10 aastat ma tegin tööd, ma olin ka noorteajale toimetajana töötanud ja olen rindekirjasaatjana olnud ja aga raadio oli mul täiesti tundmatu vahepeal, nii et olid need väga rasked ajad, kus toimus kaheksas pleenum ja mina, kes on elanud välismaale ja õppinud välismaal. Sattusin kohe nende nimekirja, kes olid kahtlased ja persona nõngarate. Ja nii ma sattusin ohtu tootes mitte eriti sümpaatsed võimalused ja ma olin Kundas töötanud. Tükk aega olin seal klinkritsessi ülemaks. Natukene järsku oli see üleminek küll, aga esimesed muljed, mis raadius olid, olid tõesti noh, ma ütleks, vapustav, võtavad ja, ja täiesti ootamatu, hoopis Dennis ütles ju mõned asjad hakkasid kuidagi väga reljeefselt silmas, oli see, et raadio oli minu otsa ajast-arust Ta oli nii kõvasti maha jäänud ja kõigepealt tuli hakata mõtlema looma uut uut struktuuri. Ja ma pean ütlema, et see oli sulamise aeg. See oli see aeg, kus juba tekkisid ja forsseeritud väikesed tendentsid ja inimestest tekkisid lootused, et nüüd võiks midagi head ja ja ma kohtusin kohe nii palju häid kolleege, kes olid mitte ainult kombekad, vaid torlik, Insiatiivsed ja julged ja kohe leidsin toetust. Et juba tol ajal üle 30 aasta vist 40 aasta ümber tuli paberikorviga, kus olid mõned kirjad, raputas need lauale ja siis hüüdis. Poisid hakkasid päeva uudist tegema. Ja me võtsime kõigepealt kõik kokku paremad ajakirjanikud. Me hakkasime looma korrespondent punkrit, meil oli ainus tartus, siis tuli juurde Pärnus, Võrus, Kohtla järvel. Kui ma tulin, siis oli üksainus autu. Esimehe auto, aga aeg läks edasi ja ministri nõukoguga kaasabil saime ikka autot, nii et kõik korrespondendi masinad siis oli vaja kõigepealt välja selgitada, mis ja kuidas tuleb töötada. See keskkomitee juhtimine oli ju nii, ütleme. Mis ei kannatanud mitte mingit vastuvaidlemise, kusjuures võiksin ütelda, et totalitaarses ei ole mitte kohalik, ütleme leiutis, vaid see oli ka Moskva keskkomitee poolt ette kirjutatud ja sa pidid seda tegema ja kus sai teinud siis oli vaja leida niisugust mehhanismi venisus, instrumentaariumi, mis oleks andnud võimaluse teha seda, mis oli rahva, oli vaja teha südameis rahvat ootus, mis natukenegi võis nende voolu tõsta, leevenduda mõned. Üks väike grupp, ma arvan, see oli siiani eesotsas, püüdis esimesed küsitlused läbi viia. Muidugi nad olid väga primitiivsed, aga nad olid see vaike algus, mis pärast lõi, meil kogus seda ühistul arvamus uurimisse struktuuri ja sellesse kasvasime välja, et me peame ilmtingimata neid asju teaduslikult läbi töötama ja neid juhtivale organile vastuvaidlemiseks ette seada. Ja teatud mõttes ka neid toetada ei maksta nii mõtelda, seal istusid ainult inimest, kes nägid, ütlevad kuidas saaks halvemini-sugused asjad ja väga paljud vallutussõda on ka sellepärast, et keeleprobleem üks tähtsamaid probleeme oli keele probleemsusest. Tol ajal oli tendents selline, et tegelikult keelt välja suretada rahvas välja suretada keelega, seal rahva silma kultuurita. Umbes niisugune situatsioon, mõned aastad hiljem ma käisin Valgevenes Minskis, oli seal, kus enam keegi Valgevene keelt ei osanud. Toimetuses istus paar tõlki ja kogu juhtkond, kõik rääkis ainult vene keelt. Nii et see oli ka. Lainesaatjate süsteem, no ühesõnaga baas luua, tegime ettepaneku, et meie eesmärgiks on luua kolm programmi, mis oleks tol ajal kaasaegse Euroopa programmid, üks oleks üldrahvuslik programm, teine oleks olemas mõtlemisena, intellektuaalne meelelahutuslik programm. Ja kolmas oleks klassika. Tõsis muusika, Tõsiste kirjanduslike programmide realiseerimise koht. Nad just sel ajal kolis siit televisioon välja. Ja Moskvas võeti otsus vastu, et kuna finantsolukord oli võrdlemisi pingeline kogu nõukogude liidus, et mitte mingisugust kultuuriehitus, et vabariigid omal initsiatiivil kui arvestada, et oi pakkuda. Aga me natukene petsime saatuse situatsiooni. Meil oli uus maja vaja selleks, et seda realiseerida. Ja siis me tegime selgeks, ehita kiud, maja me ehitasime juurdeehitus. Siis hiljem loodi üks laulu kena, kus, kus oli öeldud, et vanale raadiomajale mööbli õmmeldi vraki juurde, nii, vanale majale ehitati juurde. Sest suur maja, mis praegu siin 10 korrusime, seisab muidugi kahju, et praegu situatsioon muutub. Käivad jutud sellest, ma lugesin ajalehes, et ta teeks seda maja müüa elu. Ehitusorganisatsioonidel ja võib-olla ka teised probleemid, et meid tasapisi lülitas välja. Ja siis istusime maha, mõtlesin, mis teha, oli vaja ilmtingimata aasta lõpuks finantseerimine. Selleks aastaks oli meil mõningal määral olemas, seda jõuti meil avada. Aga kui me ei alusta ehitus, siis tuleva aasta meil teenam, keegi finantseeriv ja et seda üleminev, et finantseerimist kindlustada, otsustasime ise hakata seda tööd tegema. Mul kodus pildid, kus meie mehed labidad siin all, kirved käes, ehitasid, nad kaevas kraavi, et näidata, et meil mingisugune tegevus toimub. Paar päeva hiljem helistas ehitus ministasi, küsis, et mis te seal teete, jumal seal platsil. Ma ütlesin need, no ehitame raadiomaja. Kes te LED, noh, ma ütlesin, meil on oma organisatsioon. Siis ta küsis, aga mina ju võtsin teid nimekirjast välja, ma ütlesin, mina ei tea, tee nimekirja tõi välja võtma, sest meil on valitsuse otsus. Ja siis ta Härma lõpp lõbus jäigi, nii et see raadiomaja sai tol ajal Recordesse aega valmis, see oli üks kõige kiiremini helistatud niisugune hoone. Kui palju läks aega, oli umbes kolme aastaga ehitatud siis niisugust objekti ehitatud tavalist 10 12. Hästi ehitatud, see nüüd on see aegu seitse-kaheksa kuuga. Ja kõigepealt ruumi olid tulemas ja selleks oli vaja luua sepaas triivi pealt korralik arvuti. Siis olid arvutid muidugi primitiivsed, ma ei hakka neid iseloomustama, ei pea ennast spetsialistiks lava. Ja see asi läks jälle valitsuse istungil arutamise ja tekkis seal väga terav diskussioon. Oli niisugune mees, kui ma eksi, tema nimi oli tema kohta, oli statistikavalitsuse ülem, kes pidi kuu aja pärast pensionile minema. Ja enne sõda ta tahtis ilmtingimata väga suurt aktiivsust näidata, aga see asutus jagas Nii nagu tema oli väga mõnusas toonis, käed olid nagunii kõhu peal ja vaatas otsa, ütles, tead, seltsimees Dima kov. Aga veel eile õhtul ei teadnud, milleks seda masinat vaja. Aga nüüd ma kuulasin, mis nad rääkisid ja ise ka natukene uurisin. Ja võin teile ütelda, tee pole aru saanud, ei saa aru suredega ilmade taipate, milleks on vaja. See masin on vaja. Rong on ära sõitnud, inimestele laiali läinud ja ei ole seda võimalik ehitada. No ühesõnaga, me saime selle masina tähendanud raha, selleks. Siis tekkis võimalus sinna üleliidulise Teaduste Akadeemia küberneetikakomiteesse sõita, kellest oleneb väga palju. Mul oli sõber Ja tema viis meid kukkus, selle komitee vastutav sekretär oli teaduste doktor pürikov. Akadeemia küberneetika komitee ülem oli üks väga huvitav ja, ja ma ütleks. Erakordselt harvanäht avas mees nagu Aksel Berg. Ja meil oli õnn, et me saame juurde audientsile ja oli üks päev, kus me siis võtsime oma kaardi vaigi kokku ja sõitsime Moskva. Ja selles meeskonnas olid niisugused mehed. Nüüd professor Leo Võhandu siis arvutuskeskusest Seemel. Kõledal suured Ma ütleks imposantsust ja ka ebamugavad ruumid. Läksime trepist üles ja vaikses eeskojas ootas meid vaiksest kasvu admiral admirali riided seljas toreda välimusega, targa inimese näoga ja tuli kohe minu juurde ja küsis mind suruda esimesena ette, kuid delegatsiooni juhti küsis minu käest nendest, et ma olen vana inimene. Kas me oleme teiega tuttavat olema kuskil kohtunud? Ma ütlesin, et ei ole. Aga siis ta hakkas siis teada, kes ma olen. Just ilmus raamat, väga huvitav raamat, oma kohta oma jõud seda läbi lugeda. Organiokist olid artiklid tema kohta, lugesin selle läbi ja siis väga suur uhkustundega ütles nii. Ja ma tean, seltsimees Admeral Toldedetais, Admeral. MINA OLEN, Rootsi mereröövlite järeltulija, odges noole. Niisugune sissejuhatus oli muidugi väga tore ja siis mõistasime lauda. Juhtus nii, et tema kõrval oli suur pall, mis lopsakad, rohelised lehtedega ja selle palmi alla istus Leo Võhandu, mina tema vastas ja nii edasi, edasi. Ta palus kohal midagi kaasa toodud ja harju andis neetud printeri poolt valjad, trükised, rullid. Saakas. Jätame need olid eestikeelsed näha, oli, ta vaatab need suure huviga, nagu saab aru sel hetkel, kuna me olime kõik vaiksed ja ootasin, ma ütlesin. Leo Võhandu, see oleks küll tore moment. Ja admiral kuulis seda, kargas püsti, ütles, andestage, ma armastan väga lilli ja hakkas seda suurt potti kiskuma ja see oli vist enne sõda, just kasvatus oli parasjagu vett peale. See kõik printsess, tema ilusa mundrites. No ühesõnaga, algas see jutuajamine ja mulle anti sõna ja ma alustasin sellega, lugupeetud komitee esimees. Akadeemia kaks värk, seal oli veel paar akadeemikut, istus seal, me oleme väga tänulikud aega meid vastu, et nii kui ma jõudsin seda üteldes istuda, Ta tõusis püsti, hakkas sõrmenukud koputama vastu kirdus laureusele plaadil. Mina protesteerin küll mingis selles, ma ei ole kunagi akadeemik, kuidas seltskonnas on? Ja normaalselt arusaamist elust algavat meil põhja pold, minski. Ja siis ta kukkus üldse kritiseerima oma kolleegiatud, et meil on 212 akadeemikud, mis teadus meil võib-olla kui nad üldse keeli tunne. Ta ütles, et normaalne akadeemik peaks tundma 12 keelt vahemalt, rääkimata eesti ja soome keeles. No ja nii läks kõik. Lõppude lõpuks me leppisime kokku, et ta teeb kõik, et meil eraldaks masin. Ja seitsme päeva jooksul peame memorandumi temale saatma. Ei läinudki kuut päeva mööda, kui doktarbirkkov helistas ja küsis, et akadeemia Berg on väga mures, kas homme ikka tuleb see lubatust memorandum. Masinaks käiku ja esimene asi, me hakkame siis ühiskondlikku arvamust suurima sellise täpsusega et iga veerandtund fikseeris meie auditooriumi, tema soov, tema hinnangud ja nii edasi ja nii edasi. See oli kõik, teaduslikule alus on meil välja töötatud representatiivne süsteem. Ja siis me suutsime tõestada, et kõik, mis meil oli vaja ja selle tagajärjel õnnestus väga suuresti ära kaitsta eesti keelt. Nõudmine oli ju selline tol ajal, et umbes iga veerand tunni tagant oleks venekeelne saade ja tegelikult see peaaegu oli jube, nii. Eestlased venelased ei tahtnud kuulata ja oodata, millal nende programm tuleb. Eestlastele oli arusaadav, kuidas sellele reageeriti. Ja siis me lõime kolm Eesti programmi, nagu juba juttu oli ja need olid eestikeelsed, vene programm sai eraldatud, sai viidud ühele samale lainealal, mida me kasutasime Moskvas saadesse transleerimiseks. Ja tekkis uus situatsioon, mis tõesti rahuldus meid, auditoorium kassas väga kõvasti, väga kiiresti kassas auditoorium. Arvutit kasutasime igasuguste asjade jaoks, ma ei räägi muidugi automaat. Raamatupidamisfinantskontrollis raadio, arhiivikontrollist laenutamise süsteemis ja nii edasi ja nii edasi. Vot see oli selle arvutitulemus, missugused tulemused olid kolmel programmil vast ei vajased praegu tõestamised, need olid positiivsed sest nii või teisiti muidugi nüüd juba muudetud kujul eksisteerivat nad ka praegu oma suurtele kogemustele toetudes, mida te soovitaksite praegustele raadiotegijatele silmas pidada suhtlemises auditooriumiga ja Eesti Raadio edasiarendamisel. Ma arvan, et nagu tol ajal, kus situatsioon oli palju keerukam Kultuuri, et seda edasi viia. Et kontaktide rahvaga paranes, et tähelepanu rahva soovidele oleks alati silmade ees. Et sellest lähtuda. Ma sooviks muidugi raadiole, tal ka finantsolukord paraneks. Tean, kui raske see on. Praegu on kasvusituatsiooni kasvu tingimustes alati tekivad raskused. Kaasaegsed tehnilised siis tol ajal, kui meie siin töötasime, tehnika saamiseks oli vaja Moskva Luva Moskva raha nii edasi ja nii edasi. On kõik olemas. Puudub ainult üks väike asi, mõnikord puudub raha, filosoofilist väelastus, inimesed arvavad, et raha ei ole veel inimese elus kõige tähtsam. Ja ma arvan, et raadioelus või tahtis ka ta ei oleks, et ta laheneks soodsalt raadile. Õnnelikule toredat aasta lõppu häid jõulupühi ja et tuleva aasta oleks tore ja kena, kui kellelgi oli see aasta eas, olgu ta veel parem. Kellel ei andnud puudu see uus aasta, ei muutuks modi kohe suure hüppega väga heaks aasa, aga paras heaks aastaks ikkagi muutuda. Sellega küttel lubade soovides ka teile spetsiaalsed head uut aastat ja kõiki neidsamu soove. Loodame, et me kohtume ka.