Iga värv peaaegu hakkab lapsepõlvest. Pääle kuna minul kodus isal oli uus seitse pilli, siis ekspoosikene klõbistasid ühte ja teist ja sellest olge vist sinna nii keskkonda sattunud ja sellepärast oled hakanudki siis siis rahvapilli üldse kõikide pillidega tegelema. Kui me nüüd tõmbame mingisuguse piirjoone teie professionaalse tegevuse vahel ja ütleme nii muusikalise harrastuse vahel, siis me võiksime list rahvapillidel mängimist ja rahvapillide arendamist nimetada teie eri harrastuseks ja kindlasti, et vabandust, et ma olen ju professionaalsena töötanud 25 aastat rahvapille tegelikult mängisin küll ja tegin juba noorest peast, aga nii kui nõukogude ajal, kui meil hakata organiseerima rahvapilliorkestreid siis tuli sana lind pääle, et hakkasin siis nuputama ühte ja teist, mis meile rahvapilliorkestrit puuduvad ja nii rahvapilliorkestrit natukene natukene nii väljendusrikkamaks teevad. Nagu nad senini enne mängiti ka Tartus kandled ja mõni viiul ka ja nad olid väga-väga-väga ilmetud ja siis hakkaski nuppude ühte ja teist sinna juurde. Te veel palju teil on praegu kodus rahva Pille enda nuputatud. Ei tea, mul on väga palju laiali, mis siin on. Kõigepealt, mis mul esimesena tegin, vist oli Lokuubill siis põispill, siis reas vile siis kandled ja ühte ja teist nii efekti, Pille nas krooksute kõik ja neid praegu kodus ja lihtsalt laiali. Ja vot tõesti ei mäleta, aga praegu nad võib-olla prooviksime mõnda pilli. Ei teadnud, mida, mida seal võtta, mis kõige lähemal olla, võtame kasvõi karjabuse pillidest. Siin on üks vana vile veel jäänud järele, kas ta enam heliseb, aga proovime karjapoisi, vile. Vaat kui toredasse kollektori välja siis järgmine on siis roopill, mis on ka tehtud Peipsi pilliroost. Ära kuivanud ei ole hästi välja, aga meil erakool ja need metall, viled on siin, teil siin on ja sel põhimõttel ma rekonstrueerisid, et me teame pajuvile, kõlab ühe tooniga. Ja ja siis need vilet ritta saada. Ja mul on selline raamistik tehtud ja siis saabki ära mängida. No umbes niimoodi valetas, vägisi kohe jalga tõstis need on mul mitu tükki, need saab mängida kahe häälel ja nii iga igasugused ja Tanis orkestris, ülikooli rahvapilliorkestris, mal kohustreenini, vähemalt nii seitse, kaheksa vile korraga. Leedu tarvitab väga palju just neid vilesid koos, aga meil Eestis nüüd ei ole Maluniga ega kvartett teinud vilede lehtedega ja, ja võib-olla kvintett ja sarnased väikse kambaga seal nurgas me näeme midagi karjapoiss, sarve taolisi pille. Need, pillid on ja karjapasunad, esimene pill, mida karjapoiss teeb. Ja minul on oma eluaja jooksul tehtud neid ka tosin või paar, ei mäleta isegi siin te näetegi ühte vanemat pilli mis sai tehtud vist juba 11 aastat tagasi ja seal oli nii ettetellitud töö. Ja see telliti mul esimeseks üliõpilaslaulupeoks. Tsipa pikem pill, see sai tehtud hiljuti lõppenud üliõpilase laulupeo jaoks ja natukene tüseda juba oma välimuselt hästi pikk ja see on üks poolteist meetrit või peaaegu kaks. Ja kõla on tal ka tugevam. Kuskohalt, teie saite inspiratsiooni nende igasuguste pillide valmistamiseks. No nad juba mõlgub uni lapsepõlves meeles ja karjapoisipõlves on tehtud ühte ja teist ja, ja sain mängitud isegi puu halgude pääl otsisime välja, et igal haluline oma toon, seadsin ritta ja sain kõik lood maha löödud, eks võib-olla selle puuhalu põhimõttel tuligi välja lokku pill. Ja see on õige. Kuna lokku laud oli meil igas külas igas talus vanasti küllalt tutt ja siis lukulaua põhimõttel siis saatsin need lauakesed raami peale ja tegin siis lokku pilli. Ka põispillisaamise lugu on mul lapsepõlvest pärin öelda ja seda eeskuju nägin ma tsirkuses, kus naljamehe tagasi tubakakoti pealt muusikat tegema ja nööri tõmbasid, pääl põiele ja kuidagi kuidagi näpuga mängisid, küll algeline, aga siiski sai temaga mingisugune meloodia ära mängida. Nüüd jälle jah, aastaid 15 tagasi hakkasin nuputama, et kuidas me saame siis põispilli kõlama panna. Ja põispill, nagu näete, on siin siin tehtud umbes tšellotaoline kael, temal ja siin all oleks kõverikus põis mahukja põis, siis täidab keelpilli kõlakas, tihase pääl on roo ja üks keel on praegu selle üle. Mul on tehtud ka kahe kolme keelega kuid siiski kõige paremini heliseb ühe keelega põispill. Kohe tahaks aplodeerima hakata ja kuidagi ei usu, et põispill võt sellist toredat häält teha. Täiesti omapärane kõla. Natukene nii Nasaalne nina kõla ja mõnes kohas ta on päris endale hakanud ka meeldima. Ja kui teda niitiga harjutada kõvaste, võib temaga mängida kõik lood maha, mis muusika, see üldse, et tulevat.