Nagu lubatud, jätkame täna jutuajamist laevamudelitest ja nende ehitamisest meie vestluskaaslaseks, nagu eelminegi kord on kapten Hermann Tõnissoo. Kõigepealt palusime kaptenil vastata küsimusele, kui palju ta on üldse valmistanud laevade mudeleid. Arvu ma peast ei tea, aga kui puhtmudelit siis umbes 30 ümber on. Aga igasuvine, sõidu jahtis ja mängumoodi asju, neid oli ikka pill 11, seda üks viis-kuuskümmend püksust tuleb küll kõik kokku ärata. Isegi pudil laeva, ma olen juba üle kümnergi teinud. Väga paljud ju imestavad, kuidas lae pudelisse pannakse, ka üks minu külastaja ütles väga täpselt. Oh, see käib ju nagu liigetega nuga, panen kokku ja pistan pudel sisse. Et musta kunsti seal ei ole nagu arvavad, et võtta pudeli põhi alt ära ja siis panen sinna sisse siis perel põhi alla. Tegelikult see mudeli töö mitte näputöö ei ole, nagu paljud arvavad, vaid see on ikkagi kunstitöö. Sest seal ei saa teha, et, et igaüks ei saa ka valmis, seal peab olema eestiks, meremise teeks, peab olema juveliir tunne, et seal seda teed teda nii ja naa. Kusjuures mõnes suhtes tuleb isegi patustada. Näiteks kui teha raadio anud penn täpselt mastaabi järelemudel on seda ilusam, mida täpsemalt mastab. Kuid antenn teha mastaabi järele. Piilim, kui ämblikuvõrk nii peenikest traati ka saab, aga ta kaotab oma efekti ära ja need tulid meelega teha, jämedam samuti ana Kruckettidega lugu, kui kihvt ja täpselt mastaabi järele tundub nii piinlik etnost Siibur Külli laeva kinni ei pea. Nii et mõnes kohas tuleb seal natuke fantaasiat panna. Appi, sellepärast ta tuleb ilus. Kusjuures enamiste kõik osad tulevad enne, kas puleerida või värvida ja siis alles kohale panna. Sest mida täpsem olnud mudel, seda ilusam ta näeb välja. Mul tuli õpetada noori poisse vaest muidugi tegemise juures, sest tuli jäämurdja mudelit teha näituse jaoks ja üks noor poiss võttis ka seal näituse jaoks teha ja tegi suured sügavad kraavid tegi sinna lauale, siis ma rääkisin talle, et kuule, miks sa nii teed. Tõmmake pussnoaga triip pealija puleerida ära ja siis on ju loomulik, näeb välja, poiss hüppab koormulvast, lõhkus korrektseid laevatekil poleerida aga laevadeki külge ei puleeri, aga mingi lennuki peal ja kõrgelt vaadake alla päevateki, siis ta näeb nii koguleeritud. Sellepärast kui teil laeva vähendatel kas 50 korda või 70 500 korda, siis peate seda pinda, millega seda mudelit katate, peate ka nii palju peeninud töid tegema. Üldse töö ise õpetab kõige paremini, aga peab olema ene. Esiteks meremees, teiseks natuke peab taid poolima kunsti taipu ka natuke olema. Mitmest osast koosneb näiteks eks suure laevamudel võtame kas või selle Kopenhaageni mudeli. Kui detaile kokku lugeda, siis ikka mitu ja mitu 1000. Võtame näiteks kas või veeblid maakeelse ütelda kartsapulgad. Sest iga veeblid tulibjoo andide kohta kinni tinutada üks ots kinni, teenovskini, kolmas, neljas kohast kinni tinutada ja siis otsad pärast ära lõigata. See on ka üks detail, aga neid on tuhandeid, seal näiteks väiksed lokid. Kui nii vaadata silmaga, siis paistab nii, noh, on ka mitukümmend ka neid. Aga kui hakata kokku võtma, siis laeval olid 1200 plokki. Minu mudel on kõigest üheksa 70 plokki, sellepärast et need plokid, mis purjedel kinni pannes lähevad purjesid, neid ma muidugi ei teinud. Aga teised on kõik kohapeal ja nüüd iga plokk võtab aega. Nii et tahes-tahtmatult hakkad mõtlema, et selle töö juures on tarvis väga ja väga suurt kannatust. Mina loen, et selle juures ei ole kannatust, vaid armastus töö vastu. Töö peab pakkuma inimesele lõbu. Ja mulle pakub kõigi suunad lõbu, kui ma rahulikult seal mudeli kallal tööd teha. Ma tunnen, et mul on siis kõige suurem puhkus, mul ei tule mingisugust elu muret, vaeva mitte, kõik ununeb ära ja mõtled alles, kuidas detail kõige paremini välja tuleb. Nii et ma ei leia mingisugust kannatas vaid just vastupidi, tööarmastus. Kui mõni päev läheb niimoodi mööda, et ma ei olegi saanud mudelid ja siis ma olen niisugune tunne, et see päev on tühja läinud. Meil pole midagi teinudki. Ma vaatan neid pisikesi detaile ja teie nii suuri töömehe käsi kuidagi taha seostada, et needsamad käed on need imepeened detailid paika pannud. Muidugi mõista, sõrm peab olema tundellik. Näiteks võtame kas või rauapuurid, mul kõige peenem puur on 0,3 millimeetrit ja ta on nii õrn, et kui natuke tugevaline pildistada, siis ta läheb katki, aga peab ta ikka vil panema puurmasina otse sellega puurida. Muidugi peab õrna tundmist olema, näiteks Tingast läbi tähendab masti nupu juurest maskil augud läbi puurida, et sealt kaks lipulini mahuvad läbi, kusjuures ting isi joon kaks millimeetrit läbimõõdus. Vaat sinna lähebki piinilised puuri vaja, sest jämedamad auku võib uurida, läheb muidu katki käest. Vaat seal on siis, et käsi Olguga tugev, aga ühtlasi ka õrn ta kõige õrnemad pigistuse ära tunneb, sellest nii kui vähe tugevamalt pigistad värskuuekat. Ja praegu te näete vaeva, siin on laua peal teil ka mingisuguse laevamudel see mudel oleks. See mudel on 1450 aastat kaubalaeva mudel, kaualeva purjek, nõndanimetatud hansakoge. Niisuguseid laevu käisid Tallinnas väga paljud praegu teie enda enda jaoks, aga arvatavasti ikka rändab pikapeale meremuuseum, viimaks kui ta valmis on. See on alles alguses. Ta võtab aega mulle üle paari aasta nõukogude valmis saanud selle laeva iseäranis andmist tulevatele põlvedele. Imelik torkab, et tal on üks poolviltu Mazdivil ninas ja selle ninamasti otsas ripub ankur. Selle ankroga püütakse minna teise laeva pardal ligidale. Ankur kukub kolksti teise laevatekile ja tiritakse lae enda külje ära ja siis hakkab käsikähmlus, kestis, peremeheks jääb. See on selle laeva juures nii-ütelda tõukejõuks, miks ma just seda koge hakkasin tegema. Te olete nüüd valmistanud tublisti üle 30 laevamudeli. Ja kas võib nüüd esitada sellist küsimust, et kõik nad on muutunud teile omamoodi lasteks, milline laps ja siis kõige kallim teile endale? Minule muidugi kõige ilusam mudel on Kopenagi, seda ei saa salata, seda mõned meremehed on, käin seda vaatamas, ütleb kuule, ma ühe päeva ja öö, vaadake nüüd ühtejärgepidi ilma söömata, joomata juures. Nii et see on kõige ilusam laev, oli ta ja seetõttu tuli ka mudel ka kõige ilusam. Muidugi, kui mul oleks võimalus korteri orud lubaks. Ma teeks need 22 laeva, kus peal ma sõitnud olen, kus peadma palk olnud, kõik nende tiks endale ka. Ja võib-olla saate kuidagi seda mõtet realiseerima hakata? Peaaegu mõtelda, sellepärast neid laevu on nii palju ja kusjuures mõnedest isegi ei ole mul aimu mõõtmetestki enam, aga sinnapoole oma muidugi teeks valmis, nii et laevamudel pakub teatud lõbustust. Kui ma vaatan praegu delfiinimudelit, siis tuleb meelde, kuidas siis, aga sõitsin, mis mul seal tööd said ja kuidas seal igasugust juhtumised olid. Ja kõik niuksed juhused tulevad siis meile kui mudelid, vaatad ja ma ise vaatan ka teinekord pool tundi istun juures ja mõtlen selle vana elu, kuidas mere peal sai vanasti sõit, kus ma katrin kapteni selgeks teha, et maakera on ümmargune ja viimati kapten sai veaks ära aja jama juttu, missa, räägin. Jah, mudelit aitavat Herman Tõnisson meenutada nooruspõlve läbi sõidetud meremiile ja nägude veendusid annab nende meisterdamine 77 aastase meremehe elule sama tiheduse ja siis hukuse, kui see oli tema nooruspäevil merel olles. Kuid Herman Tõnissoo valmistatud mudelite tähtsus ei piirdu kaugeltki mälestuste Heigetamise ja pensionipäevade sisustamisega. Nende tähtsus on tunduvalt suurem. Käige korraks Tallinna meremuuseumis ja te veendute selles ise. Enamus siin eksponeeritud laevade mudelitest on Herman Tõnissoo kätetöö. Nad aitavad tänasesse tuua meie esivanemate kauged meresõite annavad ülevaate meresõidukite arengust ja mine tea, kui paljudes noortes muuseumi külastajatest on just kapten Tõnissoo poolt meisterdatud mudelid aidanud meremeheks saamise unistustesse tuult tiibadesse puhuda. Soovime tublile meremehele head tervist, nooruslikku reit. Pust jääb pärituult paljude uute mudelite valmistamiseks.