Kui te olete põrganud Vigala kanti ja palunud seletust Devaatamisväärsuste kohta siis peaksite tundma ka Mihkel aitsemit, meest, kes puistab teile seletusi nagu varrukast. Ja kui te satute temaga vesteldes õige soone peale, siis kutsuta teid enda juurde koju ning toob lagedale palju huvitavaid fotosid, skeeme ja igasuguseid muid asju. Tema kodune töötuba, meenutabki õigu, Vigala ümbruse koduloomuuseumi. Siin on fotostende diafilme koopiat vanadest dokumentidest ja palju ülestähendusi. Näeme veel hulgaliselt kohalike meistrite nikerdatud õllega, basid veenevakasid, tikitud Tanusid ja külalisraamatud, täis tänulikke sissekandeid kire kodu-uurimise vastu, mis on muide Mihkel Aitsami peamiseks harrastuseks päristama isalt tuntud kirjamehelt Mihkel aitsem seeniorilt. Ta oli isale juba koolipoisina rännuassistendiks ja fotograafiks. Aastad möödusid, Aitsam jaanuarist on saanud Rapla rajooni tuntumaid kodu-uurijaid. Aga nüüd kutsume teid Mihkel Aitsami töötuppa muuseumi. Kõigepealt palusin anda seletust stendil asuva foto kohta, mis kannab allkirja. Bernhard Litman oma perekonna keskel 1905. aasta suvel. Bernhard Laipmani on meile kõigile tuntud progressiivse kunstniku Ants Laikmaa vend ja tuntuks on saanud Bernhard Laipmani sellega, et tema 1905. aasta revolutsiooni järele, kui karistussalgad liikusid meie maal ringi, valis häbistava ihunuhtluse asemele surmanuhtluse ning muidugi karistussalklase, et eeskätt kindral Besov Brasoviga olid lahkesti nõustama, soovi täitma. Ja Vigala rahvas veel tänapäeval mäletab ühte huvitavat laulu Bernhard Laipmani surmamineku laulu vanemad inimesed isegi on nõus seda ette kandma. Nii paar aastat tagasi, kui siin Tartu rahvaluulekogujad külastasid meie külanõukogu, siis mitmed laulsid siin ette vennad Laipmani surmamineku, laulu ega tihe, ei mäleta seda laulu, minul on need sõnad olemas küll, aga otseselt Madeile laulma küll ei oska hakata. Andmed on sellised, et see laul on loodud kohapeal peale 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi ja kohe siin kõrval näete aitsema renditalu suitsutare hoonet, kus õuel 1905. aasta suvel juunikuu sees toimusid väga tormilised sündmused. Asjade käik oli lühidalt selline, et Vigala Parun küll pidevalt tõstis rendimaksusid iga kuue aasta tagant renditalupoegadele ja eks siis minu vanaisa on loobunud kõrgendatud rendimaksu maksmisest ning sellele mõisnik omakorda reageeris sellega, et tahtis teda välja tõsta renditaluks ning juunikuu seas 1905. aastal ongi kogunenud samasse õue peale näete siin selle vana foto järgi ligemale 200 talupoega ning kui saabus kohale mõisa esindaja kohtub ristav politseivõimud, asusid need talupojad otseselt jõuga vastu, et takistada rentniku väljatõstmist renditalu hoonetest. Siin joonisel võib näha Tallinn-Pärnu maanteelt tulevat potisilla maanteelõiku ja siit ongi näha, on pööranud ära siis tänav, mis on renditalusse viinud vatijõe kaldal ja on teada ka seda, talupojad olid kogunenud siia renditaluõue peale ja nüüd, kui Vigala mõisast saabusid siis need väljatõstjad ja kohtuBristow ja nii edasi, siis võeti nad vastu siin kivide loopimisega. Seesama vana Jaan hatu, kes võttis isiklikult osa selle sündmusest, räägib, et on võetud abiks kerisekivid, kuna Vigalas kivi, vaene maankive pole kusagilt võtta ja on mustade hammaste kerisekividega aetud, siis siin nii urjäädnik kui ka mõisavalitseja koha pealt minema ja näete, selle skeemi peal on näha vatisilla asukoht, siin on blokeeritud ära, nii et välja teistel ei olegi, pääsen siit tagasi Vigala mõisa ja on kasutanud ära hoopis mitukümmend kilomeeter ringsõidutee võimalust Vana-Vigala jällegi terve nahaga tagasi jõuda. Mõisasakste tehti siis elu päris palav ja, aga mõisasaksad reageerisid sellele väga kiirelt. Juba järgmine päev oli kutsutud välja 17 kasakad, abiks mõisnikule ja järgmine päev juba asuti siis väljatõstmise tegelikule läbiviimisele kasakate toetusel see juba õnnestus. Ja teie vanaisa, kui selle põhjuse andja ja vanaisa koos vanaemaga samas arreteeriti ja paigutati vanglasse ning süüdistati neid vastuhakkamise organiseerimises. Järgmine pilt kujutab endas huvitavat fotodokumenti, kuhu on alla kirjutatud, et kiriku talupoegade müügileping 1803. aastal Vigala kirikukonvendi protokolliraamatust. Kolm lehte allkirjadega. See dokument on omapäraseks näiteks, kuidas hingekarjase Vigalas on varem oma talupoegadest suhtunud. Nii on teada siin dokumendis toodud andmete najal, et 1803. aastal Vigala kirikuõpetaja Johann Friedrich Ignaatiuse ettevõtmisel müüdi ära Rida kiriku talupoegi, et sellega ja palgalisaõpetajatele saada. Nii on teada, et ära müüdud siin Tiitsu, Henrik ühes naise ja lastega kiriku talupoeg Henrik ühes naise ja lastega Coqiaan ühes naise ja lastega ning lõpuks sepp Mihkel ka ühes naise ja lastega ja nende eest saadi siis jah, ka selle kohta on andmed säilinud. Mehe eest on olnud normatiiviks 100 rubla, naise ja lapse eest on saadud 50 rubla ja üldse saadud sellest tehingust 1150 rubla raha ning selle raha protsentidest on siis Vigala kirikuõpetajatele makstud sihtpalka. Muide, meie vestluskaaslane töötab Vigala maa kutsekoolis, mis möödunud aastast alates kannab tuntud revolutsionääri Mihkel Aitsami nime. Selline nimekaim pluss ei ole siiski juhuslik. Tuleb välja, et meie reibas jutukaaslane ja revolutsionäär maitsvam on pärit ühest ja samast suguvõsast suguvõsast, kus poegadele nime andmisel valitses mihklikultus. 1905. aasta revolutsiooni käigus oli Mihkel aitsvam üks põhilisi kohaliku ülestõusu juhte Velisel ja tema juhtimisel üles tõusnud liikusid ringi ka siin kaugemal nii Vigala kui ka teiste praeguste külanõukogude territooriumil. Hiljem revolutsionäär Mihkel Aitsami nimega puutusin kokku 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sündmuste uurimisel Vigala külanõukogu territooriumil. Peale selle, kui meie õppeasutusele omistati tema nimi. Meie oleme asunud päris tõhusale tööle, et igati uurida revolutsionäär Mihkel Aitsami elu ja võitlust. Nii siinsamas on näha üks diafilm, mille me koostasime meie valduses olevatest materjalidest, kus on näha Mihkel Aitsami sünni talu. Sel talu nimetus oli pipra ja sellepärast tihtipeale on nimetatud ka revolutsionäär Mihkel Aitsami tsiviili talu järele pipramistliks. Meie praegu valmistame ette Mihkel Aitsami tuba muuseumit, kuhu me oleme hankinud mitmeid materjale. Nii Mihkel Aitsami isiklikke tarbeesemeid kui ka tema poolt valmistatud esemeid ja kavatseme juubeliaasta lõpul revolutsionäär Mihkel Aitsami 50. surma-aastapäeval detsembris sele tuba muuseumi avada. Need Mihkel Aitsami kogu kõiki neid fotosid, mälestusi ja esemeid hoopiski, mitte enda tarbeks. Ta tahab, et tema käe all õppivad noored, mehhanisaatorid ja Vigalat külastavad turistid saaksid võimalikult rohkem teada minevikust. On see ju tuntud tõde. Kes minevikku. Kui ei mäleta, elab tulevikuta.