Jah, teil on seljak, sinine, valgete lilledega kleit. Seda kannab ta alati, pühapäevasel külastuse ajal. Hoian silmi kõvasti kinni. Haiglatoa laemaastik on mul peas lai, diagonaalselt jooksev pragu lõikub peenem, aga akna juures tema äärde lõimitsevad kollakaspruunid, veeplekkide kobarad. Carli pole jälle tulnud. Me oleme teineteisele võõramaks muutunud, sest ajast, kui jeedel karta oma pehmesse, kuid tugevasse haardesse võttis, et teda mitte enam lahti lasta. Tunne nendel edel kaardi etteheitvalt pilku. Kohe ütleb ta, jumal teab mitmendat korda. Ma ei mõista, kuidas võisid seda meile teha. Inimesed mõtlevad, et sa oled nõdrameelseks muutunud ise vana ja noormees niimoodi oma raha tuulde loopida. Ta ei mõista mind, kuna ta ei tea, mida tähendab üksindus. Aga mina tean seda. Ma olin üksi. Jooksin mööda korterit ringi, panin tühja teekannu lauale, riputasin mantlikapi ja võtsin jälle välja. Nihutasin lillepotte aknalaual siia-sinna. Viskasin kollased pringid, kartulid prüginõusse ja lükkasin määrdunud, pruunid, kuuled keedupotti. Minu käed liikusid masinglikult. Minu mõtted olid kusagil mujal. Pikkamööda kaotasin huvi, kõige vastutoas valitses segadus, köök oli eemaletõukav. Ei tahtnud ka süüa. Päevade kaupa polnud ma enam oma häält kuulnud. Hääl oli nagu võõras pill, mille heli mind kohutas. Hommikuti polnud mul jõudu üles tõusta. Jäin voodisse lamama, mõtlesin, et ma ei pea ju end pesema ja kammima. Minu hoovipoolne korter oli pärast sõda töökojast ümber ehitatud. Ükski müügiagent ei sattunud minu ukse taha. Õues ringi tormavad, elas tegis, Hay kostnud siia eriti. Kes võis märgata, et mu kardinad olid hallid. Lilled aknal kortunud. Kallilt tuli kaart. Pärast pulmi olid nad edel kaardiga neljaks nädalaks ära sõitnud. Paari päeva pärast pidid nad tagasi jõudma. Ärkasin oma ükskõiksusest ja koristasin veidi korterit. Äkitselt oli mul tunne, et pean puurist põgenema. Mind haaras kohutav rahutus. Sihitult hulkusin ma suurtes poodides ja kaubamajades ikka seal, kus oli palju inimesi. Mida suurem tunglemine, seda paremini ma end tundsin. Mind valdas tõeline iha rahvakogunemiste järele. Metroos silmasin ühel päeval vanemat naist kastekannuga. Ta alustas minuga sõbralikku vestlust. Kui ta minuga ühes samas peatuses väljus, järgnesin talle märkamatult. Roheline saar keset kõrgeid halja maju. Päiksekiired võimsates puude kroonides ja õiterohkus rangete mälestuskivide ümber. See oli kalmistu. Naine suundus tihedalt üksteise kõrval asetsevate urni haudade poole, et kasta seal õrna värvilisi lillepõõsaid. Inimeste asemel silmitsesid nüüd haudu. Kivistest kirjedest arenesid mu mõtteis luu Surnute Elulood. Korrega kadestasin seda naist ja tema toiminguid, mida ta siin tegi kohas, mis mulle meeldis. Paar päeva hiljem ostsin endalegi kastekannu selli leeki Voranz siis otsisin välja ühe metsistunud haua surnuaia, vanemas osas. Kadunu 60 kaheaastaselt surnud Reinhold Köönik lamas siin juba kaheksa aastat. Vanuse poolest sobista mulle. Tahtsin tema haua eest hoolitseda. Peagi särasid lilled sellel mulle juba kaugelt vastu. Väikesel pingil läheduses jalgu puhates mõtlesin oma surnule. Mis mees sa olid? Kas selline nagu Schults? Minu esimene. Ma tõmbusin tahtmatult küüru ja tegin end hästi väikeseks sest Zolts ilmus mu vaimusilma ette tohutult suurena, nii nagu kunagi ammu. Algul olime ta tugevust imetlenud, siis aga hakkas see mind rusuma. Tema rangust tekitas minus hirmu. Ma kartsin, et teen kõike valesti. Tema karjumine ja viha ajas mu toast välja. Otsisin endale kaks kolm varjupaika. Liiga noorelt olin Maasoltsiga abiellunud. Märkasin, et tal on teisi naisi. Nende lõhn oli tema riiete küljes. Kord leidsin ta ühega meie voodist. Minu mannetu katsest stseeni korraldada ajas teda naerma. Ta naeris mu lihtsalt välja. Ma olin omadega läbi. Milleks ta veel mind vajas? Me olime kaks ärahirmutatud, kaks külmetajat, kes teineteise juures tuge otsisid. Temalt sain ma Karli poja. Aga enne veel, kui laps sündis, lasi isa vastutuse eest jalga. Ühel hommikul oli söögilaual hüvastijätukiri perekonna eest hoolitsemine tundustele liiga ränga koormuna. Mitu kuud hiljem sain kaardi Austraaliast. Nii kaugele olid siis ajanud tema otsingud millegi püsiva järele. Mõtlesin peale ilma vihata. Lõppude lõpuks oli Karli ainus väärtuslik kingitus, mille masele silmas olen saanud. Mul õnnestus saada tööd ametis, mida olin õppinud karusnaha õmblejana. Kodutööpäevast päeva istusime akna all toolil, selg valutas ja sõrmed olid ära torgitud. Aga Karli mängis mu jalgade juures. Ta surus pehmeid karusnahajääke vastu väikest nägu. Oli kord kuuer, kord karu, kord lammas. Sellest vaiksest õnnest piisas mulle kauaks. Kuid teisalt polnud see hea, et kõik, mida ma tegin, oli seatud pojaga. Liialt kiindus mu süda temasse, kui meie ellu murdis sisseedel kard muutus minu jaoks kõik. Ta ei andnud mulle aega sellega harjuda. Hullem veel. Tal oli kavas minu ja Karli sidemed täielikult lõhkuda. Kui ta mulle vastu vaidles, nagu tal enamasti talaks oli. Vaataste väljakutsuvalt Karli poole on ju nii, nagu mina ütlen. Karli ei teadnud enam, kumma poole ta hoidma peab. Armastasin teda liiga palju selleks, et näha tema sisemist lõhestatust. Kinnitasin teile lõpuks, et ta peab andma õiguse oma naisele. Ta tõmbus endasse vältist konflikte nii, nagu oskas. Võib-olla hakkas tagamaailma asju nägema läbi oma naise silmade. Tundmatu surnu oma hauas aitas mul edasi elada, sidemeid, leida naine metroost. Minu surnuaia tutvus kutsus mu endale külla. Läksin isemoodi. Tõsi, aga kuna ma polnud ammu kellelgi külas käinud ja kohtasin seal Belfasti. Algul pahandasin veidi, sest ma polnud oodanud, et tuleb teisigi külalisi. Siis aga tundsin end mõnusalt sohval sõbraliku naise juures, kes minu jama venna eest perenaiselikult hoolitses. Sõin ära suure hulga kooke, jäin mitu tassi kohvi, mis mu maole õieti küll hea polnud. Aga tol päeval ei tahtnud millestki loobuda. Bernhardt oli väga rõõmsameelne, minu rabe harjumalt naer oli mulle täiesti võõras. Kui ta mind pärast koju saatis, rusus mind, seetmed tummalt teineteise kõrval astusime. Otsisin kramplikult sõnu, et midagi öelda. Kaalusin mõttes üht ja teist lauset ega julgenud ühtegi kuuldavale tuua. Maja ukse ees andis ta mulle kätt. Mina ühendeid Leenaks. Hea küll, ütlesin ma ja mõtlesin, uus nimi. Uus elu. Tõepoolest, minu elus toimus muudatus. Palavikuliselt korrastasin kõigepealt korteri, seejärel oma riided. Kahe päeva pärast tuli Bernhardt, et kutsuda mind kohvikusse. Ta oli mulle rääkinud, et kohtab seal korrapäraselt oma sõpru. Kõheldes arvasin, et ma ei või ometi. Ta ei lasknud mul lauset lõpetada. Mis see olgu, te olete nii üksi ja nagu kõnekäänd ütleb, pole hea, kui inimene on üksi. Tal oli muidugi õigus. Sel õhtul jäime sinasõprust, kui ta mulle rääkis, et tahab mõneks ajaks Berliini jääda. Rõõmustesse mind. Inimesed väikeses kohvikus käitusid nii, nagu oleksid nad mind juba ammu tundnud. Mina seevastu olin jäiki reserveeritud. Mul oli selline tunne, nagu käiksid nemad mõnusatest sussides. Minaga komberdaksin karkudega. Kuid ma läksin sinna meelelgi mitu korda nädalas. Õppisin kaarte mängima. Samasuguse kirega, nagu ma kunagi olin lahendanud ristsõnu. Sukeldusin nüüd khatimängu kunsti, õppisin uusi sõnu ja mõisteid. Mulle meeldisid kaardid. Igal mastil oli oma iseloom. Festivali range, poti, tark, ruutu, lustlik ja äärtu sentimentaalne. Kui ma mängisin, oli mul oma salajane suhe kuningatega. Soldatid naeratasid mulle ja emandad kõik neli daami, need olin maise koort tõsine, risti emand, kord lahke potti või sõbralik ruutu emand. Põhiliselt aga armunud äärtu daam. Ja ma tundsin jälle, et mul on süda. Kui ta oligi vahel rahu ja tegi mulle muret, oli see märk sellest, et ma elasin. Üle pika aja julgesin peeglissegi pilku heita. Mul oli olnud hirm näha end vana halli ja eemale tõukama. Vahetasin oma nägu ja see polnudki tragöödia. Sõlmina. Nii nägin ma välja king. Nii. Ja mitte teisiti, tahtsingi ma välja näha. Korraldasin kodus väikese peo. Selleks sisseoste tehes võtsin esimesi ettejuhtuvaid asju, sest mul polnud sääraste pidudega mingeid kogemusi. Silmapilguga tuli mulle mõte, et kutsun ka Karlieedel kardi. Võib-olla poleks siis pidanud nii sobimatuks seda. Käisin endast noorema mehega kõrtsis, mängisin kaarte. Või siis maja tänavapoolsed elanikud, kes paistsid mind imelikult silmitsevalt, kui me trepikojas kokku juhtusime. Milleks Nad ei tundnud ja muidu minu pärast muret üksiku naise pärast, kes otsis lohutust võõral haual. Tol õhtul jõime veini, naersime, tantsisime ja laulsime. Liikusin nagu mingis võluuimas. Sõbrad kinnitasid, et kõik läks suurepäraselt korda. Kui nad minema hakkasid, jäi Bernhardt nagu enesestmõistetavalt maha. Mul oli suur hirm selle ees, mis vältimatult tulema pidi. Aga ma tundsin selle järele igatsust. Minu tunded istusid minus sügaval peidus, kuidas suudan neid välja tuua. Algul oli nii ehmatanud igast puudutusest. Võttis tükk aega, kuni harjusin sellega, et Bernhard pani mulle käe ümber piha. Paitas mind, hoidis mu kätt. Rohkem läks aega, enne kui olin suuteline nendele õrnustele vastama. Mu süda peksmas kurgus ja magu tõmbus krampi. Kui ma teda esimest korda kallistasin ja suudlesin. Aga nüüd see silmapilgul olin ma uimane, võimetu end liigutama otsekui halvatud. Viimse jõuga püüdsin leida meie vahel ettekäänet. Ma olen liiga vana minu keha. Kuidas mu keha küll välja näeb? Alasti? Belhati vaikne, sisendav hääl mu kõrva juures. Kuule, ma armastan sind. Seepärast pole see liiga vana ja oled minu jaoks piisavalt ilus. Armastan sind, sest sa oled hea ja purunematu. Ja ma ei oska seda teisiti väljendada. Sa oled purunematu inimene. Paljudel pole siit või sealt enam midagi korras elab ainult osa nendest, ülejäänu on surnud. Aga sina oled lihtsalt. Need sõnad hajutasid kõik kõhklused tema olemasolu minu kõrval voodis erutas mind. Ma olin endasse süvenenud ja endast väljas ja tundsin, et võin aja peatada. Sest paari südamed ukse jooksul seisis paigal. Pärast seda magus naer segatud pisarate soolaga. Korraga purskus kõik minust välja sõnad laused, uhked, nuuksed üles-alla. Minu elujõgi. Rääkisin ja Pedvad kuulas vaikselt sellest tulnud midagi, et ta võib-olla ei mõistnud kõike viimseni. Eks elu oli tedagi räsinud. Kuten oli kerge jalgelt hüpata üle varjudest ja seista taas päikesepaistes. Seepärast ma soojendasin klient tema läheduses. Kummist tuli mõttele minna reisima. Arvatavasti mina. Bernhard küsis minult kogu aeg, mida mina tahan. See oli nii harjumatu. Ma olin alati teinud seda, mida tahtsid, mehed ja üleüldse teised. Ükskõik sellest ajast, kui ma Penhaadiga tuttavaks sain võtsin hoiukassast rohkem raha kui muidu. Tema muretses reisi prospektid pidema, särasilmi lehitsesin. Olin oma elus ainult korra Berliinist välja saanud sõja ajal, kui mind pommitamiste pärast koos Kaarliga evakueeriti. Seekord pidi siht olema kaugemal palju kaugemal kui tookord. Itaalia tundus mulle olevat piisavalt kaugel. Imesin endasse kogu päikese, millest ma elu jooksul olin ilma jäänud. Istusin öösiti rannas, kui see oli tyhi ja ma sain kuulata merekohinat. Ostsin pudi-padi poodidest igasugust kraami mis mulle lihtsalt meeldis, millega polnud midagi peale hakata. Isegi Penhat, kes muidu oli küllalt kergemeelne, pidas vajalikuks mind kainusele manitseda. Aga ma nautisin seda. Nautisin täiest hingest kergemeelsust pilliamist ja selle vastu ei saanud temagi midagi. Kui me reisilt tagasi tulime, külastasin Kaarlitama sünnipäeva puhul. Bernhardt jäi mind maja ette ootama. Laste silmis oli endiselt etteheited. Kas sa pead kõik oma vaevaga korjatud raha tema peale kulutama? Küsis Kaarli mulle esikus mantlit selga aidates. Poeg, ma olen rahul, et keegi istub minuga ühes lauas, magab mu kõrval voodis ainult seente. Ta külastas mind korduvalt haiglas, kuni ma nagu arst ütles, väljaspool ohtu olin. Ma pean minema tagasi Lääne-Saksamaale. Ma otsisin tööd ja sain nüüd pakkumise. Kas sa saad hakkama? Ta vaatas mind murelikult ja, ja ütlesime ruttu. Mulle ei meeldinud, et ta mind niimoodi vaatad, kuidas? Tundsin, et vajan aega ja rahu. Ma kirjutan sulle sealt. Kiri lebab mul padja all. Ja mu kallis minia sellest kõigest jutustasin oma pojale viimati, kui ta siin üksi käis, kui sina olid juuksuris. Armastuses peab olema mõistmist. Kui sa tahad, et ta kestaks. Sellest olen ma aru saanud ja seepärast suutsin ka temaga rääkida. Avan silmad. Edelgaar istub mu voodi kõrval ja lehitsen pildiajakirja kuid Gustab ka teistsugune heli. Kaarli seisab uksel. Kohe järgneb ka tema naise tavaline lause. Näed nüüd, mis sa sellest said, aga pidi ikka endale vanadusepäevadeks noorema mehe otsima, kõrtsis käima, veini jooma, kaarte mängima. Ma kohtasin eile üht naist tema majast, kes ütles. Jäta, Seclazz katkestab teda, mees ütleb siis. Ja miks ka mitte? Ema võib lõppude lõpuks elada nii, nagu ise tahab. Tema elu pole olnud mingi meelakkumine. Oma vanaduspäevadeks võib ta ju endale mingit rõõmu lubada. Kummaline, mul on tunne, et see noomitus mõjub talle hästi. Ühepoolne alistumine ei too kummalegi poolele õiget õnne. Alustan vestlust teedel kaardiga. Küsin tema ilusa sinise valgete lilledega kleidis hinda. Sel ajal, kui ta kurdab tekstiilihindade tõusu üle, vaatan tänulikult Karlile otsa. Siis läheme lastele külla ja ta ei jää mind enam maja ette ootama.