Kristall 67. Tere õhtust. Tänases kristallis tuleb juttu madalatest temperatuuridest palju mõjukamatest kui need, mis praegu kraadiklaasilt näha. Meie stuudios on kolm teadlast Teaduste Akadeemia Füüsika ja astronoomia instituudist. Füüsika-matemaatikakandidaadid Henn Käämbre, Aare Purga ja Georg Liidja. Mis siis õieti füüsikute seisukohalt on külm seal raske ütelda, sellepärast et kerge on vist öelda, mis asi on soe. Seda küll, sest niisugust terminit nagu külm rangelt öelda füüsikas ju ei, õieti pruugitagi jah. Ja soe jaoks oli omal ajal isegi substants välja mõeldud flogiston külma jaoks, aga seda polnud. Et külm on siis pigem ikkagi millegi puudumine, liikumise puudumine, liikumise puudumine just, sest aatomite liikumise järk-järguline vähenemine, see tähendab temperatuuri langust, külmenemist, tardumus, liikumatus. Tavaliselt mõistetakse külma ja sooja all ju seda organiseerimatut kaootilist, korrapäratut, liikumist ja sellega seotud nähtusi, tähendab, kui on intensiivsem, siis tähendab, et on tegemist soojema kehaga või soojem olukorraga. Ja kui see liikumine jääb järjest nõrgemaks, siis on tegemist suurema külmaga. Nojah, tähendab siin tuleks vist rõhutada ka seda, et korrapäratut liikumist just aatomite maailmas aatomite seda kaootilist liikumist, selle suurenemine, aatomite tantsisklemise intensiivistumine, see tähendab temperatuuri tõusu, selle aeglustumine aga temperatuuri langust. Ja kui me jõuame peaaegu selle täieliku lakkamiseni siis olemegi selle absoluutse külma absoluutse nulli juures väljas kuigi ka seal nagu kvantfüüsika näitab täielikult aatomite liikumine kunagi seal hakata. Igal asjal on oma pikk eellugu, aga mõistlik oleks rääkida sellest, kuidas jõuti temperatuurini mõni kraad üle absoluutse nulli. See on. Vähem kui 60 aastat tagasi kui esmakordselt õnnestus veeldada heelium ja kuna vedela heeliumi temperatuur on 4,2 kraadi üle absoluutse nulli, siis õnnestus ka esmakordselt teha mingisuguseid katseid juba sel temperatuuril. Tega absoluutset absoluutset nulli pole veel keegi saavutanud. Seda ei saagi saavutada. See on üks üks loodused, põhiseadus on, et absoluutselt seda kunagi kätte ei saa. Me võime sellele läheneda küll sajandik, kraadideni, tuhandik, kraadideni, kümnetuhandik, kraadideni ja nii edasi. Aga absoluutselt, ja seda saavutada ei saa. See on juba üks seadus, Nernsti seadus, kolmas termodünaamika seadus, mis selle ära keelab. Aga muidugi rekord on mõni miljondik kraadi üle selle. Ja 50.-te aastate sisse kuulub. Ainult et nihukeses piirkonnas ei ole veel väga palju peale hakata. On juba küllalt suur asi, kui see temperatuur seal ära mõõdetakse. No nii, laiades mastaapides nagu mõnest teisest füüsikast tulnud alast ja alajaotusest ükskõik kas pooljuhtide füüsikast või seal raadiotehnikast rakendusi madalatele temperatuuridele praegu ei leia. Ei ole veel teada head printsiipi, kuidas madalat temperatuuri saavutada nii suurtes mastaapides ja rakendada nii suurtes mastaapides nagu enamuses praktilise rakenduses oleks tavaliselt tarvis näiteks võtame kas või üks niisugustest efektidest, mis võiks ilmselt Rein rakendades on ülijuhtivus suurte energiahulkade transport ilma kadudeta suurema vahemaa peale. See paistab küll olema peaaegu et teostamatu, sellepärast et ütleme, nende kaabelliinide jahutamine madala temperatuurini, kus algab ülijuhtiv seisund läheb hulga kallimaks kui suhteliselt suurte kadude väljamaksmine. Mis harilikest takistusega traatides. Ometi on projekte hästi palju selle kohta, eks ole, on küll olemas, tähendab, on mitte niivõrd just projekte, kuidas seda teha väga madalal temperatuuril vaid kas ei saaks kuidagi ka kõrgemal temperatuuril midagi analoogset leida. Jah, siin ma tahakski juurde lisada, et siin on omapärane olukord energia, transport, kadudeta, transport on tegelikult ju teadusele sotsiaalne tellimus ja ühiskonnale on võrdlemisi ükskõik, kuidas me selle probleemi lahendame, teadlased, kas me lahendame ta madalate temperatuuride piirkonnas või kõrgete temperatuuride piirkonnas. Oluline ühiskonnale on tellimus, oleks täidetud ja efektiivne vahend energia ülekandmiseks leitud. Muidugi vastav nähtus on praegu olemas madalate temperatuuride piirkonnas. Ja mis puutub eelkõnelejasse, siis on täiesti õige, et vaevalt teadaolevate majanduslike näitajatega jahutusseadmete olemasolul osutub ökonoomseks ja otstarbekaks olemasolevate liinide jahutamine siin vedela heeliumi või veelgi madalamale temperatuuril. See on ilmselt sedaviisi, siin tuleb ilmsiks see tunnetuslik aspekt madalate temperatuuride juures on võib-olla olulisemgi kui see otsene rakenduslik aspekt. Vulgaarrakenduslik ma nimetaks, sest otsene vulgaarrakenduslik aspekt oleks selline tõepoolest, et me teeksime ülijuhtivast sulamist ülekandeliinid ja jahutaksime neid. Teiselt poolt, aga tunnetuslik aspekt võimaldab meil välja selgitada ülijuhtivuse olemuse, miks toimub niisugune kadudeta energiaprotsess. Olles selle madalal temperatuuril välja selgitanud, tuleks nähtavasti otsida analoogset protsessi võimaliku protsessi teostamist. Kõrgematel temperatuuridel ei ole muidugi ainult ette teada, nii nagu kõikide protsesside juures fundamentaalprotsesside juures mida on tundma õpitud, kas tema rakenduslik aspekt saab olema just see, millele on antud tellimus võimalik sellest kõrg temperatuuril, sest ülijuhtivusest eelkõige selguvad bioloogilised saladused, nõnda öelda võib-olla mälu saladus ja vihjatakse ka geneetilise koodi püsivusele ja nii edasi ja teistele sarnastele bioloogilistele küsimustele. Aga pole ka võimatu, et lahendatakse energeetiline probleem, nii et korra juba tunnetanud mingisugust fundamentaalset seaduspärasust. Teoreetiliselt on tavaliselt tema praktiline rakendusala märksa laiem kui vahetu nähtuse rakendamine otseselt. Missuguseid võimalusi pakub ülijuhtivus väga ahvatlevaid võimalusi on juba pakkunud ja mida ta praegu rakendusi temale olemas ja küllaltki võimsaid rakendusi? Jah, on ju väga suur hulk laboratoorseid riistu praegu ja osa neist on väljunud laboratooriumi piiridest ikkagi, mis ka praeguste ülijuhtide juures paistavad siiski olevat üsna perspektiivsed. Ja muidugi peab ütlema seda, et siin on prohvetlike ennustustega tuleb siiski olla võrdlemisi ettevaatlik sest praegu võib tunduda küll mõni asi väga vähe perspektiivikas ja ebaökonoomne, aga juba mõne aasta möödudes võib osutuda, et teatud tehniliste täiustuste abil osutub siiski küllalt ökonoomseks ja kasulikuks ka laias tehnilises mastaabis isegi võib-olla sedasama energia edasikandmine ülijuhtivate kaablite abil. Muidugi mitte praeguste vooluliinide abil, aga spetsiaalselt selleks välja töötatud vooluliinide abil selliseid projekte ju olemas on. Ja arvutused siiski näitavad, et et võib-olla isegi tasuks proovida. Sest praegu ju see külmutustehnika vedela heeliumi saamise tehnika ja tema soojusliku isoleerimise tehnika, see on viimaste aastakümnete jooksul väga tormiliselt arenenud. Jah, aga võiks rääkida mõnedest teistest rakendustest, kus näiteks kasvõi tänu madalatele temperatuuridele on saavutatud ka majanduslik efekt. Siin võiks tuletada meelde ülitugevaid magnetvälju nimelt. Praegu väga paljude teaduslike ülesannete lahendamisel on tarvis magnetvälju mille tugevus on suurusjärgus 100000 gaussi. See on siis 200000 korda suurem kui maa magnetväli, mis kompassinõela keerutab. Nojah, vist niisugune hinnang on õige, tavaline see laste mänguasju, hoburaudmagnet, see annab vist paarsada ainult jaht paarsada ja see on juba üsna tugev, üsna tugev aegsed nööpnõelaga proovida, aga tavalise mähisega magnet, mis annaks nii tugevat magnetvälja küllalt suures ruumalas, kus seda katset saaks teha, on kohutavalt suur. Prantslastel on üks niisugune ehitatud juba vahetult enne sõda. See tarvitab elektrienergiat nii palju kui üks linn. Ja magnetid ise kaaluvad sadu tonne. Sellele on veel neil niisugune küllalt suur kulu vist jahutus veel, kui ma ei eksi, siis ei ole ka mitte vähene seal, kui ma mäletan täpselt, siis suurematel magnetitel jahutusveekulu ulatab tuhandete liitriteni minutis ja kuupmeetrid minutis palju kuupmeetrit. Ja seejuures tuleb rõhutada seda, et neid suuri magneteid on kõigepealt on vaja teaduslikus uurimistöös. Teame ju, et kiirendussüsteemid, elementaarosakeste kiirendajad, need vajavad väga tugevaid magneteid, terve rea teiste füüsika uurimistööde ja mitte ainult füüsika, vaid ka näiteks bioloogia uurimistööde juures on vaja tugevaid magnetvälju. Aga teiselt poolt on väga tähtis ka tehniline aspekt on juba esimesed laboratoorsed seadmed loodud voolu genereerimiseks ülijuhtivate magnetite abil. Ja on ju terve rida alasid, kus kaal omab esmajärgulist tähtsust ja võimsus. On ju teada, et hea küll, maa peal võib ehitada küllalt suuri magneteid, kui on küllalt rikas riik ja saab selleks küllalt palju raha eraldada ja samuti energiat kulutada, kuid isoleeritud tingimustes nagu näiteks tulevikus võib-olla kosmilistes jaamades, kuul, sputnikutel, kosmoselendudel on tarvis ka teaduslikus aparatuurist küllalt tugevaid magneteid. Ja seal nähtavasti ülijuhtivad magnetid on peaaegu et ainsaks reaalseks võimaluseks tugevaid magnetvälju luua. Lisaks sellele ma hiljaaegu lehitsesin üht huvitavat arvutust. Ma ei tea, kui täpne see võis olla, kus öeldakse, et kui õnnestuks teostada plasmas juhitav termotuumareaktsioon siis tavaliste magnetite abil plasmahoidmine plasma, kus toimub termotuumareaktsioon, on muidugi niivõrd kõrge temperatuuriga ta kokkupuutumist mingisugusesse seintega lubada ei või, järelikult ainsaks tema sulgemise allikaks on nõndanimetatud magnet pudel. See tähendab vastavakujuline väga tugev magnetväli, mis koondab antud kambrikeskusesse reaktsiooni ala. Selles arvutuses, mis ma lugesin, oli näidatud, et kui tavalises magnetitega mitte ülijuhtivate magnetitega teostada sellist reaktsiooni siis vist reaktsioonist saadav energia kulub kõik ära ainult magneti toitmiseks ja mis tuleb, natuke, isegi puudus. Ülijuhtivate magnetitega muidugi seda raskust ei ole, on ju tegelikult magneti toitmine tavalise vooluga tavalistel temperatuuridel tohutu raiskamine, sest praktiliselt me ei tee midagi muud kui kütame soojendusvett. Sest magnetvälja energiaks praktiliselt ei muutu mitte midagi sellest kolossaalselt energiahulgast, mida nii nagu eelkõneleja ütles, võib linna elektrivajadusteks minna peaaegu sellest, mitte midagi lähe magnetvälja loomiseks, mis on meie riista eesmärk? Et näiteks üks suur magnet, mis ehitati Ameerikas selle jahutusvesi, soojendab üht jõge poole kraadi võrra. Töö ajal? Päris suur jõgi. Teine asi, mis ma tahtsin rääkida, see oli see, et ülijuhtiv magnet on nii põhimõtteliselt ikkagi väga hea riist sest temal ei lähe tõesti energiat asjatult kuigi palju kaduma. Kui ülijuhtivas mähises on kord vool sees siis võib selle mähise lühistada ja see vool jääb sinna seisma ja magnetväli seisab meil ka, ükskõik kui kaua, kuni me seda energiat seal ei tarvita, niikaua seisab ta iseendas, seal sees, kusjuures ta on väga stabiilne, väga stabiilne. Muidugi, kui me teeme selles magnetväljas tugevas magnetväljas mingisuguse mõõtmise, siis me võime sellega natukene energiabilanssi muuta ja see välja tugevus selle tagajärjel ka muutub. Aga vähemalt sel ajal, kui me seda magnetvälja energiat ei tarbi, on ta ilma mingisuguste praktiliselt tühiste täiendavate energiakulutustega seal alles hoitud. Võiks öelda, kui suur kadu siiski olemas on, ülijuhtivuse juures praktiliselt Te mõtlete energeetilist energeetilist? No siin võiks tuua, võib-olla niisuguse arvude asemel, mis on küllalt raskesti tajutavad, võiks tuua näiteks niisuguse piltliku näite, ütleme selle iseloomustamiseks, mida pakub siis ülijuhtivus võrreldes tavaliste juhtidega, kui lubate ma pärast mõned arvud siiski ka esitanud, jah, palun, muidugi. No kui me võtame, ütleme ülijuhtivast materjalist juhtme mis ulatub, ütleme Maalt päikesele siis selle takistuse ütleme ülempiir, tegelikult praeguste mõõtmiste andmete kohaselt on umbes sama suur kui paarimillimeetrise väga hea tavalise elektrijuhi vask või kuld või hõbejuhi elektrijuhtivus, mis samasuguse ristlõikega ja sama madalal temperatuuril ühelt poolt ütleme 150 miljonit kilomeetrit, teiselt poolt paar millimeetrit. Ja praegu on raske väita, kas isegi see paari millimeetrine juhe võib-olla veel vähem millimeditatsioon ainult praeguste mõõtmiste andmetele toetudes nii-öelda ülempiir. Ja huvitav on see, et ülijuhtivuse puhul on ju antud takistuse ülempiir, tähendab, on öeldud, et takistus on väiksem kui teatud arv ja juba selle ülempiiri jaoks on võrdlused niisugused. Noh, võib veel tuua niisuguse võrdluse, ligikaudu on õige järgmine skaala, võrdluste skaala, kui me võrdleme omavahel vaske ja portselani sisse vask on selle ülempiiri avastatud ülempiiri suhtes ülijuhi suhtes sama hea isolaator kui portselan. Nii et omamoodi praegu tarvitataksegi terves reas ülijuhtivatest magnetitest näiteks omapärast isolatsiooni kolmekordsed, kõige seesmine juhe, juhtme südamiku moodustab ülijuhtiv aine, selle ümber on isolatsioon tavalisest metallist ja siis on veel õige õhukene isolatsioon. Tavalist laadi isolatsioon nii juhuslike külge puutub, mis te vältimiseks, kui aga protsessid lähevad ülijuhtivaks, tähendab, temperatuur on niivõrd madal, et ülijuhtivuse nähtus ilmneb siis praktiliselt kogu vool voolab seda peenikest südamiku pidi ja tavalisest metallist kest täidab seal sama täiesti sama funktsiooni kui meil isolaator. Et see metallist isolaator on selleks seal ümber, muidu võiks ta hoopis puududa, aga kui see süsteem ei ole ülijuhtivas seisundis, siis muidugi see peenike ülijuhtiv traat ei suudaks kogu voolu kanda õieti tema takistus oleks väga suur ja siis sel ajal täidab juhi ülesandeid see metall, siis see on täiesti õige, aga seal on veel teine põhjus ka enamik ülijuhtivaid materjali, eriti see laialt rakendatav ülijuht, nioobium, tina, intervjuu, metalliline ühend on ju selline, et ta mehaanilisele töötlemisele väga halvasti allub seetõttu selleks, et teda mehaaniliselt töödelda, paigutada kas ta enne vastavasse metallist torusse ja koos selle metalltoruga venitatakse siis välja vastav juhe või vastav siis plaadike juhtme solenoid juba moodustatakse, alles siis teda kuumutatakse, tekib seal see metallide vaheline ühend ja pärast seda juba, kui on see termiline töötlemine lõppenud, enam painutamine lubatud ei ole, sest siis katkeb see ülijuhtiv äärmiselt habras aine. No ega siin elab, argusid polekski vaja juurde enam tuua, need näiteid olid küllalt head. Nii palju võiks öelda, et kui ülijuhtivus esmalt avastati, siis oli selleks takistuse ülempiiriks 10 miinus 15. oomi sentimeetri kohta, aga nüüd on ta siis 10 miinus 20 oomi umbes. Siin võiks ühte teist aspekti veel puudutada, vot sa mainisid ülijuhtivate magnetite kasutamist kosmilises ruumis kosmoselaevadel. Ühelt poolt nad on seal muidugi väga tiivsed teaduslike uuringute mõõtmiste läbiviimiseks ja teiselt poolt on ju kosmoselaevadel eriti just pikemate kosmoselendude puhul üks küllaltki tähtis küsimus kiirguskaitse. Kuidas just, ma mõtlen, mehitatud kosmoselaev, kus on inimesed peal, küsimus sellest, kuidas inimesi kaitsta kosmilise kiirguse eest tugevate suure energiaga osakestevoogude eest? No üks võimalus on need vood lihtsalt ära neelata, nagu tehakse näiteks praegu reaktorite juures, kus kasutatakse pakse betoonseinu või kasutatakse pakse seal näiteks tinakilpe kosmoselaeval aga on sellise kaitse kasutamine Igalühel on ju selge, äärmiselt raskendatud selle suure kaalu tõttu. Teine võimalus on aga mitte neid ära neelata neid osakesi, vaid nad kõrvale kallutada. Kõrvale kallutada saab neid aga tugevate magnetväljade abil. Ja ongi jälle olemas projekte, et võib-olla tulevikus õnnestub kasutada väga tugevaid ülijuhtivaid magneteid kiirguskaitses kosmoselaevadel, selleks, et kosmilisi osakesi kallutada neist kõrvale. Ning seal on terve rida keerulisi küsimusi. Näiteks võib väga kergesti tekkida plahvatus. Nimelt kui ülijuhtiva magneti kasvõi ühes punktis ülijuhtivus hävib või lakkab magneti mähis muutuks ühes punktis mitte ülijuhtivaks siis eraldub seal kohe tohutu hulk soojust ja selliseid plahvatusele. No siiski paar sõna tuleks rääkida võib-olla veel mõnedest ülijuhtivuse huvitavatest rakendustest, me rääkisime põhiliselt nüüd magnetväljadest, aga küllaltki olulised paistavad tänapäeval olevat ülijuhtivad elektroonikaelemendid. Võib-olla võiks laiemalt öelda elektroonikaelemendid, mis töötavad ülimadalatel temperatuuridel. Praegu tuntakse põhiliselt kolme klassi. Neid nimetatakse Kreutroonideks persistorideks ja kroo Saarideks. Kroosaar sealpooljuhtelement. Siin ei ole ülijuhtivusega tegemist. Kaks esimest aga põhinevad ülijuhtivusel, üks lihtsama ehitusega neist ankriotroon. No sellel on juba üle 10 aasta vanune iga suhteliselt juba vanem, ka elektroonikaelement võiks öelda ja vahepeal ta on üsna tublist täiustunud. See on äärmiselt lihtsa ehitusega ja väga väikeste mõõtmetega elektroonikaelement. Ta koosneb õieti kahest juhtmetükist, võiks öelda, mis on kokku pandud, olgu nad siis üksteise ümber mähitud või või siis sageli. Viimasel ajal kasutatakse aurutatud kilesid kahest erinevast metallist, väikesi õhukese isolatsioonikihiga üksteise peale aurutatud juhtivad kiled. Need on valitud kahest sellisest metallist, mille kui nii võiks öelda vastupidavus magnetväljale on erisugune, näiteks tantaalist ja nioobiumist. Asi on nimelt selles, et ülijuhtivuse tekkimine ei sõltu mitte ainult temperatuurist. Teame, et metallid muutuvad ülijuhtideks magnetvälja puudumisel teatava igale metallile või siis sulamile garanteerida temperatuuril kriitilise temperatuuri juures. Nüüd aga kui me asetame selle metalli magnetvälja, siis osutub, et mida suurem on magnetväli, seda madalam on see kriitiline temperatuur, mille juures metall muutub ülijuhiks. Ja nüüd, kui me valime kaks erinevat metalli, mille kriitiline magnetväli on tublisti erinev siis me võime valida sellised paarid, et teatud temperatuuri juures üks nendest on ülijuht, teine aga sama temperatuuri juures ei ole. Ja kui me laseme sellest kõrgema kriitilise magnetväljaga ülijuhtivast metalliribast voolu läbi, siis see jääb ise ülijuhtivasse olekusse, tänu sellele temast läbi minev vool tekitab magnetvälja. Ta viib aga tema kõrval oleva juhtme ülijuhtivast olekust välja tavalisse normaalsuse juhtivusega olekusse. Tema takistus tohutult kasvab ja niiviisi võime me tüürida siis seda voolu, mis läbib teist juhet teisest juhtmest läbi minema vooluga. Kui mõlemad on asetatud vedelasse heeliumi, seal siis omapärane, väga kiire toimega lüliti, väga kiire toimega, väga väikeste gabariitide ja väga väikese energiakuluga lüliti ja selliseid lüliteid vastavatesse skeemidesse lülitades saame me praktiliselt kõiki elektronarvutis vajalikke, neid operatsiooni element nii hästi mälu elemente kui ka aritmeetilise seadme elemente valmistada. Ja seejuures on siis suureks eeliseks see, et me võime aurutamistehnoloogia abil väga väikeses ruumalas suhteliselt lihtsa tehnoloogiaga toota väga palju ja paigutada kogu meie elektronarvuti, suruda ta kokku väga väiksesse ruumalasse. Kui tavaliselt elektronarvutid, millega me praegu juba harjunud oleme, võtavad enda alla suuri saale siis selliste ülijuhtivatel kraatroonidel põhinevate elektronarvutite maht on ainult mõni kuupdetsimeeter mahuhtleme kohvrisse või küllalt suure ruumalaga Devari anumasse küllalt hästi ära. Ja kuigi see on vaja vedelat heeliumi, et selline masin elektronarvuti töötaks, siis peab ütlema, et tänapäeval maailma üldiselt tehnilisel tasemel, kui nii võiks öelda, vedela heeliumi saamine eriti suur küsimus, enam ei ole. Tavaliselt ülijuhtivuse juures mõeldakse ikka sellele, et ülijuhtiv seisund on niisugune, kus ainel kaob täielikult elektriline takistus aga mitte vähem tähtis ei ole ka teine efekt, nimelt ülijuhtiv aine on absoluutne diamagneetik. Magnetväli ei suuda tungida ülijuhtivasse ainesse sisse. Ja see tekib just selle tagajärjel, et ülijuhtiva keha pinnal indutseeritakse niivõrd tugevad voolud, mis deklareerivad selle ülijuhtiva keha. Sisemise piirkonna tuntakse kahte liiki ülijuhte. Tavaliselt puhtad metallid, need, millega alguses kokku puuduti ja meil on madalad kriitilised magnetvälja väärtused. Esimest liiki ülijuhid nendes toimub üleminek ülijuhtivast olekust normaalsesse seisundisse tagasi magnetvälja tugevnemisel äkki ja nende kohta rangelt öelda ongi õige see, millest juttu oli, et nende sisemusse magnetväli ei tungi, vaid kogu efekt. Magnetväli kaob ära õige õhukeses pinnakihis. Selle efekti. 1933. aastal avastas Meissner, kes on tuntud Meissneri efekti nime all. On olemas ka teist liiki ülijuhid ja nimelt need, millele on leitud rida praktilisi rakendusi, mis kannatavad väga suuri magnetvälju. Need on rida sulameid, kuhu magnetväli tungib sisse teatud piirkondadesse muutuma ja sellega õieti suureneb selle efektiivne pind niisugustel ülijuhtidel tunduvalt. Milline esimest liikvel juhtidel on ainult selle keha välispind ja teist liiki ülijuhtidel toimub, siis tähendab üleminek ülijuhtivas seisundist normaalsesse astmeliselt, sedamööda kuidas nüüd järjest suurem ja suurem osa juhi ristlõikest muutub ülinormaalseks tugevas magnetväljas. Ja on huvitav, et mõned väikesed kitsad niidikesed, mis veel on jäänud selles teist liiki ülijuhis juhtivaks, on suutelised välja kannatama väga suuri koormusi. Meissneri efekti, ülijuhi absoluutse diamagnetismi üks huvitav niisugune efektne avalduse on näiteks selline. Kui me võtame näiteks ülijuhtiva plaadi, ütleme tina, jahutame vedela heeliumiga alla, ta muutub ülijuhiks. Nüüd me asetame selle peale, paneme ühe väikese püsimagneti magnet varva siis ta jääb selle kohta hõljuma, nii nagu muhameedlaste müüdi kohaselt Kaaba templis Muhamedi kirst pidi rippuma õhus. Vot magnet selle tõttu, et ülijuht tõrjub magneti jõujooned endast välja, tekib siis makroskoopiline, selline tõuketung magneti ja ülijuhi vahel ülijuht jääb selle kohale hõljuma. Sellele nähtusele on muide leitud üks huvitav praktiline rakendus. See on nõndanimetatud ülijuhtivad laagrid, tähendab selle asemel, et kasutada, ütleme, mitmesuguseid määrdeõlisid näiteks tundliku mõõteaparaadi pöörlevate osade laagrites võib hoopis panna pöörleva osa ülijuhi kohale pöörlema kasutades siis vastavalt magnetvälju, mis luuakse elektromagneti abil või siis kasutatakse püsimagneteid. Ja kui me sellise süsteemi viime vaakumisse, siis ta praktiliselt on meil tegemist absoluutselt hõõrdevaba laagriga väga kasulik näiteks güroskoopides, kus on tähtis laagri hõõrdumise kaotamine ja terves reas teistes seal muidugi pisut fantaseerides tulevikutehnikas võib-olla leiaksin kuskil laiemat rakendamist, esialgu on see leidnud küll laboratoorsetes ristides ainult rakendamist. Ülijuhtivus on nähtus, mida teoreetiliselt põhjendati aastakümneid pärast praktilist avastamist. Teooriani me täna aga peaaegu jõudnudki. Sellest teeme juttu esmaspäeval, kahe nädala pärast. Kutsume stuudiosse siis samad mehed, kes siin tänagi olid. Füüsika-matemaatikakandidaadid, Henn Käämbre, Aare Purga ja Georg Liidja kuulmiseni. Kristall 67.