Tervist head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit ja algab huvitaja saade. Me räägime täna tervisest, aga seda võib-olla veidi teises võtmes kui tavaliselt. Ja pühendame seekord ühe intervjuu sõltuvusele ja täpsemalt siis arvutimängudest sõltuvusele. Ja see on üsna sarnane hasartmängusõltuvusele ja meil ongi stuudios hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusest kliiniline psühholoog psühhoterapeut Pille-Riin Kaare, kellega saame siis mängusõltuvusest ekraani sõltuvusest pikemalt rääkida. Aga oleme ka arvutite ja ekraanide positiivsest poolest. Nimelt on siis Ida-Tallinna keskhaigla andnud välja Eesti esimese raseduse äppi, mille kaudu saab siis oma rasedust jälgida, esitada iseendale teatud õigel ajal õigeid küsimusi, panna aega ka kirja arsti juurde ja sellest räägime vähemalt Ida-Tallinna keskhaiglast, Silja staalselt, Rahumäega ja tunni lõpuosas on meil jutt novaatori portaali terviseuudistest. Saame teada, et geenivaramu kogub taas uusi geenidoonoreid ja Marju Himma, kes siis ka proovimas, kuidas oleks võimalik uuesti geenidoonoriks saada ja ta räägib ka meile sellest, milline keemia tekitab meis ärevust. Sellised teemad siis tänases huvitaja saates. Head kuulamist, mina olen toimetaja Meelis Süld. Me räägime siis sõltuvusest, arvutimängudest ja ekraanidest ja meil on külas Eesti hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusest siis kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Pille-Riin Kaare, tervist. Tere hommikust. Alustame sellest, et, et sõltuvusest võib rääkida kui millestki ka, mis ei häiri nimega inimese elu ja teisipidi me võime rääkida väga olulistest tugevatest sõltuvustest mis siis teatud määral hakkavad juba inimest piirama, et kuidas, nagu seda sõltuvust üldse defineerida, et et kas, kas mängudest on võimalik siis ka nõnda sõltuvusse sattuda, et see hakkab ühel hetkel tõesti eru segama? Väga kiire küsimused, et jah, on küll ja kui me defineerime Togust, siis sõltuvuse sõna iseenesest juba ütleb seda, et et see tegevus häirib inimeste ennast ka, ehk tal on tekkinud selle tagajärjel probleemid ja see häirib teda ja tihti häirib see ka väga tema lähikondlased. Nii et jah, mingist tegevusest on samamoodi võimalik sõltuvusse sattuda, nagu me teame, teame, et on see siis ainete sõltuvus. Aga tegevus võib tõesti minna niivõrd üle piiri või ülemääraseks teiste tegevuste ees, et inimene on hädas. Hasartmängusõltuvusest on ehk rohkem räägitud ja me teame ka siis juhtumeid, kus inimesed on suuri summasid sinna viinud, aga teisipidi noh, see arvutimäng ei peaks ju nii väga ohtlik olema, et kui, kui palju on võimalik sellega siis nii väga kaotada või või elu tuksi keerata. Iga arvutimäng iseenesest ju ohtlik ei olegi, ega ükski tegevus, mis arvuti vahendusel või võib-olla tänapäeval tasuks öelda lausa nutitelefonide vahendusel, et ükskõik mida selle või ekraani vahendusel, mida tehakse, ega ükski tegevus oma olemuselt ei ole ohtlik. Ja, ja võib-olla siin ka, et, et karvu ka hasartmängusõl põgus või hasartmängimine iseenesest ei ole ohtlik iga tegevus, mida tehakse ülemääraselt, see muutub ohtlikuks. Ja arvutimängude puhul on see, et see tegevus on põnev, mängimine on ju iseenesest põnev, et keegi ei mängi mängu, mis talle ei paku midagi. Põnevust, adrenaliin tõuseb. Ilmselgelt on see huvitavam kui mõne kohustuse täitmine. Ja sageli ta muutub selliseks nõiaringiks, kus kohustused hakkavad kima, kohustused hakkavad kuhjuma tänu sellele, et liiga palju mängitakse, see tekitab negatiivseid emotsioone süütunnet või ka ärevust, pinget ja selleks, et sellest vabaneda, mängitakse seda mängu jälle edasi, sest see pakub vastukaaluks neid positiivseid tundeid ja, ja ka mõnutunnet ja võimalust näiteks võistlustlikes mängudes olla keegi. Meil on olemas ju Xbox ja, ja siis PlayStation ja siis veel kõiksugused, lihtsamad mängud, mis on lihtsalt nutitelefoni ekraanile. Et kas, kas siin võib ka kuidagimoodi tuua tuua vahe sisse, et missuguseid seadmeid kasutatakse või kuivõrd süvitsi nendesse mängudesse minnakse või noh, võib täiesti mingisugusest lihtsast Petrise mängust mobiiltelefoni peal sõltuvusse sattuda? Võib ikka selles mõttes, et ma arvan, et siin ei ole olulist vahet et oluline ongi see, kui palju inimene mingisugusele tegevusele oma aega kulutab ja kui palju see läheb vajalike tegevuste arvelt. Et selle, et muidugi mängud ka võivad vahelduda, et võib alata Deprisega ja lõppeda mõne muu mänguga. Ta muu mänguga ja lõpetad eetris ega et et see on väga individuaalne. Aga ma tahaks öelda ka seda, et ega veel toonitada, et ega ma arvutimängude mängimine või ekraani vahendusel mingite mängude mängimine ei ole iseenesest ohtlik. Kui tal on oma aeg ja kui tal on oma koht sest tihti arvata nähakse, et need mängud on mängud, on süüdi tegelikult mängude puhul võib tuua välja ka väga palju kasutegureid. Ja, ja uuringud näitavad ka seda, et need lapsed, kes mängivad mänge, et nendel on kiirem otsustusvõime, nendel on kiirem reaktsioonikiirus. Nad on matemaatiliselt, nüüd on nad võimekamad ja palju räägitud, et need lapsed ei loe. Meil enam, et loevad küll, et ka nende lugemis oskus on, on arenenud kiiremini. Aga, aga teiselt poolt igal asjal on aeg, koht ja piirangud. Missuguseid küsimusi võiks siis küsida, kas iseendalt või, või iseendalt oma lapse kohta või lausa lapselt otse, et teada, et kust see piir läheb siis juba sõltuvuse või, või lihtsalt mängimise ja ja mängimise kaudu ka õppimise vahel. Probleemid. Kujunemise aluseks on tavaliselt harjumuse kujunemine ja harjumuste kujunemine võtab alati aega. Ja küsida võiks seda, mida laps arvutis teeb või mida ma ise arvutis teen. Kasma reguleerin sellega emotsioone, kas laps reguleerib sellega oma emotsioone? Kasse on läinud ülemääraseks. Kas on nii, kui enda käest küsida, et kas on nii, et, et iga kord kui mul on vaba hetk, siis ma meelsamini tegelen mängu mängu mängimisega või tegelikult ka lihtsalt mingisuguse muu tegevusega, et ei ole ju ekraani vahendusel tegemist ainult Ülemäärase mängimisega vaid ka mõne muu tegevusega, mida selle vahendusel siis tehakse, et võimalusi on ju väga-väga palju. Et kas ühel hetkel ma pigem tegeleksin selle tegevusega, kui, kui ma näiteks sõpradega suhtlen või töökohustusi teen või näiteks reisima lähen ja laste puhul ka, et kas see muutub, see harjumus muutub igav päevaseks ja juba ülemääraseks, et midagi muud enam teha ei taha. Sest see võtab aega, keegi ei satu nii-öelda siis sõltuvuskäitumise nädala jooksul, et seda kindlasti mitte, et see on ikkagi pikk aeg, et tekiks nii-öelda kohastumine juba organismi tasemel, kus tekib tung ja vajadus seda tegevust sooritada. Ma arvan, et kui mistahes inimeselt nutitelefon käest ära võtta, siis me tunneksime ennast kuidagimoodi täiesti puudulikena. Et ilmselt on võimalik ka teatud sellistest positiivsetest abivahenditest täiesti sõltuvusse sattuda või Facebook näiteks inimesed ikkagi tundide kaudu. Ta loevad teiste postitusi ja mõni inimene paneb iga oma sammu pildi näol sinna kirja ja jagab teistele, et see on ka tegelikult ju võrreldav arvutimängusõltuvusega. Noh, ma ei tea, et, et võib-olla ei, ei ütleks seda, et kui inimene muude asjadega toime tuleb, et see piir lähebki selle koha pealt, et kui inimene on tundide viisi Facebookis ja kõik oma oma toidukorrad sinna postitab, no las teeb seda. Kui tal kõik muud asjad on korras, kui ta, kui keegi kõrvalt ka ei ütle, et kuule tule, räägi minuga või teeme midagi koos. Kui kõik muud valdkonnad on kaetud, inimene on kenasti toimetulev, siis postid nagu kui see muutub selliseks, et enam mitte midagi muud ei tee, ainult postitab, siis, siis on see probleem. Et siit võikski seda vahet vaadata ja, ja ära tunda, et tähe enda puhul võib ära tunda ka seda sellest, et mul et ongi pidevalt selle juures, et kuidas ma seda tegevust teha saan, millal ma saan teha. Ja kui mind kõrvalt häiritakse siis tavaline reaktsioon on niisugune ärritumine, viha, et ärge segage, laske, laske mul siin olla ja noorukite ja laste puhul paistab seesamamoodi välja, et temaga rääkima minnes on see, et ära sega, ma ei taha, ma olen praegu siin, sa ei lase mul mängida lõpuni, mul on praegu huvitav koht või ma just jõudsin järgmisele tasemele. Ja, ja see peaks olema ka niisuguseks märgiks. Aga te enne küsisite ja seda, et mis seost on arvutimängus hobusel ja hasartmängusõltuvuse siis meie keskus, ühe levik uuringu raames aastal küll 2010 juba. Me uurisime seost, kas lapsepõlve mängu käitumine võib mõjutada hilisemas elus hasartmängusõltuvuse väljakujunemist. Ja me saime sealt küll selle positiivse vastuse, et need noored, kes on varakult varases eas mänginud, et arvutimänge ja eelkõige on nad mänginud seda siis kas punktide või rahaliste auhindade või või noh, nii-öelda võistluslike mänge võidu peale, siis nendel on suurem tõenäosus, et hilisemas elus nad hakkavad mängima raha peale hasartmänge ja nendel on suurem, kõrgem risk, et nad haigestuvad hasartmängusõltuvusse. Ma olen lugenud ka sellisest mõistest nagu digitaalne Heroueen ja siis on toodud välja see et ekraanid ja, ja siis nende jälgimine ja mängimine, et see tekitab nagu sellise samasuguse reaktsiooni ajus nagu ka mõni mõnuaine. Et ma ei tea, kas seal on siis sarnaseid sarnaseid mustreid kas ollakse sõltuvuses ekraanist või, või heroiinist. Ekraanist ei ole sõltuvuses, on ikkagi konkreetne tegevus, millest inimene sõltuvuses on seal ekraani taga. Aga jah, tõsi ta selles mõttes on. Et meie ajus on, on tõesti piirkonnad, meie ajus on keemilised keemilised ühendid, keemilised reaktsioonid, mis tekitavad sarnaseid mehhanisme ja, ja sõltuvuste puhul aine sõltuvuse puhul me räägime nii füüsilisest kui kui psüühilisest sõltuvusest. Ja võib-olla siin ongi see vastus, et et kui psühhofüüsiline sõltuvus on seotud sellega, et inimene vajab ainet selleks, et üle saada võõrutusnähtudest et tal on füüsiliselt seda ainet vaja, siis kui olla nii-öelda aine vaba pikka aega ja ja nii-öelda võõrutusnähtusid ei ole ehk inimene võiks nii öelda The ainet tarbida, selleks, et oma enesetunnet parandada siis selle tarbimise algatab siiski see psüühiline pool, kus, kus inimesel on kas nauding, ootus sellest ainest või, või on tal soov oma negatiivsetest tunnetest vabaneda või on tal soov hoopis oma positiivseid emotsioone rohkem tunda. Ja samamoodi on siis nii-öelda kas mängimise või ükskõik mille mingi muu tegevusega siis ekraani vahendusel. Et, et on ootus, ootusärevus kas sellele tulemusele või nendele emotsioonidele või võimalus siis vaigistada ja, ja maha suruda või või nii-öelda eemalduda oma negatiivsetest emotsioonidest. Huvitav, kas anonüümne kommenteerimine võib ka olla selline hasarti tekitav tegevus? Iga tegevus võib olla, sest anonüümne kommenteerimine on ju see, et, et saan elada välja oma tundeid. Anonüümne kommenteerimine on tihti sihukese negatiivse emotsionaalsus ega seotud, et väga vähe on neid anonüümseid kommenteerijaid, kes kaasa kiidavad ja ütlevad, et küll on tore lugu ja toob välja sealt positiivseid aspekte. Tihti on see niisuguse negatiivse alatooniga ja, ja, või võib olla küll, et inimene on õppinud viisi, kuidas omaenda negatiivsetest emotsioonidest vabaneda läbi selle, et et ta siis kedagi või midagi kommenteerida. Mismoodi sõltuvust üldse ravitakse või kas saab üldse sõltuvust ravida, ravida, et meil räägitakse ju näiteks alkoholi puhul sellest, et et noh, et inimene on joodik, systemon, joodik, kas arvutisõltlane on ja jääb arvutisõltlaseks? Ei tahaks ühegi sõltuvuse puhul öelda või panna inimesele eriti külge, et ta on joodik või üldse sõltlane. Et psühhoteraapias. Me ei sildista inimesi ja, ja ei tahagi öelda seda, et et ta on sõltlane, see koheselt takistab meie koostööd. Iga inimene on individuaalne ja selle taga tasub otsida just nimelt neid, tema käitumismustreid, tema probleeme, tema vajakajäämisi või ka toimetulekuoskuseid, sotsiaalseid oskuseid, millest tal puudu on. Ja ei pea iga joodik jääma joodikuks ja iga sõltlane sõltlaseks. Kõigest on võimalik vabaneda ja õppida uusi toimetulevam maid, käitumismustreid. See ei ole see, et korra me räägime ja, ja kõik see muutub, et, et see on pikk töö, see on raske töö. Sellepärast et sõltuvusega käivad kaasas tagasilangused vana harjumuspärase käitumismustri juurde. Uued käitumismustrid on visad kujunema ja ootused ju lähedastel on tihti see et nüüd ta läks teraapiasse ja nüüd väga kena, et nädala pärast on uus inimene. Ei ole, et me võime öelda alles poole aasta pärast ja aasta pärast, kas uued käitumismustrit on piisavalt välja kujunenud ja kas inimene on toime tulema. Aga Meie keskus saab sellel aastal kümneaastaseks ja, ja me ei töötaksega toimetaks, kui sellel ei oleks positiivseid tulemusi. Missuguseid näiteid teil on seal hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuses, et kas tõepoolest on tulnud ka ravida mängusõltuvusega noort teismelist, kes on siis oma päevad täitnud just nimelt arvutimänge mängides ja unustanud võib-olla kooli? See on igapäevane tegevus, sellepärast et kui me 10 aastat tagasi alustasime, siis valdavalt oli meie klientuur just nimelt hasartmängusõltlased ja vaikselt on hakanud imbuma siis need noored või ka täiskasvanud, kes, kes tegelikult ei ole nii-öelda klassikalised hasartmängusõltlased, vaid nad ikkagi mängivad mänge arvuti vahendusel, et võib-olla siinkohal öelda ka seda, et tihti tundub, et inimene midagi arvutada disteeta võib arvutis täiesti vabalt mängida hasartmänge. Paraku ka meie noored võivad mängida raha peale hasartmänge, kui neil on selleks erinev. Kuigi Eestis nad ei tohiks seda teha ja Eestis litsenseeritud ka mängusaitidel nad seda teha ei tohiks, siis me teame seda, et erinevad võimalused on, kuidas nad seda teha saavad. Nii et jah, noori, kelle puhul siis me räägime kas arvutisõltuvusest või nutisõltuvusest või tyhi sõltuvusest millest iganes, et nad on meie igapäevane klientuur ja väga noh, nii-öelda nooremate või, või niisuguste lausa ütleks väiksemate laste puhul ma räägin siin algklassilastest. Me kaasame siiski vanemad ja tegeleme probleemiga pereteraapia võtmes. Sellepärast et iga 70 aastane 12 aastane ka iseennast ei suuda nii palju reguleerida ja vajavad abi ka vanemad, et neile õpetada, kuidas siis oma last aidata. Noh, vanasti lihtsalt öeldi paar karmimat sõna ja, ja tõmmati, juhe võib olla arvuti tagant ära ja oligi probleem lahendatud. Tänapäeval tundub, et on asjad keerulisemad. Ega sellel ei ole väga-väga halb, kui see juhe seinast ära tõmmatakse. Ainukene asi on see, et, et vot selle juhtme seinast väljatõmbamisega peab alustama üsna kohe, kui laps hakkab kasutama arvutit või nutiseadet või või midagi, midagi muud sellist, et. Sellepärast et see on kokkuleppe küsimus, kui palju ta mingit tegevust teeb. Ma tooksin siin paralleeli sellega, et et ilmselt ikkagi lapse käest me küsime, et kui sa lähed õue mängima, kauaks sa lähed kellega sa lähed, mis mänge te mängite ja nii edasi. Ja sama võiks olla kaasas ka nutiseadmega, et mida sa teed, kellega sa teed. Mis sind huvitab selle tegevuse juures, mis seal on? Ja kui kaua sa seda tegevust teed? Millega me puutume kokku, on see, et on ostetud kas vingem vingem nutitelefon või on ostetud võimsam arvuti milleks selleks, et mängida saaks. Ja siis paradoksaalselt tundub naljakas, et, et kuidas siis laps peaks aru saama, et kui talle ostetakse vingemad vahendid selleks, et seda tegevust sooritada siis ühel hetkel öeldakse, et ei, et neid enam kasutada ei või, nüüd tõmbame juhtme seinast välja. Et see regulatsioon peaks käima selle käitumise üle enne kui ta selle vidina kätte saab või näiteks juhus, kus vanem ütleb, et noh, ma tahtsin talle lihtsalt head, et, et esimese klassi lapsel peab ikka nutitelefon olema. Milleks on nutitelefon, võib-olla esimene vahend võiks olla selles, et vanemale helistada või saata talle sõnumi või, või teavitada millestki. Mitte esimene valik ei ole mängimine. Aga te ei kuulu nende hulka, kes ütleb, et lastele ei peaks üldse nutiseadmetega ekraane kätte andma. No mina tean väga mitmeid inimesi, kes kes ühelt poolt keelduvad, sellest ei anna aastale tahvelarvutit kätte ja teisel on võib-olla kahe-kolmeaastaselt see juba käes ja, ja mängib rõõmsalt. Jah, need mõlemad. Ilmselt niisugused äärmused, mina ei ütle tõesti, seda Te ei peaks kätte andma. Mina arvan, et see käib meie tänapäevaeluga kaasas ja ja jällegi, et ma tulen tagasi, kus meie keskus alustas 10 aastat tagasi ja kus me nüüd oleme me alguses rääkisimegi tõesti nii-öelda nendest videomängudest ja kuhu me tänapäeval jõudnud oleme? Tahvlite ja nutitelefonide, nii et ei ole selleks vaja sul sul kodus ekraani nii-öelda silma ees, et see on sul kogu aeg kaasas, mina seda ei ütle, mina pigem nagu soovitaksin seda teada, mida seal tehakse ja õpetada neid vahendeid kasutama enda heaks ja enda kasuks, sellepärast et väga palju võimalusi on lastele ennast arendada, on erinevad, programmid, on, on erinevad, piidme Varstilist, kuuleme ka rasedus, äppist. Et kõike on väga palju ja mida mitmekesisem tegevus selle seadme vahendusel on, seda kasulikum on, on see lapsele? Et jah, see on valiku küsimus, et kui lapsega istuda näiteks kuskil ooteruumis, temaga peab seal kaua istuma, lapsel hakkab igav. Üks võimalus on tõesti see anda talle kätte nutiseade, mis on kõigil kõigil kaasas. Teine võimalus on kaasa vedada värviraamatuid, värvipliiatseid. Aga nutiseadmes on ka see, et kui olla vanemaga koos seda koos, vaadata koos vahetada seda tegevust, mis ta seal teeb ja õpetada talle seda, mida ta kõike sealt õppida võid, mis infot ta saab, siis ma arvan, et sellel on ainult positiivne kasutegur, mitte negatiivset. Ehk ühe tegevuse vältimine peaks olema märksõnaks, sest sõltuvusse satutakse reeglina ühest konkreetsest tegevusest, mis võib ajapikku muutuda. Aga sellel hetkel on ikkagi päevakorras üks ja üks ja ainus tegevus, mis nii palju köidab et ei lase muudele asjadele keskenduda. Kas ma saan õigesti aru, et hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusest saab abi tasuta, kui peaks probleeme olema? Just meie keskusest saab abi tasuta, meie tegevust rahastab hasartmängumaksu nõukogu. Ja Ma arvan, et see on väga oluline, et sellised võimalused olemas on. Sest tihti On raske nõustamisele saada vastava ala võib-olla spetsialiseerunud just sõltuvuse teemadele. Psühholooge ei ole ka piisavalt palju ja, ja see on, ma arvan, väga tänuväärne, et meie tegevust senini on rahastatud ja me oleme selle toetuse saanud. Aitäh tulemast huvite saatesse kliiniline psühholoog, psühhoterapeut Pille-Riin Kaare hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskusest ja siis nagu enne juba vihjatud oli, siis me räägime hetke pärast juba sellisest nutilahendusest, mis peaks olema kasulik ja abiks rasedatele. Ehk siis Eesti esimesest rasedus äppist. Meil on võimalik rääkida tänases saates ühest uuendusest ehk siis raseduse äppist eestikeelsest esimesest rasedus, äppist ja minu vestluskaaslane on Ida-Tallinna keskhaiglaemandus, nõuandla ämmaemandusjuht, Silja Stavalfelt, Rahumägi tervist, tere. Kui vaadata natukene ringi, siis kas abs tooris või Google Play-is, siis võib näha, et neid selliseid inglise keelseid raseduse jälgimise jaoks on päris palju. Teie tegite nüüd päris uue oma eestikeelse äpi, mis selle tingis selle vahetuse? No tõesti neid inglise keelseid äppe on palju ja kirjandust on väga palju, aga nende inglisekeelset äppide puhul ja vahel on probleemiks ka keel. Kuid suuremaks probleemiks on see, et kogu see info, mis seal on, see kohandub teiste kultuuriruumidega teiste selliste raseduse jälgimist ei uuenditega. Ja siis need meie rasedad tulidki ja küsisid aeg-ajalt, et oi, aga mul siin äpp ütleb, et selliseid analüüse tehakse ja nii peaks tegema. Miks teieni ei tee? No juba see raseduse jälgimise juhend, mis eesti naistearstid on meile ette ette teinud, mille järgi me rasedaid jälgima, et et uuringute ajad, analüüside ajad, analüüside tüübid on tõesti riigid ja kultuuriti erinevad. Et see oli üks suuremaid põhjuseid ja, ja muidugi see, et andagi patsientidele lihtsalt kiirelt seda teavet, et nad saavad ise vaadata ise, leida selle kõik kergelt kätte ja oleks siis otseallikasse teave. Huvitav küll, et miks siis on riigiti erinevad need juhised ja suunised, mismoodi rasedust jälgida, sellepärast et noh, see peaks ikka igal pool maailmas võtma üheksa kuud aega tavaliselt ja ja laps peaks sündima suhteliselt ühtemoodi. No laps sünnib suhteliselt ühtemoodi ikka jahe, kuigi ka siin on riigiti traditsioonid veidi erinevad ja ja rasedus üheksa kuud tõesti, igal pool mujal ka kestab, kuid ütleme, paikkonniti on ju haigestumuse soostumused erinevad. Sotsiaalsüsteem erinev, et, et kui me näiteks toome siin näiteks Põhjamaadega, siis siis tõesti nii palju, nemad võib-olla isegi rasedaid, uuri sellepärast et nende ühiskonnas ei ole ka seal probleemiga lapse sünd üldse probleemiks, et meie ikkagi tahame väga niimoodi leida üles kõik need probleemid vara kult ja ja et siis saavad vanemad ka ise otsustada tuleviku suhtes. Kui võrrelda näiteks raamatuga siis kui, kui paksu raamatu te olete selles nutitelefoni äpi selle raseduse jälgimise äpi näol mahutanud? Seda on raske öelda, et Pi tekstide osa jor mahutada on väga raske, see oli meie enda jaoks ka täiesti uus kogemus, et tekstid peavad olema veidi teistmoodi kui raamatus, et nad oleks haaratavate loetavad ja, ja et info oleks just kiiresti kättesaadav. Et meil on seal ju terve rida selliseid kiirnõuandeid nii-öelda on välja toodud tüüp kaebused, et sa saadki selgeks teha, et millest see tuleb see probleem, mida saab patsiendi iseenda jaoks teha, aga välja tuua need ohukohad, et millal peaks kindlasti pöörduma oma arsti või ämmaemanda poole. Eks ta väga mahukas on seal nimede raamatut, siin on juba üks raamat kindlasti olemas, siis on seesama nõuannete raamat, on teine, aga, aga tõesti ka kalkulaatorid on ju mitmeid erinevaid kal pulaatoreid, et, et ka see oli üsna selline. Kas iseenesest, et no võib küll öelda piltlikult, et mitu, mitu raamatut on sinna kokku. Teie telefonis on see äpp olemas, et äkki vaatame piilume sinna sisse ka, et igaüks saab muidugi selle alla laadida, aga mida see äpp siis endast kujutab, missugune välja näeb? Ma usun, et esimene pilk peale näitab juba kohe, et kas seda on lihtne kasutada või või keeruline kasutada. Kui siis naine otsustab seda äppi kasutada toda ehk võib-olla tallest mõtleb raseduse peale, siis esimene valik on tõesti siin äppis, et kas ma olen rase või soovin rasestuda. Et kui see soov on, et sinu eest siin on olemas ka ovulatsiooni kalkulaator, et siis arvutada välja just need õiged päevad. Millal see rasestumise võimalus kõige suurem on, kui need naine juba on rase, et, et siis ta tõesti saab juba sisestada seda oma, on metsi ja ja kõigepealt tuleb talle siis selline õnnitlustekst, tuleb video, mis seletab ära kõik, millal rasedusega tulla, kuhu pöörduda, millal oleks kõige õigem aeg ja mida sellel esimesel ämmaemanda visiidil me ka teeme. Et patsiendid oleks siis ette valmistatud ja see pinge oleks maandatud, et ei peaks muretsema, et mis seal Te võetakse. Aga kui me nüüd vaatame seda äppi, sellist peavaadet, et siis tõesti esimesena tuleb kohe ette see, et kui suur see rasedus on nädalate arv, päevade arv ja ka kui palju on jäänud sünnituseni, et siin kindlasti see raseduse suuruse arvutamine ei ole kunagi selline piss teadused, sünnitus võib toimuda raseduse 37.-st nädalast kuni 42. nädalani. Sünnitustähtajad arvutab küll selle 40. nädalani ja, ja siin on ka tõesti, nagu me enne rääkisime, et riigiti veidi erinevad rasedus jagatakse veel kolmeks Trii meesteks ja siin on nüüd kultuuriliselt täiesti kriimestrid natuke erinevalt arvestatud, et et kus riikides on ta siis arvestatud seal 13. 14 10. nädala juures, esimene trimester, et Eesti naistearstide seltsi juhendi järgi on ta siis 16 esimest nädalat. Aga noh, see ei olegi võib-olla võib-olla nii oluline raseda jaoks, aga selline arvestus raseduse ajal siis käib. Et siit edasi vaadata, kuidas saab valida siis sellise burgermenüü, kus on siis tõesti terve rida erinevaid erinevaid, juba alamenüüsid, mida me saame vaadata, no võtame kõigepealt lahtisele kalkulaator, mootorid, mis võib-olla tundub selline kõige atraktiivsem esialgu, et et kui naine on rasestunud, siis me tegelikult küsima ka tema kehakaalu tema pikk, kust ja, ja sealt arvutatakse rasedale siis kohe ka tema kehamassiindeks. Ja antakse siis vastavalt juba sellele ka soovitusi, et kui kehamassiindeks on veidi kõrgem, et siis milliseid toitumissoovitusi tasuks järgida ja võib-olla ka milliseid selliseid lisauuringuid vahel need patsiendid võiksid vajada, et nad teaksid ka ise silma peal hoida, et tegelikult, miks me seda äppi, lõimed? Üks selline suur eesmärk oli, kutsuda patsienti või ärgitada patsienti ise jälgima oma tervist, oma tervisenäitajaid ja kogu selle raseduse kulul ka siis tegelikult hoidma ise silma peal, et me kuidagi natuke võib-olla tahan minna selliseks meditsiinikeskseks, vahel ootame, et antaks tablett ja siis on kõik korras. Aga tegelikult väga-väga palju saame me ise oma tervise ja heaolu eest ära teha. Agasid kalkulaatoritest, mis on veel sünnitustähtaja arvutamine, muidugi, aga ka sünnituspuhkuse arvutamisel kulaatorit, millal see sünnituspuhkus siis alata võiks? Et see võib alata seitse päeva enne oletatavat sünnitustäht, aga, või siis 30 päeva, kuidas patsient ise soovib seda valida, et kui kaua ta soovib tööl käia ja siis juba ka see, et millal sa sünnituspuhkus algab ja kui pikalt ta kestab, et millal see lõpukuupäevani? Mulle meeldib loote liigutuste lugeja. Jah, just, et, et siin ka, et noh, need tavapäraselt küll igapäevaselt patsientidele või rasedatele ütleme, et jälgige, teie laps liigutaks iga päev, et tavaliselt on sellised õhtused rahu rahuloleku ajad, et, et siis lapsekene hakkab meiega, hakkame suhtlema, aga, aga kui on probleeme, siis tegelikult võib võib tõesti kasutada ka seda loote liigutuste lugejat, ehk siis iga kord, kui laps liigutab, Me hajutamisele lugeja peale ja siis ta loeb meile juba kokku, näiteks et tunni aja sees, kui mitu korda see laps liigutanton. Need on siis selles mõttes igati igati olulised asjad, mida mida jälgida ja ja kui nad on ka siia äppi kirja pandud, siis võib-olla visiidil on ja tagasivaade teha ja arstil on jällegi hea ülevaade või siis ämmaemandale. Just et siin on siin on siis raseda päeviku osa, kus siis saab ehkki rase ise üles täheldada oma sellised tervisenäitajad, kehakaal, enesetunde näitajad, kui on kaebusi, probleeme? Siin on ka nende kaebuste juures on olemas ka siis tõesti pikk nimekiri sellisest tüüp hägustest mis justkui raseduse ajal on normaalsed, aga millele me ikkagi alati peame ka tähelepanu pöörama. Ja nende kaebuste puhul siis tõesti räägime, miks need tekivad? Kuidas saab end aidata, aga mitte kõik kaebused ei ole alati just nii-öelda normaalsed kaebused, et tegelikult on ka terve rida selliseid kaebusi, mis on meie jaoks ka ohumärgiks, et ka need on siin välja toodud ja, ja abiks siis meie patsientidele. Aga oluline on ka see kalendrisüsteem, et patsient saab märkida siia üles kõik oma olulised sündmused rasedusele, hääled on ju igasugused visiidid, raseduse jälgimise visiidid, mida, mida tuleb meeles pidada. Raili, ajada ka analüüside andmise ajal, et see info, mida me vahest siin kabinetis suusõnaliselt anname, et seda on hästi-hästi palju ja elu on näidanud, et nagu see patsient sealt uksest välja jõuab, siis tegelikult on kõik meelest läinud. Et vanasti andsime veel, kirjutasime neile hästi palju kaasa ja siis nad kavatsesid, mille kohta nüüd see paber siin käis, teine paber, et nüüd on neil võimalus tõesti lihtsalt siin kohe juba vastuvõtu ajal ise valida taha ämmaemanda visiit, panen sisse, millal see järgmine visiit On, pean andma selle analüüsi, et millal see kuupäev nüüd oli, millal see anda ja siis nende kalender hakkab neile ka meeldetuletusi saatma, et millal see kõik on ja kui vaja, et noh, näiteks siin paneb võib-olla perekooli ajal kirja, et saab siis ju ka juba lapse isa kalendrisse need saata. Et, et siis koos minna loengutesse. Kas te olete selle äpi teinud Ida-Tallinna keskhaiglakeskselt või seda saavad kasutada inimesed üle Eesti. Tegelikult me, see on küll Ida-Tallinna keskhaigla tehtud ja võib-olla Ida-Tallinna keskhaigla käivate rasedate boonus on tõesti see, et neil on võimalik läbi siis meie i patsiendiportaali broneerida endale aegu vajadusel vaadata oma analüüside uuringute vastuseid, aga iseenesest see äpp on mõeldud ikka kõikidele Eestimaa rasedatele ja kättesaadav kõigile ühtviisi ja noh, ütleme covic, need raseduse jälgimise ajakavad ja soovitused, et need kehtivad kõigile ühtviisi. Ma lisaks ka, et see äpp tegelikult saadab ka ligi 20 sellist olulist meelde tuleta postraseduse ajal. Näiteks, et millal tasuks siis hakata tasapisi vaatama perekooli loenguid. 26. nädalal tuleb meeldetuletus, et rase hakkaks juba mõtlema, et millal ta soovib oma sünnitust, kust alustada, et sellest ka oma tööandjaga rääkida. Et kõik sellised tähtsad asjad, mis siis mis siis on olulised ja et meelest ära ei läheks. Kas see äpp saadab salaja infot haiglasse ka? Äppe haiglaga kui mitte kuidagi ei suhtle, et see on ikkagi puhtalt selle raseda enda enda asi, et ei, meie seda infot ei saa ja sinna meil juurdepääsu ei ole ja millek, miks meil on ka registreerimise nõue selle äpp p äpi tõmmates, et see on just see, et kui patsient peaks ära kaotama oma telefoni või midagi juhtuma, et siis tal on ikkagi ka uues telefonis võimalik oma need vanad andmed taastada uuesti, et uuesti sisse logida. Aga iseenesest arst nagu kohe ekraanil, ei näe neid andmeid. Neid andmeid arst ekraanil ei näe, et aga noh, see aitab jällegi patsiendi, teiselt poolt, et kui ta teeb siia ülestähendused, et mul sellel päeval näiteks olid jala turses või sellel päeval oli kuidagi paha olla, et siis ta saab ise vaadata ja, ja siis visiidil meile juba öelda, et ahaa, et siin 12 märts võib-olla ma ei tundnud end hästi, et et aga, aga muus osas küll jah, meile see info ei tule, et see on ikkagi rasedate endi jaoks. Te mainisite ka nimeraamatut, mis selles äpis on, et vaatame sellega kiiresti üle, et kui on vaja kena poisslapse nime, siis missugune sealt võiks võiks olla. See on tõesti pikk-pikk nimekiri nii tüdrukute kui poiste nimedest ja, ja, ja valik on suur, et igale maitsele. Et siin vene rahvusest kolleegid kohe hakkasid vaatama, et oi-oi, et siin on kõik eesti nimed, aga leidsid ka kõik vajalikud nimed sealt ülesse ja ja, ja on ka üsna võõrapäraseid nimesid, et, et tõesti iga igale kultuuriruumile kohanduvad, et ta kanga kõiki ilusad eesti nimed olemas. Kas äppe annab ka soovitus, et võtke see nimi? Seda ta ei anna ja kusjuures seda on päris palju kordi küsitud, et kas seda soovitust annab või mitte, et nimi tuleb ikka ikka ise valida. Aitäh selle intervjuu eest, rääkisime siis rasedate äppist ja minu vestluskaaslane oli Ida-Tallinna keskhaiglas ämmaemandusjuht Silja staal Felt Rahumägi. Aga nüüd tahame teada, mida uut on teaduses seoses tervishoiuga ja novaator. RÜE on portaal, mis aitab meil kenasti siis silma peal hoida olulisematel teemadel. Marju Himma. Tervist. Tere hommikust. Kas rasedat täppi oled sa ka endale alla laadinud telefoni? Ei ole, põhjest annad? Aga tore asi tegelikult ju. Ma saan aru, et see on tekitanud päris palju arutelu ja tõesti need, kes parasjagu rasedad on, nendele on see tore abivahend ja, ja mäletades enda rasedusajas siis tegelikult sellist info otsimise ja head kohta, mida saaks usaldada nytica. Sellega sai aega veedetud küll, et ma arvan, et selline hea ka arstide poolt tunnustatud häppan on väga oluline. Räägime geenivaramust, tuleb välja, et geenivaramu kogub taas uusi geenidoonoreid. Minul tekib kohe küsimus, et mis nendest vanadest vanuritest siis sai, et kas nende veri läks juba halvaks, et on vaja uusi. Ei, seda sugugi mitte. Nagu me teame, see on biopank, ehk sinna kogutakse kokku kokku erinevate nii need vereandmed, geeniandmed kõigepealt palju muid andmeid, tegelikult Eesti Eerika võimaldab ju neid kõrvutada igasuguste muude andmetega. 52000 neid koguti, alustati sellega aastal 2002 52000 oli juba päris esinduslik, et viis protsenti meie nii-öelda rahvastikust ehk populatsioonist maailma mõistes päris esinduslik näitaja. Aga nüüd kogutakse veel 100000 juurde ja seda seetõttu, et kuna meil riiklikult ka seda täppismeditsiini arengut või personaalmeditsiini arengut toetatakse ja nähakse selles tulevikupotentsiaali meie rahva tervisele siis nüüd saab meil olema tulevikus seal geenipangas või biopangas 150000 inimest. Et need, kes on varem andnud oma andmed, et nemad saavad juba tagasisidet ja need, kes siis nüüd need lisanduvad 100000 kogutakse, et me oleme maailmas esinduslikumaid, panku sellega, et meie rahvastikust on nii palju esindatud. Need järgmised 100000 mina otsustasin, annan ka nüüd oma tilga verd, eelmises voorus ei andnud. Mul läks hästi sellepärast et kui ma sain seal haiglas Ferdandis teada et sa saad anda selle oma vereproovi geeni geni, proovi siis tavalise siserutiinse tervisekontrolli käigus meie suuremates haiglates ja perearsti juures käies ja annad sellise ühe katsutilisele, teete need ampullid, kuhu Vetmed verd veetakse sisse, et annad selle täie varem, anti viis tükki, selliseid suured. Mul kohe hakkasin, ma mõtlesin, et ma seda nii palju oleks küll tahtnud anda, aga teaduse hüvanguks ja meie tervisekaaluks, aga nüüd ma andsin siis ühe väikese katsuti, teie. Ja ühtlasi sain kohe tänapäevale kohaselt anda digiallkirja, et jah, ma olen nõus, õigemini tegelikult see peaks käima nii et inimene ikkagi muidugi ma tahan hakata geenidoonoriks, lähen sinna geenidoonorilehele, allkirjastan seal nõusoleku ja siis lasen lihtsalt võtta selle vereproovi ja sisuliselt kõik see asi võtab kokku võib-olla viis minutit maksimaalselt 10, kuid hädastiga hakkab natuke Pääle. Ja varem oli ka see vahe, et, et need, kes siis eelmises voorus geenidoonoriks hakkasid, nad pidasid oma perearstiga pika vestluse, see oli vist peaaegu kaks tundi, kus nad täitsid ühte ühist ankeeti ja see tegelikult oli perearstidele ka päris koormav, sest nüüd sa saad seda jälle mugavalt teha seal oma kodus arvuti taga. Ja nii-öelda jätkuküsitluse või küsimustiku täitmine on siis oluline selle jaoks, sest et kui sa tahad saada tagasisidet selle kohta, mis sul terviseriskid siis täpselt on ja kuidas ja millele tähelepanu pöörata et see, millele siis need varasemad 52000 inimest, kes praegu tagasisidet saavad, pidid ootama seda ikkagi väga pikalt, siis nüüd on lootust, et selles voorus juba hakkab järgmisest aastast saama vaikselt tagasisidet, seda nõustamist. Aga ma ühtlasi tegin jutuga onkoloogiakliiniku juhiga Tartus Peeter Padriku või kes on üks selles personaalmeditsiiniprojektis väga tugevalt osalev, tema tahab, et kõik tema vähipatsiendid annaksid ka oleksid geenidoonorid, et saaks neid täpsemalt uurida. Ja tema võtab kaniste olemasolevatest geenidoonorite välja, need, kellel on näiteks kõrgem vähirisk ja kutsub neid ka arsti juurde, ehk et tegelikult see ongi see, kus vaadatakse väga täpselt meie geeni, öeldakse, et näiteks sul on kõrgem rinnavähirisk, sa, sul on selliseid, selliseid valikud, sa ei pea midagi tegema, aga seal vähemalt teadlik sellest ja sellega on ka Eestis juba alustatud, et see on äärmiselt äärmiselt tänuväärne, seda tehakse. Kas on teada ka, et, et kas tõepoolest see info siis jõuab perearstini või, või siis raviarsti, nii et, et kuidas see on korraldatud. Et sellest doonoriks olemisest oleks ometi ka kasu inimese enda tervisele? Ma saan aru, et on olemas nüüd üks selline infosüsteem, kuhu jooksevad kokku meie need terviseandmed ja needsamad geeniandmed, et ka selle infopanga loomine on iseenesest unikaalne ja väga huvitav. Kuidas ta nüüd täpselt toimima hakkab, et perearst võtab tõesti oma arvutis lahti ja seal on kohe märgatavad. Ma nüüd ei oska päris nii-öelda oma oma perearsti pealt ei julgeks küll öelda, et see päris nii hakkab käima küll, aga ma kavatsen kindlasti minna sinna geeninõustamisele mulle edasi, öeldakse, et mis mu riskid siis on, sest oluline ma ise oleksin nendest riskidest ja perearst on lihtsalt minu abivahend, mõnes mõttes aga oluline. Ma ise teaksin oma riske ja selle järgi oskaksin käituda. Räägime ärevusest. Ja eile ilmus sellises mainekas teadusajakirjas Nature Communications üks salk instituudi teadlaste väga huvitav uuring ehk et missis vallandab paanikahoo või mis tekitab selle ära ärevushäire. Nad uurisid seda bioloogidele üsna tuttava mudel organismi, pealksin, nemad tood on selline väike ussikene, eesti keeles on ta Varbuss ja kui ussike satub sellisesse keskkonda, kus on üks keemiline ühend, mida muidu eritab tema looduslik vaenlane üks teine uss siis see Varboysias hakkas väga paaniliselt käituma, hakkas teises suunas roomama ja nii edasi ja seda ka siis, kui tema keskkonnas enam seda keemilist ühendit ei olnud. Ja see aitab, selle mõistmine aitab meil selgitada ka seda, kuidas inimestel paanikahood tekivad, need tekivad ka võib-olla seetõttu, et meie keskkonnas olev mingisugune kemikaal, millega me meie aju tajub ära, et vot see nüüd on ohuolukord, meil tekib ärevus, paanikahood, seda otsitakse seda põhjust, mis seda paanikahoogu vallandab. Ilmselt on see mingisugune keemiline protsess meie ajus. Ja nüüd seesama eilne artikkel aitab meid sammu võrra lähemale uute paanika või ärevushäirete ravimite väljatöötamisele. Aga ühtlasi ta annab ka meile mehhanismi loogika. Me oleme üsna sarnased selle väikese ussikese, keda nemad uurisid ja see annab meile ühtlasi teada, et see nii-öelda hirmu ja ärevuse reaktsiooni tekkimine on evolutsiooniliselt väga vana suusikesega üsna sarnased. Ehk et see on kuskil väga ammuses ajas välja kujunenud keemiline reaktsioon, mis tekitab seda ärevust ja paanikat ju sellel on mingi põhjus, kui me teame, kuidas see toimib, on meil võimalik seda keemisprotsessi blokeerida ja mõnel inimesel, kellel on teada, et need paanikahood tõesti elu häirivad ja on, on väga raskekujulised, et nendele on see kindlasti suureks abiks selle vastu juba vaikselt ka ravimeid olemas ja selle uuringu raames ka neid ravimeid katsetati, kuidas sellesse ussikese peal töötabki, töötas. No tegelikult on ilmselt see sedasama ussikene üsna tark, et, et ju ju tal on olnud tarvis siis mingil hetkel põgeneda ja, ja sellepärast see keemia nõnda toiminud tema peal. Küllap on hästi toiminud, sest et sellest sõltub, kas sa jääd ellu või mitte. Just aga aitäh tulemast täna stuudiosse Marju Himma, kes tahab rohkem lugeda, siis terviseuudiseid ja teadusuudiseid saab lugeda portaalist novaator. TRUE mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast ja kohtume, kuuleme taas kõike head.