Tänane keskprogramm kannab pealkirja 40000 joonist. Marje Lenk ajab juttu Tallinnfilmi režissööri Rein raamatuga, kelle eestvõttel 10 aastat tagasi pandi alus Eesti joonist filmile. Kas tõesti 40000 joonist läheb vaja ühe osalise filmi tegemiseks? See arv ei ole täpselt määratletav, aga kui kui arvestada seda, et et kõigepealt on filmi sünniks vaja joonistada kunstnikel terve filmi ekspligatsioon tähendab, et seina peale kõik joonised siis valmistatud ette juba terved stseenid multiplikaatorite jaoks. Peale selle töötavad mõtleblikaatorid, elustavad stseenid, see kõik toimub paberil senini. Kui arvestada juurde siia terve rida parandusi, et me saaksime kätte nõutud ja, ja täpse aja rütmi täpse väljenduse, mida režissöör soovib. Ja alles siis töö läheb edasi juba. Selle loid lehtedele. Ja kui neid kõiki kokku arvestada tähendab samuti foone siis arvatavasti see arv ulatub 40000-ni, võib-olla ka rohkem ja võib-olla ka natuke vähem, sõltub filmilaadist. Sellepärast et mitte kõik tööd ei tehta sama tehnoloogia alusel. Sest meie filmid senine on küllaltki eksperimentaalsed oma iseloomult ja, ja iga filmirežissöör leiab oma lahenduse. Joonisfilmikriitik Jaak kolepon kirjutanud režissöör Rein raamatul paistab kunstnike suhtes olevat hea käsi, ta on osanud oma filmide juurde tuua eesti joonistajate koorekihi. Kes on siis need kunstnikud, kellega te 10 aasta jooksul olete koos töötanud? Ma. Ei taha kunstnikke liigitada niimoodi, et kuuluvat koorekihti ja teised mitte. Aga ma olen valinud oma filmidele kunstnikud selle printsiibi alusel. Kuna ma Eesti kunsti ja kunstnike küllaltki hästi tunnen siis tähendab see dramaturgiliselt materjal, mis mulle valmib. Siis ma näen juba ära kirjutamise käigus, milline kunstnik võiks seda lahendada kõige ilmekamalt kõige kõige väljendusrikkamalt ja muidugi eeldusel, et see kunstnik oleks kollegiaalne mingil määral noh, seltsi siiski, sest kunstnikunatuur on siiski selline, ta loob üksinda oma ateljeevaikuses ja tulla järsku kollektiivi, kus võitjad, eriarvamused põrkuvad kokku ja, ja see küllaltki hirmuäratav tööma, mis see oli, kunstnikul on tarvis teha, see tihtipeale nagu heidutab. Nii et see vastastikune kokkulepe on küllaltki delikaatne ja ja see peab olema ühtlasi ka täis usaldus ja teadmine, et meie kunsti ei saa sündida lõputult pika aja jooksul, vaid see peab tehtud saama mingisuguse kindla ajaühiku jooksul, sellepärast meil on oma plaan ja siin ei tohi vastastikku nagu kokkuleppeid murda. Ja see eeldab seda, et need kunstnikud peavad olema ka, aga töövõimekad inimesed tähendab neid, kunstniku isikuomadusi tuleb samuti arvestada mitte ainult loojanatuuri või laadi. Millises kunstnik loovad ja muidugi seda loovpotentsiaali tähendab, mis on eelduseks, et see idee saab kutseliselt heatasemelise lahendus. Ma olen töötanud Aili vindiga ja peab ütlema, et ta on noh, erakordselt musikaalne kunstnik, väga tundlikud, siis tema töömaht filmi juures lend oli aukartust äratav ja nende foonide emotsionaalne gravitatsioon valmis hästi ja nii nii leidlikult, et et need hakkasid filmis rohkem rääkima, kui ma olin algselt lootnud. Sest ma tegin koostööd Leonard Lapiniga. Siin see töö kulges natuke teist rada pidi, nimelt tema andis oma oma nägemise selle filmi kujutusliku laadi kohta ja, ja siis teine kunstnik-lavastaja, Rein Raidma viis selle ellu phony kunstnikuks oli. Et see siis sündis nende ühistööna ja ma selle koostööga olen yldiselt täiesti rahul, sellepärast see andis nagu täiesti uudse nägemise. Uudse elutunnetuse olen teinud kaks filmi Rein tammikuga, mõtlen niimoodi, et ma olen selle koostööga väga rahul. Need filmid on kütja antennid jääs. Rein Tammik on lahtise peaga kunstnik. Muide, kaaskunstnikuks oli nende filmide juures Rein Raidme kes on tihtipeale võtnud endale just nimelt selle filmide teostaja rolli. Seda ei saaks viia sugugi allapoole sellepärast, et võib sündida geniaalseid ideid, aga kui neid ei saa teostada, siis nende väärtus on praktiliselt null. Ja sellise toreda koostööna Rein Tammik olid hoidma ja minu vahel on sündinud minu jaoks küllaltki huvitavat katsetust. Töö. Nende filmide juures oli sellepärast huvitav. Võibolla esimese kunstnikuna joonisfilmi juures töötas aktiivselt tekkiva stereotüübi vastu, et hakata lahendama kütti teemat, on, me töötasime läbi tohutu hulga materjali, tähendab arhiivimaterjali vaaladest, ala eluviisidest, vaala küttimisest, laevatüüpidest ookeani tähendab lainet, iseloomust ja nii edasi ja nii edasi, kuni siis Harpoolideni ja Unitrossideni ja ja tähendab kõigi detailideni välja. Läbitöötamise tulemusena kogunes nii hulk materjal, et oli tarvis teha sellest üldistus ja täpsustus. Leida sele kütib prototüüp. Mingil määral pidasime siin silmas Mikk Mikiveri fotografeerige ja tulemuseks oli kujunduslikult väga värske ja uudne lahendus. Ma mõtlen meie senise taustal ja ühtlasi ka üleliidulise taseme taustal maailma mitmetele festivalidele sai see film küllaltki elava ja hea vastuvõtu osaliseks. Oma viimase filmi Suur Tõll mis on juba ekraanile jõudnud ja hea tunnustuse osaliseks saanud. Tehite koos kunstnik Jüri Järv Kui filmi tootmisaeg kätte jõudis, siis ta oli seotud mitmete lepinguliste töödega niimoodi, et tema ei, ei saanud otseselt seda filmi hakata tegema ja mul tekkis selline mõte, et ma võtan noored välja kujunemata. Kunstnikud ei hakanud nendega tööle, mul oli tunne, et nad võivad genereerida uusi huvitavaid ideid ja huvitav on see, et töö tulemusena siiski hakkas tekkima sugune tuntud stereotüüp. Tähendab uut maailma, kuidas legendi maailma otseselt ei sündinud ja siis me läksime Jüri Arraku ateljees koos kõigi nende joonistega neid jooniseid ja oli tohutult palju. Kui arrak vaatas jooniseid, siis ilmselt Kuskil juugendid, seal oli tunda noorte meeste endi lähenemist veel, nad olid kõik veel segasüsteemis ateljees leppis Arraku siiski kokku. Arrak annab selle kujunduse. Ja seda momenti ma olin väga oodanud ja niimoodi kahe nädalaga praktiliselt sündis, terve sai mütoloogiline maailm. Ja see on fantastiline näide, et kui, kui on nagu vastav idee mis sobib selle kunstniku mõttemaailmaga kujutuslikulaadiga, et see võib anda järsult väga häid resultaate, olen teinud koostööd ka karikad turistidega, nad, ma olen teinud kaks filmi, Priit Pärnaga. Ja, ja siis ka Kaarel Kurismaa ka nemad on mõlemad võrdselt olnud filmidel kunstnik-lavastajaks sihukesed, nagu on andnud graafilise lahendusega Kaarel Kurismaa, jälle. Värvilahenduse filmid on kilplased ja röövlid. Kellest joonisfilmi edu või ebaedu eelkõige? Sõltub ebaedu põhjuseks võivad olla mitmed põhjused eelkõige võtta võib-olla dramaturgi line materjal. Filmi puhul võib lihtsalt käiku minna sellise toore materjaliga, mis ei ole režissööri poolt läbi tunnetatud. Ja, ja siin võib-olla hiilgav kujundite süsteem, kujutuslik laad, hiilgav kunstniku töö. Kuid siis me näeme töö käigus uut stsenaariumi, luud dramaturgiat ei loo ja, ja siis on see film paraku lihtsalt juba määratud läbikukkumisele. Teiseks on võimalik selline lahendus, et režissööril on veel vähe kogemusi, on hea stsenaarium. Aga ta ei oska veel selle stsenaariumiga midagi peale hakata, ei oska lahendada, MISA seeneda, ei oska veel grupeerida, episoode ei oska rütmiliselt tervet filmi üles ehitada, ei oska valida endale õigeid kolleege, kellega tööd teha. Heliloojat kui ka kunstniku näiteks ütleme, võib juhuseid olla, kus helilooja võib anda ainult phony taustaga, ta ei tunneta dramaturgiat. Ja, ja sel juhul on, on see režissööritöö. Viib filmi ebaõnnestumisele sellepärast et ainult kunstniku töö mitte ühte filmi välja ei vea. Ma arvan niimoodi, et meie noored režissöörid ei ole saanud professionaalselt väljaõpet, nad on huvitavad karikad, turistid või huvitavat maali. Huvitavat kunstnikud, aga, aga režissööritöö on midagi muud, see on uus elu. Seda ei saa otseselt defineerida milles või mis tähendab olla, aga ta on kõikjal, tähendab, ta võtab igast protsessist osa vahetult osa ilma temata ei, praktiliselt ei sünnifilmi juures mitte midagi ja nüüd on Moskvas loodud sellised kursused, et kahe aastaga õpetatakse välja ka multipligatsiooni filmide rezis. Minu arust meie järelkasvu jaoks on lisada vajalik sinna saata noori andekaid mehi. Seal omandaks meie kunstnikud, kes on osalenud filmil kunstnikuna, nendest on ajapikku kasvanud välja režissööri, neil mingisugune elementaarne aim selles suhtes on olnud. Samuti oleme püüdnud neid kontaktis hoida uuemate ilmingutega, mis maailmas toimub ja nii edasi see see nagu märkamatult on toiminud, nii et nendel on ühel hetkel selline soov, et saaksid ise oma esimese lavastuse. Kas joonisfilmi režissöör peab olema ilmtingimata kunstnik? Mul on tunne, et kui joonisfilmi režissöör ei ole kunstnik, siis vähemalt ta peab kunstiküsimusi tervesse kujundite maailma täielikult tundma. Mis tõi teid joonisfilmi ja millist teed pidi joonisfilmi tuli? See mõte küpses siis, kui ma veel kujundasin mängufilme. Nimelt 60.-te aastate lõpus tekkisid joonisfilmis väga tugevad nihked. Nimelt selleks ajaks oli juba moodustunud Zagrebi koolkond. Siis Prantsusmaal, Kanadas, Inglismaal tehti terve rida täiesti uudse lähenemisnurga, allfilm tähendab nüüd filmid oma mõtet sekkusid juba Need teravalt elu nähtustes, need äratasid huvi. Samuti Ameerikas. Oli terve rida autoreid, kes töötasid täiesti uudselt ja õnneks sel ajal tekkis meil küllaltki elav informatsioonivahetus, nii et siia saabusid Prantsusmammutid lükaatorid. Siia saabusid Zagrebi filmid ja need andsid täiesti uue tõuke. Õudselt mõelda ja samas oli meil kujutavas kunstis kinud ka väga tugev nihe kujutava kunsti oli kummal täiesti uus põlvkond, kes maailma nägi täpselt samuti Huutselt. Mingit rolli tekkis suurem üldistus, nii mõtteline üldist suuska, figuuride üldistus, graafikas tekkinud terve rida uusi inimesi, uus nägemine. Ja, ja vot kõik need need asjad nagu mõttele, et Eestis võiks tekkida joonisfilm samuti ja nii, nii siis saigi see joonisfilmiideede jaoks muidugi kõik kõik, mis sellele eelnes, iseenda koolitamine, grupi väljavalimine, taotlused, selline luba antakse. Ja ma ütleksin niimoodi, et see joonisfilm selles suhtes sündis õnnetähe all. Kuidagi huvi oli nagu kõigil väga suur ja põnev selle uudse ürituse vastu ja minu esimesed kolleegid joonisfilmis, need olid ikkagi noh, pealaest jalatallani laedodik optimismiga ja tänu sellele optimismi saigi võib-olla see idee teoks esimeselt kursuselt läbi laululava all, kuhu siis koondus 14 inimest, noh, need olid siin Moskva multiplikaator hüvando Võõdo ja mina pesin siidrit tehnoloogilist protsessi Moskvas sõdurit rukkikäe all, siis ma ütlen niimoodi, et tema on siiamaale minu filmide loomisega alati tihedalt seotud olnud metaan olnud head. Te olete loonud 11 joonis, sõlmi. Kellele olete te rohkem andnud kas täiskasvanutele või lastele. Ma olen loonud oma filmid põhiliselt täiskasvanutele. Sellepärast et need mõtted ja ideed, mis mul on, olen realiseerinud sellises laadis, et eelkõige mõeldud ikkagi täiskasvanutel, milline tööperiood on režissööri jaoks kõige raskem? Kui stsenaarium on valmis, siis ma ütleksin niimoodi. Kinnitamis järgus on. Tähendab, see stsenaarium ei ole veel lõplik, seal ainult lihtsalt suurte masside paikapanek, meil on mitu etappi, eks ole, on filmistsenaariumi kirjutamise aeg, siis on, on rezisstsenaariumi kirjutamise aeg ja siis on terve filmi ettevalmistusperiood, et kõik kestavad mitu kuudeks. Filmi stsenaarium on üks kuni kaks kuud, resi on üks kuu. Ettevalmistus on kaks kuni kolm kuud. Ja tegelikult ette valitsusperioodi lõpuks. Saab olema, ühest küljest võib öelda, et filmistsenaariumi kirjutamine, resi stsenaariumi kirjutamine on üks kõige vastutusrikkamaid aega, siis sellepärast sel ajal luuakse sellele karkassile liha uskulatuur ja juba välisilme therg, arhitektuur, kus kohal tarvis teravaid rütme visuaalselt ära vaid kus koha peal on tarvis hingetõmbeaega ja nii edasi ja nii edasi. Tähendab muidugi ütleme, et üheosalisi filmil on alati selline kartus, et et see võib mingil määraskimaatiline tulla, sellepärast et seitsme, kaheksa minutiga tervet lugu kompaktselt ja mitmekülgselt ei saa lahendada seal ikkagi mingit skeemi element jääb, siis ütleme, see maksimaalne niisugune potentsiaali kasvatamine, see on kõige huvitavam, kõige raskem periood. Te olete väga palju maailmas ringi sõitnud. Millisest riigist kõige rohkem joonisfilmi tegemise kogemuse olete kaasa toonud? No seda ei julgegi nii väga resoluutselt öelda, aga ütleks niimoodi, et ma olen olnud põhimõtteliselt ainult multifikatsiooni filmifestivalil ja olen olnud sellistele festivalil, kus demonstreeritakse dokumentaalfilm, lühifilme, Jaagultifikatsiooni film, need festivalid on väga õpetlikud selles mõttes, et näiteks kui Zagrebi festivalil on au sees sellised karikatuur laadi filmid ühiskondlikult väga terava süžeega ja lakoonilised, peaaegu lihtsalt halge fooni filmid, vastupidi Krakowi festivalil seal hinnatakse puhtalt sellist esteetilist laadi, öeldav, vaimukalt öelda huvitavalt, aga et ilmtingimata karikatuuris vaid seal võivad olla absoluutselt mingisugust, täiesti uudset teistmoodi lahendused. Ja kui vaadata kõrvuti dokumentaalfilme ja modifikatsiooni filme uskuge mind, et nendest hulgast dokumentaalfilmidesse tohutult palju huvitavaid ideid. Tihtipeale on niimoodi suurel festivale on noh, keskpärased filme väga palju ja mõned pärlid. Ja kui vaadata näiteks ütleme parimat multipublikatsiooni filmi paremat dokumentaalfilmi sellistel festivalil nägu, Krakowi festival NAGU Ober-Hausi festival, siis tihtipeale ma tõstan oskuslikult modereeri dokumentaalfilmi kõrgemal see oskus leiuslikult mõelda, luua mudel, seda võib vaadata nagu modifikatsiooni filme, aga tegelikult on dokumentaal sellise üldistusastmega, sellise mõtte kokkusurutuse. Ma olen näinud Estonia festivalil Portugalis, Kanada ja Poola filmide paremikku, seal on selline tava, et näidatakse konkurs filmi, ühtlasi tehakse suured retrospektiivis eri maade modifikatsioonid eri autorite publikatsioonist ja peaks ütlema, need programmid on eriti õpetlikud tõesti suurte meistrite tööd ja näed, millise nõudlikkusega ja võimega tehakse neid filme. Ja siis võib öelda niimoodi, et müts maha, et, et see on tõesti väga suur ja tõsine kunst. Mina arvan, et meie püüd peakski olema selle poole et haarata publikut ja teha tõesti kõrget kunsti, mille kallal te praegu tõstate? Alustasin eile ühte uut ja keerulist rasket filmi. See on film piiraldist, õigemini piiraldi krabüüridest. Selle aluseks haavad neli krabüüri, kabareekaardimängijad, põrgu ja jutlustaja. Need teosed on loodud 30.-te aastate algusel. Lõhe. Kragöörid Heraldi loomingus täika lüüra segades nende struktuure segades ja ma selle filmi ideest ei taksel rääkida, see on vara, kuigi see mul on kindlalt on paigas ja mul on kolm noort kunstnikku, kes siis seda kunstniku tööd teostama on mõeldud juba heliloojale osa heli tarvis, ennem ära reaalaksid Lepo Sumera koost teha. Ma ei tea, minu jaoks on see põrgulik töö. Aga ma olen valmistanud poolteist aastat selleks tööks ja kui ma käisin kevadel Pariisis ja hakkasin tunnetama neid tagamaid, mille alusel Wiiralt graviirid lõi siis ma ütleksin niimoodi, et kui ma lõin selles stsenaariumis skeemi siiski mul on vajaka väga palju sellist elulist materjali tähendab, et seda ära täpselt väga-väga eluliselt mõtestada. Ja ma ei tea, kuidas, kuidas seda küsimust lahendada. Aga mul on tunne, et mul on tarvis veel veel ja veel süveneda sellesse, et see, see oleks tõesti tõeliselt haarav ja eluline ja täpne ja ja meile vajalik. Kui palju teil nüüd aega on jäänud tegeleda otseselt? Kunstiga ütleks niimoodi, et iga vaba hetk, Esculon, ma tahan seda seda teha. Kuivõrd salati õnnestub, eks ole, ja ja kuivõrd ma neid töid alati eksponeerin seal, see on iseasi. Aga aga ma ei tea, tähendab, see on minu Ta sisemus ja oma tunnete maailm, mida alati ei saa ju filmilinal ainuisikuliselt luua seal koostöö mitmete kunstnikega lõuendi taga või paberitega kos pastellidega. Siis ma olen üksinda ja, ja need mõtted ja tunded, eks ole, mis mul on? Ei, ma saan olla kõige paremini eestralt siis ja sellisel moel ilmutada, selles ma ei tahaks kunagi loobuda, sest see on ikkagi õpitud ja jää kuidagi kõige südamelähedasem. Kui multifilm on minu enda loodud saama, noh kahtlemata annan kõik oma jõuga sellele aga aga siiski noh, see, mis on sügaval hinges aastakümneid, siis see on kõige tähtsam. Te kuulsite keskeprogrammi 40000 joonist. Joonisfilmi režissööri Rein raamatuga ajas juttu Marje Lenk.