Kui kapten Hermann Tõnissoo poolt läbi sõidetud meremiilid panna üksteise otsa siis saaksime üpris soliidse, vähemalt kümneid kordi ümber maakera, küündi vahemaa. Iga meremiil on aga seotud mingi läbielamisega seiklusega, millest ja seda just kapten Tõnissoo jutu Ani juures võiks kõneainet jätkuda päris pikaks pikaks saateks. Ent täna me räägime siiski Herman Tõnissoo, aga mitte tema mereseiklustest vaid hoopis laevamudelite ehitamisest, mis on tema harrastuseks juba lapsepõlvest alates. Kõigepealt tundsin huvi, kumb amet, kas meremehe või mudelite meisterdamine on vanem või on sama lahutamatud nagu ühe medali kaks külge. See on nüüd küll raske ütelda, kumb vanema meelt on, sellepärast, et seda mäletan ära, et mängulaevad tulivad mul ka kaunis ilusad välja ja küllap siin mudeli tegemine on vist vanim ristmik, Orbán on pärandus, isa pärandus sellest. Sest isa oli mul ka ikka laevu teen ja üks oli väga ilus, lahedal tehtud. Peab ütlema päris muu teel kohe kolme maastile, igas mastis raad. Aga mina üksinda seal suvel kodus, isa sõidab laeva peal, emad seal taluperenaiste juures tööl ja mina siis kodusel vaatan, võtan selle mudeli, pin merre. Taise, isegi vee peal läheb ümber, kohe. Ronin üle aia naabri aeda. Pöitel käte pealt risu kõigepealt maalaev, seest õõnes, seal umbses puupakust oli tehtud, ta kuigi pikk ei olnud, natuke üle poole meetri oli. Ja panin talle siis omatehtud mastid peale, hakkasin seda ujutama meres, sõitis väga hästi saleda, kerega oli. Lina tuli sügisel merelt tagasi, näeb laev ümber tehtud ja küsib, kes selle tegi. Ma vastan kohe püsti ja tegi selle ümber, nüüd ta sõidab ilusasti. Isa oli mul väga range mees, modi, mõtle, ta käratseb mind ka. Mul on praegu nii kahju, et ma selle ilusa mudeli ära lõhkus. Nii et laeva Veixi ujutamise laevu tegin del endale terve karja. Mäletan selgesti, et mul kõige suurem arv oli 32 tükki. Veanid kõik pööningult alla Merde, panime ta ankrusse enne, siis tõmba nendel purjed üles siis panna sõitma üksteise järele kõik. Ja kui siis natuke aega sõidad, niikaua kui ära väsid juba juukses järele. Võttanidele viidaga ongi pool päeva läinud. Nii et mudeli tegemine said tegelikult Jerry just sealt, lapsepõlvel laevadest. Millal ma meremeheks hakkasin, sõdonid? Raske ütelda, sellepärast et ma mäletan ära, et ma ükskord peitsin oma paadi voodi alla ise ta seda paati ära müüa ja ma olen kuuldaja. Tirisin voodi teki siis nii ääreette maad, ise heitsin peale magama, mõtlen nüüd on minu paat päästetud isandat sellel pärast ära müüa, et ma kasvasin suureks, ta kartsin, ma elan selle ümber. Kas see oli spetsiaalselt teie isa poolt teile valmistatud seppa? See oli just minu jaoks tehtud, aga et ma kasvasin suure suuremaks ja siis isa sellepärast tahtis ära müüa. Ja paarkümmend aastat hiljem ma sain selle mehe kätte, kissell paadi ära ostis ja rääkisin talle kui suurt südamevalu mulle tegi, mu selle ilusa mängu paadi ära ostis. Mis sulle ka, et sul rull valutama pidi ära uppuma, selle paadiga fondidesse oleks paras upud. Kui vana te siis olite, kui säh teile paadi tegi? Ma olin siis, ma arvan, umbes viieaastane. Lapsepõlvest ma ei mäletagi nii. Pisikese lapsepõlvest mäletan küll, kui mul olid esimest püksid, tehti sest endi käidi ju kuue käega siis pükse poistel jalga, põlv, mul isegi naise isa esimese talvekoolis käis kuuega pisike punane kuub selgas ja nii kui tüdrukutelgi ja mingit vahet ei ole, tüdruk või poiss. Aga mulle tehti siis esimest püksid ja ma kuulset, minu pruut tuleb täna külla ja mina ka kleidi väel ja meena nutan ta neid pükse jalga saada. Aga laevade ujutamine see oli? See oligi nii, kui igapäevane leib see ilmasööt ei saangi läbi, eks esimesed meremehe karastased võib-olla tulidki laevade ujutamisest. Selline küsimus teile, milline oli teil esimeseks mudeliks, millise laevamudel ma tegin mängulaevu silma järele, tähendab, mul ei olnud seal proportsiooni, kui pikk või kui lai. Aga kui ma juba merekoolis käisin, oli juba 21 aastane, siis sain mingid laeva joonised, sain kätte, kus juba täpselt oli iga iga Taage, iga iga vant oli õige koha peal. See oligi mul esimene mudel. Kui ma sõitsin purjelaevas, tegin kolmimastilise laeva valmis, see on praegu mul aias õe juures maal seisab nii vaatamise jaoks. Teised hakast, kaardise mängin, mina hakkasin tegema ja sügiseks oli mul see väikelaevamudeli valmis. See oli päris mudeli moodi juba. Täpselt, see oli mu esimene mudel. Aga see oli nii-ütelda. Algus. 1929 aastal pidi olema sadamate näitus Leipzigis. Ja Tallinna sadam tahtis ka võistelda seal näitusel, aga mis väikesadam nüüd üksinda on, siis taheti väljumata jäämurdjat mudelid. Ja vaat sealt ütelda hakkaski minu esimene töömudelitega pihta. Veel enne, kui ma seda tegin, sain kätte juhuslikult laevad juriidilise juunis, see on nimelt sla vänka joonise. Ja kui ma nägin seda teoreetilist joonist, mis siin viga teha, siin pole omal viga mõtelda, muudkui tee järele ja vot see andis nii-ütelda selleks Slerancast esimese mudeli ja siis hakkasin tegema Suur Tõllu mudelid. Kas te võtsite Leipzigi näitusest osa ka või? See näitus jäi hoopis ära, nii et laevamudeleid jäi seisma ja see jäigi nii-ütelda põhialuseks, millest alustas Merre muuseum oma tegevust. Need viis mudelid jäidki kõige esimesteks eksponaatideks, mis praegu on alles muuseumis ja niimoodi saigi siis minust muudele. Muidugi, mida kaugemale metsa lähed, seal rohkem puid tuleb ja nii ka laevamudelil. Alguses nad rikkurid kohmakad, natuke aega ja nii pikkamisi pikkamisi töö ise õpetada ja kõige suuremat tunnustust leidnud mudel on arvatavasti taani õppelaeva Kopenhaageni mudel. Kui ilusat mudelit teha, selleks peab ka ilus laev olema. Kui näiteks peab tegemas sea künast mudeli, kas te tiitada kullast valmis või hõbedast, see ükskõik küna jääb külaks, aga ilus mudel on, selleks peab ilus alus olema. Tellisin Inglismaalt raamatu laastovintšammers ja sealt leian Kopenhaageni joonised just tööjoonised, kus isegi mõõdud on juures, see andiski tõukejõu ja selleks hakkasingi Kopenhaagen tegema juba enne sõda pihta, kas Kopenhaagen oli siis juba jäljetult kadunud? Kopenhaagen oli siis juba, kui nüüd sellepärast ta hukkus, juba 28. aastal tuli ponieszairilisest välja ja jäi kadunuks ja teda otsiti taga kaks aastat ja tunnustati siis ta on jäljetult kadunud ja aga ta kere leiti üles pärasterist nõnda Kunia saarelt. Kusjuures laevakere oli terve vähemalt pealpool vee osa. Arvatavasti ta põrkas kokku jäämäega, Jäämägi olid selle korral liiga palju seal ümbruses. Ja inimesed põgenist päästepaati jätsid laeva nii-ütelda saatuse hooleks, alevi mõõtimgi põhja minna, tal oli üksteistkümne veekindlat, seina ja pikuti vahesein ka vea, et niimoodi tuleb välja, et laev koosnes 22-st nihukest ujuvast osast ja laev vee peale ujuma, kuni torm ta viimati tõristundownia saare peale üliharide viskas sinna. Isegi üks puri oli tolku minutil Küllis, kui ta sealt leiti, massid olid muidugi murdunud, käib nii, et see oli noore kapteni süü, liiga vara, jättis Levama arvatavasti öö siin aeg oli, läksid päästepaati ja jätsin laeva saatuse hooleks. Laev oli hukkunud, aga hea joonis oli järgi ja see andis mulle idee seda joonist tegema hakata. Ja palju aegade nägite Kopenhaageni mudeli juures vaeva ennem kui ta valmis sai. Kopenhaageni ma tegin 15 10 aastat, aga ma tegin tüka toonbadega vahetevahel jälle, aga kui iga päev teha 10 12 10 tundi, siis kaks ja pool aastat läheb ikka aega, nii et üks, viis ja pool 6000 tundi läheb sellega aega, kui selle valmis saab. Ja valmis saite Kopenhaageni, millal valmis sai, 1946 aastal. Siis oli paraadi alma rüüs, oli seal võistluse Tallinnas oli üks salme mudeli ringi juhataja, Tšiili inimene. See otsis selle ülesse ja Norrised Maega teeks selle näitusega ja saingi. 46 aastal sai esimese koha üleliidulise koha. Ja 47 aasta oli jälle uuesti Moskvas rahvusvaheline. Muidugi demokraatlikud riigid oli kuusteistkümnene, riik oli kuus ja seal sai ka esimese koha ilma pikema jututa.