Tänane muusikaline tund on külas Helju Tauk, Ilja Eino Tambergile, kes hiljuti käisid ära Austrias, Šveitsis. Olgu teile juba ette öeldud, et nad on väga jutukad ja mul ei pruugi küsida muudkui, mis oli kõige põnevam. Kui nüüd selle järgi otsustada, mida ma tuttavatele kõik esiteks rääkisin kõige huvitavam muljena siis oli see vist tõenäoliselt üliõpilaste tänu rongikäik Zürichis mis kujunes millestki hoopiski muuks. See oli meie viimasel õhtul ja oli nii ere lõpult meie Šveitsis viibimisele. Kahjuks ei olnud korraldatud mitte meie ärasaatmise puhul nagu meil esialgu tundus aga selle nihukese väga liigutava tänu taga oli tõemeelne tahtmine saada iit 100 miljonit franki. Uute ülikoolihoonete rajamiseks. Kõigepealt peab ütlema, et see toimus õhtul hilja pimedas ja tõrvikutega. Rongkäik oli kohutavalt pikk, see rongkäik läks mööda jõe äärt, mis siis üle silla regikolmnurgad ilusti peegeldas jões, kõik see asi, me läksime, oli kole palju. Olev kole kuum oli. Ja me jäime tõrvikute rongkäigu keskele, peaaegu ühel pool oli jõgi ja teisel pool oli kolmnurgas või nelinurgas. Õieti olid need tõrvikud ja ja enam ei saanud kuidagi olla. Ja siis läksime nendega kaasa, kuni nende lõpp-punkti ühte ühe suure nihukse kaevu juurde kuhunematarlikud sisse viskasime ja mõtlesin, et nüüd on asi läbi ja korraga märkame, teiselt poolt tulevad ka inimesed ilma tõrvikuteta aga loosungitega ja mis seal siis loosungite peal kirjutatud olid, need olid ägedad, lausunud. Need olid üsna vihased, seal räägiti, et ega meie üliõpilased pole ometi poliitiliselt impotentsed ja nad ütlesid, et prantsuse tööline seisab oma üliõpilase kõrval. Aga sina? Kusjuures nende Parempoolsete loosungid, kes tõrvikutega sammusid, kes olid ametlikud, need kõlasid nii et reforme, aga mitte barrikaade ilusaid, ettevaatlikud. Ja siis nad hakkasid kõnelema, mis kolme meetri kaugusel. Rahvast oli väga-väga palju ja siis kõigepealt kõneles üks üliõpilaste esindaja, on niisugune hästi, noormees rääkis väga tuliselt veriseks. Ja hirmsasti karjuti. Üldiselt karjuti vastamisi loosungeid lihtsalt maha, aga nii heasüdamlikult, kuigi meil esialgu isegi hakkas veidi kõhe. Seal me olime just kahes kahe jõu kokkupuutemuutis, me olime peaaegu nende vahel. Ja pärast hakkas kõnelema rektor Me natuke muretsesime tema pärast, aga tema autoriteet näis olevat. Kõrge alguses me olime parempoolsete üliõpilaste hulgas, aga siis meil hakkas natuke piinlik ja me astusime kaks meetrit kõrvale, olime vasakpoolsete hulgas, seal oli veel parem olla. Aga siis hakkas sadama ja siis me läksime koju, üliõpilased ka. Ja miks see demonstratsioon nii mulle eriti südamesse läks, sest kogu selle lühikese risu kestel, mis kestis 12 päeva, mis oli üsnagi pikk, siiski oli see esimene kord, kus me tundsime ennast olevat elu keskel, kus me nägime inimesi nende vihas, nende naljas, nende karakteritega, sest kogu muu aeg veeti meid väga ilusad ja toredad näitusi mööda kontserte mööda tänavaid mööda ja me vaatasime elu kuidagi eemalt. Ikkagi on selline tunne nagu oleksid ise nähtamatu, et sa libised inimestest mööda, nemad ei näe sind, sul ei ole nendega õieti mitte mingisugust sidet ja kuna need inimesed seal keskeltläbi tavaliselt tulid kõik noh, nii väga vaiksed ja ja, ja nii iseenda ette, siis oli muidugi väga tore näha neid just nimelt elamas. Aga muidugi muuseumide kontserdile ikka väga toredad. Ja kui nüüd hakata mõtlema tagasi päris valgus, oli meil Viinis. Siis on isegi natukene imelik, et, et liini mulje, et meil on peaaegu Eba viinlikud või tähendab niisukesed internatsionaalsemat laadi. Sellepärast et noh, see näitus ikka meile mõjus väga tugevasti mõlemale. Me nägime nimelt läbilõikenäitust tervest Picassost kuni tema päris viimaste töödeni Alates esimestest, kusjuures mõned tööd olid ka Nõukogude liidus sinna viidud, no see oli tõesti kogu maailmas kokku toodud erakordselt suur ja võimas näitus. Minule lausa rabava mulje jättis selle mehe uskumatu elujõud, Need viimased teosed on ikkagi loodud ju. Noh, raugajas inimese poolt ja kõik need toredate looklevate joontega väga rõõmsad. Ainult kontuurides antud paljad naised ja nende peal sama mõnusasti looklevad kassid. See oli niisugune rõõm, silmarõõm. Nüüd pikk kassast vaevalt et meil on põhjust muusikast tunnis pikalt rääkida, tuleb teine näitus meelde, õieti, muuseum oli seal erakordselt suur ja tore. Lukaskaalaski kogu mulle igatahes läks väga sügavalt hinge ja lell oli seal suurepärane Pythabrügeli kokku, mida vaevalt kusagil mujal nii tegelikult isegi olnud. Ja muidugi oli mul suur rõõm just sinu kõrval granahhit vaadata, sest et üks asi on näha kunsti oma silmadega, teine asi on seda näha natuke selle silmade kaudu, kes just seda kunsti Kantsler ja siis peamiselt kahe saali vahel meni kõikusimegi Lugastamachebida prügeri vahetada. Tähendab püüdsime olla väga karske ulatuse mõttes ja väga kirglikud väga napi materjali läbivaatamise mõttes Sestatsioon. Kas muuseas Viini Kunstimuuseum. Me käisime muuseumis hommikul ja hommikul oli ka Viinis Viini festivale või muusikanädala, ma ei tea, kus on nimetatud isegi avakontsert, see oli pidulik kontsert, seal juhatas vana ja auväärne dirigent, atlemperal oli seal Bachi ja Mozarti muusikat. Ma pean ütlema, et see muusika mulle nii sügavat muljet ei jätnud ja Viini Filharmoonikute, kes seal mängisid ei olnud ka tookord mitte kõige kõrgemal tasemel, aga mis mulle kohutavalt tugeva mulje jättis, oli see kogu mõju see väga ilus saal, kus see toimus? See ilus pidulik õhkkond ja see kogu kontsert vanamuusikaga peale Lukas grammahhide pidabrügelit, vot see kogu terviku mõju oli nii tugev, et, et see tegi õnnelikuks. Ja teiselt poolt selle väga vana ja haige dirigendi vaprus ja see, mismoodi Miinlased teda armastasid, nii sooja nisukest, hiigla kauakestvat ja ja hästi-hästi tihedalt aplausi on harva kuulda. Ja imelik, et see dirigent, keda kahe mehe najal lavale tootja, kes istudes juhatas ja kes oli pooleldi halvatud ja kes on kolm ajuoperatsiooni läbi teinud. Algul oli tõesti kaua aega nii kinnisem ja see muusikalinatukest tahtilisem. Aga Jupiteri sümfooniaajaks oli viimane asi. Igatahes oli tema ennast lahti dirigeerinud, jaga orkester kõlas, eks ole, teistmoodi juba seal muidugi iseendast võttes väga meeldiv mulje oli, arvatavasti veel toredam oleks olnud see festivali avamine ise, see toimus õhtul juba pimedas, seal ei ole ju nii valged õhtut kui meil samal ajal vini väga rikkaliku arhitektuuriga niisuguse toreda sümmeetrilise raekoja hoone ees. Seal olid siis valitud publikule eraldatud pingid, meie tohtisime istuda, mind vapustas väga presidendi jaoks sinna vahele pandud punane samettool ja Eino Tambergi vapustasid väga need tõesti väga veetlevad noored neiud, kes meile kohti näitasid ja kes olid ka punases. Ja siis mis oli väga vahva, oli see festivali ei avatud mitte noh, ütleme roikaga või millegi muu niisuguse soliidse ja üleskutsuv, aga vaid Supeega ja selle järel tehti üks niisugune päris, arvas kergem enne balletikene Mozarti muusika ühe sümfoonia alusel. Nii et tõesti mahvanševiin, niisugune heatujuline ja tõsine ja mitte liiga tõsine. Mul oli tunne, et kui me kesklinnas olime ja kõik need asja vaatasime siis ei saanud seda ehtsat miinitunnet kätte ja võib-olla kui lõpunegi mul jäi natukene niisugune nukker tunnet. No see kujutlus Viinist, mis mul oli raamatute järgi olnud, seda niisugusel kujul ei tekkinud, viin on lihtsalt väga ilus Euroopa suurlinn. Ja ainukesed korrad, mis mulle nii rohkem hinge läksid, olid need korrad, kui ma sõitsime äärelinnadesse mise diviini alla, nagu enam ei kuulunudki häälegendustat ja krintsingeni ja niisugused ilusad ilusad väikeste majadega äärelinnad, kus oli tõesti seda niisugust vini hõngu, seda natukene noh, heas mõttes räägite kodanliku Palun, Rohelistel Lillija. No me nägime seriaali statiska kahte Beethoveni maja. See näitab muidugi hiinlaste praktilist mõtlemist, kuivõrd nad olid roika maja siseõue rajanud iseendast võttes väga ligi tõmbama nihukese väikse veini, lokaali viinamarjade lehed seal üle üle üle varikatused ja, ja siis värvilised tuled seal vahel ja arvatavasti ka vein veini muidugi meie joonud. Ja see koht ja seekord ja siis nägime ka seda maja, no mind, see küll üsnagi siiski, vaat huvitav, kuidas koolis õpitu nik hoopis teine asi keda me olime ka selles majas, kus Beethoven oma kuulsa helistati, testamendi tegi, tähendab, kus ta mõtles surmast, kuna ta seal just sai aru, et ta tõesti on lootusetult kurt. Ja nimelt see on maja natuke nii mäe külje peal, keset rohelust ja aiast puude tagant kõrgub õige lähedalt kirikutorn. Me olime seal ja katsusime elustada ühte turistidega kohutavalt ära harjunud kassi, kes üldse nagu pähe ei teinud, et me talle midagi pakume. Ja siis järsku eemalt kostis selle kiriku kellalööke ja meie giid ütles, et vot see ongi see kirik, mille lööke Beethoven oli alati harjunud kuulma. Ja siis ta hakkas imestama, miks kellad enam ei löö. Kui ta küsis teiste käest, siis nende imestunud pilkude eest ta sai aru, et tema ainult ei kuule ja need kellalöögid olid nii selged ja see kirik oli nii lähedal ja ilm oli siis nii ilus. Vot siis mul hakkas kohe väga kahju, kõigest sellest. Viinis veel üks asi, üks muuseum, mis meil siis keerukas oli, vini muusikasõprade ühing, kus oli vanade käsikirjade kogu, osad tuli välja pandud, aga osad olid nad siis nii luku taga ja siis meile nii ekstra noh, nii tähelepanuavaldusena toodi kolm käsikirja, millest üks, minul pole isegi tugevasti mõjus, kuigi ma muidugi sentimentaalne ei ole, see oli Beethoveni heroika käsikiri õieti ümber koopia juba, aga see koopia, millele Beethoven oli kirjutanud pühenduse Napoleonile ja siis hiljem selle maha kustutanud, kui meil muusikaajaloo tundidest räägiti sellest maha kustutamisest, siis ma võtsin ta lihtsalt niiskuse maha kujutamisena. Aga kui me seda käsikirja nägime, mis oli seal paksul paberil kirjutatud, siis nägime, et ei olnud see nimi mitte maha kustutatud. Bay leheküljes oli üks suur kanamuna suurune auk jäänud ja see auk näitas mulle selgesti, kui vihale Beethoven oli sel hetkel. Sellepärast, et sellist auku niisuguse keskmise kvaliteediga kummiga heakvaliteedilise paberi sisse nühkida. See nõuab üks 20 minutit tööd. Ma usun, et Beethoven sai sellega kolme minutiga hakkama. Üks väga suur mulje Viinistu muidugi Stefani kirik ja kõik see, mis tema ümber on, seal on väga väike kogumik väga tihedasti kokku ehitatud vanalinna maju, nihukeste, veriste tänavanimedega nagu veretänav ja teised. Selliste siltidega majadel, et selles majas töötasid juba vanavanaisa vanaisa ja isa ja poeg ja jumal õnnistagu seda töökat maja. Seal oli ka Mozarti maja marmorlaega. Ta elas, mis mees oli, see oli kuninglik või keiserlik, marmorsepp aga, aga siiski lähemale, minuni jõudis küll Salzburg. Me saime kaks korda näha ka maad, tähendab, me sõitsime ühe päeva Viinist Salzburgi ja hiljem sõitsime ühepäevase ringsõidu mööda Šveitsi. No bussiaknal bussi aken, aga jalgsi muidugi me poleks jõudnud. Mulle väga meeldis sõita üle Doonau, ikka siit, vot sinna pole sealtpoolt siiapoole, täitsa nagu oleks Emajõgi. Kusjuures väike urises imet, ega ta ikka sugugi sinine ei ole, aga meie giid ütles, et kui me ikka tahame, siis me võime teda näha sinisena ka. Nojah, aga nüüd Salzburg, tõesti, see oli linn, mis läks sügavasse hinge ja erutas pooleteist päeva jooksul rohkem kui viinza suutis teha. Viie päevaga, noh tähendab väike 125000 elanikku. Ta on nii kenasti oma vanalinna muidugi selle põneva maa osas paigutatud jõe kaldale üsna kitsale maa-alale, kuna sealsamas kõrgub kohe noh, niisugune meetri 120-le järsak, mille peal on vana kindlus, midagi meie toompea taolist, ilma suurte tornideta Hermanni seal ei ole minu jaoks. Salzburgi õhtu oli üks tähtsamaid sellel reisil. Sest et mul oli niisugune juhus, nii nagu näo vastu temaga seista selle linnaga ja peaaegu et tema hingeõhku tunda. Ma jätsin maha omad kaaslased, kes täitsa kerglaselt läksid kinno. Ja läksin siis maad avastama. Õhtul pimedas, see oli väga ilus tee nii võhivõõras linnas, mille plaan mul natuke oli silmas ja millest ma mäletasin põhiliselt oma hotelli nime igaks juhuks. Ja Läksin sealt läbi ühest kirikust, see oli väga ilus kirik selles mõttes, et seda ehitas oma armastatule üks Salzburgi tähtsaid piiskoppe, sinna teatavasti piiskopi vürstiriik. Selle kiriku jaga palee, Mirabelli palee, kus tänapäeval pruutpaare lõplikult paari pannakse. See oli hea kirik, sest ta oli täiesti või peaaegu tühi, seal kaks naist vaikselt palvetasid ja mul oli seal hea oma mõtteid paika panna, oma jalgu, puhata. Ja siis ma läksin üle jõe, seal oli sild, mis nagu kõik sillad nendel maadel on alt valgustatud pisikeste lambikestega see vanalinna kirikud, kõik Helendasid vastu tumesinist taevast ja siis niimoodi astuda, jalg jala ette minna ühest kangialusest teise, neid on veel palju rohkem kui Tallinnas ja nad on veel väiksemad. Õnneks küll valgustatud ja leida üles residentsi väljak kahe piiskopi paleega, kust Mozart kord nii vihaselt jalahoobiga trepist alla lükati ja sedasama Mozarti ausammas sisse tõsta, kord pilgud ühe vana maja juures kõrgemale ja näha juhuslikult, et seal Mozarti sünnimaja. Nii et kui järgmisel päeval meid bussiga ekskursioonile viidi, siis ma võisin teistele rääkida peaaegu sedasama, mis giid. Muidugi Salzburgi tegi meeldivaks veel see, et meil oli erakordselt huvitav giid, muusikateadlane, kunstiteadlane ja oma ametilt reisifirma omanik või midagi ja midagi sellesarnast. Kes oli meiega kaasas tegelikult oma firma esindajad, aga samal ajal mees, kes oli olnud Mothauseni laagris ja kelle vaarisa ja hoidis oma käes Mozarti reekviemi käsikirja, kuidas selle ära tõi? Mozarti pärijate käest või naise käest kuidas, sest omanik ei käinudki sellelt järel. Lara Toobal, mastaabid, Lemba tänav kuni ähmastab, tuli vahepeal surnud ja see oli sellepärast erakordselt tore mees. Et ta teadis Mozartist rohkem kui kõik senised muusikateadlased, kellega me kokku puutunud oleme, tähendab, doktor Fuller teadis puhtalt selliseid asju, mida ta ise avastanud ja mis on muusikaavalikkusele teada alles aasta-poolteist. Mitte rohkem. No kõiki neid asju jõua ära siin rääkida, aga vapustas meid näiteks üks fakt. Me teame legendi Mozarti surmast ja tema matustest kus teda keegi tema sõpradest ei saatnud. Tema viimasel teekonnal oli ainult hauakaevaja vist velg ei olnudki kedagi, kedagi muud ei olnud. Jaan põhjenduseks toodi seda, et ilm oli tookord väga halb. Ja Mozarti naine oli haigena voodis lihtsalt ei julgenud välja minna. Nüüd selgus niisugune asi, et sellel päeval oli ilm väga hea ja seda tehti kindlaks kahest allikast. Üks Salzburgi allikas ja teine kusagilt Ungarist, tähendab mehed, kes pidasid päevikut ilma kohta väitsid mõlemad, et sel korral oli ilm väga ilus. Pealegi selgus, et moodsatena ei ole sugugi mitte haige vaid ta lihtsalt viimastel päevadel hoidus moodsastest eemale, kuna ta kohutavalt kartis haigeks jääda. Jeltsin kartis haigeid inimesi juba üldse. Kui niisugune ja, ja nüüd muutun Mozarti surma saladus veelgi salapärasemaks, sellepärast et ei ole mingit nähtavat põhjust mikspärast Mozartit ei oleks pidanud keegi saatma, seda enam, et tal oli ikkagi väga palju sõpru ja ta oli ikkagi väga tunnustatud mees. Ja miks see nii oli, seda ei teadnud ka doktor Fuller ütelda ja sellepärast ei ka ei ütle, miks sa meiega. Ja teine asi, vat mis meile mõlemale väga mõjus. Seal Mozarti sünnimajas oli igasuguseid huvitavaid, nii asju ja pilte ja seal oli ka üks Mozarti käsikiri, see oli kuuenda ja selle käekirja küpsus, nisugune, mehine, kindluse joonte selgus. Seal ei olnud mitte kõige vähemalgi määral lapseliku. Vaat see oli täiesti vapustav. Õieti esimene kord, ma sain aru, milline see laps pidi tegelikult olema. Siis oli seal muidugi ka see väga kena tühi koht, kus asus üks nendest arvukatest kelladest, mida Mozarti lõika, kingiti raha asemel, mida ta võib-olla või tema isa ilma jäänud, kui ta lapsena esines. Nimelt see kell üks kord varastati ära sealt noh, niisugune originaalese Mirmus, uunikum ja ise väga hinnaline, kõigil oli väga kahju ja siis läks mööda 18 aastat ja siis see härra varas saatis kirja muuseumile ja teatas, et tema selle kellaga midagi ei oska peale hakata ja seal on igavene häda temaga ja pakkus seda kella tagasi. Muidugi ta jätnud märkimata, et ta on nii palju pidanud ennast piinama selle riista pärast, et Tal on muidugi ootab väikest kahjutasu, mis seal oli nagu niisugune kolossaalne summa. Kõige lõbusam oli see, et muuseum muidugi maksis selle välja ja lisaks ta nõudis, tähendab, et temale garanteerida seaduslik kaitse ja siis oli niisugune erakordne juhus, et pöörduti vabariigi presidendi poole, kes siis andis andeks vargale keda keegi ei tundnud, teda ei saanudki jälitada. Ja muidugi asja teeb eriti lõbusaks, seepärast teda see kell ikka varastati uuesti ära. See oli muuseumi igatahes, mis jättis meile tõesti tugeva elamuse. Päev oli Salzburgis tegelikult nii sisukas, et võib-olla sellepärast Salzburgis oldud aeg tundub olevat pikem, kui ta tegelikult oli. Me käisime peale lühikese ekskursiooni linnas ka kohalikus toomkirikus, see oli väga rikkalik ja väga särav valguses ja barokne kirik, kus muuhulgas oli ka aga tore ristimise nõu. Niisugune noh, ajalooliselt mitmekorruseline, selles mõttes, et jalgades olitel hästi häbematult lustakate nägudega lõvid, Need olid väga vanad ja siis järk-järgult see pealmine kiht läks uuemaks. Noh, oli muidugi väga kena kujutleda seda tibatillukest Mozartit seal pühas vees kümnemas ja seal pakuti meile ka muusikat. Mozart. Teumi tähendab Salzburgi kõrgema muusikalisi õppeasutuse kaks lõpetajad mängisid seal meile orelit. Tegelikult mõjuvam orelikontsert oli kohalikus ühes moodsatest kirikutes. Sest noh, mõju on juba sellepärast, et seal mängis tugeva professionaalselt organist aga nähtavasti ka sellepärast, et selle kiriku orel oli oma akustilised omadused või õieti, kirik oli akustilised omadused sobivam lihtsalt muusika kuulamiseks, parem kontsentratsioon on seal ja kirikulisega erakordselt põnev, mõjub jällegi noh, ta oli moodne kirik, vana kiriku arsenalist peaaegu midagi järgi jäänud ei olnud, aga uuest oli tulnud niisugune hästi suur lai pikk vitraaž. Mustvalges risti teekond mööda seina lubjatud pinnal mustalt antud Jeesuse ema teekond, kusjuures ta ei olnud mitte antud nii nagu me oleme seda harjunud noh noore naisena niukse kannatama emana maitse oli vanaeit mustas ja siis seal risti tee igalt poolt paistis Üht kohutavaid silmi ja aastavaid paluvaid ja väga väljendusrikkaid käsi. Noh, see oli selles mõttes põnev kirik, et seal tavatsetakse korraldada liturgilise jumalateenistusi džässmuusikaga. No meie olime hirmus põnevusest, me kujutasime, et see on nüüd lausa austria kaasaegne muusikal, klassi element. Mängite lindilt meil ette need asjad, nii nagu neid seal kirikus laulude lindistatud ja selgus, et need olid lihtsalt tavaliselt väga armsad ja väga head, ilusat neegrispirituaali. Aga muidugi, neid oli mängitud tähti Tšassilikult, tähendab, oli seal üks Nendel laadet ansambel ja nähtavasti üks kuuest seitsmest mehest koosnev džässansambel džässipillidega trombooniga, trompet, tegemist asjadega. Ja nad tegid seda toredasti, aga muusika muidugi iseenesest ei üllatanud. Nojah, Salzburgis oli ju veel hästi palju, on veel üks kontserte Bratislava konservatooriumi üliõpilaste kammerorkestriga ja veel väga mitmesuguseid asju. Muidugi põnev oli tegelikult sess pil Haus, tähendab, me sõitsime väga kavalasti ära Salzburgist üks päev enne Süüris, sest üks päev enne väga tuntud rahvusvaheliste festivalide algust, aga meil õnnestus näha vähemalt festivalipidamise kahte hoonet uuemat ja hästi vana Salzburgis. See vana oli tegelikult vana ratsakool. Seal ta on niivõrd looduslikult ehitatud, et suure vana, selles ise, ratsutamise saali tagasein on tegelikult mäekülg päris lahtine kivi. Ja siis oli seal ka väga suur vabaõhuteater, kus kasvas veel ekstra ühe Fausti etenduse jaoks istutatud puu. No et Hauste Margarete saaksid naturaalse lehestiku sahina saatel kohtuda see puu, mis üldse ei meeldinud Hitlerile, kui ta käis seal Salzburgis ringi vaatamas ja mis näis olevat igatahes Hitleri väga rõõmsalt ja roheliselt üle elanud. Ja teenib ilmsetel paljusid Fauste ja uuest majast oli kõige põnevam tegelikult Vat, see Weberni sümfoonia sepisena. Tähendab jah üks metallist tehtud reljeefne skulptuur mis peegeldus siis kaasaegse muusika väljendusvahendid, kuidas Vorni keelt, nelise vormikeeld või tunnetuse keeld ja millest vähemalt üks osa pühendatud. Nojah, aga nüüd ehk küllalt juba Austriast, sest Šveits oli vähemalt sama huvitav ja isegi ehk huvitavaks, tegelikult oli vahva see, et kogu aeg läks meil riis nagu toredamaks. Viin oli ka päris kena, Salzburg vaimustas meid ära, aga Türgisse jõudsime siis oli kuidagi mingi erakordne tunne, ma mõtlen just selle linna enda mõttes ja need esimesed käigud seal vanadel kitsastel tänavatel, mis on vist veel mõned kitsamad kui Tallinna tänavad, kus sa ühel tänaval käies ühe käega üht seina puuduta, teise käega teist seina puudutada ja kus on siis eesmärk, et autodel peatumine keelatud elu? Naera sest, et elu vist ei ulatunud siiski kahte seina. Mina näen seda, et, et nüüd ma tean, miks need seinad on nii lähestikku ehitatud nimelt minu jaoks tseeris oli selles mõttes huvitav algusest peale kohe esimesel jalutuskäigul pühapäevases Zürichis mööda järve otsa keset linna. Me kohtasime kohutaval arvul pääste armeenlasi, kes kõik olid mustades vormides punaste õlakutega toredate taludega, daamid ja väga väärikad härrad, kes kõik olid hirmus korralikud, et minu arusaamist mööda mööda meil üldse kedagi olnud seal päästa, kui ehk siis ainult meid, Nõukogude turisti äärmisel juhul. Ja see oli nüüd üks pool. Ja teiselt poolt võib-olla sellepärast, et Süüris meile nii lähedale tuligi, et me olime otse keset elumöllu, elasime nimelt meie hotell oli väga põnev, vist Zürichi kõige patusemal tänaval, mul on niisugune tunne. Ja ka ühel kõige ilusamad esmajoones, sest seal olid kõik need vanad ehitused, vanad tsunftihooned, mis on nüüd kõik kõrtsides ehitatud koos ja seda oli kõik väga ilus vaadata. Ja ja hotelli vastas meie akende all oli Sontism Keller üks niisugune, noh nii Tallinna õllesaali moodi koht, mis päeval nägin vist kenad välja meie õllesaal, aga õhtul neid sealt ikka visati päris hunnikus välja. Ja seal liikus väga palju mehi ja ütlesime, ütleme et ma pole kuskil nii palju purjus inimesi näinud, kuid Süürisis, aga nüüd ma tahan öelda, et selleks need kitsad tänavad, vaata kui hea koju minna, niiviisi ka ühel korral see ja teisel pool nagu liugleb aegu, laupäeval, pühapäeval, vaid need viis päeva, mis me seal olime iga päev, sellepärast et me tundsime seda omal nahal enne magama jääda. Oi, enne kahte oli ka lärm võrdlemisi võrdlemisi tugevalt. Siis ta ikkagi vaibus ära jah. No me avastasime ühte teist näiteks niiviisi jalutades ja mõeldes, et ükskord inimene on noor ja enam-vähem, aga paremini me otsustasime ühel õhtul siiski minna ühte lokaali ja me võtsimegi ühe selle nimi oli küll meierei, aga seal maja seina küljes oli silt. Sild ütles, et selles majas rajati 1916. aastal dadaism. Noh, meie siis, kui dada istid, läksime ka sinna vaatama, see oli iseenesest päris kena, süütu koht, väga hea muusikaga tähendab väga hea võimendusega noorte meeste ansambliga. Väga kena punase valgusega. Ja väga kena teete kandjatega kada lühikestes, kõige lühemate seelikutes, mida me üldse nägime, sest mõni ei ole seal mitte nii. Käivad nagu näiteks ja. Kuigi peab ütlema muide, mis oli väga kena rõivastuse osas, praegu tuli meelde, et vaat liini pool üldse Austria poolt antakse väga palju neid nõndanimetatud Dirn kleite, selliseid stiliseeritud, vanu rahvarõivaid, mis noorte naiste seljas tõesti väga kenad välja näevad, aga vanadel daamidel sulgedega jäägri kübarad peas ja silmapaistvad suured kingad Nojah, aga riietuseski erines teravasti Austrias ja Šveitsis. Šveits oli ikkagi jah, niisugune moodne maa ja Austria küllaltki range sellega. Aga see vist ei ole. Ja mulle tundub, et meil tegelikult, et Šveitsi Sist rohkem määravad tooni turistid ja Austria, kuigi seal on ka väga palju turiste on siiski vist iseenesele rohkem truu. Tähendab, ega meie siis nüüd Šveitsi tegelikult, mida me nägime, me nägime seda tõesti nüüd kõige otsesemalt ka turistisilmaga. Aga igatahes on ajalehe andmeil Järgi on Austria maa, kus 60 protsenti inimesi läheb kell 10 magama. Ja, ja 30 protsenti koguni kell üheksa. Noh, meie olime igatahes ülejäänute hulgas, siinsel, mida me nägime. Me nägime Šveitsi maa muuseumi, vaat seal me tundsime ennast olevat ist lühikeseks ajaks päris Šveitsis. Kui me ulkusime kahekesi mööda neid meeldivalt jahedaid ruume. Valutubasid möönamis tervete tubade kaupa, kõik seinad ja laed olid sinna üle toodud ja vaatasime vanu ilusaid asju, millest iga iga ahju kivi oli keraamiline, suur kunstiteos ja mille kõrval kummagil poolel kaks Kivitoolikest. Tähendab, nad olid ahju ahju küljed ja kumbki seal istudes 11 vist ei näinud, aga nad tunnetasid läbi ahju meeldivat soojust. Need olid väga kenad, niuksed külmad istmed, tema kohe tundsin, kui soe seal võis vanasti olla. Ja kui me siis vahetasin Einoga pilti, et lähme istume, sest ega kedagi seal passimas ei olnud, siis me lugesime mõlemad sihti istumine keelatud, sest ilmselt mõnigi oli sedasama tunnet või vajadust. Muide, suur probleem oli see, et Šveitsi on niisugune piimamaa ja šokolaadimaa ja üleüldse et kus need lehmad on, kellest šokolaadi saab. Ja siis ma pean ütlema, et ükskord möödasõidul, igatahes. Me nägime lehmi, giid karjatas, ütles, vaadake nüüd ja siis me kõik vaatasime. See oli väga ilus sõit tegelikult mööda Šveitsi. Vern intellaken, lutsern ja Süüris. Tähendab, me olime ainult saksakeelses Šveitsis, kuigi šveitslaste saksa keel on nisukene. No kui giid räägib turistiga, siis on see väga kena, korrektne saksa keel, aga kui ta räägib autojuhiga, siis äärepealt isegi ei saa aru üldse, et see on saksa keel, kõnelemata arusaamisest. No tegelikult saksa keeles Šveits on kolm neljandikku ja 77 protsenti elanikkonnast. No turistid näiteks peab vedama, Me sõitsime sisse Berni ja me saabusime peakiriku juurde täpselt sellel hetkel, kui sinna sisenes tibatillukeste katoliku usku triikleerilaste rongkäik, niisugustes valgetes villastes mungad, hüüdes sõlmilise nööriga vööl, käed nii kangesti vagalt vastamisi pandud ja silmad Mõnusa uudishimuga turiste piilumas. Läksid nad sinna sisse ja siis me kuulsime. Noh, ma ei ütleks, et sellest gregooriuse koraal võis olla, aga igatahes väga vana koraali prantsuse keeles, see oli väga ilusti, lapsed laulsid altari ees ja ülevalt koori pealt, siis mees ja naiskoor kord koos, kord eraldi, kahe koorilaulu nagu sattunudki meid kuulama. Mägesid vist oli seal igal pool, vähemalt näidati meile mitmel pool vaateid orgudes, mida pidid sulgema suured lumised mäed. Seal oli udu, seda me ei näinud. Ja siis me olime vaat lutsernist. Lutserni sea lutsernist tekkis peaaegu tahtmine truudust murda, Churchill, mida me tunnistasime nagu oma kõige armsamat linnaks juba. Sest lutsern, mida me nägime nüüd kaks tundi, tundus, et ta võiks olla veel armsam, tähendab, tema kontsentratsioon oli veel tugevam, kui nüüd tagasi mõtelda selle peale mikspärast viin kuidagi nii meid külmemaks jättis, kuigi vinnis on vähemalt sama palju toredaid asju ja kohti kui nendes teistes paikades oli see teda liinis, nende huvitavate kohtade asetus on väga laiali kortsjonäri ühte siis paari tunni pärast, teist, aga korraga lutsernist olid nad kogu aeg nupp pilgu all ja pilgu ees ja kus sa seal kõndisid, sul ei olnud ühtegi tühja hetke, igal hetkel oli mingi imeilus vaade, mingi tore ehitus, mingi põnev vanaaegne puusild, kabel, sild ilusate piltidega. Ja päike nii kangesti palju päikest ja siis need väga toredasti värvitud maja seinad mujal ei olnud selliste noh, lihtsalt maja seina peal ja vot nii nagu meil uusehitustel on, aga noh, natuke rikkalikum ja põnevam. Aga nüüd jah, nähtavasti peab linnadega jumalaga jätma ja räägime natukene veel kunstist. Tähendab, mõnest kontserdist, teatrist üks teater oli, teatrietendus oli meile kohe päris suur elamus. See oli üks draamaetendus, selle autoriks oli Peeter tiino Pariisis elav kirjanik Londonis või Londonis ja Londoni, kes on samal ajal jah, kirjanik ja ka näitleja miim ja samal ajal filminäitleja hästi kuulus filminäitleja. Meil on täna vist näha olnud ainult Spartacuse seda mängist, gladiaatorite kooli ülemat, aga muidu ta esineb päris tihti kohe näide oli erakordselt vaimukas. Toreda probleemiga rääkis hipidest ümber jutustada, seal lühikese ajaga on võimatu, aga igatahes näidend, mida sobiks meil väga hästi mängida, mis peaks meie publikule ka suurt huvi äratama, kuigi meelse hipide probleem nii terav. Veere seda, Me käisime kuulamas šveitslaste nähtavasti ühe juhtiva helilooja kümmekond aastat tagasi surnud šoti ooperit pentisi Lea jääkirjutatud 28. aastal. Jah, aga ta kõlas nii, on meie jaoks nii vägagi kaasaegselt. Või tähendab mitte vananenud ja, ja teiseks, mis oli võib-olla isegi huvitavam nii meile kui praktilistele muusikutele. Meil õnnestus pääseda Šveitsi heliloojate järjekordse kokkutuleku kontserdile kus esitati enamasti praegu elavate autorite Ja nende nendelgi nelja viimase aasta loomingut tõenäoliselt nii palju, kui ma olen, eks ole, umbes ja see oli selles mõttes huvitav tõepoolest, võrreldes meiega peab ütlema, et need kõik teosed olid kirjutatud hästi tugeval, professionaalsel tasemel, tähendab, kõik olid kirjutatud väga soliidselt ja ja oli need huvitavam, kuulata seal moodsamat joont ja seal olid natukene rahulikumat joont. Kui nüüd mõtelda selle peale ja võrrelda meie muusikaga, siis ma usun, et oleks võimalik meie heliloojate nelja viimase aasta loomingust teha kontsert mis oleks sisukam ja parem. Tähendab, mis nendest jäi puudu, võib-olla just midagi erutavat, midagi mõtteliselt põnevat või niisugust või väga ja probleemi pole. Aga kui mõtelda nüüd meie pleenumi kontserdile, kus me tavaliselt ei pane mitte kõige paremaid teoseid iga kord välja, vaid püüame esitada võimalikult kõiki erinevaid heliloojad, siis muidugi oli nende kontserdilgi meie omast tunduvalt üle. Ja need orkester oli ka päris hea, orkester ka peab, ütleme meie omast tunduvalt üleval. See oli selles mõttes väga tore kontsert. Kui nüüd, kui ta nii kokkuvõtted endast teha, siis tundub, et Šveits mõjus meile peamiselt ikkagi just arhitektuuri ja maastikuga ja ka inimestega. Aga muusikalised muljed olid seal ikkagi paratamatult kahvatumad või isegi kahvatud ja see on täiesti mõistetav, sellepärast Austria on ju pikkade traditsioonide muusika traditsioonidega maa, nii et Šveitsist me olime jah, teistmoodi õnnelikult ja saime midagi muud sealt. Ja siis me seisime jälle Viini lennujaamas, meie vaatasime ajalehekioski juures ajal viimast ajalehte, mille oleks veel kaasa ostnud, kui raha oleks olnud ja siis kostis järsku selja tagant tihti keelset kõnelust. Narrib hirmus üllatunud. See oli Rein Aun, kes oma väga võidukalt Austria reisijalt parajasti ka hakkas kodu poole sõitma. Nii oli jälle põhjust näha, et Eesti rahvas on kahjuks kangesti suur rahvas või me lihtsalt olime väga liikuvad. Nojah, vähemalt oma reis oli, me olime küll hästi liikuvat, et kõik need 12 päeva Me sõna tõsises mõttes käisime kogu aeg, elagu võimalik olim loobuda bussiga sõitmisest ja käisime nii palju, et lõpuks selgus, et see 12 päev on täiesti paras norm, sest 13. ärade poleks suutnud enam vastu pidada ja meil oli tõeline tarve koju jõuda. Ja hoolimata sellest koju, tahtmisest ja väsimusest jäi ikkagi väike sentimentaalse kuradikene hinge soov kasvõi uuesti tagasi minna ja kenad vinni laugud, mis meil seal kõlasid. Miamis pisarateni liigutasid need võib-olla ka missugused. Mm.