Helga ja tere hommikust, head raadiokuulajad. Selja taga on muusikarohke nädal, mida kaunistas eriliselt emakeelepäev. Sellest on inspireeritud ka meie saade. Ning seekordne vestlusring on pühendatud eesti luulele muusikas. Klassikaraadio stuudios kohtuvad neli Eesti luuletajat Viiu Härm, Viivi Luik, Doris Kareva ja Paul-Eerik Rummo. Mina olen saatejuht Miina Pärnoja. Aga esmalt põgus ülevaade sellest, mis toimus meie kontserdilavadel. Möödunud reedel, üheksandal märtsil oli Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees vägilase mõõtu Soome dirigent Leif Tseegestam. Kava tipnes Jean Sibeliuse ulatusliku ja eepilise kuller Vosümfooniaga. Märtsi lõpus läheb ERSO koos rahvusmeeskooriga sellesama kavaga ka Hongkongi suurimale kunstide festivalile. Leib, seigersdam jagas oma mõtteid ka klassikaraadios. Kas Eesti sarvepillilood ja kullervoo kannatused võidavad Hongkongi kuulajate südamed ja kuidas resoneerib eesti kuulajate hing? Oma tähelepanekuid jagab helilooja Helena Tulve, oli see, kes tramm on väga intrigeeriv figuur igas mõttes ta juba näeb välja selline imposantne ja jõuline ja, ja tema muusikaline tegevus. Väga elav. ERSO ei ole selline isemängiv orkester, ma mõtlen üksikuid selliseid maailma tipporkestreid on sellised, et nad mängivad peaaegu nagu ise, noh, mis võib-olla ei ole tõsi, aga siiski vähemalt nii tundub, et erapool. Ta peegeldab seda dirigendienergeetikat. Aga täpselt nii palju, kui dirigent annab nii palju. Ta annab ja võib-olla mitte väga palju rohkem. Võib-olla eestlased ongi sellised, et nad sulanduvad keskkonda ja peegeldavad keskkonda, see on selline ellujäämis taktika, mis ei ole nagu mingisugune selline kriitika isenesest, et orkester on väga võimekas, aga võib-olla tõesti seekord natukene võib-olla oli raskepärane. Reedese kontserti peateos oli Sibeliuse siin väga ulatuslik vokaalsümfooniline poeem, kuller või aga see on tõesti nagu huvitav, et Sibeljas kirjutas selle 20 kuueaastaselt, mis on üsna hämmastav minu arust. Ja samas peale esimest nelja ettekannet paari aasta jooksul ei andnud terve eluaja jooksul luba seda teost uuesti ette kanda ega ka välja anda. See muusika on kuidagi filmilik ja omamoodi võis see olla kirjutamise ajal ka väga avangartne kui mõelda Nendele laadidele, mida ta kasutas ja sellele soome-ugri materjalile ja sealtsamast tulevad ka mõningad sellised vokaalist eetilised vastuolud minu jaoks mis sellesse teosesse sisse kirjutatud. Nimelt on seal meeskoor ja teiselt poolt on kaks vokaalsolist tee mida enamasti laulavad ooperilauljat, sest tegemist on suure sümfooniaorkestriga. Ja sellise runo laululiku materjali esitamine sellise operliku vokaaliga on minu jaoks alati natuke problemaatika. Selline ja rammi vokaalesteetika on kindlasti hoopis teistsugune. Ütleme, solistide küll isenesest täpne esitus. Aga siiski kogu see pokaali vibraato rohkus hägustab seda kõrgustiku plaani nii palju, et, et see ei haaku enam sellesse tervikkõlapilt. Sellesama kontserdi esimene märkimisväärselt lühem ja justkui nagu sissejuhatav või ettevalmistav pool oli siis pandud kokku eesti muusikast, mis on iseenesest ju väga tervitatav. Nii tavakontserdi puhul, aga eriti kui mõelda, et see kava läheb esindama Eesti vabariik, Eesti muusikat sellisele silmapaistvale Aasia juhtivale festivalile. Tõenäoliselt need lood olid valitud teatud kontrastiprintsiibil ja nii hakkaski see kontsert piht Arvo Pärdi teosega kantud Benjamin Britteni mälestuseks. Ja see ettekanne minu arust õnnestus ja lootused olid nagu üsna kõrgele seatud puhastab ruumi ja avab ruumi millelegi. Ja sellele järgnes siis Eduard Tubina süit eesti tantsuviisidest, mis võib-olla oli tõesti selle kontserdikava kõige problemaatilisem valik. Võib-olla ta ei ole ka kõige pillipärasem, kuna ta on kirjutatud tegelikult klaverile, viiulile, siis balanss on selles seades noh, natuke teistsugune, kuna Tubina orkester kõlab ja teatud mõttes on solistile selline mitte kõige lihtsam valik, kas siis kasutada sellist pigem nagu rahvalikumat jõulisemat kõla või siis jääda sellise klassikaliselt koolitatud viiulikäsitluse juurde. See dilemma jäigi nagu õhku, et ei olnud päris selge, millise valiku Arvo Leibur siin tegi. Selles teoses oli sellegipoolest väga imeline koht. Kolmas osa kanneldaja, kus harf tegi täiesti fantastilise soolo, mis mõjus isegi üllatavalt aasiapäraselt, kõlas nagu mingi aasia näppepill. Nii et ma kujutan ette, et see tõstab selle teose jälle uutele kõrgustele. Et see valik ei olnud kõige eredam ja ma hakkasin niimoodi mõlgutama mõtteid, et milline võiks olla mõni teine Eesti teos, mis oleks võinud seda kava kaunistada ja võib-olla natukene eesti muusikat iseenesest võimsamalt esindada. Et võib-olla ei tasuks karta teha ka natukene sellist jõulisemat valikut. Miks ei peaks Hongkongi festivalil selline nõudlik, aga samas väga uudishimulik publik võtma vastu ka näiteks mõnda Erkki-Sven Tüüri või Ester Mägi või Lepo Sumera või Tõnu kõrvitsateost, mis kõik oleksid võib-olla olnud natukene karakteersemad või sobivamad sellesse kava. Ja oleks võinud ka loobuda sellest nii-öelda kohustuslikust solistiga Concertlikust teosest. Selles kontekstis, kus see kava ülesehitus nagu muutus tõesti nagu väga seda kontserdielamust mõjutavaks siis ma heitsin pilguga üldse ERSO hooajakavale. Kui palju me mängime eesti muusikat, kui palju me mängime viimase 50 aasta jooksul loodud muusikat, sest et tundub, et see muusika, mida peetakse nii-öelda moodsamaks, jääb ikkagi suhteliselt 20. sajandi esimese poole hulka. Ja sealt edasi mängime heal juhul eesti muusikat aga mujalt maailmast praktiliselt mitte midagi rääkimata, et kui nüüd minna võrdõiguslikkuse teemade juurde? Ma ei ole iseenesest mingisugune selline apologeet siin, aga ikkagi kummaline on näha, et ERSO aasta kavas esitatakse kolme naishelilooja teost kogu hooaja jooksul. Ja teisipäeva õhtul hullutas Estonia kontserdisaalis publikut aga Serbia päritolu staarviiuldaja Nemanja ära tuluvitš taltsutamatu juuksepahmakaga viiulitäht esines koos ansambliga kuradi drillerid, mis kujutab endast klassikalist keelpillikvarteti koos kontrabassiga. Oma muljeid jagab Erki Aavik, keda küsitles toimetaja Anne promic. Tee, mida me täna kuulsime Estonia kontsertsaalis on pigem selline, mida vanasti liigitati küll Viinis, küll Tallinnas, küll Kiievis. Selle kohta öeldi kohvikumuusika. Ega see ei tähenda, et see muusika oleks kuidagimoodi all. Ei, vastupidi, see oli hea muusika ja Nemanja Radolovitš kahtlemata on korralik viiuldaja. Hästi oskab seda tööd, nagu ütles Voldemar Kuslap täna vaheajal, ütles, et näed, see poiss on riiuli külge kasvanud. Ega tema vastu ei saa väga vaielda, kuid lihtsalt see mängitakse fragmentaarseid tuntud viisijuppe pisut teistmoodi kui tavaliselt. Tegelikult kuulub sellise vana hea Viini kohvikutraditsiooni juurde. See kindlasti ei olnud selline muusika, mida nüüd traditsioonilises mõttes klassikalise muusikasõber ja klassikalise muusikahuviline ja kuulaja viitsiks õhtu läbi kuulata. Õnneks kontsert oli võrdlemisi lühike. Siis on seda ka ise öelnud, et tema väga suureks eesmärgiks on inspireerida noori ja tema ei põlga ära mitte ühtegi esinemispaika, olgu see siis metroo või kaubamaja või mis iganes. Ja kui see oli tema sõnu, siis on õige, aga siis jõuame jälle sinna, et, et siis oleks pidanud see olema just seal, kus oli hiljaaegu Kareti kontsert, ehk siis sellesse Saku Suurhall ja ja sinna oleks kindlasti Radolovits kutsunud inimesed kokku, sest minu meelest oli sadul ohvitsi kontsert nii muusikalises kui show business i mõttes väga, väga palju parem kui Garretti kontserdil. Ja siis oleks pidanud selle seal ka niimoodi välja kuulutama ja oleks kõigile andnud tulusam ja parem, eks võib-olla ma olen pisut rigiidne hoiakutes kui rääkida klassikalisest muusikast ja siis toimubki meie sellises kõige tähtsamas klassikalise muusika templis nagu meie pisut juba küpsemas kas muusikud või endised muusikud, oleme harjunud nimetama filharmoonias, et noh, omal ajal ma tean, et ainult üks kord oli selline muusika seal esituses oli siis kui poobas Apoosninud pidas oma kaheksakümnendat juubelit, no siis Moskva kohvikukvintett mängis seal sellist muusikat ikka endiselt jälle. Mõtlesin, et muusikaliselt kindlasti palju huvitavamat. Samas, kui me ikkagi tänapäeval võtaksime ette ja käiksime nüüd iga päev sealsamas uhkes filharmoonia saalis, siis võib-olla kui mitte pool, aga siiski päris suur hulk kontserte ei ole võib-olla need, mis meie jutuajamise mõistes on need klassikalised kontserdid. Jajah, nõus, nõus, asi on lihtsalt selles, et vaat sellele muusikale, mis me kuulsime, on kindlasti oma publik. Kindlasti on see publik nii numbrilises mõttes kordades suurem kui see publik, kes käib siis seda nii jutumärkides päris traditsioonilist klassikalist nagu vanasti öeldi, tõsist muusikat kuulamas ja see muusika ei ole kuidagimoodi Allar, ükski muusika pole halvem ega parem igale muusikale leidugi kuulaja, muidu seda poleks olemas. Mõned aastad tagasi käis Eestis ju Nigel Kennedy absoluutselt suurepärane viiuldaja, kelle kohta hoolimata sellest, et ka tema kannab imelikke jalanõusid ja joob laval õlut on igas mõttes, sest täiesti tippviiuldaja, ükskõik, mis asja ta mängib. Ja kui ta mängib sellist niinimetatud meeleolu muusikat siis ta suudab seda väga hästi teha, tal on suurepärane stiilitunnetus ja kui ta mängib Bachi mängib ükskõik kas Beethoveni, Brahmsi või, või Sibeliuse viiulikontserti, siis ta on alati olnud nauditav, tema teeb ju ka seda show'd, seda klounaadi just selleks, et inspireerida, nagu ütles Radolovitš nooli ja samal ajal on ikkagi maailma Tipwyolt noore Turavitsi puhul ma ei ütleks ka, et ta nüüd päris konventsionaalne välja näeb, oma selle tohutu juuksepahmakaga, mustad retuusid ja põlveni kinnineeritud saabastega. Arvan, et hiljaaegu mõni kuu tagasi oli klassikaraadios eraldi sellele pühendatud saade või saatelõik, kus räägiti esinejate riietusest. Samas ma olen olnud alati seisukohal, et esineja riietus ei olegi nii tähtis, eriti uuemal ajal muidugi tagasi ei kujutanud ju keegi, et Eduard Sõrmus või keegi teine kuulus klassikalise instrumendi valdaja tuleks lavale näiteks noh, ütleme spordiriietuses, tänapäeval ei panda seda imeks, ainult et selle all kannatab meie püha muusika. Kuigi tema lavaline hoiak on suurepärane, et tal on väga hea karisma, ainult et noh, nagu öeldud, lohakas, mis muidugi häiris kogu aeg, oli tema häälestus, sest esse kvintett, mille taustal ta mängis, ehk siis klassikaline keelpillikvartett kaks viiulit, vioola, tšello pluss kontrabass. No need olid niuksed täitsa saksa keeles, öeldakse, et ühtegi muusika rehkleks, tublid muusikamehed, midagi erilist muidugi seal ei olnud, aga, aga nad tegid oma töö väga hästi ära. Aga Radovitseks solist, häälestus kogu aeg kõrgetes registrites kogu aeg natukene kõrgemalt. Ma kaalusin selle kontserdi ajal korduvalt, kas see oli taotluslik, ehk siis tekitada mingit sellist kõlalist pingetega mai usu, arvestades veel, et nojah, nüüd jõuame detailideni, et kontserdikava viimaseks palaks oli Vittorio Monti Chardas. No siis ma pean küll ütlema, endise viiuldaja, need ükski endast lugupidav viiuldaja nii-öelda kontsertviiuldaja Ždee, kaige kohvikust ei pane sellist lugu kunagi kavasse kirja. Selline lugu plaksutatakse alati välja, kui sa vähegi mängumees oled ja montid saldas, käib lisaalaks kõige suurepärasemalt muidugi jällegi ju siit edasi minnes oli veel vahva, on see, et minu meelest kogu kontserdi kõige panen lugu ja kõige paremini mängitud oligi see, mis mängiti lisapalaks. Eks see oli üks tüüpiline Balkani rahvaviis, mida siis esitatakse sellise hea bändiga. Igaüks võis veenduda, et seda mängisid tohutu sisemise põlemise ja lustiga palju rohkem kui kogu kontserdi kümmekonda lugu, mis neil oli kavas välja kuulutatud. Omapärase andega luuletajana paistab teiste hulgast silma kalmetu kaheksa klassilise kooli pioneer Viivi Luik. Tema luules on vahest kõige rohkem tunda seda erilist, mis jääb luulest kooli ridade vahele, kuid tekitab lugejas sügava poeetilise elamus. Aga palun kuulame paari tema luuletust autori enda esituses. Mis oleks, kui mis oleks, kui sõidaksin praegu siit ära? Läbi suviste vihmade päikesesära ära, mis oleks, kasuksin kohenit teele minnes laulaksin rõõmsamaks mõtted ja meeli. Kraavikallastelt korjaksin vaikust temani sooja pilguga, taitaksin pilvede arry mõnest käänusteks toreda kirjutuslaua õhtul sule unistaks selle peal kaua kõigi linnade erutust ja tehaste kärast. Looksin heleda laulu, kuid kunagi pärast, mis oleks, kui sõidaksin praegu siit tera läbi suviste vihmade päikesesära ära? Emakeelepäevavalguses on selle nädala heliga ja vestlusringi teemaks eesti luule muusikas ja klassikaraadio stuudios on neli Eesti luuletajat Doris Kareva, Paul-Eerik Rummo, Viiu Härm ja Viivi Luik. Tere tulemast tere, eile vist. Kui ma mõtlen selle peale, millise eesti helilooja looming sõnaga lahutamatult seotud on, siis esimesena meenub mulle Arvo Pärt ja minu õpetaja muusikaakadeemias kunagi rääkiski. Arvo Pärt on öelnud, et muusika ongi sõna ja selle üle me arutlesime väga palju, mida ta sellega mõtles. Aga Arvo Pärt on öelnud ka seda, et tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid. Igal inimesel on oma aeg, millal ta nendeni jõuab. Ja see kohtumine tuleb siis, kui neid tekst ei peeta enam kirjanduseks vaid neist saab toetuspunkt või mudel. Eesti heliloojad on kuulnud muusikat paljudes teie luuletustes. Kui palju nähtamatut teksti olete teie kuulnud eesti heliloojate muusikas? Kui nähtamatuks tekstiks lugeda mõtteid siis kindlasti väga-väga palju mõtet ju formuleeruvad sõnalistena. Mina arvan, nii. Siin ongi küsimused, kas muusikas või muusikaga tekstis nähtamatut mõtted ja muusikas kindlasti. Aga kuna me siin oleme rääkimas tekstidest, siis nii nagu tekstis, nii ka muusikas kindlasti on olemas see, mis tekstis jääb sõnade taha ja muusikas jääb siis helide taha. Nii et seda on loomulikult väga palju pardil endal ja Erkki-Svenil ja paljudel teistel veel. Kas sõna vajab muusikat, kas luuletus ootab, et lauluks saada, kuidas ta oma loomingu puhul olete tundnud? Mõni luuletus sünnibki nagu laul, väga sageli ma kuulen luuletust, enne, kui ma teda näen või mingil muul viisil ette kujutan et isegi kui ta loetakse, siis mõnikord on mul tunne, nagu oleks viisist mööda laulmine. Selles luuletuses on mu enda jaoks väga, väga selge muusika sees. Aga on igasuguseid teisi variante. Aitäh, aga te tunnete siis, et see luuletus otsib endale mingisugust ühte ja ainust viisi? Ei, vastupidi, ma mõtlen, et luuletuses on see enamasti juba olemas, et kui ma ta üleskirjutamist seal ongi juba viis olemas. Kui tihti ka heliloojad selle on ära tundnud? Heliloojad kuulevad alati teisi viise ja need on kasti huvitavat neid võrrelda omavahel, mida nemad kuulavad. Rõõm ka, et ei saa küll ükski helilooja teada sedaviisi, mida sina kuuled, kui sa oma luuletust kirja panema hakkad. Ei, no aga vanasti oligi koos tekst viicia esituse esitamissituatsioon oli, olid kõik kokku Dirvikaga evolutsioonist nimetatav asi seisneb selles, et algne Maailma Tervis laguneb ära igas komponentideks tervik lagunes ka ära ja, ja sõnadest tulin mingi asi, mida me siis parema sõna puudumisel luuleks nimetame, je diisist tuli, muusika muidugi jääks puhas instrumentaalmuusika oli enne ka olemas, aga selles mõttes puhast luuletajat ainult tekst, seda ikka ma arvan, et sel ajal ei olnud. Ta oli alati koos mingisuguse, mida veidike hädapärast meloodia nimetada ja rütmiga, igal juhul järvel see situatsioon sinna juurde ja kui ta oli veel see kui rituaalne eesmärke, siis igal juhul kogu see tervik ühe tükina ja nüüd siis uuema aja sajanditel oleme hädas, püüame Nakovilja uuesti kokusse terviku saavutada. Keskmine luulete viisi ei oska kirjutada ja keskmine helilooja endale sõnu ei, ei suuda naljalt kirjutada, aga mõlemad tunnevad seda vajastada selle järgi, et see tervik olemas oleks ja siis kuidagimoodi koostöökorras klapitatakse neid asju kokku. Aga kindlasti nagu Norris ütleb, et luurel seal endal on autori seisukohast küljes on mingisugune sisemine kõla olemas juba niikuinii. Aga sellele väitele nagu vastu kõrvalt räägib, see praktikat on luuletusi, mida, millele on kirjutatud mitu erinevat viisi, mis on omavahel võivad olla väga erinevad ja samas heal juhul ei saa nagu nende kohta öelda, et nad tahaks selle teksti suhtes teksti sisemise ehituse kõla ja meeleolu suhtes oleksid ekslikud või nii et ilmselt siis selles algses tekstis ikkagi on ka midagi sellist rohkemat muusikat, rohkemat kõla taustas sees, kui see üksainus mõeldav variant. Nõuse lemmiknäide selle kohta on ikka alati varnast võtta ja see on mu isamaa on minu arm, mille Kunile diviis ja Ernesaksa viis on totaalselt erinevad. Mina tunnen muusika terminoloogiat, aga see on, kõik on teinud, eks ole. Ja mõlemad on väga ilusad laulud ja kummagi kohta mina ei oskaks. Ega tahaks küll öelda, et kumbki neist Koidulalle nagu lähem kui teine. Et järelikult kuidagi selles koidu algses tekstis on need kaks ja veel mingisugused potentsiaalsed võimalused sees olemas, mida, kes rohkem heliloojad pole üles leidnud. Võib-olla pole otsinud ka, sest Ernesaks on jäänud juba sellisesse pühaliku staatusesse pidama ja sinna veel g2 juurde tegema õigesti viisi, seal pole nagu juhtunud tegu, võideldi, mõtlen selles suunas. Aga jah, et see ees võiks siis olla, mis ma lühidalt tahan öelda, et Eestis on erineva muusikalise lähenemise võimalusi. Viivi Luik, teie luule jõudis muusikasse veel enne, kui see trükis ilmus. Veljo Tormise sügismaastikud on loodud tekstile, mis te kirjutasite, kas 16 aastaselt, kuidas need Veljo Tormise kätte sattusid, kas on tõsi, et siin on mängus teie käsi, Paul-Eerik Rummo? Ei, ei, ei mäleta piibliluulet. Teadsin küll, enne, kui need trükki läksid. See võib-olla sellepärast, et noh, siis nad ei olnud ilmunud veel ja mulle tuli see suure üllatusena ja muidugi suureauna ka, aga noh, minu enda roll selles oli küll väga passiivne. Ma ei mäleta ka võimatu ei ole siis kindlasti ma tean seal müügiluuletusi tuppa aega varem, kui nad avalikuks sai. Just ära trükiti ja Veljo Tormise lähedane läbisaamine, et võisin küll vahendada neid kuidagi Kui te seda Veljo Tormise tsüklit olete kuulanud, siis kas sellega kaasneb seesama tunne nagu siis, kui ta need luuletused kirjutasite? No kindlasti mitte seesama, sest et ta on väljendanud ikkagi oma tunnet ja ta on leidnud selleni, nagu Pauleeriksin ütleski nendest luuletustest, nende luuletuste põhjal on ta leidnud seal midagi täiesti oma. Aga see ei tähenda, et nad ei väljenda seda. Minu tunnet. Muidugi väljendavad. Ta nad avardanud kuidagi muusikas avardanud selle tunde. Minu põlvkonnakaaslased, noored heliloojad on töödunud teie kõigi tekstide poole ja sellest on eeskätt sündinud palju kaunist koorimuusikat ja ma olen neid ka küsinud, et kas nad ka teie käest luba küsivad või räägivad teile, et need on teie teksti kasutanud ja tutvustavad neid laule. Ja nad on peaaegu alati öelnud, et ei, et nad tunnevad liiga suurt aukartust ja Pärt Uusbergi isegi mainisid teiega ta kohtus esimest korda laulupeopulti kummardama minnes kui teie laul, mis on inimene seal külas, et kuidas selline olukord on tekkinud, kas luule on siis lihtsalt midagi, mida riiulist võtta või millist suhtlust teie heliloojate poolt ootaksite? Mina küll julgen öelda enda kohta, et väga hea, kui nad riiulist võtavad, igaüks teeb oma tööd, oma asja ja kui ta leiab selle, mis talle vaja on, siis noh, väga tore. Et Mayota mingisugust ekstra suhtlemist pöördumist. Et see on väga tore muidugi, kui pöördutakse, aga ma ei kannata ka sel ajal sugugi kui ka noh, nii palju kui minu kogemus on täpselt samuti nagu sul, et ikkagi on nagu paklikult suhtuda tühje luba küsitud. Ja see on väga hea, kui heliloojal on tõesti riiulist võtta raamat, aga minul on olnud ka mitmeid, et juhtumeid, kus helilooja ütleb, et ei ole olemas sellist teksti, mida tema vajab ja pöördub palvega see kirjutada. Ja see on, see on hoopis teistsugune protsess, emb-kumb kas on siis heliloojal juba olemas viis, millele ta tahab sõnu, või tal on kujutlus kontsept ja ta otsib sõnu ja siis nende sõnade põhjal loobum, muusika või ka on nii pöörduvat esitajad, et see juba mõjutab ka sõnu, mida kirjutada. Teil on Lepo Sumera olnud isegi selline juhtum, kus ta palus teil kirjutada tähenduseta teksti. Ja see oli üks väga kummaline kogemus. Ma arvan, et seal võis olla reede õhtu, kui ta mulle helistas. Me ei olnud enne rääkinud ja ütles, et, et vot esmaspäevaks oleks temal nüüd vaja kooriteose teksti. Aga tal on niisugune nõudmine, et selles tekstis ei tohi olla mingit mõtet. Ma ei saanud algul nagu aru, et mida ta silmas peab. Ta ütles, et jah, et tal on ettekujutus, mis muud tahab selle selle teksti ära hakkida niimoodi, et seal hakkaksid mängima häälikud ja erinevad hääled, sööstaksid üksteisele sisse, et seal ei oleks mingisugust narratiivi mitte mingisuguseid juhuseid, mida ei saa lõhkuda. Ma pakkusin välja terve rea autoriitides ja ma tean, et ma olen seda vaadanud, ma olen seda autorit vaadanud, aga ei ole sellist, mis sobiks ja nüüd on juba tähtaeg käes, et esmaspäeval peame selle ära vormistama. See oli nii hull, et mõte isenesest piisavalt hull, et seevastu võtta. Ja siis ma veetsin nädalavahetusel siis niisugust teksti kirjutades ja see oli uskumatult huvitav. Ja selle tegevuse käigus sain ma aru, et prio, kuidas sa tahad muidu siis otseses mõttes ei pääse. Ühesõnaga, et sa võid ise seda mitte teada või taibata, aga see mõte on alati olemas, kus juba on sõna siis mõtted tuleb paratamatult kaasa, aga see oli väga huvitav töö lõpule sobis. Ja see on ka olnud üks selline tekst, mida on väga tahetud kõikide teistesse keeltesse. Mis on selles mõttes kummaline, et seal ei ole midagi tõlkida. Pooled sõnad on rahvusvaheliselt niikuinii aga selle tõlkimine pidavat olema umbes samasugune nauding nagu minul oli selle kirjutamine. Nii et huvitav eksperiment, kas nad lähtuvad siis selle üksiku sõna mõttest või lähtuvad nad selle sõna häälikulisest koosseisust? Üldiselt mõlemat. See tekst, millest on juttu, on kont sert, Ostrumenti Jebootja ja see algab Bridadega, Andromeeda, Mandra koora, rododendroni, mandala undrukundrukas, jupeedia, Kristiaania maania, grandioosne, roosa mundi, kloori ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ma mäletan teda kõike peas. Seda on tõepoolest headelt. Keda sõbrad, ainukene eestikeelne sõna, mida ma ei tea, araablane, teonoon, truck kõik üle hävis sõnastatud rahvusvaheliselt. Mantra korrad pildid või Andromeeda. Niikuinii tark. Tähendab, mul on ka üks selline kogemus, kus oli vaja kirjutada üks väike tekst Arvo Pärdi-le. See on selline tagamaaga lugu. Ma olin aastal 2003 stipendiaadina Šveitsis ja sain seal tuttavaks ühe orelimeistriga, kelle valdustes oli üks selline õilis puutükk, millest tehakse Pille. Aga see puutükk oli üle 2000 aasta vana, see oli aastal 317 enne Kristust maa sisse kukkunud mingi laviini või mingi mudavooluga uhutud maa, siis see oli ühelt viinamäelt leitud ja kuna ta oli nii heas seisus, siis lasti uurida teda, et praeguste tehniliste vahenditega on võimalik kindlaks teha, kui vana see on. Ja kuna mina olin Eestist ja parajasti oli tulemuseks Arvo Pärdi juubel, siis nad arvasid seal, et sellest puust võiks teha ühe pilli, millele ekstra Arvo kirjutaks ühe loo ja see pill oleks siis pühendatud Pärdile. Ja kuna see oli kõik saksakeelne keskkond ja see esiettekanne pidi ka tulema Šveitsis, siis ma kirjutasin selle väikse loo saksa keeles, kõik olid rahul ja see kantiga ette seal, nii et see oli väga intensiivne, niisugune kogemus, hästi intensiivne, rohkem mul niisugust kogemust heliloojate tekstidega ei ole. Nüüd mis Pils olime, sellest tehti, meil seda ei tunta, see oli Guntern. Millised on teie meeldejäävamad koostööd heliloojatega? Et igasugused on olnud juba eelnevatest juttudest, on ka välja tulnud, et kui erinevad asjad tegelikult on üks on see, et sulle antakse noot ette kirjut muusikalises mõttes valmis lugu ja sussid, eks noodi alla kirjutada ja see on kõigist teoreetilistest variantidest kõige hullem minu arust. Ja teine on siis jah, see, kus mingil eesmärgil tellitakse tekst, siis on, äärmisel juhul on see piirang on ees, et noh, meil mille jaoks, aga et mismoodi selleks on üles ehitatud keeleliselt poeetika mõttes, et, et see on nagu vaba kirjanikule vabad käed. Ja siis kolmas, mis on, käib ka selle esimesega kokku ja on veel eriti hull, on, on siis laulu testi tõlkimine kiirest, mille algupärane muusika põhineb hoopis teisel keelel ja algupärane tekst on loomulik ja Tenasel näiteks inglise keeles või mis tahes ja viis ja teeks kõlavad kenasti kokku omavahel ja vot siis Liirdel just nagu sama loomulik eestikeelne tekst konstrueerida. Ja see on minu meelest selline, nagu öeldakse, võimatu ülesanne. Vägevamatuses rahvusvahelistest pophittidest on ju eestikeelsed tekstid olemas suured meistrid, kes teevad seda eesti keeles haka need tekstid on ikkagi nagu tuimad konstrueeritud ja kui see esimene tore ja tõeliselt hea popmuusika laine tuli siis biitlite suur väärtus oli selles, et lisaks muule Nende tekstid olid loomulikult valukesed nagu mingit keskklassi noored seal kumavad, laulavad ja eesti tõlked on väga häid igas mõttes hästi järgi lauldavad, lähevad ilusti noodi alla, kõik puha aga vaat ei ole seda hingust, ei ole, seda vaimu ei ole. Et üks asi on ikkagi eestlased ja teine on see eile veel. Poeski meeldib. Tegin näo, et tema nüüd laovoolu Yesteti laulab eesti keeles eile veel või oli see üleeile eesti keele ja eestimeelsus, kust tulevad selle Volkonski trikiga äkki tulijaid, oli see eile, üleeile, aga tõsiselt, laulavad sõber eile, meeldiv ei ole seesama mees. Ja vot see on see hull töö, on jah, see no deal tõlkimine, see on kõige hullem. Aga kui luuletus on kord juba välja antud, siis mis sellega edasi juhtub, seda enam kuidagi mõjutada ei saa või vahel tahaksite. Noh, see on tehtud ja läheb riiulisse Miks peaks tahtma? Kui sa, Sa oled otsustanud ta panna luulekogusse näiteks siis sa oled oma otsuse sellega teinud ja see, mis temaga edasi tehakse. Lihale seda teevad teised osa võid ju iseeneses mõelda, et oi, et vot missugune imelik laul sellest tuli. Aga see ei tähenda, et, et seal peaks olema mingi õigus seda eitada. Avalikult ma ei arva, et ma olen, niisugust õigust oleks. Ta läheb avalikuks, kui seal rahvastikus parandused. Nad on sinu käest läinud sõna ei ole temaga enam seotud, ise. Tegelikult on see ikka väga tore, kui luuletus elab oma elu edasi ükskõik millisel moel, kas ettekandjate või lihtsalt kodus, lugejate või täiesti ükskõik, peaasi et ta elab oma elu. Aga noh, me seda jälgida ju ei saa, enamasti mitte neid kodus raamat, patulahti, tegijaid, keegi meheks sellest teada ei anna, nii et nende saatus on meile teadmata. See on õnn ja juhus, et teed raadio lahti ja kuuled sealt, oo nagu tuttav tuleb millegipärast ette? Jah, ja siis siis taipad, et oled vist ise kirjutanud, niisugused sõnad. Jah, ja see on tõesti nii, et kus sa oled oma luuletus käest ära andnud ja mis siis edasi saab, pole enam nagu, nagu sinu asi, et ühelt poolt on tõesti see autoõigusteks vormistatud noh nagu see lähenemine, et keegi isi Dixon, selle teksti autor ja tal on nagu mingisuguse eriõigused seoses sellega, aga teine on, on see, et pigem mina kujutan küll ette, et iga mis tahes kunstiala kunstnik, kuna see suurim unistus peaks ikkagi olema see, et mu nimi ära unustatakse või et tema teosel on seesmiselt selline väärtuseta, muutub nii-öelda rahvaluuleks. Vaat see on kõik kõige suurem õnn, see peaks olema. Sellise nime tegemine vaid nimest lahti sa, see peaks olema see puhta vastupidine sellele, mis praegu arvatakse avalikult asjast. See on nagu rahvalaulu juurde tagasipöördumine. Näiteks see, et autor tahab oma isikut jäädvustada, see ei ole nii. Taotlus on ikka teha kunsti, ütleme kas kunst on valmis tehtud siis ükskõik kes selle tegi ja mõõdetega üle antud juhul oli see mina hakkas asjasse, jah, noh, igal inimesel on hea meel, kui ta hästi õnnestunud midagi, aga see ei ole peamine. No mina ei tea, kas on, et peamine on autoril teha kunsti, mina tunneks, et pakiline vajadus midagi lendav välja kirjutada ja kui siis see kellelegi jõuab, siis, siis on õnn kaasa talle siis mul on hea meel, et keegi veel on tundnud midagi taolist. Teie kõigi tekstid on laulukaare all kõlanud, mis juhtub tekstiga laulupeol või 30000 inimest, seda laulab kohe tunduv kuulata. Kõhe tunne viibida selles keskkonnas. Ei, ma nagu kõhedusttunnet ei mäleta. Mul on kuidagi selline tunne, et laul liigub kogu aeg nähtamatult inimeste hulgas ja siis mõnikord koputab kellelegi õlale, ütleb, et kirjuta nüüd mind üles ja sa teed seda niimoodi, et sa nagu ei mõtlegi selle peale, sa kirjutad selle üles ja see on sinu osa olnud ja siis võib-olla ta kõnnib edasi ja leiab kellegi, kes sellele viisi annab, aga see ei ole kuidagi endaga seotud. See on noh, laulisemis tahab kuuldavaks saada ja siis keegi, kes on laulja, leiab selle laulu üles, tunneb, et mina tahaks seda laulda. Ja niiviisi jõuab see lõpuks kuskilt juhuslikku kaudu meieni tagasi. Nii tore. Aga see ongi see, et endaga ei seosta. Kui ma kuulen seda, noh ma küll mõistusega saan aru, et jah, need on minu sõnad ja ma olen nad kunagi kirjutanud, aga see on nagu iga teine laul. Tegelikult ma ei seosta ennast nii väga enam sellega Ja seal on jah, mingisugune kummaline paradokse moodi asi või eriti just laulupeo ka seotud kogemus küsitud, siis on üsna üsna kummaline, ta kõlab seal ilmatu vägeva laia kõlaga laul ja siis lõpeb, vastutatakse sina oled see autor, kes läheb sinna ette ja, ja võtab lillekimbu ja kummardab, nagu tema oleks mingi tegin. Minu laul on tõesti ammu enne mind olemas olnud mingisugune juhuslik meedium seal ja kui enne ütlesid kohe, et siis on see tunne, et tore kuulata, kuidas laulavad, aga kogu aeg on see sete. Kurat, ma pean nüüd kummardama minema. Kiir muidu kätte juba ütled, lõhub selle ilusa tuld. Räägime ka natukene muusikute tekstitundlikkusest kooriproovides ja üldse laulmises tegeletakse ka selliste tehniliste nüanssidega pannakse paika mingisuguseid konsonante vahel mõtet, kui mõni luuletaja oleks kooriproovis, kui ta kuuleks, et see oleks küll päris, võib olla õudne tema jaoks, kuidas sellega ümber käiakse. Aga kuidas ettekannetel teil on tundunud, on Eesti muusikute piisavalt tekstitundlikud? Või see, et kui satud kooriv proovi näiteks kuulata, mis seal tehakse, et kui tehniline see kõik on, siis mind küll kohta pidama on soovitav või noh, see on enesestmõistetav, et ühelt poolt kunst on üks suur, suur, hirmus hingeline asi, eks ole, teiselt poolt on ta tehniline käsitöö niikuinii. Üleüldse iga tööprotsess mida võõram, see protsess sul on seda põnevam jälgida. Nii et minu meelest sattuda suure kooriproovi. Väga tore. Üks üsna omamoodi kogemus on see, kui helilooja eesti keelt ei valda ütel näppu puutunud mingisugune tõlge. Aga ta kirjutab selle põhjal muusika. Mõnikord kõlab tõlkes, mõnikord tahab ta koor, laulaks seda eesti keeles ja kooris mitte üks inimene eesti keelt ei valda. See on teie, Eesti jälle isemoodi pühendumine või isemoodi pinge, mis siis tekib ja, ja see on väga liigutav, kui püüdlikult ja puhtalt hääldatakse teinekord päris raskeid häälikulisi eesti keeleühendeid, aga see on väga liigutav. Tuleb meelde, kui näiteks helistas rootsi helilooja Stefan forssein, kellega meil on väga hea koostöö olnud ja ütles, et kirjuta mulle tekst, ma tahan, et selle pealkiri oleks merede. Mul juba midagi kumiseb peas ja eesti keeles on ju selline sõna olemas. Sõna on olemas, aga kuidas ta pealkirjaks paned või kuidas ta veremerede, jah. Sinul tuleb kohe pähe mingisuguse vastuse, iseenesest ilus sõna võiks olla ilus nimi, siis ma siis kirjutan, mis on selle teksti lõpus, siis tõlkisin ära ka, et ta saaks aru, millest ta räägib. Väga hea sõna, muide ma ka praegu on, eks ole, mul ei käi 20 klienti praegu peast läbi, niimoodi saab selle sõnaga alustada erinevaid täies järjeteemasid, nii põnev. No vot niisugune situatsioon võib-olla jah, toob meid luule olemuse juurde tagasi, et kuidagi see luule ta ei olegi seesama, mis kuulen tekst ka luurtlasena mitte sihilikult aluseksis kirjutatuna, vaid ta ei ole seesama, mis, mis normaalkeel või harg, harilik keeld, luuletuse keelekasutus on ikka absoluutselt olemuselt teine, peaks olema olemuselt teine kui mis tahes teise keelekasutuse koodi oma nagu, nagu kõnekeel või artikli kirjutama või ka kunstilise proosa kirjutama. Lähenemine asjale on nagu täiesti teine asi, kui pall meelest ära minut kukkus Uuetama kah nii nagu et oleks keeleliselt korrektne või vastaks grammatikareeglitele või aga ei peaks nii olema. Põnev, täitsa kohe tahaks, et keegi niiviisi mingi sihukese sõna ette läks. Inspireeriv sõna jah, täiesti. Muusika on niivõrd tugev väljendusvahend, kas teil on kunagi olnud mõni selline luuletus, mille puhul teil on kahju, et lauluks saanud või et see on võib-olla laulule isegi kaotatud vahel mingeid väga kuulsad laulud kuidagi kinnistavad selle rütmi, sellesse teksti ja neid luuletusi justkui ei suuda enam kuulata, kui keegi neid lugema hakkab. Et see muusika laulu varastanud, on mõni selline tekst. Ma saan aru, kas te mõtlete, aga mul küll ei oska öelda, et endal oleks. Minul on näiteks Hando Runneli lugedes mõnikord väga raske ette kujutada, et see oli kunagi luuletus. Sest niipea, kui ma esimese rea juba loenis. Mul hakkab muusikana kõlama. Laul on alati võimsam kui luule mumeelest. Kusjuures räägime ka muusika on ikka superkood ja teised kunstid oma ettekoodidega muusikat nagu super. Aga Haldo ideaalne näide selle kohta, et kes kunagi on tõenäoliselt sõnade viisid alguses veel kokku kuulunud ja Hando kõige ilmekam muidugi kõige tuntumad luuletused, nad on nagu ehtsate vanade külalaulude moodi, nii nii või teisiti et küll kitsi luuletused tihtipeale on mitu korda viisistatud. Et see, missugune tapab minuga kuulaja teadvuses teise pisi ära või et eks noh, kui, kui me räägime, väga tore oleks, kui praegu meil siin ka istuks sinna paariks laas, näide ja luuletus, keda lauldakse, on tema luuletus jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, millest vähemalt kaks viisi on olemas, mulle mõlemad on väga head ja väga huvitavad. Aga muide, kui hakkab meelde tuletama, kui Ani päev tulles lähevad peast segi, sisenen raadio lahti. Ma tean, et tingimata kõigi raadiojaamade kavas jaanipäeval, vot see laul vetega. Aga see on õigus, et muusika on kõvem kui, kui teised kunstid. Tõnu Õnnepalu on kirjutanud, raadius, viibi pihlapuu rüppe, et mismoodi sa ise seda lugesid või tajusid, et kas sa tajud ise samamoodi nagu Tõnu seda kogemust kirjeldas kuidagi teisiti. Minu enda jaoks on see väike luuletus, ta ei ole mulle nii tähtis olnud. Kunagi ta on olnud üsna juhuslik minu luuletuste hulgas minu enda jaoks näiteks hilissuvine samas kõrval samast ajast on mind kõnetab rohkem eanile, ehk siis kõige super super. Luuletus Hilis suvi on puhas suureks sellisena, nagu ta on tema teisi poode kõrvale vaja, aga teised on. Ja seda muidugi teha ei tule, enam. Ei tulene. Kui helilooja on kusagilt su luulekogumikust leidnud mingisuguse sinu jaoks täiesti üllatav ja noh, mida sa iial ei oleks arvanud, et see lauluks kõlbab, millel on oma lugu tekkelugu ja, ja mis on sinust käinud läbi hoopis mingeid muid teid kaudu. Vaat väga tihti raadios, kuuldel, siin on oja, mille Rein Oja on pannud enda telefonile vastajaks sellel laulujuppi. Aga minu jaoks oli täiesti üllatav, no minu meelest pole seal isegi mitte väga luulelist tagama. Vaat sest, et minu jaoks oli see üks väga konkreetne sündmus, siin on ojaojas sina jalgupidi vees. Kas see on neid kõrge luule, mis peaks kõlama lauluna jäi jällegi minu jaoks on see ohtlik tegelik sündmus. Meie esimene laps 50 aastat tagasi oli väike beebi ja meie ei olnud kahekesi saanud kuhugi kodust välja, sest meil ei olnud, kes teda oleks hoidnud. Minu kursaõde luule Komissarov, kes siis ei olnud Komissarov heegel siis endal ei olnud lapsi, ütles ükskord, et kuule, minge Pauliga kuhugi, ma tulen ja hoian ja ta tuli ja hoidis ja meie istusime sealtsamast Kiiu jaamast rongi peale ja sõitsime Kloogale ja läksime läbi Klooga alevik ja meile tundmatu maastik. Jõudsime tõesti mingisuguse ojakese juurde, see oli jääkülm, oli varakevad ja tõesti need hiirekõrvad olid just hakanud tulema ja siis mina koju tulles panin paberile vaat selle hetke, kuidas Paul oli oma jalgupidi seal jääkülmas vees ja mina sinna nii jääkülma vette ei läinud, aga vahtisin puude latvu ja neid hiirekõrvus puid ja, ja nüüd tulevad naiskoorilauljad. Ja ütlevad, et see on kõige ilusam armastuslaul. Kui mina saaksin oma meelega hulk. See Olavi viis sobib väga hästi, kiis tabab ära sama meeleolu, mis on luuletuses see on pigem harv juhtum ja vot selle puhul saanud. Ja siin on veel üks põhjus tõenäoliselt tehnile pealt ka enne oli jutt, et kunst on ikkagi hingeline asjaga, tehniline asi ka. Et tehalla järgib teksti rütmikat väga ilusasti teda, ta ei aja peale oma seda muusikalist lahendust tingimata vaid ta muudab seda vastavalt testi kapriiside jälle selle rütmi, ameetika küsimustele, kus rõhud ja kus on pikalt, kus lühikesed silbid ja kõik need värgid ja selles suhtes on alad ähvaga. Vot kui oli jutt, et kes on tekstitundlikud olema kindlasti väga-väga tekstitundlik helilooja. Ja vahel on täitsa selline tunne, et kuidas on võimalik, et ta teeb viisi sellise, mis on peaaegu nagu luuakse, kõnelemine kuudes on, Covid paigutab ja kõik see on Poolt professionaalselt peenbus seisukohast, teiselt poolt noh, nagu väga loomulik testiga kokku kõlamise ja ühtse, meelunud tekke mõttes. Ja siin sa ütled, et sõnad ja, ja viis lahedam hästi ära tunnetanud selles. Samas oli ta 10 aastat või 20 aastat pärast selle laulu kirjutamist oli ta väga üllatunud, kui ma rääkisin talle, et kas sa tead selle laululugu ja, ja siis ta oli nii imestanud, ütles, kas tõesti midagi on mingise päriselt juhtunud. Tema jaoks oli see siis oligi mingi poeesia. Aga et midagi niisugust võib täiesti. Juhtude seedida ülimalt üllatas, nii et, et noh nii juhtub. Kodus ei ole alati sa räägid seda elu kõige hirmsamad kogemused olnud, kui ma tõlkisin Estonia teatri jaoks Bakeradiliseda muusikali promissis, promissis dialoogi tõlge oli, oli väga lõbus, aga tulid ka laulud ära tõlkida ja see oli ka hästi-hästi jube kogemus, sest muusika poole inimesed, et ei tahtnud kuulda käest silmad pungi, kui ma ütlesin, et kuule, et nad tee, tee siin see väike modifikatsioon, nüüd paneme selle ühe pika noodi asemel kaks lühikest, siis tuleb eestikeelne tekst nagu loomulikum ööl, kus sa sellega ja noh, muidugi seal kapakarati muusikas ilmselt rahvusvaheline kaitse ka peal, et selles mõttes ei tohtinud. Ja siis vastupidine tore näide on, on see, mismoodi lauldakse eesti keeles liimarleeni, kus on topitud pikkade nootide, pikkade rõhuliste silpide koha peal igavene rodu eestikeelset väiksed, nõnda et kokku on seal silpe umbes kaks korda rohkem kui algtekstis ja nii ilus vissikene laulja ja ma arvan, et, et sakslane, austerlane tuleks seal rahumeeli ära, et Ivor Leen nendega Fofoonbergazarne form, krossen, tooron esikas kasarmu ees, väraval öisel kõnniteel, aga ilus ja loomulik eesti keeles ja on seesama Lili Marleen, sama viis tunned ära küll. Mis siin maailmas ei tea, et see on minu, kirjutas selles mõttes ongi läinud rahvalauluks, väga tore on laul Lutsu suve järgi tehtud, filmist läheb, aga õnn ei kao. Just eile arutasime, võiks selle autor on, sellega on nõnda, et jälle üks kummaline elusaatus või, või kunstiloogika. Et see rida, mis on esimene rida, aeg läheb, aga õnn ei kao, on täpne tsitaat Lutsult, et kui ma ei eksi, siis apteeker, kui ta ronib sealt oma ahjust välja ja peab pulmakõnet, siis toob selle, teile oli jah, siis ta alustab seda fraasiga, et noored sõdada, midagi nii aeg läheb, aga õnn ei kao. Ja et see lause mahub ju täpselt, et selle rahvaliku kiisi, mida Veljo Tormis noh, aluseks võttis alla, mida juba kevade filmis imelik kanter mängib sõma pisikene ja see esimene rida on võitud proosatekstis Lutsu eksiste mahub täpselt selle valsi esimese rea esimese, mis ta on viie taksi sisse ära või palju seal on ja sellest ma räägin siin välja siis selle muu Lauja lehvlauluks. Jah, ma nüüd kasutan juhust, et kuulutan. Väga tore lugu, millega lõpetada suur tänu, Doris Kareva, Paul-Eerik Rummo, Viiu Härm ja Viivi Luik. Aga tore oli teie mõtteid kuulda, aitäh. Selle nädala heligaja tegid toimetaja Miina Pärn ja helioperaator Katrin maadik. Soovime teile rahulikku nädalavahetust. Tere kuulama rubriiki muusik mõtleb, stuudios on hekto lei, paju sel nädalal tähistatud emakeelepäev seadis jällegi fookusesse meie armsa emakeele väärtustamise ja kaitsmise temaatika. Oleme ajakirjanduse vahendusel lugenud hoiatusi, et ohus on eesti keel teaduskeelena ning ka noorte seas on tihtipeale kasutusel mingi eesti-inglise keeles aust mis meie kauni emakeele hoidmisele mitte kasuks ei tule. Kui rääkida emakeele hoidmisest, siis esmapilgul tundub, et muusikute osas peaks kõik nagu korras olema. On ju tegu siiski kultuurivaldkonna inimestega, kes oma emakeele tähtsust peaksid tunnetama. Kahjuks on meie muusikakollektiivides pilt aga sootuks teistsugune kui veeldada. Esiteks kollektiivide tööprotsessis on senimaani kasutusel ajast ja arust itaaliakeelne terminoloogia ja seda 21. sajandi vabas Eestis milleks peavad meie rahvuslikult meelestatud muusikud painduma võõra keeleikke all? Selleks ei olegi ausalt öeldes mingit põhjust. Teiseks paljud meie kollektiivid ning sealhulgas on ka riigilt tuge saavaid gruppe kasutavad oma nimedest peenutsevalt võõrkeelseid sõnu. Vaid mõned näited. Hortus Musicus, Vox Clamantis, Rond ellus, tori, Dante kolleegium Woodsises music alles ja nii edasi ja nii edasi. Nimekiri on pikk. Milleks on meie rahvusliku muusikakultuuri tugisammas del säärased nimed. Kas meie oma emakeel ei paku kauni külalisteks nimedeks piisavalt võimalusi? Kolmandaks paljud meie muusikakollektiivid, sealhulgas ka rahvusooper, on repertuaarivalikus tugevalt kaldu võõrkeelsete teoste poole. Olukord oleks aktsepteeritav, kui meil poleks häid tõlke ja sõnameistreid, kes võõrkeelseid vokaalteoseid osavalt emakeelde sätiks kajastades sealjuures ka meie tavaliste eesti inimeste igapäevaseid muresid ja rõõme. Kas see oleks siis ületamatu? Neljandaks, meie oma eesti heliloojad annavad pidevalt oma panuse eesti keele hääbumisel kultuurkeelena. Vaadates kasvõi meie kaasaegsete heliloojate teoste pealkirju, kangastub hetkega asjade õõvastav seis. Emakeelsete pealkirjade hulk on selges vähemuses. Sarnane lugu on eestikeelsete tekstidega meie heliloojate loodavas vokaalmuusikas. Kuhu on jäänud missioonitunne? Nõndaks, olen nüüd maalinud sadadele tuhandetele raadiokuulajatele suhteliselt troostitu pildi emakeele olukorrast meie muusikamaastikul. Õnneks võin tänase rubriigi lõpetada siiski lootusrikkana. Nimelt on helgemad pead meie kultuuriministeeriumis töötanud välja üsna laiaulatusliku programmi olukorra parandamiseks. Rõõmuga võib tõdeda, et nii-öelda esimese pääsukesena antud meetme raames on asunud nime vahetama rahvusvaheliselt tunnustatud ja palju auhindu pälvinud ansambel Vox Clamantis. Nimelt asub antud kollektiiv juba selle aasta septembrikuust tööle eesti oratooriumikoori nime all. Tänan kaasa mõtlemast, kõneles hekto lei. Paju.