Teiselt poolt on väga palju pille nüüd valmistatud ja kõik nad on muutunud omamoodi lasteks, aga milline laps siis kõige armsam olla? No kõige rohkem olen ma tegelenud kannelt, aga muidugi need on mul ise tehtud ja laastud, teha oma plaani järelenurgaks tosin või rohkem juba lapsest saadik. Ma olen teinud kandled ja olen mänginud ja otsinud seda kõige paremat tüüpika. Ja, ja olen leidnud kaali võimalustega tüübi, kuid ainult jälle viga. Mida rohkem võimalusi, seda väiksem kõla on. Ja viimati siis kõige katsestutuste nii tagajärjel. Ma jäin siiski selle teatoonilise kandletüübi juurte, mis küll on nii vähemate võimalustega, kuid kõla on tal kaunis. See just sellepärast, et siin on täisakord koos, passidega saab mängida, kuid neid helistik on mulle ainult neli. Ja käitu toimisekspekteti pahade lina alla. Ja vaat siin juba ihu ja raat pan ohjata CK kätte, võit oli noor, tseni kolmaks. Või ära siis no ei läheks iive edasi, tunneksin ennast imehästi. Eit oli mingi ilukaadri all. Olid põllega põld, saia, poti sõitsin suure õhinaga HU Veski. Aga teisel pool maa ja kostis laudu juurde või Ristreerutas ta too. Ka U. S minu mütsi õllega, saiakoti ja muud turis. Kõige rohkem on minu pillidest rakendatud logu pill, see on paljudesse rahvapilliorkestrites kuuleme tihti raadiosse Se Uno Veenre rahvapilliorkestrit, seal on tema ja veel mujal ka kuna põispilli, see nõuab kaunis meisterliku, neid käsitust ja nii natukene professionaalselt käsid seal nii tšellole viiulimängijad, seda on tarvitatud vähem, kuna nii maamehele tema kätte anda, siis ta ei helise ikka kuigi hästi ja teised rahvapillid. Need on arvatavasti leidnud rakendust teie poolt juhitavas riikliku ülikooli rahvatantsuansambli orkestris ja eriti selle orkestri jaoks mõned pillid rekonstrueerisin. Nii et oli tarvis ja sellepärast ma tegin mingisugune erilist Sanast, et malt hakkan tegema üht ja teist, teisele mõtet mul ei olnud, aga meil oli, oli just pillide tarvis ja, ja et oleks natukenegi omapära. Aga mida te arvate praegu üldse noortele rahvapillide käsitlemise õpetamisest siin arvatavasti meenat maha Leedust ja Lätist. Ja see on tõsi, meil oli hoog sees rahvapillide orkestrit ja üldse nende rahvusliku pillidega tegelemiseks aastaid 10 15 tagasi, aga see hoog on meil praegu langenud ja neid rahvapilliorkestrit on jäänud väga vähe. Minu arvates on ikka süüdi ja võib-olla ka ma ei tea, vastu seismine meie muusikaelu jääte muusikasuunajad erivaatest või, või, või eriarvamustest, milles ta on, aga igatahes väga vähe tuntakse muret meieni kas või rahvaloomingu keskmajas või siis kull kultuuriministeeriumis Eesti rahvapillide arengu ja üldse eesti rahvapilliorkestrite vastu, aga nendel on siiski eesõigus, mida tuleks siiski vahetevahel mängida ja rahvale nii näidata. Võtted, meil on olemas salased pillid, eriti noorte seas, kes praegu crap, kastide ja ja siis mingisugune saksofoni, kitarri peaga teise pill ei tunnusta ja Nathalie kuul ja nad ei teagi, et meil on sarnased pillid olemas olnud. Niipalju ehk Elmar Luhats ist kui rahvapillimuusikaentusiast-ist. Edasi kandus meie jutt minu muheda vestluskaaslase kui professionaalse muusiku läbi käidud teele. Ka see tee on olnud Elmar Luhats, sil otsingute ja leiduderohke. On teil ju selja taga paljud osatäitmised Vanemuises, esinemised orkestris ja koolipapa katsumused muusikakoolis. Küsimusele, kui mitmes osas tuli tal esineda teatrilaval, sain vastuse. No tõesti, praegusel momendil ma ei mäleta, aga seal 10 või 15 aasta jooksul, mis ma olen seal olnud, mäletan, anud esimest ja viimast. Esimene oli Monyusco all ka vahepeal üht ja teist ooperit veel Traviaat Ta, mis on meeles ja mai. Vot mai ööst ongi, on, oleks huvitav moment, mis elu aegs meel peab, andsime vabaõhuetendus toomeorus ja parajasti 100. vihma, oli ennem sadam ja laval oli hirmsat lombid ja mulle oli kaleeniku osa seal, kus ma pidin purjus olema, muidugi, ja kukkuma paar korda ja kui ma siis kukkusin sinna lomp, P. Ja vesi lõi siis kahele poole üles ja prožektori nii helgis olevat olnud nii publiku jutu järele väga-väga ilus efekt, selle täielik sisseelamine USAsse ja tõest ja endale oli ka soe ilm oli ja, ja räbalad seljas, väga mugav. Teie viimaseks lavaliseks osaks oli jah, see viimane osa, see oli mul nii kõige ilusam osa, kuigi olin ooperisolist, aga Vanemuises mängisin sõnalavastuses ja siis operetis ja ja ühes ja teises kohas nagu tarvis oli. Ja viimane osa oli siis beer kündis palli, siis need ma lõpetasin oma teatrikarjääri balletitantsijana ja seal ma tegin siis trollide kuningat. Muidugi kuju pärast mind just sinna võeti, nii et kui on ikka suur ja kõhtu ka omajagu s algab selle tüübi välja ja ja olevat päris hea olnud, mine tea, kui seda kõht oleks ehk natukene vähem olnud, nooremast ajast balletiga hakanud tegelema. Äkki siis on teil ka balletikunstniku talent maha maetud? Ei, kõigepealt ei olnud aega, muidu tantsumees ma olengi õnni harilikus saalis, aga aga ise ma teda tegema ei oleks näinud. Kõvasti, kasv oli tõesti liiga suur ja oleks pidanud jõumees tõstja olema juba ja need Ta aitas sellest muusikaliste osadest minu elu jooksul, mis olen teinud. Millised on teie tulevikuplaanid? Öeldakse, et kui juba pensioniikka hakkab jõudma, siis mõtled rokkoltenskemadki pääle. Ega mulgi kaua ei ole aasta-poolteist. Siis on vabadus käes, tee mis tahad. Aga mis puutub üldse, kas ma nüüd päris nii kõrvalejaan kõigist kultuurielust, seda ei tea. Aga eks näeb, mis tulevik toob.