Oli kiskunud kõik puud alasti ja uus suvi oli veel seitsme mäe ja seitsme kalendri lehedaga. Tegelesime pisut unistamisega. Sellest sai algus tänasele saatele. Just äsja testis päikesepall oma punase serva üle majakatuste. Tänavad on meil inimestest tühjad, kuid täis suvehommikuvärskust asfalt kastmisest märg kamp vallatuid, varblasi kümbleb loigus. Kellraadiomaja seina küljes näitab viiendat tundi. Nii saabus ka meie viimane reisikaaslane Raadi autobuss Latvija võib liikuma hakata, et viia meid Eestimaa teedele ja seda tervenisti kolmeks päevaks. Nüüd loomulikult tahaksime kohe tuttavaks saada kama matkakaaslastega. Tysoneeriv Tysoneerivam kui mõnigi saade sellest sarjast, mille parimaid osavõtjaid matkama palusime. Ent nüüd ei olnud enam tegemist mõtete lahkuminekuga, vaid ladistavate loodusjõududega, mis uputasid sootumaks. Idüll pildi missugusena oleksime oma matka algust kaal tegelikkuses näha soovinud. Nüüd võisid varblase poisid ennast pesta pehmes vihmavees, mida taevastest reservaaridest üha juurde tulid. Saate musikaalsed juurde on kunagi loonud šopäev. Võiksime siia veel lisada vanasõna, et õnnetus ei tule kunagi üksinda koos tema optimistlikumad pöördega, mis ütleb, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem buss mis oli selle reisi jaoks määratud, oskas ennast vahetult enne väljasõitu ühte nurka pidi tungrauale sokutada ja niisuguses olekus seda jäi kuni esmaspäeva hommikuni. No aga leidus veel teine täpselt samasugune sõiduriist ja heasüdamlik fortuuna juhtis nimelt selle bussijuhi juhuslikult raadiomajja. Nojah, ja nii see reis siis algas Eesti heliloojate sünnipaikadesse. Hea tuju ei reisipaki raskemaks ja ei võta teiste asjade seas üldse ruumi. Taali igaühel kaasas ja riismeid kõigepealt ühe väga optimistliku eesti mehe noorepõlve maile. Põltslased on talle mälestusmärgi püsti, kes need Põltslased on? Karl August Hermanni kõiki ametid on lausa raske üles lugeda. Ta oli keeleteadlane, ajakirjanik, luuletaja, kirjanik, kirjastaja, koorijuht, helilooja, muusika ja nootide kirjastaja ja, ja nii edasi. Üle aegade võib teda pidada isegi mitmete muusikaliste tundide kaasautoriks, sest laulule mängulehest leiab lõpmata palju niisugust, mis kutsub esile mõnusa muheluse. Kallis eesti rahvas, armsad lauljad ja mängijad. Siin ilmub jälle uus ajakiri, ta tahab Eesti laulu- ja mängu edendada. Ta tahab meie rahva südameid soojendada ja osavõtjatele siin-seal mõne lõbusa silmapilgu valmistada. Tulge siis juurde, kallid suguvennad ja õed, kes laulu- ja mängu armastate. Kallis ilus helisev laul ja mäng peab siin lehe läbi südant liigutama. Lõbusad kirjeldused, õpetused, juttude teatused peavad laulu ja mängu nii kui ka nende sünnitajaid loojaid tundma õpetama. Tulge juurde, sest see on armas. Ei, siin ole mingit viha ega pahandust. Siin on üksnes armastus, lõbudus, häädus, kenadest. Vahest kõige sügavamad jäljed, kuidas ta muusika põllule muusikaleht jutustab, paljust, mis sündis laias maailmas, ajajärgul kus inimkonna vaimurikkuste seas oli aukohal juba ammu Bachi Mozarti, Beethoveni muusika kus romantism oli juba leidnud oma edasise arengu moodsamate voolude suunas ja kus Eestimaal kippus siiski veel valitsema saksa liiderdafeli laulu kultus. Tõsi küll, Karl August Hermann ei suutnud seda mahajäämust murda ja tema endagi laulud tulid maailma selle voolu traditsioonide vaimus sest uut otsivat vaimu tema siiski ei olnud. Aga teadmise jagas tema laulu ja muusikaleht ohtrasti ja noodiõpetust ning komponeerimise õpetus sünnitas ju hulga uusi laule iseõppinud kommunistide sule alt. Tema enda parimatest lauludest aga kuulub Eesti kooriklassika raudvara hulka ka sütitav Isamaa ilu hoieldes. Üsna Tartu külje all on kolhoos, mis kannab Miina härma nime. Siin on meie esimese naishelilooja sünnikodu. Selle leidmisele aitasid kaasa teeviidad ja tahvel. Endise kõrveküla koolimaja seinal. Väikeses memoriaaltoas võis saada ülevaate. Tõsi küll, mõnevõrra fragmentaalse tema elust ja loomingust. Et Miina härma ei saanud vaiki olla, seda tingis tema kodu, kus olid omainimesteks niisugused muusikamehed nagu Virk, Kaus, Willi Keroode ja Jansen. Muidugi mängis suurt osa ka tema vanemate muusikaarmastus. Et koolima inventari hulka kuulus orel, siis oli pill ka esimesteks näpuharjutusteks olemas. Neid näpuharjutusi lahutas tema iseseisvatest orelikontsertidest paljudes Eesti paikkondades, samuti ka Saksamaal mõõtmatu hulk tööd lõpetanud kõigi tolleaegsete eelarvamuste ning majanduslike raskuste kiuste. Peterburi konservatooriumi sai Miina Härma aga üheksa garamaks klassikalise orelimuusika tutvustajaks. Eestimaad ja põhiliselt siin tollal koorilaulus läbi imbunud muusikamaailm sai võrratult rikkamaks. Heliloomingusse tungis lüüriline maailmatunnetus ja ometi mehisest laulust mehisemalt kõlava meestelaululeiust naine. Muide, teadsime, et meie reisiseltskonnas on neid, kes on palju aastaid koorides laulnud. Seltsimees, kellelt, missugused on teie kokkupuutumisel Miina härma muusikaga Miina härma laule. Tegelen tuttav juba lapsepõlvest saadik. Mu isa oli koorijuht ja seetõttu tegeldi väga palju meie kodust muusikaga. Miina härma oli ju esimene naishelilooja ja orelikunstnik ja ja seepärast kõneldi temast just eriti tunnustavalt. Tema laulud lauliku lapsepõli ja ei saa mitte vaiki olla. Küll oli ilus mu õieke need tol ajal väga populaarsed. Ja kõige rohkem muidugi Tuljak mis oli väga paljude laulupidude kavas jäika, praegugi veel lauldakse laulupidudel, ta oli ta üldjuhiks ja võttis osa kõigist laulupidudest, sel ajal. Ja siis teda paluti ennast äratama, laule juhatama. 38. aastal ma mäletan, kui ma kah laulupeost osa võtsin, siis ta oli juba küllalt kõrges eas valgete juustega. Ja siis teda paluti Tuljakut juhatada. Ja siis oli väga-väga suur menu tal ja väga suur aplaus. Kas teiega siis kaasa laulsid? Jah, ma laulsin, siis olin laul jänesel laulu peal, nüüd võib ütelda, et te olete tema käe all ka laule ja olen ja siis nagu tavaks, on praegugi, et koori üldjuhid just õhku visatakse peale laulupeo lõpul siis teda tõsteti tooliga ülesse, kas töö kodus ka vahel Miina härma laule laulsid ja meil oli just päevaks ikka sünnipäevaks üles laulda oma pereliikmeid ja siis oli üks laulikemisin, armastasime une mõttes upis õudes, see oli ikka meil sünnipäevalaul tema viisil. Ja siis praegu naiskooris laulame ka veel. Nüüd järgmise laulupeo kavas tuleb lauliku lapsepõlv ja ei saa mitte vaiki olla Kalev ja Linda kui paljudes laulupidudest ise olete lauljana osa võtnud? Mitte eriti üldlaulupidudest ei ole peal ja vahepeal pikk vahe oli, aga nüüd jälle kavatsen uuesti järgmisel laulupeole minna. Koos tütrega koos tütre kähe võib-olla kahe tütre käel. Taasnelisevad veejoad auto akendel taas Tartu ja kui siin on proviant peale võetud, suundume edasi Otepää poole. Bussis lendab ringi tikutops, vana mäng, täidan, täidan laeva, sunnib mõtteid, ping täna, et kiiresti leida A-tähega sõnu pante, mis nõuavad väljalunastamist koguneda ka terve tähestiku täis. Kui laeva täitmine oli jõudnud juba aafrika käppideni ja Ammasteni jõudis Latvia Pühajärve äärde kinnitades keha kohvik-restoranis. Pühajärve kogute jõudu algavaks matkaks peale väsitavat rännakut leiatasin kosutava puhkuse etteka Well. Seon. Üks pühajärve reklaambrošüüre, mis tutvustab kõike, mis väärib vaatamist Otepää lähemas ümbruses trükitud maakaardist sai aga omapärane autogrammide kogumit. Iga meie matkaja valis endale siit mingisuguse maakoha või järvekese. Ja kui maareform oli ellu viidud, võisime lugeda, et noorim matkaja Pärnu ranna diret Kilvet pidas parimaks paigaks territooriumilt kurnakese Jaanuse järvede vahel. Et tema ema Larissa Kilvet aga hea tüki maad eemal asetsevat ala põhja pool nütle järve. Muide, neil mõlemal on midagi ühist doktor Karl August Hermanniga, sest Larissa Kilvet töötab tootmiskoondises huku tütar agage Vanemuise linnas aeg-ajalt tegemas tudengieksameid ja et laulalduse Uku ja Vanemuine autor oli filoloog siis on tänase tudengi ja vana Hermanni vaheline seos lausa kollegiaalne. Kolmas naismatkakaaslane Silvi pärnapuu paigutas oma nime sele Paikuna kaunemaile paigale keset pühajärve. Küllap asjatundlik valik oli tingitud ka elukutsest, nimelt Ta on ta lõpetanud TRÜ geograafia teaduskonna ja selle tõttu on siinsed maakohad korduvalt üle vaadata. Maakorraldaja amet aga võimaldab eriti palju rännata. Leivatehasetööline Arnold Tiits kirjutas oma allkirja väikese munamäe naabrusse. Kohtla-Järve mees, elektrik Evald alarand, pilkuse järve äärde TPI tudeng Gennadi Vihman Kukemäe ja tartlane Aarne loo, kes oma igapäevases töös on leiba teeninud liide värvija Lätiga Jaanuse järve idakaldale. Üksnes vabakutseline kirjamees Ilmari Karro helistas ennast mitte maavaldustega siduda ja leidis autogrammile üsna sobiva koha brošüüri vasakust nurgast otsa vaatava karu portree alla. Nonii siis, olles kinnitanud keha kohvik-restoranis pühajärve ja olles siis kogunud jõudu jätkuvaks matkaks olemegi taas bussis. Teedid mööda Nüpli järvest järve kaldal on Gustav Wulffi laulu õrn ööbik, autorimajamuuseum. Usun, et paljudele pringi praegustele elanikele, kui nad meie saadet kuulavad, on üllatuseks, et siit pärineb üks andekaid, möödunud sajand asjaarmastajaid heliloojaid Alexander Thompson. Kas tema sünnimajaks on vana veski ei õnnestunud küll kaljukindlalt kindlaks teha. Kuid 1845. aastal, kui tulevane helilooja sündis, jahvatas tema isa siin ümbruskonna rahvale vilja. Vahetult veski naabruses asub endine pringi mõis. See ei ole niisugune suur ja uhke hoone, mis võimaldaks kohe ilmeksimatult ära arvata, et tegemist on sakste endise eluasemega, pigem võib-olla see oli isegi Monakate maja? Jaa, jaa, mölder võis niisuguses majas küll elada. Otsustasime seda kontrollida. Siin kunagi sündis üks Eesti vanema põlve helilooja Tomson. Ei ole kuulnud. Mis ajast teise seinale. Sest ta ei saa neid aidata. Aleksander Eduard Thompson ei kuulu küll meie muusika suurimate kujude hulka kuid arvestades seda, et ta oli üks esimesi vagude ajajaid just rahvusliku omapära otsinguid väärista kahtlemata senisest palju suuremat tähelepanu. Matkapäev jõuab õhtusse ja taevassegi ilmuvad esimesed heledamad laigud. Pikasilla all ei ole meil enam vaja vihmakuube sihtlasuks otsida Aleksander Läte lapsepõlveradu. Kuid silmad hakkavad millegipärast üha enam piiluma seljakoti poole, mille paelte vahelt paistab punt rohelisi sibulaid. Pundi all on peidus vägev seakints. Päris õige šašlõkilihase muidugi ei ole aga mõtet paleta siiski üha enam keerlema materiaalsemate asjade ümber. Et päev läbi sadanud vihm on maapinna kõikjal lausa vesi märjaks piserdanud, ei saa väga mõistlikuks pidada kaasas olevate riidest minisuvilate ehk otse öeldes telkide püsti panemist. Pigem annavad nad kuskil kindla katuse all koos magamiskottidega pehmema küljealuse. Leidmisrõõmu osalisteks saame paistus, seal on üks kena puhastele põrandalaudadele, teeme asemed ja kui liha on lepavarast otsas, küpseks eristatud päeva jooksul kogunenud pandid välja lunastatud ja pimedas räägitud tondi juttudki ära kuulatud. Järgneb aeg, mis ühendab mööda läinud päeva eelolevaga. Ent sellest ajast ei ole tõesti midagi rääkida.