eespool auruga nüüd lähedal terve auruga, jah, nii tervist jääle tõesele kannule tropp pumba mõjust. No näe, Fredsaoskatel Autroolemise veel heinaga riisuda. Vaatad, vaatad, pulgad vastu peavad oskama, kõikides elus on tehtud ka Odododot kinni, jääb kinni ja ratas maha, sellepärast sai ka need sinu viga ei kata ja kus me nüüd selle uue põhja maha paneme? Edasi, Asso, nojah, siis ei ole kaugelt elada, ma võtan siit need kaks tükki ja oppa. Kõik lõhnab nii mõnusalt. Isegi lepad lõhnavad, rääkimata heinast. Madinamehel on, eks kõigega kõrgem amet. Seega nüüd mõni töö, muudkui istute seal ja vajutage varbaga, võta, Vabenaadab jalgu poolaka ametil siin ja muidugi ja see nii uhke tore hobune ka, ega see niisama kergelt kuulamise oma tahtmist ka täisvahe oli Nobeli muuseumi aasi, nüüd ta läheb ellu jälle Lüdouukaga jah. No kas lähme õhtule siis vega siin enam ei anna vist midagi. Noh, oleneb mäele jõudnud perel hobusel küljed, higised ka, aga ma olen rohkem higine need peopesadest, Joosep päev tuleb vabadusi. Nojah. Sajutle tead, juhtivsirgega jootmine nii kerge ei olegi, nüüd ka ei ole jah, muidugi. Üürike ja hele öö oli kiire kaduma. Juba seadsid kalurid valmis angerja, sööda ja sumedatel augustiöödel põlesid jõgede kallastel vähi jahtijate virvatuled. Sellel ajal pidasid Ruhnu ja Kihnu kahe tillukese Eestimaalapikese rahvad oma pidupäeva. Kui ta tõetuju on, siis ka Lauljatest seal, mis asjaga, vana inimene laulab, minime noaga, hästi, läks vaat kus me olime, plaksutasime kõik, jah, oli küll. See oli ilus, tore laul, meni Vanaadi, ma pole ammu rohkem veel püüne peal käinud, neli korda olime püüne peal, esinesime, kui palju aastaid on? Praegu on? 64, baby, aitab. Ja papil on niisugune ele valge särk, oleks vana linane särk, siis ütleks küll peremehe pesnud seda hoolega. Puha nailon. Nailon Ruhnust, Ruhnu mehed nailonsärkidega võistluspäeval, eks ole, nailonvõrgud, millega merele lähvad ja kõik on nailon kapronid. Ennem vana vanad inimesed, ketrasin ise linasel lõngast pühisel lõngad ja püüdsid kala, aga kus nüüd siili ja Tracabraaniga nailonist kõik haavad ka välja, kala tublisti. Kaua teie olete siis olnud ka kaluri naine, kogu oma elu kogu oma elu, kui ma abiellusin, kogu aeg, kalur Me elasime Kaarel Kihnu saarelt, läksime Manija saarele, sealt anti kalurikohad, jäädi Manija saare ära, kalur kohtadeks ja hinna ehitasime maja ball ja pall ja nagu käe peo peale ja ilma, et oleks seal midagi nii palju kaigast ka ei olnud, viska koera, kõik pärasime mandrilt üle vee. Kas praegu ka ikka märkeid? Ikka. Trolbial traalpaadid. Ruhnus mina ja siis poegi Väimise katku lõburumid mitu korda parem kui varem. Osi on palju ehitatud, ei pane uus rahvamaja, uus kauplus siin kõiku töökoda ja külmetusmaja teda seal on teistele kohta. Vaata. Ei meie ei taha, meie ei lähe mitte kuskile, meie, mina tahan siin saare peal ära surra. Me ronisime koos Ruhnu tuletornivahiga üles majakasse ja minu jaoks olid need küllap selle suve kõige meeldejäävamad minutid. Oi, nüüd me oleme siis siin üleval rõdul. Vaat see on nüüd küll, vaadake, missugune pilt. Te ütlesite, et me tuleme õhtul õhtul, pime, ei näe midagi, aga praegu tuli just kuu mere kohale. Son noorkuu ja kuuvalgusriba, nüüd täitsa võidu teie majaka, tule aga, mis sinnasamasse suunda. Lihtsalt sõnu ei ole nii ilus pilt on see siin. Kus kaardi me praegu vaatame. Me vaatame praegu. Me oleme vest, täpselt vesti. Need on siis vesti, kursi all on Kolga majakas, palun vaadake siiani kliente. Vee tuli käes, Ado Nulkme, muidugi, ta ei ole mitte kõrgemal taevas kaugel, kaugel ja siin me käiksime praegu ümber terve majaka torni ära ja ümberringi on meri, meri, meri. Tilluke Ruhnu seal keset laiamerd ja tilluke Eestimaa maamunal, lõngakeral aga iga päev oma töid ja tegemisi usinalt askeldamas. Aasta ringi. Suvi on sügise kõrval helde tööaeg. Aga ka sügisel tehakse, mis vaja, kogutakse saagid. Kuigi kari läheb pimedas ja tuleb pimedas. Kuigi on pori ja vihm, on vihm ja pori. Veel päris tulisin kohe üles tehtud ja nii sügis on käes ja enam ei ole teha midagi eriti kedagi. Vaja. Ah, masinatel väiksed abilised ja jäljendamise emi head ja vanaisa juures. Noh, noorkarja rega, kuidas lapselaps, kuidas su nimi on? Toomas saamad, kaht laeva, kellel on kaks koera, kolm, kolm koera ja no mis siis ikka karjase ametit pidada, kui kolm koera, mis nende nimed on? Või ei tuti evelini. Tehniline praegu ei tea. Kas selline üks, kas ajavad hästi ka loomi taga, kui tarvis, antaks, kõiki ajavad, ajavad tüti ja ja muudkui võta, kas sa seda laulu tead, et karjapoiss on kuningas? Paljudel lehmi on, saad sa aru nüüd ka, kas kõik lehmad on kohal, järsku mõned ära jooksed? Kui suur kari on, tehke oma praegu püsivalt päris ilusti paigas. Ja ma joodan seal täna automaadi juures, käite jootmas ja need kõik on puha automatiseeritud aetud, karjane on veel ikka inimene ja vits käes ja. Õues ja ka kas pealegi vitsa andma muidu? Ei, muidu. Kuule ah, kus suits hakkab tulema? Tugev suits paneb silmad vett jooksma, salga silm jookseb vett natuke. Kui vana olite, kui esimest korda Karjala nina mälettena niuke tooma pikkune loominguline olin. Lehmad jälle lähevadki, peab aja, muidu lähevad maantee peale välja ja tuli praksub, ragiseb ja. Suitsu teeb palju, aga kus suitsu, seal sooja ja sügisõhtul põllul, mis sa rohkemgi mustad, kui saaks natukenegi sooja, sest taevas on pilvine, vihma tibutab ja tibutab. Niisugune on sügis. Mis siis nüüd välja tuleb, praegu suure mürina tahtnud laadivad vilja peale väljaveoks, aita fina kuivati olemas. Viljavarumise ruumi ei ole siin vilja äraveoks, siis on sellised väljavedu. Siin on juba natukene vaiksem ja tere jõudu, peremehed. Kas mitu korda te olete nüüd viimase kuu aja jooksul saanud ka kodus käia? Olete kogu aeg siin ööd ja päevad need kogurassinud. Kui põllud tuleb viliskletega ära kuivatada ega senior aegadega oodata. Kas te olete naisemees, perekond, ka kodu, kõik olemas siis on kodus tüli lahti külve, naine saab asjast aru. Mis teie olete mehaaniku moodi mees? Jah, lihtsalt kuivatan vilja ja kõiki töölisi ette tuleb ja läheb ehk kõiki, parandan ära ka jahiehitustöömees pidite Kaavel Ra, teen küll. Kas olete lapsest saadik siitkandi, mees? Jah, sündinud-kasvanud kogu aeg siin ega siis ei, ei himust enam kuskile minna ei ole mõtet küll, et läheks linna puhtama või peenevad. Mõtet küll ei ole, aga tegelikult on niigessonikoniga maal kasvanud, sündinud, see on surmani, kirjutab oma kodukoha peal. Töö on küllalt. Nende meeste ohuks peaks veel seda, ütleme kõigepealt kuivatan nende meeste endi poolt tehtud ilma igasuguse projektita projektile kellelegi kopikatki maksnud mõni projekt, mis küllalt palju tuhandeid maksud on siiski kahjuks veel viletsamini välja tulnud. Tahaks sünteerist veel küsida, kes need tublid mehed on? Need on siin kuivatus kaks meest teie arvates, Arnold, kes põhilist töötab põllutöölisena ehitustöölisena. Ja teine uus müüdord, kes ülejäänud ajal on traktorist. Tuli, ongi all praegu ka kogu aeg jah. Siin ääres on teil vähemalt hea soe ja siin ei ole külma karta. Muidugi mis viimane kuivatamine võiksin olla, õllelinnased peaks ära kuivanud? Noh, seda me ei ole veel valmistanud veidi. Käest ammu valmis jääre jää õlle jooma on ikka mehed küll kuhjaga ära teeninud need mehed ja teised ka kuhjaga seda ikka teha saab, kui kõik lõppenud. Aeg on kiire kuluma kuluvad aastad, mis siis veel minutitest rääkida, mis raadiume käes. Ja ega ma jõuagi kõigist üksikult. Aga saab nendestki meie maarahvast pildi nendest, kes täna hangede taga nääriõlut kääritavad. Nii nagu need vahvad Tiit, kes kevadel seal vinnis oma eitede käest jalga lasksid, et poe juures pool päevakest peesitada ja õlletegemise asju arutada. Ja ma panin juba tuppa see kaks pulka pärmi ja kohe pulgast pärm, mis on minu meelest liiga palju kusse, keerab lõhki, järsku vungi sisse saab? Ei vaata, 50 kilone, mis on vaimse liidrina selles ja ise puurisin ära augu ja kraan siis tulemas, mühiseb, müriseb ja mahu juga ainult jajaa alati ja selle plekke peale tühja läheb vähe. Noh, ütleme kaks puhankad leiba, eks ole, ja kaks pulka pärmed, kaks kilu, suhkrut peab olema ja siis pole muud kui klaasid kokku ja terviseks. No olgu pealegi töö vahel raske elu ja töö pärast Einuriseta see on mulle rahva seas liikudes ikka selgemaks saanud. On selgeks saanud, et väikesel tillukesel Eestimaal elab palju töökaid inimesi. Ja suhtelootustega minnakse kevadel külvama. Nähakse põrguvaeva ja muret meie kivistil ja liigniisketel põldudel, et üldse saaki saada. Ja kui sügisel salved on kuidagi täis, algab uuel kevadel kõik jälle otsast peale. Ja kui kord elul on aastaringid täis ja siis tagasi vaadatakse, selgub, et see kõik on olnud üksainus rähklemine kõigi igapäevase maa leiva pärast. Ometi ei kahetse seda keegi. Ja uuel kevadel minnakse jälle. Ja suhtumises leivasse töösse peegeldub suhtumine kõigesse.