Tere minu nimi on Maarja Pärkna ja ma loen luuletuse trepp. Trepist alla laskudes olen ma iseendast alati ühe sammu võrra ees. Vastuolu liikuja ja liikumise vahel on lepitamatu. Miks peaks kõik jääma samaks? Miks peaks miski muutumise kaudu uuenema? Valikud, mis kummagi võimaluse täitumiseni viivad, on nagu riiulitäied moosipurke. Nii sarnased ja ometi nii erinevad. Siin peaksid asjad säilima, muutumatutena aga siiski. Kartuliidude valged turris juuksed, kõver, hiire luustik seina ääres poolkuu kujuline. Miski alati kasvab, miski alati kahaneb. Rõske tulevik, mis kivi põrandast üles kerkib, tõuseb mööda mu pahkluid aina kõrgemale ja voolab üle kummiku ääre sisse. Arva ära, kumb kahest on lootevesi või veeuputus?