Helga ja tere head helikaja saate kuulajad. Mina olen nelevasteinfeldi ja tänases saates on päris mitmeid erinevaid teemasid, nii välismaalt kui Eestist. Pianist Peep Lassmann tähistas 19. märtsil oma seitsmekümnendat sünnipäeva ja sel puhul räägime temast kui õpetajast ja kuulame ka arhiivikatkeid, kus Peep Lassmann räägib oma nooruspõlve õpingutest. Teeme juttu ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Eesti rahvusmeeskoori turneest Aasias. Ja loomulikult räägime nädalas suursündmusest, milleks oli Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni ühise suurteose Aadama passioon. Ettekanded Berliini kontsert Housis kolmel järjestikusel õhtul. Aga enne veel, kui asume rääkima Aadama passioonist, vaatame veel ühe nädala tagasi. Nimelt seitsmeteistkümnendal märtsil toimus Tallinnas Mustpeade majas kontsert, kus Tallinna kammerorkestri ees ja sees oli vanamuusikakuningas Änju Lorenz king, kes musitseeris nii harfil kui tsembalal juhatas kogu prantsuse barokkmuusikahõngulist kava. See nädal on Tallinna muusikaelus olnud iseäranis rohkelt barokkmuusikasündmusi ja minu juures on siin nüüd vahetult peale kontserti Saale Fischer, millised on sinu tähelepanekud siis tänasest õhtust või üldse sellest barokkmuusikarohkest nädalast siin Tallinnas? Muidugi vaimustuses, et barokihuvilisena meil pigem reeglina selline väike põud, et ei ole hea tase, mis oli kontsert väga palju väljaspool suuri pühi. Aga praegu siis käib seitsiviana ja nüüd siia Isabel Elron Lorentz king Tallinna kammerorkestri ees, et mina olen loomulikult või sees, ma käisin täna õhtul, siis kahel kontserdil järjest, kõigepealt ajaloo muuseumis toimus Juliana raames vapustav kontsert Soome sopran tooli linde, Berg ja Soome tormimängija Eero palvi ainen, et sealt ma tulin siis otse siia Mustpeade majja, et üks oli hästi kammerlik kontsert, kahekesi lavale, lauto laulud siis siin selline suur prantsuse orkestrimuusika, et muljed on hästi ülevad ja muidugi väga tänulik, et sellised võimalused niimoodi järsku kerkivad meile siia Tallinnasse. Kui Janal esines duo, kes tegeleb nagu samas vormis rohkem sellise muusikaga siis Tallinna kammerorkestri jaoks on kindlasti selline ettevõtmine põnev seiklus. Mulle tundus ka, et orkest randid olid elevil ja nende nägudelt peegeldus mängurõõmu, seda oli näha. Siinkohal tõstaksin täitsa kübaraorkestri ees, et ma kujutan ette, et modern mängijale nädala ajaga prantsuse barokk kava omandada on põhimõtteliselt sama kui siin kiirkursus hiina keeles teha. Ja nad olid väga, väga tublid, nad said väga hästi hakkama ja ma nägin ka viiulirihmas, peaaegu vist eranditult olid kõigil barokkpoognad oli aru saada, et tegemist on prantslase barokiga. Nii et sellist muljet ei tekkinud, et need tulid modernpillid ja mõnevõrra nagu haarasid enda embusesse kogu selle tšembalaja harfi ja see embus on nii tugev, et ei tea, kas vaene Harssalt välja saigi. Nende juhtoinas oli suutnud ennast kehtestada ja väga hästi ja see arv klavessiin kostsid sealt orkestrist väga hästi läbi. Eks muidugi, minus kõneleb natuke kase professionaalne kretinism, et modernorkestriga ei olegi võimalik ilmselt päris sellist barokkorkestri läbipaistvat kõla ja kergust ja nüansseeritust võib-olla saavutada, aga noh, arvestage ikkagi sellega, et see kava, ma arvan, nüüd valmiski tõesti nädala ajaga, et väga-väga hea ja tegelikult kui ma mõtlen tagasi kammerorkestri tegemiste peale, siis ma olen neid kuulnud ju ka mängimas Mozart, Tiit ja eelmisel või üle-eelmisel aastal. Veski tegi nendega Hendellita, et võib-olla need on nagu stilistiliselt Lähen muusika toona Spiskiga oli väga-väga hea tulemus, samuti prantsuse barokk on väga spetsiifiline muusika kõikumandrilleritega ja oma ebavõrdsete nootidega ja sellised nüansid, et väga kena tulemuseni Milline muusika on sinu jaoks ändžel, Lorenz king, Sa tegid väga hea intervjuu temaga ka ajakirjas muusika, mida eesti rahvas lugeda sai? Ma ei ole Andrei Lorents kingiartistina kahjuks saanud väga palju oma elus kogeda, mul on väga udune mälestus sellest, kuidas kunagi Haapsalus esines, aga ütleme, praegu on Angelese Orenskingi olulisus. Me tähtsus minu jaoks eelkõige selles, mida ta kirjutab, et kuna ma ise õpin Muusikaakadeemia doktorantuuris ja tegelen uurimistööga, siis see, mida ta oma blogis kirjutanud, et ta ise on ka teadlane, et see on mind tegelikult hästi palju aidanud ja toetanud ja juhtinud minu mõttesuunda, et kus suunas mõelda esinejana, sest tegelikult need allikad, mis meil nagu saadaval on hokimängijale, need sageli räägivad pigem sellest, et kuidas mingi teos on üles ehitatud ja mis seal kõik on. Aga niimoodi artisti pilgu läbi, et see on hästi huvitav lugemismaterjal, mis muidugi baseerub omakorda nendel ajaloolistel allikatel. Ta jõuab neid lugeda ja inimeste jaoks tõlkida ja mõtestada. Milliseid suundi ta kõige rohkem välja toob, millest on sinul endal olnud näiteks kasu viimasel ajal? Tema enda üks suur uurimisteema on ajakasutuse rütmid, et see, kuidas ta kõneleb sellest, kuidas on ajafilosoofia muutunud võrreldes tänasega tavainimene ja seitsmeteistkümnes sajand. Kuidas siis muusikale mõju avaldab. Et see võib-olla olnud üks suuremaid selliseid punaseid niite. Kui Henry Lorenz king võib-olla oma tekstidega on mulle mõju avaldanud siis täna soome sopran tooli, linde, peri oma laulustiiliga, kõike seda esindas, mida Loorenskin kirjutab. Et see Tšetziljana festivali raames toimunud, et kontsertajaloo muuseumis oli, võib-olla ma liialdan, aga ma kujutan ette, et sellest saab minu selle hooaja üks täielik tähtsündmusi. Sopran tema esitusstiil oli niivõrd retooriline ja me teame, et barokkmuusika on retooriline muusika laulist peast ja kuigi ma ei valda itaalia keelt ja mitte prantsuse keelt et siis mulle tundus, et ma sain aru, mida ta räägib ja ta laulis peast ja liikudes ruumis ringi. Ja kui ma nüüd oma emotsioonide peale mõtlen tegelikult tõesti, ta suutis tekitada kogu aeg seda naeru ja nuttu vaheldumist. Tõeliselt vaimustav kontsert. Paar päeva tagasi oli Niguliste kirikus veel üks korrus, see mänglise dirigent Peter Phillips seisis harmoonia kammerkoori ees. Nende kavas oli Hispaania, Portugali renessanss vokaalmuusika vaimulik muusika. Et see oli jälle teistmoodi kogemus. See kontsert ei olnudki kammerlik, aga talje mingis mõttes intiimne, kahekesi olek jumalaga, sest tegemist oli vaimuliku muusikaga väga kontrastne kava tänaõhtusele kammerorkestri kontserdile, kus kõlas prantsuse lavamuusika ja tegelikult ka see kava oli sama eriline kui tänaõhtune prantsuse barokikava. Kui tihti me siin Portugali ja Hispaania renessanssmuusikat kuuleme? Järjekordne väga-väga eriline ja imeilus kogemus. Kui nüüd mõelda nende kolme kontserdi peale, siis tundub, et sel nädalal oli Unesco maailmapärandisse kuuluv Tallinna vanalinn kohe vanamuusika. Metro. Mulle tundub küll, et kui muidu on meil siin nagu põud või nagu ma ütlesin, et vanamuusika kontserdid koonduvad jõulude ja lihavõtete ümber, siis praegu Bachi sünnib päeva künnisel on küllus saabunud meie õue, see on väga tore. Kontserdimuljeid jagas saaled sisse. Nüüd aga räägime selle nädala suursündmusest, milleks oli Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni ühise töö Aadama passioon, ettekanded Berliini kontsert Housis kolmel järjestikusel õhtul kohapeal oli Miina Pärn. Arvo Pärdi muusikal põhinevat Robert Wilsoni lavastust Aadama passioon valmistati ette aastaid. 2015. aasta mais esietendus Tallinnas Noblessneri valukojas ning sel nädalal jõudis lavastus Berliini vanimasse kontserdimajja. Berliini kontsert House'is toimus ühtekokku kolm etendust. Eesti muusikutest olid tegevad dirigent Tõnu Kaljuste, Eesti filharmoonia kammerkoor, solistid Maria Valdma, Marianne Pärna, Raul Mikson, Kogerman ja Henri Tiisma. Lavastuse võtmerollides olid jätkuvalt Kreeka päritolu tantsija Mikk helist Fanous ja 77 aastane ameerika koreograaf ja tantsija. Lust siin ta Charles, kes Wilsoni töödes osalenud juba alates tema läbimurdelavastusest. Philip Glassi ooperile Einstein on the Beach 1976. aastal. Eesti näitlejatest tantsijatest osalesid Aadama passioonis Erki Laur, Enro Roosimäe, Tatjana, kus mõõnina ja Triin marts. Olulise rolli teeb lavastuses ka Madis Kolk, kes alustas, tõsi küll, etenduse produtsendina. Kuidas ta lavale jõudis, sellest räägib ta peagi ise. Pikemalt saab sõna lavastaja Robert Wilson. Kommentaare annab dirigent Tõnu Kaljuste ning esietenduse järgseid. Muljeid jagab Mikko Fritze. Tõnu Kaljuste, kuidas tajute seda Robert Wilsoni lavastust, mida te tegelikult isegi ei näe, mille poole te olete seljaga? Eks levimuusika tajungi ja täna sai tajutud üleminekuid ühest osast teisele. Nii palju mõelt visuaali näen. Ja muidugi ma olen videot näinud, mitu korda ma võingi rääkida sellest tajus, mis on läbi selle video ja see on see, mille pärast ma alguses ette kujutasingi, et selles videos ongi muusikale kõige suurem ja parem konsultatsioon suures saalis on tarvis iga inimesel leida oma teekond selle looni. Suur ruum võtab muidugi fookust vähemaks võrreldes videoga. Aga need on kõik Arvo Pärdi kõige tõsisemalt sügavamat teost. Selles mõttes selle taju on ka Wilsonile ja ta väga suure pieteeditundega püüab minimaalselt seda muusikat nagu saata teatrikeele sees elamine on tema jaoks juba niisugune orgaaniline maailm, nii nagu Arvo Pärdi tintinnabuli stiilis elamine. Minu jaoks on see väga kaunis kombinatsioon. Kahe looja kunst saab kokku. Nii et te tunnete, et selle lavastuse suhe sellesse muusikasse on mitte lõtv, vaid nagu väga seotud Vaat seda lõtvus astet võib tekkida taolises teatrikeeles küll, kui tehnilised asjad hakkavad alt vedama absoluutse täpsusega valgus absoluutse täpsuse koreograafia, seal peavad kõik asjad õnnestuma, muidu see lõtvus tekib kohas. D kui ka muusikas on sama asi, lõtvus tuleb kohe ka pisikene väike intonatsiooni krõps olla ongi veidikese kadunud, sellest sarnased probleemid nii muusikas kui teatris. Aga mis te arvate, kui suur üldistusjõud sellel lavateosel on? Ma saan aru, et plaan on sellega olnud minna ka näiteks Hiina, oletame, et seda näevad inimesed kelle jaoks Aadama pattulangemise lugu ei ole osa nende kogu kultuuriloost. Kas ütleb kõikidele maailma inimestele midagi? Kõikidele maailma inimestele ütlete niipalju, kui palju inimesed on raamatuid lugenud. Kui hiinlane on lugenud lugusid aadamast ja seda nii üldiselt ei saa me öelda, mida hiinlasele teiste maade kultuuridele tähendab sama kui meie hakkame näiteks hiina ooperit vaatama ka ettevalmistamata, nii et eks see maailm oma erinevad kultuuride ja kogemustega, nii on sajandite jooksul ikka käitunud. Võõrad tulevad, teevad midagi, mis on täitsa arusaamatu ja siis järsku hakkab midagi muutuma. Tegelikult lühike vastus on hoopis nii, et ma üldse nende asjade peale ei mõtlegi, mida te küsisite. Seepärast sa tuled teed, seda teost kutsutakse. Robert Wilson lavastas Aadama passiooni esmakordselt 2015. aasta mais Noblessneri valukojas. Sedapuhku etendus lavastus Berliini kontsert Housis, mis on linna vanim kontserdimaja. Küsisin, kuidas uued olud on teda mõjutanud. Robert Wilson rääkis, et Berliini kontserdimajas pole sellist katedraali lähedast akustikat nagu oli Noblessneris ning selle arhitektuur on totaalselt erinev. Noblessneri valukoda oli maha jäetud ja rustikaalne. Siin omakorda on kuldsete kaunistustega lumivalged seinad, aga selline ongi teater. Wilson on teatrimaailmas töötanud 50 aastat ning erinevate oludega harjunud. Esimest korda Robert Wilsoni Aadama passiooni nähes vaimustas mind kõige enam ajataju muutumine. Tundus justkui kõik oleks väga aeglases, kuid katkematus liikumises. Küsisin, kas oli Wilsoni taotlus või lavastuse ülejäänud komponentide tulemus. Robert Wilson märkis, et kui me ütleme, et miski on aeglane, on see intellektuaalne idee. Aeglane iseenesest ei tähenda tema jaoks mitte midagi. Kui sa liigud aeglasemalt kui muidu, muutud sa teadlikuks erinevatest energiatest ruumis ja oma kehas. Võib-olla saame oma tegevusi aeglustades rohkem teadlikuks erinevatest rütmidest, mis meie sees kogu aeg on. Nii et kui sa mõtled, et aeglane liikumine on aeglane, mõtled sa sellest oma peas. Aga kui sa ei mõtle sellest oma peas, vaid oma kehas ja siinkohal härra Robert Wilson, häälitses. Siis saad sa aru, et igal hetkel toimub kohutavalt palju asju. Meie keha on patarei erinevatele energiatele, mis samaaegselt eksisteerivad ja sellel pole kontseptsiooni. See on midagi, mida saab kogeda. Viis, tunnetada aega ja ruumi oma keha kaudu, nagu loomad seda teevad. Kui sa vaatad grislikaruga tõtt, siis tal ei ole ajakontseptsiooni. Edrothound ütles, et neljas dimensioon on paigalolek ja võim metslooma üle. Paigal olles võib tajuda selles sisalduvaid energiaid ja liikumisi, liikumist, paigalolekus. Sellist asja nagu tardumus Pole Wilsoni sõnul olemas. Robert Ulsson valib oma näitlejaid ja tantsijaid hoolega. Aadama passioonis on võtmerollides mitt, helist Ofanous ja lisse hinda Tšails, kellel on tema sõnul väga tugev kontsentratsioon. Sisemine teadlikkus. Wilson rääkis, et Mick helistophanoosialist sinder Charles mõistavad paigaloleku jõudu ja seda, millest Wilson just rääkis. See pole midagi, mõistusliku mõistus on tema sõnul muskel, mis ulatub läbi terve keha. See pole ainult sinu peas, vaid ka küünarnukist, põlves ja kõhus kogu kehas. Robert Wilson rääkis ka oma suhtest Arvo Pärdi muusikaga. Coulson sõnas, et jagab Arvo Pärdiga sarnast esteetikat. Üritan luua ruumi, kus kuulata muusikat selle kaudu, mida ma näen. Minu enda jaoks on probleem selles, et laval toimub nii palju, et see segab kuulamist. Pärdi muusikat on raske lavale seada, sest peaaegu kõik, mida sa teed, võib kuulamist takistada. Aga on väga keeruline ka mitte midagi teha. Tavaliselt kuuleme me paremini, kui meie silmad on suletud. Minu väljakutse oli selles, kas ma võin avatud silmadega näha midagi, mis aitaks mul kuulata paremini kui suletud silmadega. Liikumine võib käia koos muusikaga või selle vastu. Kui lavaline maastik, valgus või näitleja on muusikaga vastuolus, tekib teatav arhitektuuriline pinge. Väga tihti on muusikalavastuste visuaalne plaan pelgalt illustreeriv ning seetõttu teisejärguline. Minu lavastuses on loodetavasti nii, et see, mida sa näed, on sama oluline kui see, mida sa kuuled, rääkis Wilson. Arvo Pärdi muusika seab esitajatele väga kõrgeid nõudmisi ja iga väiksemgi vääratus on kuulda ja võib terviku rikkuda. Sarnane olukord on ka Robert Wilsoni lavastustes. Siin pole kohta inimlikule eksimusele. Küsisin, kas lavastajana on vahel tunne, et ta üritab võimatut. Kõige lihtsamaid asju on kõige keerulisem teha, rääkis Robert Wilson. Kui sa joonistad valgele paberile ainult ühe joone, võid sa märgata kõiki selle iseärasusi. Mida vähem seal on, seda rohkem ma näen, sest selle ümber on ruumi. Aga kas inimesed suudavad tõusta selliste ülesannete kõrgusele? Robert Wilson peab oma ideaaliks teatavat laadi mehhaanikat. Sa püüad midagi teha, nagu ma siin. Me ei suuda kunagi masinaid asendada, kuigi Andy Warhol tõepoolest soovis oma kunstis masinlikku seni jõuda. Mida mehaanilisemat me oleme, seda vabamad me oleme, märkis Wilson. Kui sa mängid Mozarti kahe või 82 aastaselt, siis äkki oled sa vabam kui oled. 82. Me ei omanda kunagi täielikku mehhaanikat ega ka täielikku vabadust. Aga nii Adamo passiooni muusikas kui ka lavastuses püüdleme mehaanilisuse poole, et saavutada sellega kaasnev vabadus. Üks balletitantsija rääkis Wilsonile, et ta teab kaheksakümmet balletti ja Wilson küsis, et mida ta teeb teatud momendil George balandschini balletis Symphony insee. Tantsija vastas, et tal pole aimugi. Aga kui ta tantsima hakkab, siis ta teab, sest see on saanud osaks tema lihasmälust. Selle järgi toimides saavutabki ta vabaduse. Mikko Fritze ja ma olen kindel, et Eesti inimesed tahavad esimese asjana teada, kuidas te olete vahepeal elanud ja mida te praegu teete. Aitäh, aga ma olen hästi elanud vahepeal hetkel elama Amsterdamis, ennem olime Soomes kogu aeg olema ka Eestisse ja ma jätkan oma tööd selles instituudis ja te olete Arvo Pärdiga ja tema tegemistega ka seotud ja mis on väga ilus ja suure au, ma olen seal Arvo Pärdi keskuses kuratoorium, mis sellepärast ka siin täna kui esietendus on äsja siin Berliinis vaadatud, et mis teid täna kõige rohkem üllatas? Tegelikult miski väga ei üllatanud, mind ei üllatanud, see tuli, mind ei üllatanud. Ei loomulikult Arvo Pärdi muusika keel, aga ka mitte Wilsoni visuaalne keel, kuid me ei ole seda varem näinud, aga samas kõik oli ilus, aga ei olnud nagu üllatus ja ka üllatanud inimestele meeldis, mind ka ei üllatanud, oli välja müüdud, mind ei üllatanud, et aplaus oli hea. Ah mullegi üllatusteta, ma nägin nii palju vanu tuttavaid, siin. Kas teile tundus, et Berliini publikule meeldis etendus? Päris palju asju toimus siin etenduse ajal, keegi hüüdis korraks midagi inimesi. Sära, mis siin toimus, ma mõtlesin, läks ära, minu meelest nats ainult üks inimene ära, aga mingi hetk kun, see valgus tuli eest, see oli nii kõva see valgus, et kolm inimest saaksid lihtsalt kõrvale ateistid pärast nagu kõrvad, nad ei läinud ära ja Berliinis ma ei tea, kuidas Berliini publik käitub, aga selgelt oli, et nendele meeldis, aplaus, oli hea ja pikk, Saksamaal ka aplaus ei ole, kui inimestele ei meeldi. Madis Kolk, teie teekond Aadama positsiooni lavastusega on olnud erakordne. Olite alguses ainult selle produtsent, aga nüüd olete jõudnud ka lavale võtmerolli. Kuidas see juhtus? Ma usun, et otsustavaks sai või olime provokatsiooni kõige alguses Tõnu kaljustega Robert Wilsoni New Yorgi lähedal olevas dema kunstide keskuses votermilis olime lavastusele kõige alumist aluspõhja ladumas Arvo Pärdi tori Skype'i ühendusega ka juures, samal ajal Wilson seal keskuses töötas oma 10 teise lavastuse kallal korraga läbisegi ja üks lavastas, mis oli seal ka käigus, oli Mihhail Kalašnikovi ning Hollywoodi näitleja William detafoo, kes mängib ka teatriprojektides Nende kahe inimese tükk, Daniil Harmsi lühijutu vana naine põhjal Brosnikkoli üksi seal ette valmistamas ning Vilsandil oli vaja parasnikovi kõrvale nii-öelda foon. Teised näitlejad ja ümberringi olid siis teiste lavastuste inimesed. Mina olin ainus oma mütsiga, nii et uudised teie seal mütsiga või sina seal mütsiga, et tule siia paruznikovi kõrvale, et teeme koos, kuidagimoodi ma isegi sinna vist nagu sobisin, kes diagnoos, niukene, vene absortistlik või nõukogudetükk. Aga kuidagimoodi siis tollest ajast jäin ma talle meelde. Nii et kui ta tuli pool aastat enne Tallinna esietendusi esimesele suurele prooviperioodile Noblessneris, siis oli tal vist algusest peale olnud plaan, et kuidagimoodi, et siin ma vähemalt olen olemas, võiksin laval olla. Ta isegi sedasama selle lavakäimist hiljem on paari korra suurendanud isegi siin natukene tegi seda pikemaks, nii et ma nüüd esimene tegemine, et oma nüüd loetud sekundid kuidagi paisata Ta või ümber kalkuleerida. Sest tegelikult oli ju väga täpselt muusika, seal on tõsi, et see ei ole päris, ma arvan, isegi normaalne ja võib-olla ei ole hea minu produtsendi tööd tegelikult seganud, et proovida, siis me peame valmis olema. Näitlejatel on Wilsoni lavastused tohutud ootamisest, sellepärast kuni ta lihvib neid valgusi. Kõik peavad seisma, kõik peavad olema valmis ja sa oled võib-olla kuus või sissetundi valmisolekuks, selleks et saaksid viis minutit, eks ole teha seda lühikest osa, aga muidugi see on väga põnev ja ma nagunii kardan, kui naudin seda väga suuresti. Kas on keeruline olla Robert Wilsoni näitlejale? Ma usun küll, et on tema täpsuse iha väga lugupidamist äratav ja noh, kui vaadata tema koduleheküljelt, kui palju praegu mängitakse Wilsoni erinevaid lavastusi mööda maailma, ma arvan, et neid on paarkümmend ikka sadades on iga aasta mängukordi ja ta lavastab ja kogu aeg juurde üks osa muidugi tema teatrialane geniaalsus, aga üks osa on ka see, et millise kompromissitu lõpuni mineva täpsuse lihvimisega ta seda kõike teeb. Kas te võite välja öelda ka selle, kuidas ta sõnastas selle teie lavalise ülesande, mida te seal etenduses täidab? Aitäh ju see oli ikka see kõndimine ja oksa ülesvõtmine nagu ta ju kõik ikka proovides, eks põhiline kohandamis töö on tempo, siis oli see selleks ülekäiguks sobiva tempo leidmine, see, et lõpus ju satume nagu viimasena sinna keskele tulema, see tuli ka hiljem juurde, nii et eks ta viis neid mingeid otsi kokku. Eks ta mingi selline igavene rändur on, kes kõige selle ümber, mis toimub draamad ja Aadama saates ja, või noh, ma ei tea, inimkonda seal kõik ja uued põlvkonnad ja lapsed ja sõjariistadega kõik. Aga noh, on see, mis jääb, on see mets või loodus ja siis see lõputu hulku jaamal kombel, mille kohta müüte muidugi igasuguseid. Isegi juba Eestis ma kuulsin, et osadele inimestele te meenutate profiili siis, et väga ka Arvo Pärti. See on mul tore üllatus ja võib-olla see ongi seletus, sest et kogu Robert Wilsoni teatritegemise võimsuse juures tal oleks raske olnud saada Arvo Pärti laval kõndima igale etendusele see oleks olnud liiga eksklusiivne, ma arvan. Arvo Pärdi muusikale loodud Robert Wilsoni lavastus Aadama passioon etendus Berliini kontserdimajas 27. 28. ja 29. märtsil. Kuhu lavastus edasi liigub, seda näitab aeg Berliinist ja kas muljeid Miina Pärn? Nüüd aga räägime pisut klaverijuttu. 19. märtsil tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäevaprofessor ja Eesti muusika teatriakadeemia eelmine rektor Peep Lassmann. Sel puhul paotame arhiivi ukse ja kuulame katkendeid, mida Peep Lassmann ja kas saates Lastetuba oma esimese juubeli eel ja kuulame, mida ta rääkis oma õpingutest. Ja pärastpoole räägivad juba Peep Lassmanni õpilased tema juubelikontserdist ja ka sellest, kuidas oli Peep Lassmanni käe all nii vanas Kivimäe majas kui ka uues muusikaakadeemias õppida. Lugesin väga palju ja umbes samal ajal, kui ma läksin kooli, tekkiski klaverimäng. Millal oli mingisugune Korntlikki firma pianiino nii-öelda eesti ajast sinna jäänud? Külmaslast toksisin nähtavasti sügisel asusin õppima eraõpetaja juures. See oli õnneks, ma usun, et üks Eesti juhtivaid tolle aja klaveriõpetajaid Karl Sillakivi. Me mõtlesime väga palju lugusid läbi, midagi ma nagunii-öelda teada, päris selgeks saanud, sellest uusi lugusid vaatasime ja tunnid toimusid kodus meie juures. Ja kaks aastat olime tema juures õppinud, sest arvas, et aitab küll, et ma võiksin minna päris kooli juba üheksaaastasena astusin Tallinna laste muusikakooli. Laste muskli lõpetasin viie aastaga. Päris lapsepõlves. Loomulikult ma ei tahtnud ju mängida. Ja ma arvan, et ma pole eriti palju kunagi harjutanudki lapsepõlves. Eks mind sunniti muidugi. Ja see oli tegelikult kõige rohkem vast vanaema, hästi, ma olin kodune, kõige rohkem. Aga no selle vastu tuli ka igasuguseid vahendeid seiklusjutte maalt ja merelt hispaanlase noodipuldile ja siis tulid ärritada ja just võimalusi, aga mingisuguses eas võis olla kuues klass, küpsis minu arust küll otseselt niisugust jama mina edasi enam ei tee. Mis see siis olgu? Ja ma mõtlesin, et ega siis ma ei hakka sellest kellelegi rääkima ka sügisel, lihtsalt ma teatan, et ma ei lähe sinna ja, ja miski, kes musliku vastu saab hakata, lihtsalt, kui ma jään endale kindlaks, nagu siis on. Aga midagi ei õnnestunud, ei lubatud. Oma klaveriõpingutest lastemuusikalis ma ei mäletagi eriti midagit, täpselt siis, kui oli aeglaste muusika lõpetada, siis tekkisid sinna küllaltki suured teosed. Tähendab maalinov, kohe Mozarti kontsert, aga see niisugune hüpe oli väga oluline ja muidugi kohe ja siis pärast seda tulek muusikakeskkooli, Heljo Sepa käe alla. Eks neil hakkasid, tegelikult oleksid. Kai Ratassepp ja Age Juurikas, teie olete olnud mõlemad professor Peep Lassmanni õpilased natuke erinevatel aegadel. Mida te esimese asjana oma õpetaja kohta niimodi ütleksite? Ja no minule meenub siis algusest peale väga suur aukartus kuidagi, et noh, minu jaoks on olnud alati selline suur muusik, au, paklik isiksus, oma. Soovides ja nõudmistes hääletult järjekindel ja taganematu, et minul õpinguaastatel oli alati see tunne, et kontserdilaval mängida oli märksa lihtsam kui tunnis. Need tunnid olid noh, selline kohe täiesti nagu alasti võtmine. Ma teadsin seda ette ka, et seal jää nagu mitte midagi lahti võtmata, et mitte midagi ei ole võimalik ära peita, ära peta. Sinna tulleminek oli alati küll kuidagi selline omaette ettevõtmine. Ja need olid siis kõikvõimalikud tehnilised ja muusikalised üksikasjad, mis siis läbi arutati. Jah. Aga seda ma võin küll kindlalt öelda, et minu isiksuse ja hinge kallale ta mitte kunagi ei läinud ja ma arvan ka mitte ühegi teise õpilase. Et õpilased, oma nägemus ja individuaalsus, see jäi alati alles. Pigem ta tegeles pianistlike kõlalist vormilist küsimustega. Aga jah, hinge teed terveks. Mina olen nagu õppinud tema juurasse siis kahes etapis, kui ma astusin Eesti muusikaakadeemiasse, siis ma õppisin Toivo nahkuri juures ja siis tema juures see oli nagu selline omamoodi esimene kokkupuude temaga ja noh, need õpetused olid üsna erinevad ja mul ei olnud väga kerge see aeg. Aga siis ma vahepeal õppisin Moskvas ja kui ma tulin tagasi, astusin doktorantuuri, siis ma ostsin tema juurde jälle. Ja vot siis see kuidagi see töömeetod oli täiesti nagu muutunud. Ma olin muidugi palju iseseisvam ja ise teadlikum juba ja siis kuidagi öösse koostöö meil nagu palju ladusamalt ja mul on kuidagi väga hästi meeles, et need olid äärmiselt konstruktiivsed tunnid, need üksikud ja vähesed tunnid küll, et aga noh, alati väga suure mõjuga. Kas see, et üks õpetaja võiks professor jätab õppuri üliõpilase hinge kuidagi puutumata või terveks, kas see on pigem tavaline või pigem erandlikum nähtus? Ma ei oska nüüd seda kommenteerida, sest minul on olnud õnn õpitagi selliste persoonide juures, kes minu hinge või nimetatud puutumata, aga andnud sellest hoolimata mulle väga hea muusikalise hariduse. Pagasi see jääb nagu sellesse eelmisesse ajastusse tonka tõesti selliseid õpetajaid, kes kõige kallal nagu kipuvad ja võtavad õpilast liiga isiklikult, võib-olla tungivad temasse intiimse mõtest ärritresse isiksuse samuti. Tee puhul tõesti oli seal selline distants täitsa kohe, ma tunnetasin seda ka. Samas, ta on niivõrd meeldivat, lihtne ja soe, et sellise nagu inimesena ta on, selline mõnus oli tunnis ka temaga see nagu vestelda ja rääkida ja kui modi jutt hakkas jooksma. Niimoodi meenutab Peep Lassmann näiteks oma tunde suure pianismi legendi Emil Killels juures, tunnid toimusid tema kodus ja soojenduseks võib-olla olidki alata. Oli selline pooletunnine vestlus üldinimlikel või üleüldse mis iganes teemadel, et kui palju tänapäeva õpetajal teie ju mõlemad Õpetajate ka, et kas jääb selliseks asjaks aega? Ikka peab jääma. Selles mõttes meie õpetaja ainult klaverimängu tegelikult, et justkui peaks nagu ikkagi isiksust ka natukene. Kujundama Emil kiiles, kui õpetaja teeb laskmine oli kaks aastat Moskvas, tema käealune olid range. Ta oli range, aga inimlikult muidugi tema põhiline tegevus seisneb ikkagi kontsert tegevuses. Ma tegin isegi ükskord arvestuse, see oli kahe aasta jooksul, mis ma olin Moskvas, ta leidis siiski aega keskeltläbi kord kuus kuulata neid oma õpilasi muidugi siin seda, et iga kuu nimelt me saime tunnimehel, võis olla ka kolme neljakuulisi pause, aga tagantjärgi muidugi pisut tihedamalt kõige rohkem ta nagu pööras tähelepanu mõni sugustele kujunditega muusika kujunditeri otsese kujundlikule mõtlemisele. Kuid kui vaja muidugi olid märkust üpris konkreetsed, detailsed ja isegi öelda klaverimängutehnoloogiasse puutuvad, näitas ise ette kahel harva neid asju, mis talle üldiselt olid kavas tunnis oli väga sundimatu õhkkond, aga kõigepealt tema tunnid toimusid kodus, tunnid algasid tavaliselt poole kuni tunniajase hilinemisega, esimene pool tundi tund kulus sõbralikule vestlusele jutuajamisele. See võis toimuda isegi köögis, võiks toimuda kabinetis teeklaasi taga, see oli täiesti üldistel teemadel. Kas eestlane on ta väga erudeeritud? Ta on erudeeritud, nagu tundub, et niisugune väga põhjendatud subjektiivsete seisukohtadega tähendab no nii nagu suured kunstnikud tõepoolest nad võib-olla tunnetavad vahetult, mõnikord olid tema järeldused tulevadki üllatavate, aga lõppude lõpuks oli nende salati siiski väga suur tõde sees. Aga mis nüüd Peepu puutub, siis jah, mina samamoodi nagu agediale kahes etapis tema juures õppinud ja see esimene etapp oli tegelikult eriti põnev aeg. 93.-st aastast alustasin magistrantuuris õpinguid ja siis see periood oli tegelikult üks huvitav aeg, sest see oli teepull see aeg, kui hakati otsustama, kas tuleb uus maja ja millal tuleb ja need tohutud võitlused just sel ajajärgul käisid ja siis meie klaveriklass jälitas teda pidevalt Kivimäe ja Kaarli puiestee hoonete vahel. Sest et tal oli tohutult kiire, tohutult palju sellist asjaajamist, administratiivseid, kohustusi, ja siis meie, kes me tahtsime pidevalt tundi saada. Ja muide, me saime need tunnid kätte, aga selleks pidin natuke vaeva nägema, et oli ka neid kordi, kus me siis istusime selle ametiauto tagaistmel kõike sõitsime temaga kaasa. Kivimäe ja kesklinna vahel. Ja lõpuks saime tunnid kätte või noh, siis järgmisel päeval võib olla. Kui mina tema juurde õppima läksin, selle aasta 98 ja ma olin esimesel kursusel maja oli juba praktiliselt valmis, aga tunnid toimusid siis selles vanas majas veel ütleme, seal kivimäel, ma mäletan, 101 klass oli ja mul on meeles üks selline kord, see oligi vist kõige esimene tund tegelikult. See pidi hakkama hommikul kell pool 11 ja ma istusin seal klassis terve päev päeva ma julenud isegi välja minna, sest et mul ei mobiiltelefoni vaja, Lin söömata, Ta täiesti, ma lihtsalt istusin ja ootasin ja lõpuks kell oli vist kusagil üheksa paiku õhtul, kui see tund siis algas ja noh, ma mäletan, et see oli tõesti pingeline, minu jaoks. Aga kätte tõni sain iili taksoga koju. Toolitati õpilase eest. Tegelikult me olime siis noored, Me olime vabad, Me harjutasime päevad otsa, seal ei olnud mingit vahet, kas see tund on hommikul kell 11 õhtul kell 11 aga teine etapp kahetuhandendatel aastatel doktorantuuris õppisin, siis see pilt oli hoopis teine, sest et see kõik oli kompaktselt siin ühes majas koos. Tunnitegevuse juhi kättesaamise protsess oli tunduvalt kergem ja, ja tunnid olid pikemad ja meid ei pidanud enam ootama ja ma olin rahul esimese etapiga, kuigi seal on väga värvikas meenutada lihtsalt Mul lihtsalt meeles selline koomiline juhtum, et miks ma tulin ka siis seal tema restoranis selles kabinetis tundi nuiamas jälle ja just olingi saamas seda. Just sel hetkel helises telefon. Vaata nüüd teiselt poolt toru, keegi räägib ja siis on vaikus. Ja siis kostab Teplasem, ütleb jah, tulen. Et siis ma pean nüüd minema Estonia kontserdisaali esitama. Minu meelest, kas need olid Elleribüüdid läksitegi kapiukse lahti, võttis noodi, läks Ma ei mäleta, mis kontsert see oli täiesti ära unustanud selle. Ja ma olen täiesti veendunud, et ta oli see noodi raudse närviga ette, mängis suurepäraselt, nagu alati tema lehest lugemisvõime on ju teada-tuntud. Muidugi, see oli minule kui noorele klaveri õppurile, see oli täiesti muljetavaldav. Kui te vaatate Teplaseni peale kui endisele rektorile ja nüüd siis õppejõule, te näete tema õpilasi, te olete tema kolleeg, et mida te nüüd märkate tema töös või tema õpilastes. Tegelikult minu arust on küll eksamitel alati tunda sellist kvaliteedi rõhnagima õpilaste juures. Selline aus suhtumine kostab sealt õpilaste mängust välja. Aga kui me räägime nüüd sellest kontserdist, mis toimus Peep Lassmanni juubeliõhtu koos Tallinna Kammerorkestriga, Peep Lassmann, kui pianist selle koha pealt Ma võin küll öelda, et aeg on seisma jäänud tema juurde ma läksin õppima kui suurepärase pianisti mind just see kõige rohkem võlustanud. Miks ma tahtsin sind klassi saad, et ma olin niivõrd vaimustatud tema klaverimängust ja see ei ole muutunud oma 70. sünnipäeva kontserti ta silgaval tasemel. Siis ma olen täiesti nõus kaiga, et ta on endiselt kõrgel tasemel pianist ja tema sellist mängus on endiselt selline, kuidagi selline suursugusus ja eruditsiooni kostab nagu väga tugevalt ikkagi läbi. Ja ta on ka suurepärases vormis ja mulle tundub, et võib-olla see nii-öelda ametivahetus on täitsa hästi talle mõjunud. Minu jaoks oli väga muljetavaldav see Tarmo Lepik muusika koosi munasõnata. Noh, see oli niivõrd värskelt mõjuv ja hästi selline terav teosed. Aga seal kuidagi eriti minu meelest hästi tuli esile tema mingisugune eriline selline võttasin rütmitaju ja kuidagi selline kõlakultuure kujundi täpsuse, vabadusega suurt muljet mulle. Peep Lassmannist rääkisid tema õpilased ja praegused kolleegid pianistid Kai Ratassepp ja Age Juurikas sülgaja. Ja nüüd taas välismaale. Sel nädalal naasis Eesti riiklik sümfooniaorkester koos Eesti rahvusmeeskooriga Aasia turud meelt. Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktori Kristjan Halliku ja kontsertmeister Arvo leiburiga vestles Kirke. Eesti rahvusmeeskoor ja Eesti riiklik sümfooniaorkester saabusid äsja kontsert Turmeelt Aasiast. Eesti vabariigi 100. sünnipäeva puhul andis Eesti rahvusmeeskoor Pekingis, Shanghais ja Singapuris kontserditel tutvustada publikule meeskoorimuusikat pärle erzoga esines rahvusmeeskoor Hongkongi kunstide festivalil. Muide, viimati esinesid RAM ja ERSO koos väljaspool Eestit 2011. aastal Stockholmis Läänemere festivalil. Klassikaraadiol on hea meel tervitada stuudios ERSO kontsertmeistrit diaturneel solistina üles astunud Arvo leiburit ja ERSO direktorit Christian hallikut. Kuidas Aasia turneele. Üks väga kenasti trammil siis natukene oli mahukam tunne, et nemad jõudsid Hiina ja Singapuri ERSO seekord astus üles siis koos rammiga kahel kontserdil Hongkongi kunstide festivalil. Hongkongi kunstide festival väga paljudele midagi kohe ei ütle. Aga seda peaks kindlasti ära märkima, et külalisorkestrite taseme poolest või üleüldse selle festivali taseme poolest võib lugeda seda üheks läbi ERSO ajaloo tugevamaks festivaliks, kus on esinetud. Sellel aastal oli Vene riiklik sümfooniaorkester, Taani riiklik sümfooniaorkester, järgmisel hooajal tuleb neil Iisraeli Filharmoonikute pimedaga ja wandous tervikuna Tanovi tegema, et tegemist oli jah, väga kõrgetasemelise festivaliga, mis oli seekord Eesti fookusega, sest enne meid ju esines seal ka Vox Clamantis, samuti Kristjan Järvi, kes oli siis Vene riikliku sümfooniaorkestriga kolme kontserdiga esindatud ERSO-le rammile kas väga kenasti, et meie kanda oli siis festivali ametlik lõppkontsert? Neil on selline huvitav tava peale lõppkontserti on alati veel üks päev üritust mis siis meie jaoks tähendaski, võib-olla siis kõigema ka materjaliga suuremat kontserti Sibeliuse kuller voga. Seda on võib-olla isegi natuke paha öelda, aga viimasel ajal on ju päris palju igal pool välissaalides esinenud ja ja võib-olla need kõige paremad kontsertid ongi siis välissaalides, et siin hakkab juba sellest peale, milline on saal, milline on saali suurus. Ka just alles käidud Tallinn kontsert, Haus kui mitmed Ameerika suured saalid just ka saali poolt kuulates on orkester väga hästi kõlanud ja nii ka seekord Hongkongis. Kuidas muusikute poole pealt torni läks? Ma arvan, et see oli lühike ja intensiivne sõit. Minu roll oli esimesel kontserdil Tubina sõit eesti rahvaviisidele soolopartii esitamine Verzoga, mis on väga suur au ja hästi meeldiv lugu. Ma usun, et see puudutas kohalikku publikut ka hästi, kuna tan helikeelelt arusaadav, rahvaviisid ja pärast ma kuulsin sellist tagasisidet, et nad isegi kolmandas osas sellest neljaosalisest tsüklist, et seal nad lausa kuulasid, et on sellist asjaomast koloriiti. Mulle meeldis üldiselt see publik oli tunda, et laat ei ole lihtsalt selline uudishimu pärast seal aga inimesed, kes päriselt nagu oskavad seda kunsti hinnata, see tähendab teil ei olnud saalis nagu kõrvaltegevusi, nad lihtsalt istusid ja kuulasid meie tegemisi, nii et see mulle jäi meelde, sest taas on väga suur. Hiina on meeletult suur ja kohtab erinevalt olukordi. Muidugi, me oleme alati tänulikud, kui rahvas on saalis, ükskõik kus nad tule ordeni. Kui suured spetsialistid Nad on, ega selle muusika tegemise üks tähtsamaid asju ongi see tuua muusika juurde just neid inimesi rohkem, kes veel ei ole seda tajunud või ütleme, kellel kogemust. Väga lühikese aja jooksul, tegelikult on see ERSO juba teinekord nii-öelda aasa Kui võtta, kui oluline see kant meie jaoks on, võib öelda, et see on ju aina olulisem kui Arvo puudutaski, sil aasia mastaapsusest ja erinevate publikut. Jah, kindlasti Hongkongi publik ja jaapani publik, kuhu me ei ole veel jõudnud, aga kuhu loodaks ka kunagi kindlasti jõuda, on harjunud väga kõrge kvaliteediga, nad on täielikult spetsialistid, sedasama Hongkongi festival. Nad otsivad igal aastal põnevaid kavu uusi teoseid, mida Hongkongis pole esitatud. Samas Hiina, mis on hästi jõudsalt kasvav ja ka publiku mõttes aina rohkem ja rohkem on seal publik harjunud kontserditel käima ja meeletu arv on seal ehitatud kontserdisaale ja need vajavad siis ka täitmist. Paljudelgi kestrid-Euroopast käivad tõesti peaaegu iga aasta siis Jaapanis või Hiinas. Et see on aina kasvav muusikaturg ja just et hästi hästi palju arenenud kümmekond aastat tagasi või 15 aastat tagasi, kes on sinnapoole sattunud esinema ja nüüd need on väga suur vahe. Nüüd oleks paslik küsida, millised on ERSO lähiaja kontserdite plaanid? Kutsuks täiesti jahe eesti publikut kontserdile thersotoni kuulnud viimase kolme kuu jooksul sisuliselt kolmel korral. Et oleme natukene vähe saanud siin esineda, aga nüüd ongi järjest hästi tihe graafik meil aprillis-mais, järgmisel nädalal on klassikatähtede galakontserdid nii Tartus kui Tallinnas, siis lähenemas on ju Eesti muusika päevad, Erkki-Sven tüüri sümfoonia püha magma tuleb esitusele ja samuti võimas Toivo Tulevi uudisteos, kus ühest sümfooniaorkestrist saab kolm orkestrit järjest siin erinevaid kontserte on, et koostöö muusikaakadeemiaga ühisorkestri näol ja siis juba on finaal terve maikuu. Et kui on kõigepealt kas Neeme Järvi kontserti Samuel Saulus meenutades ja siis lõpuks Kristjan Järvi ka meil esmakordselt ERSO enda korraldatud festival publiku ees, kus on lausa neli kontserti selline esmakordne ettevõtmine, mis on nii orkestrile põnev kui ma usun, et ka publikule, et seekord lõpetame hooaja hooaja lõpufestivaliga. Selga ja selline oli tänane heligaja. Järgmine nädal toob mitmeid põnevaid muusikasündmusi ja kindlasti soovitan teil külastada Tallinna kammerorkestri kontsert kõigepealt juba neljandal aprillil, kui on põnev kava nüüdismuusikast. Intrigeeriva pealkirjaga Kõikvõimas Frankenstein. Ja seitsmendal aprillil toimub väärikas skaala kontsert, kus orkestri ees on 25. sünnipäevahooajal orkestri jaoks kõige olulisemad dirigendid Tõnu Kaljuste, Juha kangas, Jako kuusistaja, Risto Joost. Ja loomulikult tulge kuulama ka klassikatähtede galakontserti kuuendal aprillil Estonia kontserdisaalis. Klassikaraadios jätkub aga kuulamiskoolisari aprillikuu pühapäeva hommikutel ja milles täpsemalt, sellest räägivad need Kersti Inno ja Tarmo Johannes. Saate lõpetuseks. Mina olen nelevasteinfeld ja ilusat järgmist muusikanädalat kõigile. Tarmo, me ootame neist saadetest põnevusega soovitusi, kuidas kuulata nüüdismuusikat. Mul on aluseks kas teooriad või lähenemist, mis on mind ennast väga palju aidanud, mis minu arust on väga head lähenemised muusikale, mitte ainult nüüdismuusikat toetavad, aga võib olla ka üldse laiemalt. Üheks nendest on salatoore Shariino Raamat figuurid muusikas, Beethoven ist tänapäevani, mis vaatleb viit üldist põhiprotsessi. Millisel moel on muusikat komponeeritud läbi sajandite, et mis on sellist üldist ja ühtset, mis on eri ajastute muusikast ja samad printsiibid tegelikult toimivad ka teistes kunstiliikides. Nii et, et see on minu meelest nagu väga oluline ära näha ja tajuda, et, et siin ei ole tegelikult sisulist vastuolu ajaloolise ja tänapäevase muusika vahel. Ning teine väga oluline teooria, millest ei ole väga palju juttu olnud, et ses suhtes mul on väga hea meel seda tutvustada. On Tennis Smuuli spektromorfoloogia, see on kasutusel eelkõige elektroonilises muusikas, aga see on seotud ka kuulamisega või helide omaduste tajumisega ja helide muutuste tajumisega. Ja ta on väga hea selles mõttes, et Ta üldmõistetavat sõnavara, niiet et ta ei eelda muusikaalaseid helisünteesialaseid eriteadmisi, nii et ma püüan pakkuda pidepunkte, mille külge rakendada oma tähelepanu, et uudishimuga ja isukalt siis kuulata mistahes helisid.