Ja vististi igaüks, kes Tallinnas käinud, on südalinnas tõusvat kõrget toomemäge ehk tuttavat Kalevi kalmu tähele pannud. Mööda Narva maanteed linna sissesõitjale paistavad paremat kätt mere kaldal silma Pirita kloostri varemed. Selles kloostrist ja toomemäest on mitmedki jutud rahva seas liikumas. Räägitakse, et kui kord üks Taani kuningas Tallinna ümber piires siis olevat ta sel ajal Pirita kloostris elanud. Seda saanud aga linnarahvas teada ja nimelt järgmisel viisil. Tallinlastel olnud kaevatud salatee linnast toomemäelt kloostrisse. Seda teed mööda saatnud nad kloostrisse salakuulajad, kes seal ühe kuninga adjutandi oma nõusse meelitanud. Adjutant rääkinud salakuulajatele, et kuningas istuvad igal õhtul ühes linnapool olevas toas laua taga mille peal kaks suurt heledat küünalt põlevat. Tallinlastel olnud nüüd esimene asi, kuidas kuningad saks surmata. Ühel õhtul seadnud nad linnas kõige suurema suurtüki valmis ja sihtinud otsekohe kahe küünla peale. Kuul läinud ka hästi märki, kuningas saanud surma ja klooster langenud varemetesse. Äraandja Aidu tantaga põgenenud salateed mööda Tallinnasse. Kuningas surma järel läinud Taani vägi linnalt ära. Pärast seda ei ole enam salateed tarvitatud. Kord saadetud küll üks vang linnast seda teed mööda kloostrisse tingimusega, et ta siis vabaks saab, kui salateest läbi läheb. Vanud pole aga eesmärgile jõudnud. Vist oli tee nii rikutud, et ta seal surma sai. Vanajutt räägib veel Pirital muga hoovis suured raudväravad salade lõpu sees olnud pärast kaetud see koht mullaga kinni, et uudishimulikult sisse ei pääseks. On olemas mitmed arvamised, mis tõendavad, et salatee tõesti Tallinnast mere alt Pirita kloostrisse olevat kaevatud. Aga on ka tõendusi, et seda pole. Sellepärast arvan siin tarvilikuks nimetada üht juhtumist, mis annab põhjust mõtelda, et salatee tõesti olemas on. See juhtus hiljuti umbes aasta-poolteise eest, kui kaks noormeest kalaranna poolt tulles toomemäele lähenesid. Ühes kõrvalises kohas, kus mägi natuke järsk oli, pani teine noormees tähelepõõsast, leiab prügiga kaetud avaust. Mehed katsusid avavuses sisse pugeda, mis neil ka korda läks. Avaus läinud pärast laiemaks pilkases pimeduse pärast tulud mehed varsti tagasi, võtnud hulga küünlaid ühes ja läinud uuesti õnne katsuma. Oma suureks imestuseks leidnud mehed aga mähe sees hulga rist ja põikeid. Ja salakambreid. Mehed pole julgenud kambrite uksi avada. Ühe kambri ukse kiskunud nad küll lahti, aga parajasti, kui nad ukse lahti saanud, olnudki raginat ja kolinat kuulda. Mehed vaadanud asja ligemalt järele ja leidnud, et üks olnud iseäralikke vedrudega ühendatud ukse kohal seisva mõõgaga. See mõõk lõi ukse lahti tegemisel iga sisseastuja surnuks. Vististi tarvitati seda kambrit vanal ajal inimeste hukkamiseks. Meestel oleks mõõka kaela langenud, kui mitte ajahammas vedru poleks rikkunud. Selle nähtuse järel ei usaldanud mehed enam ühessegi kambrisse tungida. Käigud toomemäe sees olnud kõik ilusasti kividest võlvitud. Mehed läinud viimaks tüki aega edasi, iseäranis laiakäiku mööda, mis nende arvamise järgi Pirita poole viinud. Lõpeks saanud mehed veekogu äärde, mis käiku poolest saadik täitnud. Need võtnud nõuks edasi tungida, et näha, kas veest võiks läbi minna. Nad võtnud umbes kahe sülla pikkuse puu pistnud selle vette ja näinud nüüd, et vesi olnud kaks sülda sügav. Nüüd võtnud teine mees kuue seljast sulatanud küünla pähe, mütsi külge kinni ja katsunud veest üle ujuda. Pika ujumise järel tundnud mees kõva maad jalgade all natuke edasi minnes tõusnud käik järsku kõrgemale ja läinud päris kitsaks. Ühtlasi kuulnud mees suurt kolinat, mis tuuletõmbus, mis talle kananaha aju peale ajanud. Ta katsunud jalamaid tagasi, saaks ujudes tundnud ta vee üsna soolase ja sooja olevat. Vististi voolas merevesi käiku sisse. Mees sai õnnelikult seltsimehe juurde tagasi. Nad uidanud veel nii kaua ümberkäikudes, kuni küünlad hakanud lõppema. Siis tulid nad endist teed mööda jälle välja. Hiljuti leitud ka Pirita pool üks käik peale nimetatud raudväravate, mis maa-alusele salateele viinud sissemineku kohal olnud kõva rauduks. See läinud siis pole lükates küll lahti, aga käigust välja tulemiseks ei ole ust enam lahti saanud. Kloostri pool käigu seest leitud ka palju inimeste piinamise riistu. Näiteks olnud seal suur tõrs, mille küljes pikad mõõgad vedrudega kinni olnud. Kes sele tõrreligi läks, sellel napsasid mõõgad peama. Käiguseinte ääres seisnud hulk putkasid, mis seestpoolt olnud kaetud terava Otsaliste piikidega nende putkade sisse topitud vanal ajal inimesed piinamiseks. Üleüldse peab arvama, et Piritalt tõesti saladee toomemäele käis. Et see tee aga aja jooksul rikutud on, on iseenesest mõista. Niisama varjab ka kuulus Kalevi haud ehk Tallinna toomemägi oma põues paljugi saladusi, mis vanal hallil ajal on sündinud.