Tere, head kuulajad heliga ja on iganädalaselt kohal erinevates kontserdisaalides et heegeldada olulisi muusikasündmusi. Seekordne saade viib meid aga Eesti teatri- ja muusikamuuseumisse. See on vanim järjepidevam asutus, mis tegeleb Eestis teatri- ja muusikaloo säilitamise, vahendamise ja uurimisega. Muuseumi ametlik algus registreeriti 1924. aasta märtsikuus Eesti helilooja ja organisti Peeter süda pärandi kogumisega seotud liikumisest. Teatrikogude aluseks on näit. Lea Heino Vacci pärand. Esialgu tegutses muuseum Kadriorus lossis tolleaegse Tallinna Eesti Muuseumi ehk tänase Eesti kunstimuuseumi ruumides. 1934. aasta märtsikuus. Tee praegusesse asukohta Tallinna vanalinnas aadressil Müürivahe 12. Eesti teatri- ja muusikamuuseumile on muusika ja teatriosakond, muusika- ja teatrialane, raamatukogu, noodikogu, kunstikoguja, EKG ning filiaal, eesti lavastaja ja näitleja Andres Särevi nimeline Särevi teatrituba. Eesti muuseumide hulgas suuruselt teises kogus on üle 740000 museaali. Tänavu aasta algul toimunud Eesti muuseumide aastaauhindade galal võitis parima püsinäituse tiitli ja suure muuseumiroti just Eesti teatri- ja muusikamuuseumi uus püsinäitus. Lood laulud. See avati 2000 seitsmeteistkümnenda aasta aprillis ja kõnealune näitus tutvustab Eesti ajalugu läbi muusika ja teatrikasutades raamina, kirjandusteoseid ja laule. Näitusesaalis käisime ringkäigul koos Tallinna muusika Muuseumi direktori Tanel veeremaaga. Igavesti teema rahvapillisillad ühteteist, katsuda kuulata sinna Kalevipoja teema ärkamisaeg, mingil määral on saanud ka nii-öelda siukest mingit ülevaadet kogudestatakskele, kandled tõesti, ka rohkem nii-öelda instrumente siis väljas kogudest Tiina, pime professionaliseerumine, Ligastumine, Sakk kostüüme selga proovida, sümfooniaorkestri selg, Tiina, siis ma armastasin sakslast siis saksa mõju, saksa kultuuri mõju siis meie kultuurile ja klaver ja klavessiin on siis need mina endiselt kasutame kontserttegevuse juures. Klavessiin sõidab meid koos alusega siis, kui meil on vaja Reigi õpetaja ehk siis kirik, kiriku rai ja kaks laulu saarma läks seotuna siis nõukogude perioodiga ja rongisõit siis selline lasteteemaga lastele suunatud. Et kuna rongi peal olid erinevad loomad, et et siis me oleme üritanud nii-öelda kas siis laste suunatud tükkide või loomade kaudu tuua eksponaate välja, sinna nukuteatri nukke, seal üleval mõned pillid, siis on mõned lasteetendustes kostüümikavandid ja mõned näitlejad läbi aja, kes siis on võib-olla meelde jäänud rohkemist lastetükkidega. Et selline ta on. Et just sellesama kontserttegevuse pärast paranduse keeruline lahendust ka kunstnikele, et et kuidas nii-öelda lõhkuda ruumi tavaekspositsiooni olekus. Aga samas, kui on kontsert või etendus kuidas siis on võimalik siia seda avarust tekitada, siis ongi läbi selle, et kõik need vitriinidesse ruumi nagu sissetulevat keskel on, siis need on liigutatavad. Kas siin näitas, et ta oli seal midagi, mis selline kuidagi isiklik lemmik eksponaat, mille juurde on juba esimesele, minnakse? Ma ei oska öelda, mida inimesed vaatavad, mida me ise aeg-ajalt välja toon, kaelkirjak, klaver, mis iseenesest näeb juba oma vormilt hästi teistsugune välja, selline uhke ja ilus. Aga mille pärast on hästi huvitav, et ta on meil siin ekspositsioonis, aga kui meie trepihallis, kus meil on ka näitus üleval kohe kõige esimese stendi peal, vaadata pilte sellest ajast, kui siia muuseumi siia aadressile siis koliti siis on seal näha, kuidas 33. aastal on siia kolitud ja ühe vankri peal on ilmselt seesama kaelkirjak klaver hobuse vankri peal siis tollel ajal ja, ja seal on seina peal meil ka üks pilt esimesest ekspositsioonist, kus siis fotonurgast paistab üks osa sellest samast klaverist, et minu meelest see on selline muuseumi enda seisukohast selline tore selline lõng, mis siis on sealt 33.-st aastast siia 2018.-sse aastasse välja ja endiselt seisab uhkelt siin ekspositsioonis. Ta häält teeb, aga, aga ega ta korras ei ole ja ta on juba nii vana pill. Aga siit ekraanil saab tegelikult lugeda saalide kohta ei ole kõige parem lahendus meile, et nad lähevad hästi pisikeseks. Aga ka siis ütleme, et siin selle teema esemed ja samas muusika kohta mehhaaniliste instrumenti kohtuda kui baltisaksa muusikute kohta siis teatri kohta, et millal seda Ma armastasin sakslast on kuskil mängitud baltisaksa teatrist hästi lühidalt. Ja siis meil on niisugune lõik nagu ajalugu, kus on selle teose autorist siis teosest endast hästi lühidalt natukene sellest kultuuriloolisest taustast. Selline ekraaniga nutilahendus on nagu väljapääsu. Üldiselt küll, aga me oleme üritanud tegelikult hästi lihtsat lahendust hoida, sest see on ikkagi hästi keeruline. Muuseumidel selline digivõimekus ei ole just võib-olla kõige suurem, võib olla suurematel muuseumidel on olukord parem, aga väikestel muuseumidel on, on keeruline. Me oleme üritanud hästi-hästi lihtsa lahenduse tekitada, et et saab lisainformatsiooni, kes soovib lisainformatsiooni saada ja ekraanid on meil kõik neljas keeles siis niimoodi välja tuua. Ei oska selle kohta väga palju juurde rääkida, muidugi grammi, mis on iseenesest hästi tore grammi, tuli lihtsalt meile tegelikult siia sellisel ajal, kui Meil juba see oli peaaegu kõik juba kujundatud, nii et jääb, on siin on näha, et hästi paljud triinid on hästi konkreetselt teatud esemete jaoks mõeldud, et aga kuna see on selline pisikene koorilaulu vitriin, siis koorimuusika. Et siis ta seal Ernesaksa juures on täitsa omal kohal. Eesti teatri- ja muusikamuuseumi käekäigust, tegemistest räägime direktori Tanel veeremaaga. Kui kaua Muuseum tegelikult ootas sellist uut lahendust siia ja kuivõrd suur samm see on nagu selle kaasaegse muuseumi suunas? No selle muuseumi jaoks on kindlasti see väga suur samm, et, et kõik need, kes on enne meie muuseumis käinud, siis märkavad kohe, et, et see muuseumiruum näeb hästi teistsugune välja ja kogu see ekspositsioon on teise loogikaga üles ehitatud, et et kui varasemalt Ta oli ikkagi suures osas olid meil väljas muusikainstrumendid, siis nüüd on meil kasutatud ekspositsioonis isikukogudest esemeid, kunstikogu, muusikainstrumendid on kostüümikavandid, siin on väga erinevaid materjale ja need on siis omavahel kokku pandud erinevate teemade kaupa. Aga need kaasaegsed lahendused, et kas siin on midagi sellist, mille üle te olete nagu hästi uhked ja mis on tõesti see samm nüüdisaegse muuseumi kultuuri suunas? Ma arvan, et kõigepealt kohe see töö, mille tegid ära kujundajad, sest tegelikult see muuseumi kogemus hakkab Ühelt poolt pihta juba sellest samast ruumist, et meil ei ole klassikalised vitriinid, kuhu on ilusti siis asjad välja pandud. Et me tegelikult jutustame ka läbi selle ekspositsiooni erinevaid lugusid. Et olemegi võtnud enda ekspositsiooni aluseks siis kuus lugu ja kaks laulu ja nende kaudu siis saame rääkida sellest, kes me, eestlased oleme, kasutame selleks muusika- ja teatrimaterjale ja kogusid. Kui palju nendest algsetest kogudest ja väljapanekutest nagu said taaskasutada või pidi seda täiesti puhtalt lehelt alustama? Tegelikult kui mõelda selle peale, mis meil eelmises ekspositsioonis väljas oli siis päris palju neid samu esemeid on ka hetkel väljas. Suuremad muusikainstrumendid näiteks on suures osas alles ka siin selles uues ekspositsioonis. Aga kui iseenesest vaadata seda museaalide arvu, siis praeguses ekspositsioonis on meil kusagil sadakond museaali rohkem väljas, kui see eelmises ekspositsioonist, siis oli. Üleüldse ju teatri- ja muusikamuuseumi kogu on nii suur, et kuivõrd reaalne on üldse seda kõike kord välja panna, et mis selleks tuleb teha, et seda kõike näidata. Nojah, meie kogud on Eesti muuseumide ühed suurimad kogud ja, ja meie pind on tõesti siin hetkel ekspositsioonipind, siis on hästi väike, meil on 200 ruutmeetrit, umbes, on see ekspositsioonipinda ja hetkel me näitame siis selle 200 ruutmeetri peal umbes kahtesadat viitekümmet museaali aga loomulikult, et on selline teema, mida muuseumis on oodatud siin juba väga palju aastaid, et ühel päeval saab Georg Otsa muusikakool endale uue maja. Kuna tegelikult me asume põhimõtteliselt ühes majas, et meie majad on ühendatud siis igalt korruselt koridori kaudu, siis omavahel, et siis, eks me oleme oodanud seda väga pikka aega, et, et oleks võimalik laieneda, tegelikult siis Georg Otsa muusikakoolimaja poole peale, et et sellisel juhul annaks võimaluse terve see maja võtta täies ulatuses ekspositsiooni ja näituste pinnana kasutusse. Kui reaalsed need plaanid on, need ruumid kord muuseumile saavad. No nii palju ma tean, et Georg Otsa muusikakool paari aasta pärast tõesti siit ikkagi välja peaks nüüd kolima. Aga otseselt jah, meil on läbirääkimised siis üsna algusjärgus, alles loodame parimat, loomulikult, eks see keeruline olukord on, et vanalinna maja ja need majad on siia linnamüüri äärde kunagi ehitatud ja võib-olla mitte kõige paremas kvaliteedis. Et maja vajab väga palju tööd selleks, et jõuaks siis sellisesse seisu, et avaldasi siis külastajatele täies ulatuses. Siin on olnud muuseum vist kas 30.-test? Ja 33. aastal koliti siis kogud siia tollased, mis tollel ajal olemas olid ja 34. aastal avati esimene ekspositsioon meie muuseumitorni alumisel korrusel. Kas küsimused selle ruumi ja pindala ümber on need kõige suuremad mured hetkel, et peab hakkama ühel hetkel ka neid valikuid tegema mida üldse saab alles jätta ja, ja väga hoolega nagu valima, mida saab muuseum vastu võtta. Loomulikult me kogu aeg vaatame ikkagi üle, et missuguseid materjale muuseumisse vastu võtta ja mis oleks siis see, mida pärandina tuleks nii-öelda igavesest ajast igavesti säilitada. Ja loomulikult eksruumid tulevad kuskil maal alati, et, et seda rohkem me peame asju läbi mõtlema, aga teiselt poolt jälle väga paljud materjalid, mis siiamaani on meile tulnud, et näiteks paberkandjatel, siis tänapäeval need tekivad hoopis digiversioonis ja see töö on alles ees, et hakata neid siis kalt suuremal määral digiversioonidele vastu võtta, et fotosid. Me võtame juba päris tükk aega digifotodena vastu oma kogusse, siis. Miks need läbirääkimised ruumide osas nii vaevaliselt kulgevad? Kuna see ei ole olnud siiamaani ikkagi konkreetne plaan, et nüüd tõesti hakataksegi uut maja ehitama, Georg Otsa muusikakoolile nad tõesti välja kolivad, siis ta on kogu aeg olnud selline nii-öelda õhus see teema, et aga, aga kuna midagi konkreetset pole olnud, siis ei ole ka konkreetsete plaanideni otseselt veel hindud. Aga nüüd me loodame, et need asjad muutuvad ka siitpoolt siis konkreetsemaks, et kas see võimalus avaneb muuseumil ja kui avaneb, siis missugusel kujul. Seal praegu tähendab sellist üsna suurt lootustes elamist, seda kindlasti. Aga unistust päris uuest hoonest, kus kõik on tehtud täpselt nii, nagu muuseumil on vaja. Selle peale me otseselt tegelikult mõelnud ei ole, hetkel me oleme ikkagi arvestanud siinsete pindadega ja otseselt iseenesest. Et kui nüüd rääkida sellest otsa kooli pinnast, siis oleks kõik võimalused siinsamas kohapeal iseenesest olemas, et me praegu nii-öelda arvestame siis selle teemaga. Aga üks teema veel kuuldused sellest liitmisest ajaloo muuseumiga. Kas need teemad on ka praegu laual ja läbirääkimisel või on see selline õhkõrn kuulujutt ainult? Kuna muuseumimaastikul tegelikult on selline reformimine käinud juba mitmed aastad ja väga paljud muuseumid on sihtasutuseks läinud ja ja on muutunud siis need olukorrad muuseumides. Et siis meiega on tõesti see plaan praegu, et ühineda ajaloo muuseumiga, aga ka selles valdkonnas otseselt sellised täpsemad läbirääkimised, et mis kujul ja kuidas see asi siis välja hakkaks nägema, et see on suures osas nüüd selle aasta teema. Aga kas see midagi, mida te pigem soovite, ootate või pöörab see mõnes mõttes nagu muuseumi senise töö ja struktuuri pea peale? No iseenesest mina näen tegelikult selles valdkonnas, mis puudutab siis kogu seda tugistruktuuriasutuses sees, et selline liitumine võiks olla ka kasulikum, sest pisikese muuseumina me ei suuda võib-olla teatud oskusteavet sellisel kujul omandada, kuidas ta tegelikult ühes asutuses võiks olla. Aga loomulikult, missugune struktuur täpselt hakkab välja nägema ja kuidas need asjad tööle hakkavad. Et eks see peab loksuma ühel hetkel paika, et kõik muudatused kutsuvad endal esile nii positiivsed kui ka kui ka negatiivseid külgi, aga ühel hetkel elatakse need muudatused üle ja saadakse hakkama. Teiselt poolt. Kui ma panen siia kõrvale näiteks Tallinna linnamuuseumi, kus on kümmekond erinevat filiaali, kes kõik tegelevad täiesti erinevate teemadega ja asi töötab, et siis ma ei näe iseenesest probleemi selles, et need muuseumid omavahel ühendada ja, ja ajaloo muuseumil on eraldi filiaal täiesti ka filmimuuseumi näol olemas. Aga milline muuseum tahab olla teatri- ja muusikamuuseum publikule, et üks, üks asi on tõesti see fondi ja kultuuripärandi hoidmine aga laiemale avalikkusele, mida peaks muuseum pakkuma? Kui rääkida sellest, et kes me, eestlased oleme, et kui me eestlastena Me oleme tohutult uhked, et me oleme laulurahvas ja me räägime oma laulupeost ja laulust revolutsioonist ja ja samas, kui vaadata meie teatrikülastusi, et me ütleme, et me oleme ka teatrirahvas, et meil on teatrikülastusi peaaegu sama palju kui Eestis elanikke ühe aasta jooksul. Et siis tegelikult, et võiks teatri- ja muusikamuuseum olla üks selline muuseum, kuhu tulevad meie külalised, kuhu me ise toome oma külalisi ehk mille üle me ise oleme väga uhked, et kui me räägime sellest, et laul ja muusika ja laulupeotraditsioon ja teater on meile nii olulised, siis võiks olla teatri muusikamuuseum, see üks oluline märk või koht, mida me kasutame selleks, et seda sõnumit levitada ja selgitada. Ja seal tugevdaks meie identiteeti ja meie omapära. Seda siis ilmselt mitte ainult läbi selle näituse võid ikkagi ka nende sündmuste, mis aset leiavad siis, kui nende näitusevitriinide eemale lükatakse. Et kui palju annab see ruum võimalusi teha midagi muud. No praeguse ruumi puhul on meil ka reaalselt võimalik teha selliseid väiksemaid kontserte, teatrietendusi, erinevaid sündmusi, üritusi, et meil on siin ka liigutatavad itriinid olemas siis tegelikkuses, eks see ruumikitsikus hetkel piirab kindlasti hästi palju seda, mida me oleksime võimelised tegema. Ja mida annaks meile siis see juurde, kui meil oleks näiteks saal olemas, mis on siinsamas üks uks ja kohe me saame astuda kõrvalmajja, Georg Otsa muusikakooli saali. Või, või kui meil oleks ekspositsioon mitmel erineval korrusel ja üks väga oluline asi, mis ikkagi meil korralikult on puudu. On ka ajutiste näituste saal, mis annaks meile võimaluse kama kogusid tõesti rohkem näidata ja, ja vahetada ja ja läbi selle pakkuda ka siis inimestele, kes võib-olla käiksid hea meelega sagedamini siin, et meil oleksid korduvkülastused ka see valdkond, mis toimiks läbi siis ajutiste näituste hästi, et kõik see kokku tegelikult loobki selle Eesti teatrimuusikamuuseumi kuvandi ja selle koha ja olulisuse, meie kultuuri. Pildis tahtsin küsida ka nende hoiuruumide koht, et kus need täpselt asuvad ja, ja mis tingimused seal on? Arhiivi poolt ja neid materjale me hoiame tegelikult siinsamas, selles majas, kus meil on ka ekspositsioon. Kuna meie majas käib uurijaid üsna palju. Meil on siis uurijate päringuid ja kohapeal käib uurijaid siis aasta jooksul siin viimasel aastal oli see number sinna 700 ligi siis tegelikult meie esemeline pool on kõik eraldi suurtes hoidlates, mis asuvad hoopis Suur-Sõjamäel. Ja meil ei ole üldse väga kehva olukord seal, et me just saime uue pinna. Et me natukene kolisime oma kogusid ümber, et loobusime ka ühest teisest pinnast ja näiteks muusikainstrumendid on meil hetkel täiesti omaettehoidlas korrastatud. Viimased tööd veel käivad, meil käivad igal nädalal siis inimesed hoidlas veel seda muusikainstrumentide kogu korrastamas ja tegelikult meil on plaanid, et meil oleks võimalik ka viia aeg-ajalt siis inimesi sinna vaatama, et missugused kogud meil tegelikult olemas on ja, ja ma tean, et muusikaosakonnal on siin plaanis üks sündmus viia läbi siis septembris, et natukene laiemalt ka näidata. Ta, mis sama muusikainstrumentide kogu tegelikult teatri muusikamuuseumis, tähendab see on kõvasti suurem kui see, mida inimesed meie püsiekspositsioonist näevad. Mille kallal käib praegu kõige suurem töömuuseumis? No otseselt selle hoidlaga siis on tõesti seal on korrastamine ja inventuuri tegemine ja aga üks selline suur töö, mida kõik muuseumide Eestis teevad, on seotud muuseumide infosüsteemiga muis kuhu me kõik siis sisestame oma museaalid, et tegelikult on võimalik inimestel otsida ühest andmebaasist erinevaid materjale, mis siis Eesti muuseumides olemas on, loomulikult sinna juurde peaks tulema ka digipildid. Et Me oleme jõudnud siis neid digipilte sinna ka mingil määral panna, aga peamine töö on meil siis hetkel ikkagi puhtalt info sisestamine, et need asjad oleksid leitavad. Aga muidugi, kui arvestada, et meie kogudes on üle 740000 museaali ja meil on siin töötajaid, et seda saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel, kes lisaks sellele sisestamisel tegelevad ka siin muuseumi muude ülesannetega, siis võtab see päris palju aega, enne kui ühel hetkel need meie muuseumi materjalid siis sinna infosüsteemi üles saavad. Aga midagi on seal juba täiesti olemas. Eesti teatri- ja muusikamuuseumi tegemistest rääkis direktor Tanel veerema. Heligaja jätkab uudistamist Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Me siseneme muusikaosakonda, mille juhatajaks on Kristo Matson. Eesti teatri- ja muusikamuuseum on riigimuuseum, ehk et meie haare on nii-öelda üleriigiline, mis tähendab seda, et kõik, mis ja muuseas vastu võetakse, peab omama teatud niisugust tähtsust olgu selleks siis mõne isikufond või mõni ese või muu taoline asi, et siis me alati lähtuma sellest, et ta peaks olema kuidagi niisuguse nagu tähtsusastmega, et ta nagu kas tal üle-eestiliselt tuntud inimene olnud või, või muu taoline või valdkonnas väga tuntud inimene, et, et seal võib olla selline vastuvõtukriteerium number üks, tegelikult praegune on läinud niimoodi, et päris mitmed olulised muusikud või muusikategelased on reaalselt ise võtnud ühendust ja ütlenud, et vot ma soovin, et minu arhiivimaterjalid saaks siia muuseumisse ja on ise oma eluajal veel üle andnud paljud asjad muuseumile, käsikirjad, arhiivmaterjalid, dokumendid, seen, võib-olla üks suund, kuidas sellised suured isikufondid tekivad siia. Kelle fondid on kõige suuremad või mahukamad või kes on nagu ise materjali kohale toonud? No praegu hetkel on oma materjale üle andnud siia Ants Üleoja, see on veel töös tegevus, siis on väga suurfond, on Veljo Tormise fond kus Veljo Tormis juba oma eluajal andis muuseumile käsikirju ja arhiivimaterjali üle ja pärast tema surma on tema abikaasa andnud siia veel materjali üle, nii et selle Veljo Tormise fondi moodustamine on praegu töös ehk siis kõikide materjalide läbivaatamine, süstematiseerimine ja siis vastavate nimistute loomine ja kõikide vastavate aktide moodustamine tegemine siis on väga suurfond, on Valter Ojakääru fond jällegi juba varem siia nagu siis üle antud, et need on olnud olnud tükk aega tööstused. Nii et neid muusikakultuuritegelasi on ikka üksjagu, kes soovivad just muuseumile üle anda, teades, et see tegevus on olnud siin piisavalt usaldusväärne, et need materjalid saavad kättesaadavaks nendega käiakse hästi ringi ja ma arvan, et see on usalduse küsimus. Et seda olukorda praegu ei ole, et muuseumil oleks midagi väga puudu ja, ja ta peab nagu ise minema küsima või koguma, et see käib ikkagi vastupidi. Eks me aeg-ajalt ikka ju kogume selles mõttes küll, et kui kuskilt saame mõne vihjed, mõni näiteks muusikainstrument mis seal Eesti meistripill või meistri tehtud, et aeg-ajalt ikkagi tuleb ka selliseid vihjeid ja siis me küll võtame ise ühendust ja uurime ja käime vaatamas koha peal. Et mis pilliga siis tegemist näiteks on, on olukordi, kus muuseumile saadetakse lihtsalt kas foto või mingi ülevaade mingist asjast ja küsitakse, et kas ei võiks huvi pakkuda siis selleks on muuseumil oma nii-öelda vastuvõtukomisjon, kes siis vaatab selle üle, kas see on meie muuseumi kogumispõhimõtteline ega vastavuses ja see pakub huvi jällegi huvi, hindamine käib alati ikkagi, selleks on moodustatud nagu kogumispõhimõtted muuseumil, et see ei ole nagu ühe inimese niisugune isiklik otsus, vaid see on alati juba muuseumil endal ära määratud, see kogumispõhimõtteliselt, mida kogutakse, mis põhimõttel kokku ollakse ja selle järgi siis tehakse otsuseid. Kas midagi nagu aegub, ka kaotab väärtuse ajas mõni fond, mis on ammuilma suletud ja, ja mille vastu keegi huvi ei tunne, et kuidas siis nagu muuseumid. Seda on raske hinnata, kas tuntakse huvi või mitte, sest eks see käib ka natukene hoogudega, et mingid fondid on aeg-ajalt nii-öelda populaarsemad kas või siin vabariigi sünnipäevaga seoses või, või kui on 20. augustiüritused, et siis jälle siin eelneval aastal oli näiteks Ruja uurimismaterjalid olid rohkem aktiivsemalt, siis on muidugi valgega seotud fondid jällegi aeg-ajalt, kui Valgre muusikat esitatakse või tuletan mõni ümmargune sünnipäevad, siis no et see käib nagu natukene lainetena, ikkagi mingisugused fondid on aeg-ajalt populaarsemate, teised jälle vähem. Nüüd raske on öelda, et milline fond nagu oma aja kuidagi ära elanud, et seda peaaegu on võimatu hinnata, sellepärast et me ei tea kunagi, kui meil võib homme tulla uurija, kes ütlevad, et ma tahaks just seda fondi vaadata ja sealt ühte asja või kahte asja välja võtta on küll üks valdkond, nimelt muusikasalvestused, kus muuseumikogu enam tänapäeval nagu salvestusi ei CD-sid, ei linti vinüüle, see nagu näinud rohkem, et sellega nii r-i kogu tegeleb sellega osaliselt ja siis rahvusraamatukogu ja muusikamuuseum salvestisi sellisel kujul enam ei kogu. Ja ei koguga tegelikult enam plakateid, sellega tegeleb rahvusraamatukogu. Ja osad asjad on nagu ära jaotatud, et mitte nagu dubleerida. Ja minule tundub, et see on nagu mõistlik, et see annab nagu selgemad fookused kogumise juures. Kui avatud tahab muusikaosakond olla laiemale publikule, et kas kõik see, mis on teie käsutuses, on ka igale inimesele tänavalt nähtav ja kättesaadav või on siin ikka mingisugused teatud reglemendi reeglid, mida võib ja mida ei või näidata? No üldiselt kogud on ikkagi uurimiseks kõigile avatud jutud. Et ehk teisisõnu, kui, kui on teada, et mingi materjal muusikamuuseumi kogus on, et siis on võimalik alati meiega ühendust võtta ja anda oma soov, et ma sooviksin seda või teist materjali uurida siis tuuakse see arhiivist välja ja, ja see võimalus on nüüd, mis on üks väga suur valdkond ja mis on väga aeganõudev valdkond, on muuseumidel on niisugune ühine infosüsteem nagu muis ja muis on kui riiklikult peale pandud infosüsteem riigi muuseumitele, mida kõik peavad kasutama, ehk lühidalt öeldes tuleb kanda kõik museaalid sinna riiklikku infosüsteemi, et selleks avalikult kasutajatele kättesaadav info. See iseenesest on väga õige ja vajalik samm. Siin on ainult üks probleemi koht, eriti meie muuseumi, et arvestades meil on museaale nii palju, et tagantjärgi nende sisestamine võtab väga palju aega. Ehk et uued museaalid, mis meil tulevad neeme registreerime kohe muisis ja need on kohe kättesaadavad, aga selline retrospektiivne sisestamine, kus me räägime, mitte ikkagi mitte tuhandetest ühikutest, vaid sadadest tuhandetest ühikutest. Et et selle jaoks meil nagu mingit lisaressurssi muuseumile antud ei ole, et needsamad töötajad, kes siin on, nii et me peame oma töökorraldus niimoodi jagama, et me jõuame nii retro spektiivselt sisestada materjali kui uute musiaalidega tegeleda, näitustega tegeleda, samuti ürituste korraldusega tegeleda ja siis pillikogu korrastamisega tegeleda, nii et et siis on arusaadav, et see on lihtsalt väga aega nõuda. Aga samas me oleme selles püüdnud nagu olla kogu aeg nii-öelda järjepidevad, et nii palju kui me nagu selle jaoks oma siis nii-öelda tööplaneeringus aega saame panustada, seda me ka teeme. Me oleme kaasanud ka vabatahtlikke selle jaoks. Ja niimoodi on siin päris mitmed kogud ka nüüd lähinäiteks see Paabeli kogu ja siis mul siin veel kohe meelde tuleb ojakäär ja kes on nagu sisestatud, et siis inimene saab kodust oma arvutist vaadata, kui ta läheb muisi lehele paneb selle otsingusüsteemi sisse, sellel saab vaadata, millised museaalid on olemas siis muusikateatri muuseumis näiteks selle inimese kohta. Aga võite ise ette kujutada, et kui iga noot on eraldi museaal, siis muusikutena võib-olla ei teadvusta seda, et noh, et kui seal muuseumile üle antud, siis iga noot noodi Lehto museaal see tähendab eraldi sissekandmist sinna muisi, ehk et kui muusikamuuseumil on praegu ütleme noh, suurusjärgus 16000 originaalkäsikirja, kui võtta visandid ja muud asjad juurde, siis me räägime, et meil on üle 20000 noodikäsikirja, mis tuleb kanda kõik siis Mosiaalidena ja see on ainult ütleme, käsikirjade kogu, samuti on dokumendid, fotod, esemed ja nii edasi ja nii edasi, et noh, kui meil on üle 740000 museaali et siis praeguseks on muisi ära kantud üle 20 protsendi sellest. Aga see töö on ikkagi veel väga pikk ja kestadel. Ja just, et kui tuleb ka uusi asju peale, aga nende uutega on selles mõttes ikkagi lihtsam, et nüüd juba uued asjad, mis arvele võetakse nii-öelda süstemaatiliselt juba inventeeritakse, et need juba tehaksegi muisi ehk sinna selline infosüsteemi, et nad saavad kohe õigesti nagu registreeritud, et jaa jaa, jaa, pikas plaanis on see muidugi õige suund, et kõik muuseumite fusiaalid võikski olla sellises ühises infosüsteemis, kus me saamegi vaadata, mis meil siis on olemas. Kui me midagi otsime, uurime siis me leiame seda nii-öelda tänapäevaselt juba arvuti tagant, kodust lahkumata. Aga see on, see on lihtsalt väga aeganõudev selle tõttu, et mahud on väga suured, et kui lisaressurssi ei panusta, noh siis see protsess kestab veel ikka päris pikalt. See on kindlasti üks aspekt, kuidas ka muuseum ise rohkem nähtavaks teha, et tuues välja seda, mis siin üldse olemas on. Aga mis on teised prioriteedid ja kuidas nagu avalikkusele oma tegevust näidata, et kuidas muusikaosakond praegu tegutseb? Sellest aastast oleme käivitanud käsikirjaõhtute sarja, mis ongi otseselt just selle, meie võib-olla niisuguse kullavaramu nagu näitamine publikule ja selle publikate toomine. Ehk siis kuidas originaalkäsikirjad on siia jõudnud, kelle käsikirja nüüd on jälle publikule oleme niisuguse formaadi välja mõelnud, et me mitte ei räägi sellest käsikirjast või me kuulame seda koos publikuga ja me kuulame selle dokumendi kaameraga ka seinale ja minu partneriks on kas siis vastavalt helilooja või mõni muusikateadlane või või interpreet. Et see, millest me räägime selle käsikirja juures on tegelikult nähtav ka seina peal ja see on nagu minu arust praegu täitsa hästi ennast õigustanud, sest et inimesed näevad reaalselt neid võib-olla 50 või 100 aasta vanuseid käsikirju ja see ongi just sellel eesmärgil see sari nagu ellu kutsutud, et neid, sedasama meie vaatajat võib-olla kõige märkimisväärsemad osa meie fondist nagu tutvustada või rohkem avalikkusele näidata. Sest see on igal juhul väga harukordne, et meil nii suur originaalkäsikirjade kogu siin on. See kogu on siia tulnud natukene võib-olla selle eelmise Nõukogude Liidu ajasüsteemi kaudu, kes võib-olla ei tea siis, et kui Nõukogude Liidu ajal helilooja kirjutas teose heliloojate liit selle heaks kiitis, siis kultuuriministeerium ostis selle heliloojalt ära ja kui see oli ära ostetud, siis sellest tuli noh, kas siis seesama käsikiri ise või koopia sellest tuli teatri muusikamuuseumisse. Ja niimoodi läbi mitmete mitmete aastakümnete, mistõttu on siin väga suur originaalkäsikirjade kogu. Muidugi praegu on ilmselt see kirjutamise stiil või protsess muutunud, et paljud heliloojad enam ei kirjutagi käsikirjad, mis väärtusel nendel nootidel, mis on tehtud Sibeliuse finaaliga. Vot see oli täitsa uus ja põnev valdkond selles mõttes, et uus väljakutse muuseumile sellepärast et kui varem tõesti loodi muusika nagu paberkandjale siis tänapäeval paljudel idioot testi teevad juba digi Talsi partituuri. Aga meil Eestis on nagu selline digitaalne mõtlemine tegelikult juba pikemat aega olnud au sees ja selle tõttu on ka muuseumimaastikul liigub sinna suunas, et kuidas vastu võtta ka üldse digitaalseid materjale millest nagu füüsilist vastet ei olegi, jäid võib-olla mõnel puhul näiteks digifoto. Et kui ma ei ole seda paberkandjale teinud, aga, aga see fotoju eksisteerib lihtsalt digikujul. Teisisõnu, ja siin on olnud analooka muusikaga, et et kui mul on näiteks olemas digitaalne partituur, mis seal tehtud, siis kas ideelisi signaale programmiga no ja või näiteks kopeedeeeffiks tehtud sellisesse formaati siis ta ikkagi digitaalsel kujul ja meil on täitsa võimalik tänapäeval hakatagi digitaalseid noote vastu võtma muuseumisse ja panna need sinna muisi digihoidlasse. Nii et selle, see on ka nagu selles muisi arenduses praegu töös, et kuidas see digihoidla pool niimoodi teha, et me saame võtta vastu siis ka selliseid materjali, millest enam füüsilist vastet ei pruugigi olla. Eesti teatri- ja muusikamuuseumi üks olulisemaid tegevusi on seotud ka Heino Elleri pärandiga. Sümfoonilise muusika suurkuju ja tehnikapedagoogi testamendi järgi on muuseum helilooja, autoriõiguse kandja ja ühtlasi annab ta välja Elleri muusikapreemiat. Jätkame vestlust muusikaosakonna juhataja Kristo Matsoniga. Heino Elleri noodikogu ja üldse nagu tema roll on muuseumi juures tõesti märkimisväärne. Ja seda põhjusel, et Eino Elleri autoriõigused on pärandatud muuseumile seda tegi tema, tema abikaasa ellu Eller ja see on nagu muuseumile pannud ka niisuguse kultuurilise järjepidevuse kohustuse. Neid õigusi siis ka mõistlikult teostada ja seista selle eest, et Elleri muusika siis endiselt leviks, rohkem kättesaadav, seda mängitakse ja seda nii-öelda roll ja muuseum ka üsnagi väärikalt pikemat aega juba kandnud. Näiteks Elleri 125.-ks sünnipäevaks anti välja kolm Elleri sümfoonia partituuri siis nüüd, 130.-ks sünnipäevaks näiteks anti välja väga põnev Elleri klaveri teostokaata, mida Sten Lassmann on mänginud ja mängib ka siiamaani. Ja siis sellel aastal plaanime välja anda kaks Elleri väiksemad sümfoonilised teosed. Pritso ja teine on fantaasia g-moll ja loomulikult Elleri noote on välja andnud ka emissioon 49 ja kirjastuse ääres. Kui täpne olla, siis Elleri võib-olla nii kõige tuntum teos, kodumaine viis, et selle kirjastaja Mingi võõras muusik on see siis nagu erakordne, et ühe helilooja autoriõigused kuuluvad muuseumile. Selles mõttes on ta on ta kahtlemata erakordne, et enamasti lähevad need õigused üle pärijatele, kuna Elleril oli pärijaks tema abikaasa ja kuna ta laps ei olnud, siis, kui ka abikaasa suri, siis pärandas tema omakorda muuseumile nüüd ja selle tõttu on küll see erakordne, et meie muuseumil on tegelikult veel seos autoriõigus küsimuses. Artur Lembaga, aga seal on natukene lugu teisem, sest et Lemba autoriõigused kuuluvad Eesti vabariigile ja neid. Eesti vabariik on nii-öelda läbi kultuuriministeeriumi Sis andnud nende õiguste teostamise muusikamuuseumile, aga nad ei ole otse pärandatud muuseumile, vaid nad on seaduse järgi jäänud Eesti vabariigile pärimisseaduse järgi, aga Elleri puhul on jah, see erakordse ongi reaalselt muuseumile pärandatud. Aga Elleri teoste nii-öelda levikule siis aitab kaasa ka? Jah, nagu ütlesin kirjastused kunagi siis enne veel, kui need pärimisõigust siia muuseumile tuli, siis ellu Eller sõlmis kirjastusega emissioon 49 lepingu teatud teoste kirjastamiseks ja sisseeresega Kodumaise viisi kirjastamiseks. Et need lepingud olid, olid juba varasemalt sõlmitud ja need kehtivad tänaseni. Aga millises suunas liigub Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakond ja millisena tahetakse end laiemale avalikkusele näidata, räägib Kristo Matson. Me oleme mõelnud selle peale, et kindlasti võiks suurem tähelepanu olla ikkagi meie väga suurtel muusikutel, olgu selleks heliloojad või dirigendid, no kasvõi näitena toodud Veljo Tormis võib-olla näiteks Eri Klas, et kui, kui oleks võimalik laieneda, siis kindlasti niisugused suured muusikud Nende kohta on meil päris palju materjali ja see vääriks kindlasti laiemalt nagu näitamiste käsitlemist. Teine suund, mis on väga oluline, on see, et meil ei ole hetkel niisugust head ruumi või võimalust, kus reaalselt muusikat tegemist. Noh, et kui õpilased tulevad, et nad sageli tahavad reaalselt ikkagi mängida midagi, kui sa räägid rahvamuusikast, siis oleks väga tore, kui meil oleks ka võimalust, kas selline õpituba teha, kus me saamegi mängida neid pille üks asi, me vaatame neid seina pealt nii vanu pille. Me räägime juurde sinna seda lugu, aga ikkagi, et saaks võtta pillid ka reaalselt kätte ja proovida ise koos midagi mängida. Et see on kindlasti veel üks suund. Muidugi, mis puudutab nüüd uurijate ja arhiivide küsimust, et siis siin on nagu ikkagi peamine niisugune takistav tegur on ikkagi selle inimjõu vähesus ei saa üle ega ümber sellest, et kui on kolm inimest kogu selle suure muusikalise materjali peale siis paratamatult tuleb, ükskõik, kui hästi neid töid planeerida, siis vaatamata igasugusele nii-öelda heale planeerimistavale kõigele ei saame vältida olukordi, kus tuleb veel kord üle vaadata hommikul, et me ei saa nii teha, nagu me oleme selle töökoha teinud. Sellel lihtsal põhjusel, et me ei saa kuidagi prognoosida, kui palju tuleb meil muusikauurijaid sellel nädalal või järgmisel nädalal. Ja neid uurijaid on järjest rohkem, et näiteks kas või tänavusel aastal on juba üle 100 uurija käinud, et eelmisel aastal oli kokku muusikaosakonnas 450 uurijad. Mida nad siis põhiliselt küsivad? Väga palju tahetakse ikkagi just käsikirju näha Cyrillus Kreegi käsikirju, tema kogutud materjale, ehk siis nagu rahvamuusikamaterjale väga palju tahetakse näiteks Tobiase materjale varasemaid Eesti nii-öelda algupärasemaid, oopereid, kooriloomingut, siis kindlasti saar tänapäevastel, lastel ka räätsa, näiteks ka Tambergi loomingut. Et neid on üksjagu ja nüüd see real töö, mida see tähendab siis meil osakonnas on see, et kui üks uurija soovib või mitte ainult uurija, vaid ka näiteks interpreet soovib mõnda teost, mida ei ole näiteks trükis ilmunud, aga ta teab, et meil on käsikiri. Aga kui see käsikiri on, oletame näiteks seal 50 või 100 lehekülge, siis selle digiteerimine ehk siis reaalselt sisse skaneerimine võtab üksjagu aega. Ja, ja seda on väga palju, tegelikult soovitakse noote, esituseks soovitakse uurimiseks, soovitakse ka raamatutesse, näitustele ja no mitte ainult noote sealjuures ka fotosid, lisamaterjale ja muid selliseid asju. Nii et me püüame siis nagu jooksvalt neid soove siin täita. Aga siin ikkagi jälle tulles alguse juurde tagasi, et see inimressursipuudus viibki selleni lihtsalt reaalselt näiteks muusika uurimise peale me ei, peaaegu et inimest ei olegi, sest see ei ole lihtsalt võimalik nende tööülesannete hulga juures. Et keegi saaks keskenduda ainult muusika uurimisele. Mida see pikemas perspektiivis tähendab, kas te olete sunnitud mingil hetkel valikuid tegema, midagi kusagilt kokku tõmbama, uurijatele uksed sulgema? Ega ma päris täpselt ei oskagi ennustada, mis endaga kaasa toob või mis see siiamaani endaga kaasa on toonud, et ma arvan, et niisugune uurija koha või kohtade loomise küsimus on olnud üleval tegelikult juba päris mitu aastat kui juba mitte, et vaadata terve kümnend. See tekitab lihtsalt olukorra, kus Meil on väga suur hulk suurepärast nii-öelda materjali, aga selle jaoks, et me saaksime seda mõistlikult vahendada publikule, avalikkusele peab jõudma keegi selle nii-öelda läbi uurida ise enne kui ta sellest kuskil kirjutab või sellest midagi avalikustab. Ja vot sellise süvenenud töö peale täna lihtsalt ei ole nagu ressurssi, sest et ressursi võtavad ära just needsamad tegevused, mida ma ennem kirjeldasin uute fondide vastuvõtmine, arhiveerimine, digiteerimistööd, siis nii-öelda retrospektiivne sisestamine ehk siis mis on juba muuseumikogus olevate materjalide muisi sisestamine ja millest me veel ei ole jõudnud üldse hetkel rääkida, et muuseumil on olemas ka tegelikult pillikogu, mis on suurusega tsirka üle 800 instrumendi, meil on umbes sadakond või natukene vähem, on siin praegu püsiekspositsioonis väljas, on teatud hulk Pillega deponeeritud, et üleüldse nagu mõisakoolidele ja majast välja. Aga väga suur hulk pille on meil ikkagi kogus järglase kogu ei asu üldsegi tegelikult mitte Müürivahe tänaval, vaid pilli kogu asub Suur-Sõjamäe tänaval. Seal eelmisel aastal õnnestus saada täitsa uus suurhoidla ruum selle jaoks, mis hakkas siis nullist remonditeest peale. Tänaseks on see remonditud korda tehtud, siin on vastavad riiulisüsteemid sisse pandud ja just nädal tagasi lõpetasime me esimese etapi, et kõik pillid on asetatud riiulite peale märgistatud kõik nii-öelda nõuetekohaselt siltidega ja viitadega. Et see on alles esimene etapp, kui nüüd sellele järgnevad etapid on veel kohaga kataloogide moodustamine, siis ütleme, kohaviitade siltide lõpuni väljatöötamine väga palju museaale, Pavel pildistada, ehk see tähendab uuesti eraldi veel mahavõtmist ära pildistamist tagasi panemist. Et neid asju kahjuks kõiki korraga teha ja koos ei saa, need on aeganõudvad, seal on erinevaid spetsialiste vaja erinevas etapis. Ja aga me oleme seadnud eesmärgiks, et nüüd 2018. aasta ütleme suve jooksul jõuda nende töödega lõplikult valmis ja 2018. käesoleva aasta sügisel septembris plaanime me ühe niisuguse avaliku ürituse seal pillikogus, et inimesed saaks tulla ise vaatama, kui palju meil seal pill on, millised pillid seal on. Ja lihtsalt, võib-olla nagu mõned võrdlusnumbrid, et seal pillikogus on noh, suurusjärgus 25 pianiino klaverit, umbes ligemale 20 tiibklaverit koha peal, sealhulgas vanad tahvel, klavereid, sealhulgas üks vara, Eerigi klaver. Mis on saanud restaureerimisauhinna, seal on koduoreleid, seal on armooniumeid, seal on rahvapille, seal on löökpille kõikvõimalikke erinevaid ja nii, et see on üks põnev rännak. Kui me selle nii kaugele saama, et me saaksime sinna juba huvilisi vastu võtta ja viia, siis me kindlasti anname sellest teada, et praegu on see üks osa meie tööst ja ka seda tööd oleme planeerinud sedasama kolme inimesega siin, kuidas seda teha, läbi viia. Et ka see on üks muusikaosakonna igapäevatöö, on ka pillikogu nii-öelda korrastamine, korras hoidmine, aga kuna see kolis, siis sellega oli ekstra suur töö praegu, et kõik need pillid tulid kolida ühte ruumi kokku nii-öelda paigutada nõuetekohaselt riiulitele ja see on üks väga-väga suur tööollu praegu. Millised ootused või lootused on uute ruumidega seoses, kui otsa koolbeksid kõrvalt ühel päeval lahkuma ja need ruumid tõesti teatri- ja muusikamuuseumile lubatakse? No ma arvan, et ka sellest, et muuseum võiks laieneda tulevikus tänase otsa kooli ruumidesse, see ei ole tegelikult üldsegi uus teema sellest, et juba tegelikult ma arvan, et aastakümneid peaaegu juba võib-olla minu jaoks on täna kõige olulisem küsimus, et ennem kui hakata planeerima sinna ruumidesse täpsemalt ikkagi mingisuguseid kas teematubasid või, või püsiekspositsiooni või ajutiste pindade laienemist või midagi. Võib-olla veel olulisem küsimus oleks see, et kuivõrd me näeme seda valmisolekut, et ma räägin siis nii Kultuuriministeeriumi poolt kui haridusministeeriumi poolt, kes seal tänasele maja haldaja, et nende poolt seda valmisolekut üleüldiselt niisugust teed pidi edasi minna, sest et muuseum kahjuks ei saa otsustada iseenda üle, et, et või, või kuidagi tänase otsa kooliga midagi kokku leppida. C tegelik sisu ja otsustuskoht on ikkagi ministeeriumites. Loomulikult oleme meie Valmis sinna laienema, meie kogudes on väga palju materjali, millest nagu juba ennem juttu oli siis väga nii-öelda tuntud ja tunnustatud muusikategelaste ja ka teatritegelaste kas siis teematubasid teha või üldse noh, et seal on nii palju võimalusi, annaks juurde ja, aga ma arvan, et see põhiline küsimus peaks täna olema ikkagi ministeeriumitesse, et seal käib see põhiline otsustuskoht, et et siin ei ole muuseumi ise ei saa sinna otsustada kahjuks. Head kuulajad sel nädalal oli heliga ja külas Eesti teatri- ja muusikamuuseumil. Piilusime näitusesaali, rääkisime muuseumi kogudest, fondidest, aga ka murekohtadest, tulevikuplaanidest ja ootustest. Saates rääkisid Eesti teatri- ja muusikamuuseumi direktor Tanel veerema ja muusikaosakonna juhataja Kristo Matson. Mina olen Johanna Mängel. No tere jälle kuulama rubriiki muusik mõtleb. Mikrofoni ääres on Hectolei paju. Paljud muusikud, kes endale oma erialal tegutsedes ka elatist teenivad veedavad üsna suure osa oma elust. Kontsert turneedel. Eestis elades on see ka loomulik, kuna niigi väike ja pidevalt aina kahanev rahvastik ning suhteline vaesus ei võimalda ainult kodumaal oma tööst äraelamist. Seega tuleb otsida võimalusi mujalt, kus on rohkem kuulajaid ning ressurssi. Muusikakollektiiv võib mitmeski mõttes olla muusika jaoks justkui teine pere. Koos ollakse proovi laval pikkadel reisidel koos saadakse uusi elamusi kaugetel maadel. Koos istutakse söögilauas koos kogetakse nii rõõme kui ka muresid. See kõik lähendab inimesi. Ränduri elu muusikute peres aga kätkeb endas ka ohte. On piisavalt juhuseid, mil reisi ajal tekkinud soe sõprus on arenenud millekski enamaks ning seetõttu on lagunenud muusiku pere, mis teda ikka ja jälle reisilt tagasi ootas. Kodus ootava abikaasa ja reisi ajal toimiva suhte vahel pendeldamine ei kesta reeglina liiga pikalt. Varem või hiljem peab üks neist suhetest lõpule jõudma. Kuid ka ilma topelteluta pole muusiku perel lihtne. Ebaregulaarne elu, pidevad minekud, tulekud muutuvad olukorrad. See paneb proovile paljud lähisuhted. Tihedalt reisiv muusik võib tihtipeale elada justkui teises reaalsuses. Kahe reisi vahel koju tulles jõuab hädapärast pesu pesta ja mingeid kiired asjatoimetused ära teha, kuid pereellu süvenemiseks ei jätku aega ega energiat, kuna kohe algab ju uus sõit. Säärane olukord pole lihtne ei perele ega ka ränduri-le endale. Oma sõbraliku kollektiiviga ringi sõites muutub normaalseks ka see, et kodus ei olda tihtipeale lähedaste inimeste, sünnipäevade, pulma-aastapäevade ega ka mitmete muude traditsiooniliselt perekesksete sündmuste ajal. Mitmetel kolleegidel on reisi ajal ka kodus laps sündinud. Paraku ei hooli lapsed arstide prognoosidest ja isa kontserdikalendris oleva tuuriga nad ei arvesta kuna sama loomulikult kui sünd käib elukaare juurde ka surm. Juhtub sedagi, et kontserttuuri ajal sureb keegi lähedane inimene kodumaal. Võib ka juhtuda, et peale sellise uudise teada saamist pole võimalik kontserttuuri katkestada ja kohe koduteele asuda. Loomulikult on teekaaslased säärastel puhkudel jõudumööda toeks ja abiks kuid sellises olukorras suudab kontserte anda vaid terve närvikavaga. Harmooniline isiksus. Õnneks peab nii ekstreemseid olukordi läbi elama vaid väike osa rändmuusikutest. No sellega ka lõpetan tänase elu ja surmateemalise arutelu. Tänan kaasa elamast Sovini raadiokuulajaile kui ka oma kolleegidele pikka iga ning turvalisi reise ümber maailmareisilt oli eetris hektar, ei paju.