Luukamber tervist, algab luukamber, täna räägime dirigentide töötasust. Me räägime seda juttu päeval, kui on alanud kollektiivide registreerimine juubelilaulupeole ja tantsupeole 2019. aasta suveks. Eeldatavasti purustab see pidu kõik rekordid, mis kunagi laulu ja tantsupeol on olnud. Ja tuletame meelde, et laias laastus on laulupeo publikus 400000 inimest lauljaskonnas 33 kuni 35000 inimest ja dirigente, kes on peo ette valmistanud, on 800 ringis. Täna me räägimegi, mismoodi oleks võimalik garanteerida, et laulupeo liikumine ei soikuks, et koorijuhid ja orkestrijuhid ka juubelipeost järgnevatel aastatel suudaksid ja tahaksid seda tööd teha. Ja mis kõige olulisem, et oleks piisavalt järelkasvu selle ameti keskmiseks. Mina olen Marge-Ly Rookäär, luukamber saate alguseks natuke statistikat. Eestis on 812 dirigenti, kellest 55 protsenti töötab koolides. See on väga suur osa dirigentidest. Teine suure protsent 24 on seotud MTÜ-dega. Edasi on väiksemad numbrid seotud kultuurimajade, rahvamajade, stuudiote, valdade ja linnadega. 812-st dirigendist 17 protsenti on vanemad kui 61 eluaastat. 33 protsenti dirigentidest on vanuses 51 kuni 60 eluaastat. 26 protsenti dirigentidest on 41 kuni 50 eluaastat. Vanad ja vaid 10 protsenti on vanuses 21 kuni 30. Tõele au andes tuleb öelda, et 20 aastaseid ja alla selle on dirigent, et 33 protsenti, kuid veel ei ole teada, millele nad oma elu pühendavad. Dirigentide arv väheneb ja selle ametiala kestvus on rohkem kui küsimärgi all. Praegu õpib meie kõrgemas muusikaõppeasutuses Eesti muusika ja teatriakadeemias bakalaureuse ja magistriastmes kokku 23 tudengit. Seda koorijuhtimises ja lisaks on orkestri juhtimises 10 inimest. Sügisel astus koorijuhtimise erialale õppima 12 inimest. Koorijuhtimist saab õppida ka Heino Elleri nimelises, Tartu muusikakoolis ja Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Ka Tallinna muusikakeskkooli lõpetajad saavad minna edasi õppima muusikaakadeemiasse elik kitsamalt vaadates ja üldistades siis vanem põlvkond dirigente väsib, noori piisavalt palju peale ei tule ja vaatamata üliemotsionaalsetele laulupidudele on meil peagi käes see hetk kus enam ei jätku dirigente laulupeo repertuaari selgeks õpetamisel osalejatele. Loomulikult me peame tunnistama, et kõik ajas muutub ja muutub ka laulupidu. Meil on punklaulupidu ja poplaulupidu ja igasugupidusid on, kuid sellist nähtust, mis kanti 2003. aastal Unesco eestvõttel koostatavasse inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Sellist kunstilist professionaalsust silmas pidades peetavat pidu. Me ei pruugi suuta, säilib dada luukamber stuudios on ajakirjandusloolane endine õppejõud, Eesti Rahva Muuseumi MTÜ juht, riigikogu kultuurikomisjoni liige Krista Aru. Tervist, tervist, suur rõõm siin olla. Koorijuhtide liidu esimees, dirigent ja mullusuvise noorte laulupeo, mina jään, peadirigent Heli Jürgenson. Tervist. Tere meeskooriliikumise üks esikõnelejaid, koorijuht Kuno Kerge ja Tartus on meil kammerkooriheli ja Tartu üliõpilassegakoori pikaaegne juht Küllike Josing. Tervist, tervist. Heli Jürgenson, kosmonaut. Olin väga äärmuslik. Ei, see pikk sissejuhatus kirjeldas tegelikult üsna faktitäpselt detailselt seda pilti, milles me tegelikult ennast täna Eestis leiame ja eks sellesama tulemini on jõudnud praegu Eesti koorijuhtide liit olles küll juba oma algusaastatest ja loomisaastatest peale tegelikult muretsenud dirigentide staatuse palgaküsimuste ja järelkasvu pärast. Sest tegelikult ju taasiseseisvumise ajal me kõik käime ju reibasti lauluväljakul koos laulupidudel laulmas, aga tegelikult nende koorijuhtide ja kooride staatus kui selline pärast nõukogude aega on oluliselt muutunud, et kes mäletavad neid vanu aegu, kus iga asutuse tehase, mis tahes kultuurimaja juures oli kooria ja ilmselt sealt tulid ka rahad, millega maksti dirigendi palka ja inimeste vaba aja veetmise võimalused olid palju ahtakesemad ja oli üsna populaarne igas asutuses oli mitu koori ja koorilaul oli hoopis teistmoodi massidesse viidud. Siis nüüd taasiseseisvumisaja, seejärel me tegelikult oleme leidnud ennast nagu väga kirjult maastikult, kus mõned rahvamajad on küll pidama jäänud ja peavad oma koorijuhti ringi juhitasuga üleval väga paljudest koolidest on saanud tänapäeval MTÜdelt oma elukorraldust ise korraldada ja endiselt meil on väga palju dirigent töötamas muusikaõpetajatena koolides, kus nad teevad ka koorijuhi tööd. Aga me tegelikult ei tea, mismoodi nad seal on tasustada. Ja see maastik on väga kirev ja sõltub tegelikult ainuüksi kooli direktorist, kas tema on koorilaulu toetaja dirigent, võidad sellest ikkagi nii palju, ei hooli. Ja teistpidi laulupidu, kui selline on muutunud ikkagi ajas praegu järjest populaarsemaks ja järjest suuremaid ja sügavamaid väärtussõnumeid kandvamaks, siis mina küll tajun praegu ühiskonnas neid sõnumeid, mida laulupidu iseendaga kaasa toob, kõnetab järjest rohkem nii lauljaskonda kui ka ühiskonda tervikuna, et laulupidudele on ju järjest suurem tung, me kogu aeg mööname, et kõik ei pääse sinna lavale, puhttehniliselt ei ole Tallinna linn võimeline rohkem lauljaid vastu võtmed, lauljate hulk ei ole vähenenud, pigem vastupidi. Aga me oleme mures selle pärast, millise koormuse paneb see nendele dirigentidele sellel pärast, et laulupidude kunstiline tase on oluliselt tõusnud ja see ühtlasi seab dirigentidele palju suurema vastutusekoormat, sest nagu me teame ja oleme ka palju nendes saadetes rääkinud, kõik koorid laulavad ühekaupa ette ja see tähendab dirigendi vastutus palju suuremal määral, kui ta toob anonüümsena, need lauljad meile proovisaalides laululavale. Ja eks selle kõige töö tulemusena dirigent tegelikult ju tahab ka saada oma suhteliselt keeruka ja raske töö eest väärilist tasu ja see on see, mida praegu me ei suuda pakkuda, vähemalt väga suures enamuses Eestis on dirigentide töötasud ikkagi üli üliväikesed kõvasti alla 10 euro tunnis ja valdavalt ei ole meil tegelikult ametlikke töölepinguid ja see kõik on viinud selleni, et seda eriala tegelikult nagu väga tööturul ei eksisteeri ja noor inimene ei tule õppima seda eriala, millega ta tegelikult endale tulevikus leiba teenida ei saa. Õppurite arv on vähenenud drastiliselt, ma olen olnud 25 aastat otsa kooli dirigeerimise õpetaja ja kui kaheksakümnendatel, kui mina õppisin, oli osakonnas 40 inimest. Kui ma läksin õpetama, 90.-te lõpus oli 20 inimest ja praegu on neid alla 10. Ehk see kõik kõneleb sellest, et see ei saa niimoodi jätkuda, kui me tahame hoida laulupidu ja kooriliikumist ja koorikultuuri tervikuna elus ja see on juhtunud kõikides koolides, muud ikka muusikapedagoogikat õpetavates koolides ja see ei ole lihtsalt jätkusuutlik, mitte mingil moel. Ja kui me praegu dirigentide palga ja töötasu ja töölepingute mõttes mingeid muutvaid samme ette ei võta, siis tegelikult paarikümne aasta pärast, ma arvan, me oleme hädas mitte nendega, kes tõusevad pulti vaid nendega, kes reaalselt toovad. Need, koorid kohe laululavale. Krista Arukask, riigikogu kultuurikomisjonile on laekunud see probleemi teavitus ja ma tahan kohe öelda. Riigikogu kultuurikomisjon on probleemiga väga hästi kursis ja oleme kohtunud ka eelmisel aastal Eesti koorijuhtide liiduga ja koorijuhtide liit on teinud siin väga tänuväärset tööd, nad on probleemi tõstatanud. Nad on koostanud ka ana olisi sellest tegelikust olukorrast, vaadanud kogu seda koorijuhtide ja kooriliikumise probleemi ilust, sellisest laiemas ühiskondlikus taustas, mis ongi väga oluline. Kui kui me ütleme, et laulupidu on meie rahvusele riigile mitte ainult sõnumihoidja, vaid ka tegelikult meie enda kultuuriteadvuse kultuuriteadlikkuse ja ka enesetunnetuse hoidja siis ei saa selle küsimuse lahendamist jätta ainult koorijuhtide liidu mureks. See on ühiskonna küsimus, sest siin puutuvad kokku nii järel, kas nii meie tänane väärtussüsteem, meie kooliharidus kui kasvad ja ka see, kuidas meie täiskasvanud suudavad hoida neid väärtusi, mida nad võib-olla on omandanud ja kuidas väärtuste baas läbi selle koorilaulmise kujuneb ja tugevneb. Kultuurikomisjon on teadvustanud ja on valmis siin kindlasti edasi liikuma, et leida see kõige parem lahendus. Ma nüüd pärast möödunudsuvist laulupidu kui aega ja jaksu on jälle rohkem, olen päris kõvasti selle üle mõelnud ja eks see möödunudsuvine laulupidu oli päris huvitav indikaator, sest kui ma olen sellest murest ühel või teisel moel aeg-ajalt kusagil rääkinud, siis on mulle vaadatud suurte silmadega otsa, aga et mis sa virised, et laulupeol on ju kõik nii ilus ja see on tegelikult see ilus väljund, kus me kõik rõõmsasti koos laulame, aga tegelikult ma olen jõudnud selle tulemini. Inimesed ei tea, kaasa arvatud need lauljad, koolidirektorid ja laiem ühiskond, kuidas see pidu sünnib? Kuidas see kõik sinna laulukaare alla jõuab, sest me ei anna endale aru, et selleks protsess, see ei ole üks kontsert, vaid see on aastatepikkune protsess, koorid on pidevas liikumises pidevas protsessis ja me peame teadvustama, et seda tööd teevad need 800 dirigenti. See on kogu Eesti rahvaarvu mõttes hästi väike hulk inimesi, aga nad teevad seda suure armastuse ja pühendumisega, aga kahjuks et normaalse töötasu eest. Ja vot selle teema teavitamine on minu arvates oluline küsimus, sest kaua sa jõuad, kaua sa jaksad seda tööd niimoodi teha, tõesti, laulupeole on kõik väga ilus. Aga kelle või mille arvelt see on nende õpetaja, vaata dirigentide töö ja seda tuleb osata väärtustada. Ja selles mõttes Eesti koorijuhtide liit kindlasti otsib lähiajal selgelt kontakti ja koostööd nii riigi tasandil läbi ministeeriumide ja riigikogu kultuurikomisjoni kui ka kohalike omavalitsusliitude tasandil ja lõpuks meie oma vaba konnani välja MTÜ teni, sest mulle vahel tundub ka, et täiskasvanud harrastaja on hästi rõõmuse dirigendid tuleb tema juurde proovi tegema ja särab kui päike ja teeb tema tuju heaks ja harib teda. Aga milleks talle palka maksta, et ka tegelikult iga laulja ei teadvusta endale? Dirigendi jaoks on see töö dirigent ei ole harrastaja, tema teeb tööd ja selle teadlikkuse viimine igale tasandile on teema number üks, sest see, et laulupeole on kõik nii ilus, ei ole loomulik asjade käik. Küllike, kas laulupeoaasta on erineb aasta? Ja kindlasti see on teistsugune aastal, kuna mina olen töötanud samamoodi ka koolis olnud koolikooride dirigent, siis ma tean väga hästi, milline on koolikoori dirigendi aasta viimasel peol. Ma ei olnud koolikooridega seotud, siis ma pean ütlema, et see oli ikka lihtsam ja kui ma nägin oma endisi kolleege, siis mul tuli kõik see meelde. Kui tihti peab koolikoori juures tegema laagreid oma vabast ajast, ei saa neid lapsi kogu aeg kätte, sul ei ole võimalik teha normaalsetel aegadel proove ja nii edasi, ühesõnaga töötad kogu aeg selle nimel, et lõpuks siis oleks nii nagu heli mainis, siin kõik väga rõõmsad ja õnnelikud. Ja tegelikult me ise oleme ka. Ja sellel hetkel, kui see pidu toimub, siis sa unustad nagu ära selle, mis sinu selja taha on jäänud. Terve see aasta seda rasket tööd. Jah, laulupeoaasta on kindlasti teistsugune. Kuula, mis teie arvate, on, kuidas on see võimalik, et poolteist sajandit pärast seda, kui on toimunud esimene laulupidu dirigendiamet ei olegi ikka veel amet, et kas ei ole nagu natukene absurdne olukord kindlasti on tegelikult seesama anekdoot, mis käib helilooja kohta, et millega sa tegeled seal oli vist seal kuskil, kes ütles, et on helilooja. Ja pika vaidluse tulemusel siis küsimuse esitaja ütles, et hea küll, et ära siis ütle, kui sa ei taha, kahjuks on see nii orkestrantide lauljatega, eks ikka inimesed on pilli mänginud, laulnud ja, ja tihtipeale on olnud ka pulmades ja sünnipäevadel muusikas ei ole haridusega ja seda kõike arusaamad toodavad meie Pukultuur tihtipeale tahetakse öelda, et oi, et ma sain superstaariks, aga ma ei ole päevagi õppinud muusikat ja vaata, kui kuulus ma olen. Et see on hästi tore, selline müüt, eks ju. Aga kui me näeme, et tänase päeva võib-olla popstaare, siis me teame, et suur enamus nendest on kas siis poistekoori kasvandikud, tütarlastekooride kasvandikud, nad on kõik selle suure masinavärgi tulemus, tooniandvad tippstaarid on laulmisega kooris tegelenud ja see on väga suur fakt. Ja ka väga kuulsad eesti klassikalised ooperisolistid omavad siiski väga põhjapanevat koorilaulu tausta. Ma olen mõelnud, et kuidas see siis ikkagi on võimalik, et dirigent, kes on austusväärselt tulnud Eesti kultuurilukku ja kelle puhul vanades ürikutes ei ole kahtlustki, et on üks lugupeetud, üks tunnustatud armastatud inimene, kelle ametiks peetigi seda dirigeerimist, et mis siis meiega juhtunud on. Ja ma arvan, et põhjus on väga lihtne sellest tormlemises, mis me kogu taasiseseisvumise ajal oleme läbinud. Me oleme ära unustanud, et kõik sellised ilusad asjad vajavad ka hoolt, vajavad raha ja sellest rahast ei, oleme tahtnud nagu sellisel noh, laulupeo ja laulmise ja rahvatantsu juures üldse rääkida, et need on olnud nagu iseendast toimivad ja need on meile andnud sellist head tunnet ja meeleolu. Ja me oleme lihtsalt selle jätnud kahe silma vahele. Ja nüüd oleme me olukorras, kus tõesti see vana Kaardiväetiim, kes veel töötas kihine põhiselt, nemad olid alustanud selle taasiseseisvumise ajal, neil on, ma arvan, tänaseni hinges veel selline tõesti südant hingekeeli meeli puudutav tunne. Alimad väsivad ja noortel enam ei ole, seda noored tulevad ja nemad vajavad ikkagi selleks sotsiaalset staatust, palka Nad armastavad dirigenditööd, aga nad peavad elama oma elu. Ja see on puudujääk, mida meil tuleb tunnistada, mis meil tuleb nüüd kiiresti korda teha, see on ühiskonnas, laiapill see küsimus ja siin peavad kõik kaasaid, et see võiks meil tänasel päeval see küsimus nii teravalt üleval ongi kogu see haldusreform, sest ega see laulupidu ei saa ka toime tulla ilma selleta, et meil oleks ülemaaline võrgustik, kõik need maakondade laulu päevad, kõik paljud koorid, mis töötavad nüüd MTÜ tena või kooli kooridena. See on ju kõik ühe suure peo osa. Ja kui nüüd meil, maavalitsused on kadunud, meil on mitmed ministrid, ma olen seda mitu korda küsinud erinevatelt ministritelt, kes võtab siis nüüd enda koordineerida selle maakondliku laulupäeva, kus toimub ju laulurepertuaari läbi laulmine, et kes seda siis teeb, omavalitsuste liit. Tore, aga omavalitsuste liidud on praegu ka ümberkujundamisel, tähendab mure on siin, et kes maakondade keskselt hakkab hoidma, toetama ka suhtima, kui vaja kõikide nende mitmete MTÜ-de tegevus kestnud, koondab, kes annab selle maakondliku eripära. Nii et meil on lisaks sellele dirigendi tiitel ei ole palka. Et tal ei ole sotsiaalset garand, Tiided seda ametit pole nagu olemas, satume me nüüd veel ka sellesse olukorda, et me ei tea, kuidas hakkavad toimuma need maakondlikul laulupäeval. See küsimus on vaja ka mitte ainult et me arutame omavahel, kurdame vaid, vaid see peab olema nagu selgelt siiski see rahvakultuuri spetsialist üksinda, ükskõik kui tubli ta on, ta ei suuda seda kanda. Seda tuleb aidata koordineerida riiklikul tasemel. Kust see raha tuleb, siis? Raha. Raha on ju vaja, et sul oleks seal spetsialiste, ta töötab, võib-olla ma arvan, et siin. Peab olema ikkagi kultuuriministeerium, meile abiks kultuuriministeeriumil on riigi haldusministeerium, Need maakondlikud spetsialistid peavad olema tasustatud. Seda me ei tohi lubada, et jalad jälle kellelegi armust jäävad olema, vaid nad peavad olema riiklikult tasustatud. Aga heli missugune. Praegu on koorijuhtide tasustamise printsiip, kas on ka mingisuguse tunni hinnata, ühesin, mainisite alla 10 euro kvalifikatsiooni arvestavad mudelid või mingisugust asja, mismoodi praegu üldse palgatakse inimest, kes dirigeerib koori, näiks orkestriga. Ühtset printsiipi ei ole ja tegelikult see ongi selle kaose kõik tekitanud, et on võib-olla mõned koorid, mõned asutused, mõned rahvamajad, kes on dirigendi palgale võtnud, aga tal mingit kohustust või etteantud piirmäärasid palgatabeli mõttes ei ole, et seal alati tööandja ja töövõtja vaheline küsimus. Kindlasti on väga palju neid koore, kes lihtsalt peavad oma dirigenti ülal kuidagimoodi, aga see on ilma sotsiaalsete garantiide ja töölepingut. Lisaks sellele siis koolides kindlasti direktorid on leidnud võimaluse erinevate ringijuhi ja ringitöömudelite vahel seda dirigendi palka maksta, aga see kindlasti ei vastasele õpetaja töö hulgale ja vastutusele. Ma olen selles täiesti kindel, vähemalt, mis puudutab laulupeole kooride toomist. Neid probleeme lihtsalt on ülipalju ja Eesti koorijuhtide liit on nii palju jõudnud teha, et me oleme töötanud välja oma kutsestandardi ja Eesti koorijuhtide liit annab välja koorijuhile kutsetunnistust, mis tõendab konkreetse inimese kompetentsi ja pädevus sellel erialal. Ja teoreetiliselt peaks sellel dirigendile olema nüüd võimalus minna selle kutsetunnistusega oma tööandja juurde. Küsimus on selles, et kes on tema tööandja, kes on see, kellele ta selle kutsetunnistuse viib, kes maksab talle palka. Et see ei ole hetkel see kutsetunnistus, kellelegi kohustus selle järgi palka maksta. Eesti koorijuhtide liit on töötanud välja miinimumtasud palgakorralduse aluste näol. Ehk me oleme võtnud praegu eeskujuks Eesti kultuuritööd, töötajate palgad ja teatava koefitsiendiga, seda siis korrutanud lähtuvalt meie kutsestandardi erinevatest astmetest kunagi mõned aastad tagasi. Me toetasime pedagoogide palgaastmestiku le õpetaja-metoodiku vanemõpetajal, aga see enam ei kehti, et direktoril on otse võimalus kooli õpetajaga palgasummas kokku leppida, et menüüd Läksime üle kultuuritöötaja ametipalgale. Aga see meie dokument, mille me oleme välja töötanud, ei ole kohustuslik, meil ei ole üle anda seadusandlikku jõudu taha. Küll on seda meie käest küsitud ja on maavalitsusi asutusi, kes seda arvestavad, sest seal mingigi paber, mille alusel oma dirigendile palka maksta ja ma rõhutan, et see meie paber on nagu miinimumtasudega. Et kui mõnel kooril või asutusel on võimalik maksta dirigendile rohkem, seal on alati väga teretulnud, aga me oleme vähemalt oma miinimumtasud välja kirjutanud. Me tegime oma dirigentide hulgas küsitluse, see näitab seda, et dirigendi palka ka makstakse, kas bensiinitšekkide hüvitamise näol litsentsi tasudena mingisuguste muude hüvitiste ümbrikupalgana üldse mitte ja neid, kes siiski saavad ametlikku palka koos lepingu ja sotsiaalsete garantiidega, neid on lihtsalt väga vähe ja nemad ei julge sellest väga rääkida, sest seal käib ka reeglina mingi skeemitamine, sest see kõik ongi väga ebateadlik ja süsteemi pole ja eesmärk võikski olla luua mingi printsiip, mida kõik osapooled tunnistavad ja tunnustavad. Nii, riik paneb omalt poolt õla alla kui kohalikud omavalitsused ja samamoodi ka need koolid, koolidirektorid, kogu see täiskasvanud harrastajaskond, kes väga teadlikult võtab vastutused, minu dirigent on minu töötegija, tema töötab minuga ja meie ülesanne on maksta talle palka, aga lihtsalt täiskasvanud harrastajatele, kogu laulukooriliikumises. Majanduslikult käib praegu üle jõu, maksta oma proovisaalide renti, osta legaalseid noote, kõike kooril, tööks olulisi asju, kaasa arvatud kontserdikorraldus, on nende peal Ruska, dirigendi palke, täiskasvanud harrastaja on oma mures reeglina väga üksi kohaliku omavalitsuse vahel annab ruumid, aga vahel ka võtab ruumi rendi eest raha. Nende kooride olukord on väga erinev ja mida ma olen oma töörühmadega nüüd nagu tuvastanud, et meil on lihtsalt ülipalju erinevaid probleeme ja me oleme püüdnud praegu seda maastikku nii-öelda kaardistada ja püüdnud leida võimalikult lihtsaid lahendusi või, või võimalikult lihtsaid lahendusi. Koostöös kohalike omavalitsuste ja riigi ja vabakonnaga, et me kõik paneks sellele liikumisele ühiselt õla alla. Sest vastasel juhul tõesti see eriala hääbub. Ma tahan väita seda, et Eesti muusika teatriakadeemias õppivad paarkümmend koolijuhti kindlasti on väga tublid ja suur enamus nendest käis ka laululaval ju praegu puldis dirigeerimas ja need dirigendid. Me leiame, neid on lihtsalt liiga vähe ja eriti vähe on neid, kes läheksid üle Eestimaale tööle. Ehk see õpilaste kogus on liiga väike, need, kes tulevad õppima, need on juba oma otsuse teinud, et ma tahan igal juhul saada dirigendiks ükskõik mis hinnaga. Aga see lihtsalt see arv on liiga vähened, katta ära kogu Eesti lauljaskond, see ei tööta hetkel ja see paarikümne aasta jooksul, lihtsalt, kui ta samamoodi jätkub, siis see asi on meil untsus. Küllike öelge mulle, teie olete üks nendest dirigentidest, kes on põhikohaga koolis. Kas teie jaoks tunduvad need probleemid ka nii suured? Mina tunnen, et need probleemid on väga suured, mina ikkagi õppisin ka dirigendiks tegelikult. Ja kui olla võib-olla päris aus, siis ma teeksingi võib-olla vaid seda tööd, eks ole kuid nagu siin on mitu korda jutust läbi käinud, siis see ei ole amet, sellega ma ennast ei elata. Kuigi siin kuulates teiste juttu, siis teades nagu enda rahadest, siis mul läheb veel päris hästi aga üldiselt on probleemid suured. Kui mina tegelen põhiliselt väljaspool kooli täiskasvanute kooridega, siis ma näen just nimelt seda teadvustamis vajadust ka oma lauljate hulgas kes on võib-olla tulnud sellisest minevikust, et nad ei ole pidanud kokku puutuma sellega, et nemad peaksid ise oma dirigendile palka maksma või, või et nemad peaksid kinni maksma, sest et nad ei ole sellega lihtsalt harjunud, see ei käi nende mõtteviisiga ehku, kui ma ei saa kõigi eest rääkida, aga ma olen kohanud sellist suhtumist. Ja oma kooli kohta, kus ma töötan, võin ma öelda, et meil on jälle omaette skeem, ma ei hakka seda välja tooma, aga ma tahtsin siin küll ühe näite tuua, mida ma lubasin, et kui mul on võimalus avaneb, siis ma mainin, et ma tean küll, ka Eestis püüti palgata tööle ka ühte koolikoori juurde dirigent tunnitasuga viis eurot bruto ja ta ütles selle koha ülesse ja ma arvan, et ta tegi õigesti. Ja ma arvan, et see ei ole ainus näida, siis ma tean, et minu kunagine õpetaja on 13 aastat teinud oma koori ilma rahata. Kuna kuidas teil läheb? Läheb kenasti ja kui ma nüüd täna hommikul mõtlesin, et miks on olukord selline, et nagu väga hullusti ei lähe, siis kui nädal on väga tihe, siis ma töötan esmaspäevast pühapäevani, koorilaagrid, erinevad kontserdid ja see kõik on selle summa, sest et päris mitmed koorid ei tööta ju iganädalaselt töötavad projektipõhiselt see ongi võimalus endale lisatööd veel võtta, see summa lõpuks siis kuu lõpuks selline oleks see väga keeruline küsimus ja tegelikult kui sa räägid, et mitmes kohas sa tegelikult töötati Scycotodoy no vot nii palju koore ja ka tegelikult teisiti ei ole võimalik, kui sa ei tööta koolis, kui sul ei ole kindlat sotsiaalseid garantiisid, siis sa pead tegema tööd rohkem kui viis päeva nädalas. Et garanteerida endale selline sissetulek, millega suuta endale kulud tasuda. Kas teil on olnud olukordi, kus te olete lepingust loobunud, sellepärast et see summa on olnud täiesti häbiväärne? Olen küll, on mingisugune teatud piir, millest allapoole nagu ei tohiks nõustuda, aga samas mõisad kellegi eest rääkida, sest et lõppude lõpuks töötades mõnes äärealas kuskil Eesti piiri ääres, eksju, kus võib-olla see elu-olu ongi täpselt selline, et sul ei olegi muud võimelised, pead selle kolme eurose tunnipalgaga töötama, eks ju. Me ei oska nagu seda lahata, aga tegelikult on lihtsalt vajalik riiklik, mingisugune seljatagune, et sul on võimalik millelegi osutada. Praegusel hetkel on see, et me võivad, et kutsestandardid olla, eks ju. Aga see ei ole selles mõttes seadus, mida peaks keegi järgima. Kristjan Aru. Ma toetan väga siin kuulata, et peaks olema mingi riiklik seljatagune ja samas ütlen, et ja õige on ju see, et inimene ise vastutab oma elu ja tegevuse, Eesti peab ise toime tulema, aga laulupeo ja kogu selle kooriliikumise traditsioon on Eestile midagi väga eriomast ja väga kallis. Ja me peame suutma ka riiklikul tasandil vahet teha. Need, mis on asjad, mis on tõesti olulised, millega me hoiame koos oma ühiskonda, seal peab olema riiklik tugi, siin, me ei saa loota enam sellele õhinapõhisusele või projektidest elada. Ja siis on asjad, mida me tõesti võimegi teha projektide kohaselt ja, ja kõik see on väga tore. Aga me ei ole seda vahet minu meelest tunnetanud, veel vähem seda teinud. Ja siin on ju ka väga lihtne läheneda ja vaadata, tõesti, kohaliku omavalitsuse tasandil muutub, muutub nüüd nagu tugevamaks, nagu me kõik loodame, ootame, järelikult kohaliku omavalitsuse kaudu. Juba selle seaduse kaudu oleks vaja sätestada mitte ainult endiselt, et ta toetab kultuuri, miks mitte sätestada. Ta oma seda piirkonnas hoiab koorilaulu või rahvatantsu, ma ei taha rahvatantsuga ära unustada traditsiooni. Ja teine suur süsteem, mille kaudu võib hakata lähenema, on kool. Ma tean nii kogemustest kui kirjeldustest just nimelt seda, et praeguse koorilaulmine ja siis ka koori dirigent on jäänud rohkem nagu koolijuhataja meelevalla ja otsustuse. Miks see peab nii olema, vaatame iga kooli ja vaatame koolikorralduses ja kasvatuses tegelikult seda koorilaulutundi. Ühe osana sellest kasvatusest, see ei ole ju ainult laulmine, see on inimese kujundamine, inimese kasvatamine. Ja siin on ka võimalik täiesti arutelude käigus leida see normaalne ja hea ja toimiv hakkav lahe. Kuna see, mida te just ennist mainisite, te olete seotud väga kollektiiviga ja hinnatud Eesti koorijuhid, kraabivad ühest Eesti maakonnast teise külon, nad jõhvis küll andnud Kuressaares külannad paides. Kui teil oleks korralik palk, et te olete näiteks ühe kollektiivi juures pühendudes sellele ja siis näiteks oma missiooni Nendest võtate poistekoori loomulikult loomulikult minu spidomeeter näitab nädalas umbes 1000 kilomeetrit. See tähendab kaks korda Tartusse korra nädalas Rakvere või siis näiteks Võrru, aga ma ei saa lõpetada Võrus käimist enne ära, kui keegi seda tööd ei tee seal. Ja ma vaidlen sellele vastu, et Võrumaal ei ole noori nordi taha tahavad ja just nimelt selle ärkamisaja projektiga me saime mitte väga suure vaevaga kokku 30 meest kes kooliealist põhikooliealist noort meest. Loomulikult sai see juhtuma vägagi suuresti kohaliku muusikaõpetaja toel, kes tunneb inimesi. Samuti toetasin ka mina enda vanadele tutvustele, eks ju, kellega ma koos laulsin, kes olid sellel ajal veel poistekooris ja nüüd on juba noormehed, eks ju. Aga senikaua, kui ma tunnen, et seal Võrumaal ei ole ühtegi sellist noort hakkajat, kes tahaks just nimelt sellist tööd teha, mis ei ole väga lihtne, see on üsna keeruline, seal on väga lihtne mööda panna, seal on väga lihtne kaotada lauljaid ja ma tunnen, et ma ei saa seda käimist enne ära lõpetada, kui seal keegi seda tööd ei tee. Seal on seda tööd teinud aastaid väga tulemuslikult. Mare Visnapuu, kes seda aparaati väga hästi valdab ja teab, kuidas noorte meeskoori hääl sünnib aga tema töö on, see on nüüd tänaseks päevaks lõppenud. Ja ma leian, et, et kui maakonnakeskustes puudub teed või eeskuju näitav kollektiiv siis ei saagi mitte midagi sündida. Kui rääkida sellest struktuurist ja, ja kuidas me saame seda kogu tervikut nagu selliseks tugevamaks teha, siis täpselt see asi, et me leiame vahendid saata igasse maakonnakeskusesse taga tugeva koorijuhid, kes võtab seal ka mentori rolli. Ta teeb seal ühte kontsertkoori ja käib ka võib-olla teiste kooride juures mitte seda tööd tegemas, aitamas, võib-olla kontserdikavu koostada ja tihtipeale on ka see väga suur motivaator kooris laulmiseks, et kavas on huvitavad ja samamoodi kuulata kohalikku koorijuhi probleemid ära, mis tal on, eks, ja just nimelt needsamad mured viia kuskile, kus seda saaks nagu arutada. Aga senikaua, kui ei ole maakonnakeskustes väga tugevaid selliseid eeskujusid. Seni me ei saa rääkida ka seda, et Ellerisse otsa kooli tulevad kuskilt maapiirkondadest uued koorijuhid. Ma olen täiesti veendunud selles, et minu esimesed kogemused puhkpilliorkestris Helmut Kostabiga ja edasine kogemus Võrus kooride dirigentide juures on olnud see, miks ma selle erialaga tegelen. Tollel hetkel ma ei mõelnud, mis saab rahast, vaid see eeskuju oli nii tohutult tugev ja see on liikumapanev jõud. Ma ei taha küll nagu jällegi öelda, et oh see raha, eks ju, aga tegelikult lõppude lõpuks raha kuskilt leitakse väga tähtis on see pisik panna idanema, et tuleks Ida-Viru valt, tuleks Võrumaalt, tuleks Valgamaalt. Aga kui me selle kaardi nagu lahti lööme, kas Valgamaal või Ida-Virumaal on üks korralik kontsertkoor, kelle järgi keegi saaks joonduda, et ükskõik mis maakonnaga meiega võtame, kui seal oleks väga tugev kontsertkoor, kes kujundaks kohaliku muusikaelu, siis me võiksime rääkida ka sellest, et kohalikud direktorid tahaksid, et nende koolis oleks ka midagi sarnast. Aga senikaua, kui seda eeskuju nagu ei ole, siis nad ei tule nagu seda, et, et meie olemegi hästi maha jäänud. Kõik on ühtlane. Küllike. Teie tunnete ka, et ei ole nagu kellelegi järgmisele teatepulka mõtteliselt üle anda, kui tekiks vajadust. Kõigepealt ma ütlen seda, et oma kooridega olema tõesti Tartus, aga õpetajana ma olen Põlvas, nii et tegelikult see Kuuno juttu oli väga huvitav mulle kuulata, sest ka Põlva on ju tegelikult selline piirkond kus praegu sellist ütleme, kontsertkoori muutan just noortekoori ju ei ole ja ma olen seal riigigümnaasiumis teist aastat ja olen seal hakanud kuuri tegema vaikselt ja ma tegelikult näen sedasama, et on olemas inimesed, kes tahavad seda teha, kes tahavad käia. Mis puudutab Tartut, jah, olen puutunud kokku sellega pea iga, ma arvan, julgelt viimased kolm aastat on mulle korduvalt helistatud ja küsitud, kas ma võtaksin juurde mingi kuuri ja ma olen öelnud ei. Sest et minul on lisaks kooridele põhitöökohale veel kolm last ja kuulates jällegi Kuuno juttu, ma olen temast vanem, eks ole, et ühel hetkel, kui ma käisin, ma arvan, see võis olla 2012 11 laulupidu, mille ma käisin kuuekooriga ja ühe proovi eel leidsin ennast EMO järjekorrast, siis ma lihtsalt mõtlesin, et, et mis on mulle nagu olulisem. Kas need kuus koorime, need kolm last, kes on kodus ja tegin omad järeldused ja sellest hetkest õppisin ütlema ei. Aga probleem on ikkagi see, et iga aasta keegi pöördub ja ei ole enam kuhu juhatada seda, et ole hea ja pöördu näiteks Elleri nimelisse muusikakooli, et äkki seal on mõni õpilane, kes tahaks alustada kuskilt praktikat. Nad, kõik peaaegu on võtnud juba omale kuskil mingid otsakesed, üks neiu näiteks töötab ka minu juures, kes ma tean, teeb veel lisaks paari koori juures tööd ja üritab nii-öelda õppetööga ja veel ka oma mingisuguse sissetulekuga kuskil mujal hakkama saada, et see on ikka väga keeruline olukord. Ja see otsapidi on tegelikult jõudnud ka Tartusse. Mina arvan nii, et see konverents, mis kaks aastat tagasi siin Tartus oli ka koorimuusika teemadel, see oli täiesti õigustatud konverents, meil tegelikult hakkab nappima neid inimesi, kes tuleksid ja teeksid ja kes tunneksid oma asja väga hästi. Selline on minu arvamus. Eli, eks Kuuno ja Külliki kirjeldatud pilt nüüd tegelikult ongi juba pilt reaalsest elust, et ma olen näinud ka kooriühingu infokirjades, kuidas neid koorijuht ja otsitakse, otsitakse ja otsitakse ja otsa koolinoored juba kõik töötavad maastikul ja ikkagi on neid liiga vähe. Minu kogemus on see, et koorilaul on ikkagi väga liidrikeskne tegevus, et kui meil on võtta hea dirigent teda võib töötada Põlvas, küka metsas, Tallinnas ta lööb asjad käima ja seda on näidanud meie elu, meil lihtsalt oleks vaja palju rohkem väga häid koorijuhte, kas mentoritena või põhikohal, aga me teame tegelikult ka maakondadest üli ülitugevaid tegijaid ja sealt kohe laul läheb rõkkama ja kohe tekib palju teooria ja väga kõrgel tasemel. Et see on väga liidrikeskne töö igal juhul. Ja eeskuju teema on kindlasti väga oluline, sest eeskuju on nakkav, eeskujudele me saame loota ja ma olen viimastel aegadel väga palju mõelnud selle eriala sisu üle. Et mida annab koorilaul inimesele, et me siin räägime ja toetame hästi palju sporti ja spordiuudised ja tervisesport on sponsoreeritud ja toetatud ja spordisündmused ja suurvõistlused on hästi olulised inimesed ka, reeglina isa on nõus päris palju maksma oma treeningute eest, kui nad käivad spordiklubides. Aga see, kui inimene tuleb koorilaulu, siis see tundub, et see peaks tasudega ette tulema ja seda on tegelikult natuke tootnudki, see Nõukogude ajast tulnud laulupeokultuur ja ka laulupidu, et see on nagu rahva ja meie kõigi oma, et inimene, tulles koori laulma lisaks sellele, et ta harib ennast nii-öelda vokaalselt ja muusikaajalooliselt kultuurilooliselt. Tegelikult ta saab koorist ka oma selle sotsiaalse suhtluse, see on temal, et aeg väärtustatud aeg, lähedaste sõpradega ta tegelikult sellel ajal andke andeks, ei lähe oma Laberdama, ei veeda kasutult kuskil aeg-ajalt, kui ma kuulen siin uudistes, kuidas me räägime oma alkoholipoliitikast või noorte narkoennetusest ja preventatsioonist, siis koorilaul tõmbab juba varasest noorusest need poisid kooriproovi, seal toimuv väärtuskasvatus, isamaaline kasvatus, tus eesti keele kasvatada, tus, riigikaitseline kasvatus kõige paremas mõttes, et me peame oskama hinnata nende õpetajate tööd, me räägime eesti keele hääbumisest ja kadumisest. Mu isamaa on minu arm, Lydia Koidula, see on see, mida me õpetame tegelikult nendele lastele läbi koorilaulu rohkem võib-olla kui kirjanduse tunnis, et me peame nägema nagu selle koorilaulu sisu mitte ainult kui vaba aja harrastust ja ühte võimalikku ringi, vaid selle tagant palju olulisem Eesti riigi väärtus, kasvanud Lotuse identiteet üleüldse. Krista Aru ja minu meelest ongi siin meie põlvkonna tegemata töö, et me oleme lasknud tegelikult sellel laulupeol nafta on elanud ja ta on olnud, aga me pole seda suutnud lahti rääkida sellisena, mis see tegelikult on, mis see koorilaul, mille tegelikult tähendab. Ja enne, kui meil juttu rahast paneme raha narkoennetusele, kuritegevuse ennetus, kõik on väga õige vajalik, aga meil on asjad läbi mõtestamata. Kui me tahame ennetusega tõsiselt tegeleda, siis me teame looma inimesele need võimalused, kus ta saab seda positiivset energiat ja positiivset tunnet, mis Ari teda, nii et see raha leidmine selleks tegevuseks, et tõesti toetada seda, et, et igas maakonnakeskuses oleks üks tugev liider, kes suudaks neid eeskujul nakatavad koorid tekitada ja, ja tõesti, et ta ei peaks olema nagu, valva sant käima ja otsime lunima ja ootama, kas keegi annab raha või on sul häbiväärne. See raha on leitav. Küsimus on eelkõige selles mõtestamises, kuidas me seda kooriliikumist näeme kas ainult harrastusena, et las need käivad või ühe sellise ühiskonda nii sidustava kasvatava kui ka kujundava osana ja seda teed me ei ole teinud ise kuuna, kui teil oleks korralik leping, mis teile sobiks, kas teie võtaksite, läheks? Räpinasse elama ja tööle, väga keeruline vastata. Sest kui sa oled oma elus sidunud näiteks ühe kohaga, ma arvasin aastaid tagasi, et Tallinn kindlasti mitte, et ma teen siit sääred nii kiiresti kui võimalik. Aga kui sul tekib kõrvale inimesi, kellest sa ei taha enam kindlasti lahti lasta, sul tekib mingi sidusus oma elukohaga, võib-olla ka selline igakuine makse, sinna elukohta siis on kõik need asjad tingivad, et ma ei saa nüüd rääkida, et oi, et miks te ei lähe maapiirkond, et seal on vaja töötada, et ise täpselt samasugune. Aga. Et kui on tagatud korralik palk ja koorijuhil ei ole veel nii perekondlikke sidemeid, siis ma usun, et see inimene on võimalik sinna maakonda saada ja, ja mida aeg edasi läheb siis tegelikult, et ega need kilomeetrid pole ka nüüd enam teadmisrasked ületada, sest ma tooksin siin näitena eelmise jutu jätkuks, et kui maakonda läheb üks tegija, siis asi puhkeb õide. Et Riivo Jõgi just nimelt rääkides Põlvamaast tegutseb otseselt kooridega, aga orkestrite ja solistide, see muusikaelu, mis on seal käima läinud, on ikkagi selline väga eeskujulik ja noorteorkestrid teevad koostööd erinevate tippmuusikutega ja see on pannud kohaliku muusikaga väga suurelt. Kui oleks seal nüüd veel võimalust ja tarkust leida sinna üks koorijuht ka, kes seal orkestri ja koostöös siis Riivo Jõgi saaks veel sinna sellise väga tervikliku paketi luua, siis see oleks nagu väga-väga maksimaalne. Noored on eelkõige need, keda me vajame maale. Ja kuna Eestis toimib päris mitu aastat toredaid noortekollektiive üle-eestiline poistekoor ja lastekoor, siis need lapsed tegelikult ju tulevad meile ka nendest maakohtadest või neid on võimalik sealt leida. Küsimus on ikka nende sees kujudes ja ma kujutan ette, et kui Põlvast Võrust kuskilt väiksemast kohast tuleb mingi tore laps ja suunatakse nii-öelda Tallinnasse või Tartusse muusikat õppima ja see kohalik omavalitsus näeb temast tulevast võimalikku tähte miks mitte ei võiks see vallavalitsus omavalitsusliit asuda, mõndasid pendiumite sihilikult oodata teda tagasi, et siin on võimalik nagu koostöös valdadega ja, ja kohalike omavalitsustega minu arvates need tähed maakondadest ka üles leida, sest tegelikult ju Kuunotki Võrru sinna tagasi ka ikka tema oma endine elu ja lapsepõlve, et ühel hetkel tõesti tekivad noortele abikaasad, lapsed, pangamaksed ja oma soetatud kodu, aga see teebki selle elu raskeks, et nad tahavad ju seda kõike ka ja lapsed peavad ka sündima, et Kuuno ei saa lõpmatuseni sõita kõigi viiepaiga vahet, et kui tal oleks kaks, kolm väga head koori ja ta oleks võimeline kilomeetreid natuke lihtsamalt läbima, et praegu me lihtsalt sõna otseses mõttes tõmble. Me kõik, et päästa seda, mis päästa annab, aga süsteemi pole ja kui süsteemi suudaks luua ja kõik osapooled paneks nagu õla alla siis ega need noored andekad lapsed ei ole kusagilt kadunud, kes tahaksid saada muusikuks või dirigendiks, küsimus on selles, mis neid tulevikus ootab ja kes neid ootab. See on ilmselt fakt ja, ja enam tagasi pööramisele ei kuulu, et meie külaelu ikkagi nagu ma ei taha öelda, et sureb välja, aga, aga meie elu koondub tõmbekeskustesse. Ehk väikestes kohtades me näeme nende maakoolide väiksemaks jäämist ja ainult mudilaskoori astmejäämist, et gümnaasiumid on ära kaotatud, eks ju, ja meil on suured riigigümnaasiumid, et elu koondub teistesse keskustesse, aga ta ei kao kusagile ja ja sinna tõmbekeskustesse on võimalik viia ka dirigente ja eeskujusid ja mentoreid ja kõike lihtsalt meil on vaja seda head tahet ja see süsteem nagu välja mõelda, et need inimesed ei ole kadunud ja kindlasti on ka raha, aga kõik peavad lihtsalt tahtma sedasama asja teha ja toetada ei muuda enam seda, mis on juba ammu alguse saanud, aga me peame nägema uusi võimalusi. Ja ma kordan endiselt lauljate hulka ei ole vähenenud hoolimata sellest, et laste sündivuse arv väheneb, Michal ikka rohkem lauljaid, oleks vaid õpetajaid ja tegijaid. No seesama noorte stipendium, mida te praegu mainisite, heli, see nõuab poliitilist tahet, sellepärast et see peab ulatuma kaugemale kui järgmised valimised. No ikka see peaks olema seotud, et ikka rikka suunaga, et minu teada on ka tavaliste kooli õpetajate, poolsin riik kasutanud stipendiumina noorte toetamist, kes läheksid maa kohta minu meelest neil oli kohustus seal elada, töötada vist viis aastat ja Saise stipendiumi järk-järguliselt, et ehk mingeid samalaadseid süsteem annab kindlasti välja mõelda ka koorijuhtimise erialal, et siin on vaheliselt geniaalselt palju häid ideid ja head tahet. Ei väsi seda kordamast, et see ei ole ühe seltskonna probleem, tegelikult tuleb see viia ikkagi sellele samale riiklikule ühiskonna probleemile. Ja häid näiteid on küll. Korrastasime spordi, kohtunike süsteemi vähe küll, aga siiski korrastasin. See, mis on täiesti noorte õpetajate tugisüsteem on olemas, töötab, siia lisati nüüd ka tugispetsialistid, kõik need logopeedid, tegevusterapeudid, psühhiaatrid, et nemad saaksid koolides olla. Aga meil on vaja istuda maha ja töötada välja. Need konkreetsed ettepanekud on praegu väga viimane aeg isegi, sest tõesti just ka vaadata seda haldusreformi. Ka omavalitsused on ju muutunud, need on suuremad võimekamad omavalitsusliidud ja see, nende tahe tuleb kindlasti üles tõsta. Luukamber te kuulate saadet luukamber, stuudios on riigikogu kultuurikomisjoni liige Krista Aru, Eesti koorijuhtide liidu esimees Heli Jürgenson, meeskooride dirigent Kuno Kerge ja Tartu kooride pikaaegne dirigent Küllike Josing. Koorijuhtide töötasust tuli juttu ka aasta dirigendi nimetuse pälvinud koorijuhi Külli Kiivetiga. Saates delta kohtus temaga Kärt Kelder. Ega need palganumbrid ju tegelikult meil väga suured ei ole ja, ja selliseid huvitavaid võimalusi ennast täiendada ei saa, sest välismaised koolitused ja sellised õppereisid ikkagi reaalselt maksavad raha ja selliseid lihtsamaid asju, mida ühepäevaste kursustega on võimalik läbida. Võib-olla nii väga pole endal enam vaja, aga võib-olla selliste suurte preemiate puhul jah, on nagu see on selline tore boonus, et et sa saad kasutada seda preemiaraha enda harimiseks arendamiseks ja valida välja just see kursus või õppereis minu südamele, nagu midagi annab. Kui räägitakse sellest, et kooriustab pealekasv, on tagasihoidlik, et kuidas te ise seda olukorda praegu hindaksite? Ilmselt ei ole dirigent, et kunagi olnud suurepalgaline ja kahjuks me teeme kõik mitut tööd korraga, nii füüsiline kui vaimne, võib-olla killustamine ikkagi igapäevases töörutiinis on. Ta on päevakorras hetkel siin koorimaastikul, see dirigentide palgateema. Kui me oleme laulupeokultuurirahvas, siis me peame seda edasi kandma ikkagi nagu austusega oma õpetajate dirigentide vastu, et et see ei saa olla ainult puhas missiooni töö ja praegu tegelikult ju ikkagi noori dirigente kasvatada peale. Nüüd on iseküsimus see, et kui püsivad, on need noored inimesed, kas nad jäävad sinna kooli või oma koori juurde pikemateks aastateks või nad otsivad siis tõesti majanduslikult tasuvamat elamise võimalust. Hetkel see tõesti on selline rohkem missioonide mis on must stsenaarium. Must stsenaarium on ilmselt see, et ma ei usu, et laulupidu ära jääb. Ma loodan, et laulupidu ei jää paarikümne aasta pärast ära. Aga ma arvan, et selle tase ja Tartus sõnum ja kogu see kunstiline olemine käib nagu maha, et me jõuame võib-olla sellise ühislaulu tasandile sellise laulu tasandile, kus ei ole vaja ja kui seda pikka harjutusprotsessi koorid ei vaja, dirigent tee niipalju kui praegu, et lihtsalt lauldakse midagi koos. Natukese ma ei taha tuua, võib-olla nagu õllesummerit päris näiteks, aga see toimub selline nagu ühislaulmise kujul, see võib olla nagu minu armeest kõige mustem stsenaarium. Ja kuna dirigendid, et ei ole sellised streikijad, et me lähme nüüd oma heliarkidega sinna Toompeale nagu vehkima ja ja me kindlasti ei korralda kriipsudega tikkimislaulupidu laululaval, seda me kindlasti ei tee, see ei ole eetiline. Ja nagu Külliki ütles, et laulupeol on kõik nii tore, ma ikkagi nagu tulen selle juurde, dirigent peab tööd sama rõõmuga ja entusiasmiga, aga ta ei saa töötada ainult entusiasmist ja rõõmust, see lihtsalt ei, ei tule välja. Mul oleks väga piinlik iseenda töö pärast, kui ma praegu ei pingutaks ja tehakse, et 20 aasta pärast sellist pidu enam ei ole või ma olen lasknud sellel pikal traditsioonile, mis on varem kui Eesti vabariik välja surra, kuna ma olen jätnud mingid liigutused tegemata, mis on ka minust võib-olla natuke sõltunud, et mul oleks sellest väga kahju. Ja üks liigutus, mida te praegu väga aktiivselt teete, on just Eesti koorijuhtide liidu esimehena selle probleemi sõnastamine ja, ja siis selle väljatoomine Jah, ma olen nüüd koos oma kolleegidega püüdnud nagu meie need erinevad murekohad võimalikult selgelt kaardistada ja pakkuda ka mingeid lahendusvariante koostöös riigi ja kohaliku omavalitsuse ja vabakondadega ja pärast väikest ningust sõnalist redaktsiooni, ma tahaksin pöörduda mitte nende osapoolte pool Eesti koorijuhtide liidu poolt, et asuda nagu seda maastikku nüüd läbi rääkima ja võimalikke koostöökohti leidma. Sest ainult Eesti koorijuhtide liit üksi ei saa teha midagi. Samamoodi ei saa seda teha ka Eesti muusika ja teatriakadeemia või mõne õppeasutus, aga siin on tõesti vaja kõiki osapooli õlg alla panna, nii nagu täna sai räägitud. Sest muidu meil see pika traditsiooniga laulupidu on ilmselgelt, et ohus ja hääbumis ohus ja see sõltub tõesti sellest 800-st dirigendist ja 130-st orkestri dirigendist. Et mina usun, et, et see ei saa olla võimatu ülesande nendele inimestele normaalse palga töötasu ja kehtivate lepingute tekitamine ja leidmine ja see ei saa olla ainult nende lauluhuviliste noorte või täiskasvanud huvi, et see meil Eestis olemas oleks, et see peab olema meie kõikide ülesanne. Me peaks tõesti endast kõik püüdma anda ühiskondlikul tasandil seda teadvustada seda probleemi. Mulle tundub, et sa lihtsalt ei jõua kõigile kohale, vaid rohkem koorijuhid ise teame sellest, et tõesti terve ühiskond laia pinnaliselt sellest saaks teada. Kõige lihtsam asi, mis mul tuli nagu helijutuga, on seesama, et kasvõi minu oma tütar, kes on kohe saamas 18 ja võib-olla ka tahab näiteks oma eriala tulevikus muusikaga siduda, et siis mida ma ütlen talle? Et mine, et see on üks. Mina ei tea laiba, aga ikkagi läks just ja ma arvan, et enamus ikkagi lähevad, eks ole, aga väga paljud enam ei lähe. Ma olen kuulnud noorte seas ikkagi seda, et ei, ma ikkagi lähen päris tööd õppima. Aga see on see, et kuidas me saaksime nii, et nad tunneksid, et selles töös on väärtus. Ma tahaksin ainult eelda Jakob Hurda järele nendest kaugetest aegadest, mis olid seal 1869 ja Jakob Hurt oma laulupeokõnes ja ütles väga ilusasti, mitu olulist mõtet, aga üks on selline ilus mõte, mis meil on kuidagi meelest ära läinud, et mitte keegi teine ei tule hoidma seda, mis meile on kallis. Ja seda me peaksime laulupeo ja kogu selle kooriliikumise juures kogu aeg kõik meeles pidama. Nõndamoodi visandasid oma lootust Heli Jürgenson, Küllike Josing ja Krista Aru. Gustav Ernesaksa 109. sünniaastapäeval pälvis Ernesaksa fondi peapreemia koorijuht Aivar Lewinsky, kes arvas Eesti laulupeo liikumist olevat tõsiselt seotud Eesti riigi julgeolekuga. Aivar Lewinsky. Laulupeo tähendab järjest enam ma tajun just seda, kui ühte meie rahvuslikku alustala Eesti vabariigi eksistentsi alustala ja suurt põhimõtet, et seda asja kuidagi murendada ja nõrgemaks teha ei tohi mitte mingil juhul, et see on meie kõikide jaoks väga-väga oluline. Et need võib-olla, kes veel ei teadvusta, kui ta meie jaoks on, siis soovime neile ainult rõõmsat äratundmist ühel hetkel, kui tähenduslik, kas see kõik tegelikult on. Saate lõppsõna jääb Kuuno kergele. Kas ta on nõus Aivar lessenski öelduga? Täiesti nõus ja ma haaraksin siin mitte oma mõttest kinni, vaid ma isegi ei tea, keda ma tsiteerin praegu kui maailma suurriikide juhtivate piiride presidentide, olgu selleks siis Ameerika või mõni muu suur riik, siis kui Eestis elab selle suurriigijuhi, kas siis lemmikhelilooja muusik, siis ma usun, et ei pea väga riigikaitse struktuuridesse tungima, et teada saada, kas nad tulevad meile appi või mitte. Et me peame enda hääle siin väiksel maalapil nii tugevaks tegema, et meid oleks põhjust millegipärast ka kaitsta, kui seda on vaja. Niisiis oleme täna olnud tunnistajaks, et Eesti koorimuusikakultuuri aluskiht laulupeo liikumine on oma traagelniitide kiuste koost lagunemas. Kui kõik jätkub praeguses rütmis, siis paarikümne aasta pärast pole meil enam oskustöölisi. Pole dirigente, kes suudaksid kooridele ja orkestritele selgeks teha laulupeo repertuaari. Probleem seisneb selles, et dirigentidelt puudub õiglane sotsiaalseid garantiisid Eviv palgasüsteem mis kehtiks üle vabariigi ja mis garanteeriks kooride ja orkestrite püsimise professionaalse juhi eestvedamisel. Eesti koorijuhtide liit on praegu astumas jõulisi samme, et tekkinud veelahe liita ja dirigendi amet tuua hinnatud ja väärikat palka saavate elukutsete ritta. Luukamber kuulas üle riigikogu kultuurikomisjoni liikme Krista Aru Eesti koorijuhtide liidu esimehe Heli Jürgensoni ja koorijuhid Kuuno Kerge ja Küllike Josingu. Aga lõpetuseks küsib luukamber, mis ohustab siis laulupidu. Ja vastab ohustabki see, kui me ei suuda aktsepteerida, et 20 ja rohkem aastat muusikat õppinud dirigendiamet on väärikat palka nõudev elukutse. Seega laulupidu, ohustame me kõik ise. Mina olen Marge-Ly Rookäär, aitäh kuulamast.