Luule. Eestile. Tere, minu nimi on Maarja Pärkna ja ma loen luuletuse suitsuauk. Ainus liikuja selle pildi peal on rebane, kes siit eile õhtul läbi jooksis. Tema jäljed on kustunud, aga kiirustamine püsib. See räägib sulle. Mulla sees on väikeste kividega vaheldumisi puu, juurte ja seeneniidistik, avarad võrgud. Selja taga on mets palju tihedam kui ees. Vanades puudes, mis jäävad vasakut kätt. Tuikava türaskite labürindis. Üles vaadates näeksid sa tuuletallajate aeglaselt ida poole lendamas. Võib-olla paistaks ka tema taga kõrgemal taeva sees olev auk, millest suits, väljak poole tõuseb. Aga selles ei saa kunagi kindel olla. See on enamasti ikka kaadrist väljas. Kui kõik tundub sulle tavaline, võid kihla vedada, et midagi on tegelikult nihkes. Metsavahikeelde, et siit siit metsast ei võtta mitte üks pirru tikk on lihtsalt säutsumine. Seosetu sädin ilus linnulaul suletud kõrvadele.