Kaunikel kevadhommikutel läksid nad teele. Albert üksip näitlejaia teadlane, botaanik ning tema abikaasa ja truu seltsimees albiina kausi. Minu töö oli neid taimi välja kaevata ja siis tema ütles sedelitega seal kunagi midagi võtta, nii ülesse, et sa ei tea, ega mina, sisi kodanikest ei teadnud midagi, aga ma armastasin kõndida, armastasin loodust. No ja siis osavalt. Me sõitsime rongiga maha ja siis käisime ühel kõige pikema tee, käisime kahekesi, see oli siis 55 kilomeetrit. Ühe päevaga, see oli Saaremaa ja ühe ükskord korraga mina ikka reedini seal, tema kaevab midagi muud kusagil seal ma ütlen, et ma ei tea, üks midagi või, või ei ole midagi niisugust üsna kribu oli. Jään ikka räägin ja tema ei pane seda nagu tähelegi ja no mis seal ikka on ja kaevasin sealt siis välja, näitan ta korda üldse. Vii ta kutsus mind, vii. Viin on, miks sa selle, kas seal veel on? Aga kas seal on väga haruldane, laenata mosse kassa pealitiaadi haruldane taimi ainult seal oligi. Ja siis mere ääres oli ükskord üks kena lugu, olime Haapsalus mere ääres. Kas te teate, missugused taimed? No nii pisikesed, et see on niisugune, kui te astute palja jalaga, siis ainult kabelisi tunne, et need on omaette taimed. Ja korraga keegi hõikab kaugelt, ütleb, et meestes ja rooli. Viis lõiketöötlemise tädi uurimial vajadust kohe oli aastaks. Seal ei ole ju mingit loodust, panime iialgi valmis. Muide, ma sain nii aru, et loodus on ikka lilled ja ja siis ükskord oli, läksime mehega kahekesi, korraldava tuleb üks üks koer kohe oskan haukuda täitsa nagu koer ja tuleb see suur peletis koera, tuleb, tuleb meile sealt talust ja kui ma tegin ühe keti ühe niisuguse suure augulised Esiteks ei teata ja kui see kuni keeljovskimi, aga tont seda teab, mis rumalusi seal nüüd küll sellele koera. Mida ütleksite inimestele albiina, kausi oma teatrijooksul? Ma läksin teatrisse salaja minu ema oli usklik inimene ja tema diaatriti tunnustanud ja kõigepealt kõige esimene minu teater oli Narva maanteel, oli üks Apollo või mis ta nimi oli? No vot, seal ma esinesin ja sealt tuli siis. Tuli siis üks, kes oli, kas siis oli Marie mees või kes keegi seal tuli, ütlesid EL tükke, need, mis, mis laps, jalg eksib ja, ja laulab, et tule teatrisse, tule Estoniasse. Ma ütlesin jumal, lugenegis Estonia, siis oli ju niisugune suur asi, kes mind ja siis ma tegin siis ma tegin päris ausad eksamid läbi. Honoriin paniaali lava triloogiast kauged rannad Fanny ja tseesar kaketse kaadri Püved alus, Serafiina niiskame naistes. Gertrud Wilson tellis Anu tuulte pöörises koose beer küüntis. Olin draamas olin tantse müüma, seal on seal üleval tantsusaalis grilliti meid ja, ja olin operetis ja olin ooperis igal pool kogusin minule teatri tegemine ja olemine, see on nüüd Estonia. Ja siis üheks oma juubeliks ma sain siiski kinkisid mulle Estonia teatri. Kui ma tulin siis sealt ära, siis kinkisid mulle selle pildi ja ütles, et, et ei unustaks mitte Tõravere Sudaanias ja teie olete väga seotud raadioga ka ja väga paljudes kuuldemängude kaasa teinud ja veel nendel aegadel Kaagos kuuldemängude otse läksid, eetrisse ei võeta kliendile. Jah, ja, aga siin ma pean ütlema, et see võttis mul närvid kaunis pingul, sellepärast et seal ei tohi viksida ühegi sõnaga. Meil on säilinud helilinti umbes 20 kuuldemängu, milles on ka albiinokausi hääl. Siin on Kalabrinioon, Mahtra sõda, Haydni noorus, hulk toredaid laste kuuldemänge, milles albiina kausi on muidugi vanaema Aino Kallas patseva Saaremaal. Ema. Kõik kõik jäävad kenasti vee peale. Tema aeg, mis need, viskasin süsi veti Siimu õnne peale. Üheksa siit kõik jäid vee peale. Tšingis aitmatovi Chamilia ema. Olete suled selga saanud ja igaüks tunne tuult oma tiibade all. Kust võime meie seda teada, kui kõrgele tiivad teid kannavad? Võib-olla on teil õigus? Sõid? Igasse naiskujusse panin ta tükikese nendest, keda oli kohanud oma rännuteedel Eestimaal või rännakutel mööda raamatu lehekülgi. Lugeda siin pooleli praegu ja seda sõltundeni Sekspühima hakkasin sellepärast lugema, müüdi vahepeal, et siis pidi elulugu. Ja kujutage ette, kuidas inimene võib ise oma raamatutest ütle, mitte mitte lugeda, jumaluke, siin on. Siin on nüüd tema elulugu. See on just kõige kõige kõige huvitavam ja Anna Karenina ja. Aga siis mõtlesin vahvange lugemaid korraks oma raamatute kinni, palluukan kannatasin ära, jah, see on jaa kannatuste rada, see on. No ja siis siis võtan jälle vähestest kreeka tragöödiast pea lüüa ja nii et ja teleraanevane ka ju kangesti huvitav lugeda see, kui see pagana mees on grill üksnes niukene. Lavalt mäletab teda see põlv, kes aastail 1921 kuni 1949 Estonias käis ekraanilt meie kõik kõneleb filmirežissöör virve, aruoja. Mina puutusin Alpina kausiga esimest korda kokku 30 aastat tagasi, veel varem olin teda laval näinud. Ja lavalt oli mulle alati meelde jäänud väga niukse armsa vanaema ja tädi, tema mängis noorena ka juba vanainimeste rolle, enamasti esimest korda. Mina temaga isiklikult puutusin kokku, kui mina hakkasin tegema tema abikaasast algartüxipist filmi ja siis ma läksin nendele külla. Ja ma pean ütlema, et pärast ma kasutasin igat juhust, et sinna ma ei tea minna, sest et seal oli hästi mõnus olla. Hästi mõnus olla ja hästi mõnus juttu ajada ja igasugustest teatri asjadest ja elust ja taimedest ja. Ma tundsin ennast seal alati väga hästi. Siis tuli mulle pähe mõte, et võiks Alpina kausiga veel tööd teha. Pakkusin talle rolli, mitte kuidagi ei tahtnud mulle Tuglas ka tegema, jää külmadega ikka ikka, oh jätkuma teda rahule ja tema ei oska, temaga pole enam 20 aastat näitemängu teinud ja temal on kõik meelest ära läinud. Tema rikub mul kõike ära ja ja siis suure vaevaga, mina sain tema nii kaugele, et ta ikkagi nõustus tulema. See oli Ühe suve akvarellid, kui me pidime välja sõitma just enne seda. Suri Albert, üksib. No siis tuli see mõte natukeseks ajaks muidugi kõrvale jätta, siis ma tükk aega mõtlesin, et kas ma üldse lähen veel ta katverbina kausid, mis oli nii harjunud olema koos üksipi, katel on üksinda lihtsalt väga raske olla. Et tal on võib-olla kergem, kui ta tööd teeb. Tulin temaga uuesti rääkima, et kas ta ei tahaks vähemalt sõita meie juurde ja alpine kaussi nõustaski. Tal oli muidugi üksi tohutult valus kaotada ja ta katsus kõigest sellest meie elust väga osa võtta, kes tal nagu läheksid mõtted mujale. Ja siis ma sain aru, et kausi on ikka väga tugev ja väga elujõuline ja elu poole suunatud inimene, kes tahab ikka oma muredest võitu saada hakkasime töödelda Ühe suve akvarellid, aga ja film sai valmis ja kausi poolest sai ta väga hästi valmis. Ja kausi sai selle filmiga üleliidulise preemia kui parim osatäitja sellel aastal üleliidulisel telefilmide konkursil. Et see oli ikka väga suur tunnustus. Ja siis, paari aasta pärast ma veel ükskord suutsin talle augu pähe rääkida, siis ta mängis selles Tennessee Williamsi looste, kirus tema oligi minul nagu niuke ja vain, mina tahtsin ikka teda oma oma filmidesse kasvõi natukeseks kuskilt läbi käima, et Tallinn on mul naguniisugune hea talis, mõned kaussi oli filmis siis ikka päris luhta ei läinud see asi. Mina tahtsin kangesti kausiga veel teha, komöödiate, see siiamaani tegemata. Ja sellepärast tahaks temale soovida veel. Palju ilusaid ja mõnusaid aastaid. Ja tahaks, et tal oleks nii nii palju tervist, et eriti, et tal oleks veel tahtmist kunagi natukene kinotööd teha. Soojad õnnitlused teile, albiina kausi, teie 75. sünnipäeval.