Aulik kuulaja käes on arhiivi saateaeg. Kuuleme linte 70 aastase Eesti raadio arhiivist. Tähtpäev on alles detsembrikuus, aga 70 seal on ju pajatada palju. Seepärast on sedagi saatesarja tehtud juba eelmisest suvest saadik. Ikka need laupäevased väljakaevamised, seal lindivaramus. Vanad arhiiviraamatut, kuhu saated pealkirjade autorid kuupäevade kaupa sisse kantud on riiulilt võtmisest lehitsemisest kulunud. Süstematiseeritud kartoteegikastid pilgeni täis. Kaks korda on loodusjõud Raadio Lindi varamut laastanud. Arhiiviraamatu lehekülgedelt käib üle armutu punane joon juures, seletuslindid jäid 18. juulil 1964 paduvihma alla. Hoidla oli tookord vana raadiomaja keldris. Sinna siis nii mõnedki uppusid. Teine õnnetus oli 70.-te algul, siis tekkis ventilatsioonilõõride tulekahju. Nii mõnigi karp kannab toonaseid jälgi. Tahmasest, kuumusest, tõmmu. Mis kõik on elust, asjadest ja inimestest nagu raadiostki selle pika aja jooksul üle käinud. Ja kui paljud inimesed on tulnud, läinud, jäänud mis voorused eeldavad edu. Või annad sa erru kõik loojad? Küsitakse Betti Alveri luuletuses. Luulearhiiv kirjanike, kunstnike, heliloojate, näitlejate, igasuguste kultuuri loojate, häälte kogu on raadioarhiivis unikaalne. Võtame täna esimeseks lindiks kuulata saate. Betti Alveri luuletustega. Korallid Emajões on selle pealkiri. Lindistus on tehtud 80.-te aastate algul. Loeb Velda otsus, tänane sünnipäevalaps, olgu see siis tervituseks ka armastatud näitlejale. Ainus autor. Aeg, sina, kogenud kriitik, loodud lugude lektor. Ecle, mis imet sa otsid? Vael hõõguma hakkab valu vahel kahetsus vahel kaotus, vahel õnn, vahel tume tõde, vahel hingehäda ja häbi. Kes on sörk sama autor? Inimlugude ainus autor on üleni ergav elu. Mis voorused eeldavad edu või annad sa erru kõik loojad? Kus iganes eeldavad edu su enda vooruse vapid ja seemned, suleproovid. Seal, annad ise arhiivi, sind ikkagi ainult elu? Mitte mina. Su lugu con läbi. Kõige mööduva muutuva ümber hinnatava kõrval on Alveri laadi mõtteluule see, mis on aidanud tsensori aegadelgi ridade vahelt öelda, mida öelda ei lubatud. Nii luuletajal kui raadio toimetajal. Luulekavade tegemine oli omaette kunst ja vastupanu liikumine. Kui pidulikult ütelda. Velda otsus jätkab Betti Alveri lugemist. Mu poeg sai, maga, on hiline tund. Oh, ema, mu ema. Öötaevas on vaikne ja pilve alt kuu vaatab su näkku nii heledalt. Oh, ema, mu ema, ei, see ole kuu. Tal on mu venna silmad ja suu. See on kuu su mõttedununa rull. Sinu vend juba rahu sai kalmistul. Oh, ema, ei rahusa keegi meist kõigist särne, tõukame teineteist. Mu poeg, sa hõõrud ja hingad, kui tuld. Kõik tasandab taevas, kõik lepitab muld. Oh, ema, mu ema ei leppida saa nagu kergem, Lõvi on taevas ja maa. Uinusse õnnet kuula mu nõu ning unusta lõpuks tiiger ja lõu, oh ema, mu ema. Koledik uluk siis kui otsas on igavik. Kui Jõgeva Kallaste joonel meid äratas meteoriit siis lendas mu eluhoonel uneaknasse uksepilt. Nii leekivat luule lippuma. Pelgasin Pedja jõel, kus kasteheina-le rippu jäi pinisev piksenõel. Kaugel seisid kesktähesadu Kärde Sadala Lohusuu. Kõrgel, kuulutas Kansside kadu. Torma taevale kudina kuu. Aga kui pain külatäit laulis aasa heinade aust siis nutsin ma ise nii väike. Ja tundsin liig suur taust. Ja järsku tunnen vanu linte kuulates niisugust kaasvastutusekoormat, et jätaks või selle töö katki. Valikud tunduvad nii juhuslikud, samas pretensioonikad taust on suur, liiga suur. Kõik need möödunud aastakümneid on haarama vastuolulised, nendest ei saagi nagu jutustada. Nendele saab tagantjärele kaasa valutada, aga samas ka tänulik olla. 1963.-st aastast saadik ei ole keegi avanud lindikarpi, millel on pealkiri erisaade Tartu ülikooli 331. aastapäeva aktus kasutada ainult toimetaja loal. See otse kutsub nüüd karpi avama toimetaja kohal, kes lindi kultuuriloolise dokumendina arhiivi pannud. Nimi Marju Lauristin. Marju oli siis raadio noortesaadetes tööl, minu kolleeg. Tookord ei oleks tal lubatud lubada seda linti. Hea, et lubati lint arhiivigi panna. Kuulajad, kes praegusel ajal sama raadiojaama saateid ülikvaliteetse heliga ja lahtise aknaga kuulevad annavad ehk andeks lindi tehnilise kvaliteedi. San eetrist võetud. Need kolm masti, mis Tallinnas Tõnismäel oma strateegilist ülesannet täitsid ei ole saadet seekord siiski päriselt seganud. Anname reportaaži Tartu ülikooli 331. aastavaatuselt referaat konverentsilt New Yorgi Eesti Majas. Ürituse korraldajaks oli Ühendriikide Eesti üliõpilaskonna vilistlaskogu. Te kuulete kõigepealt noorpõlve luuletaja ja kosmoseteadlase Jüri korki Tartule pühendatud proloogi Eesti üliõpilaste seltsi esimehe samas väga ettekandes. Mälestustes jõulukaartidel muutumatuna seisab su tuttav pale. Liipad kaugete vete nagu majakas Alujaid usus ja. Su taga on mäepõlised puud näol Ateena lik, sammaste rea lumivalge ja rahulik naeratus. Talveöö. Tuliste tähtede astub mulle Su teinegi pale näos, aastasadade valusad joone, sõjatantsude laua jäljad ja taluceroomikuid elavad maod. Su silmis on tulekahjudele. Rändata viivastuslikult elu ja surma lage rail ääremas. Oled muutlik ja kaduv. Aga rusudest koeraga loomine julgena Moldumatuna uuesti sündinud suvaid. Pidulikult vaikuses kuulas Eesti maja saalitäis akadeemilist noorsugu ja vanemaid vilistlasi eesotsas Eesti vabariigi ametliku esindaja Johannes kaevuga Tartule pühendatud sügavalt tõsist poeemi. Saali seinu kaunistasid suuremõõtmelised maalid ja kollaaži kunstnikult rutulvingult, kelle kadunud Sarantas Kanadas. Aktuse raames avas tema tööde näituse kunstiajaloolane Paul Reed, kes rõhutas noore kunsti suurt ekspressiivsust. Aktuse avasõnade Arvolannuselt olid pühendatud Tartu Ülikooli tähtsusele eesti rahva elus. Vabadusvõitlusele kuulide katkes arvaganduse kõnes. Tartu ülikool on harva maatoritz rõhu vale osale meie vanema generatsiooni haridusena. Juba ärkamisajast peale on ta olnud Eesti rahvale valguse allikad ja vabadusidude taimelavaks ning jääb püsima, kui meie. Peame vist vahepeal kordsus kolmulisele kuulajale meenutama, et tegemist on omaaegse eetrist lindistatud Ameerika häälesaatega. Müra väsitab, aga kui palju perfektse segamata heliga müra või tühja juttu iga päev siiski kuulatakse. Omapärase, ja isegi esmakordse üritusena oli lülitatud referaat konverentsi raames niinimetatud ümmarguse laua arutlus teemal kas vaba tahe või determinism laudkanud kuuelt teadlasest arst, bioloog doktor Grünthal, kunstiajaloolane Paul reets, aatomfüüsik doktor rendil, pädev filosoof, doktorant Vootele, vaka eksperimentaalpsühholoog, doktor Endel tulving ning majandusteadlane Ilmar Mikiver. Kettaimid ühtlasi moderaatorina püüdis arutluste raamil leida uut tähendust sellele, kui palju inimesel on vaba valikuvõimalusi elu mitmesugustes situatsioonides. Palju tema elust on ettemääratletud ja palju etendab osa tema elus kausaalsuse ja ta enda käitumine. Mikiver märkis lõppkokkuvõttes, et püsima jäävad ikkagi mõlemad, nii determinism kui ka vaba tahe. See on inimese valikuvabadus. Me anname teile kokkuvõtlikult lõppsõnad ja nendega liitunud humoristlikud. Arutletud küsimuse kohta kõneleb Ilmar Mikiver. Käen säärased olukorrad jäävad arvatavasti püsima. Ja ma olen selles veendumuses saanud tuge anonüümselt luuletajal publiku hulgast, kelle tehase ma esitan. Ma leian, et see võta nii hästi kokku vähemalt palju neid mõtteid, mis siin on avaldatud inimese vabaduse võimaluste kohta ja haruldased ühtub mu enda arusaamisega. Ma arvan, et vaba tahe on üsna paratamatu pahe. Kui valikuid kaks või üle kahe on saadaval. Küll oleks lahe, kui puuduks igasugune vahe ja valikut pole laadida. Selle humoristliku, kuid palju tähendama noodiga lõpetame oma reportaaži Tartu Ülikooli aastapäeva tähistamise kohta Ühendriikide Eesti üliõpilaskonna vilistlaskogu üritusena New Yorgi Eesti Majas. Olgu kuuldud vana lint, siis tagantjärele Esto idee tervituseks ja tänuks eesti kultuuri järjepidevuse omapoolse hoidmise eest neile, kes ei olnud kodumaal. Seal töötas Eesti raadios eritoimetaja, kes hoolitses Ameerika Hääle saadete salvestamise eest. Aastaid viidi lindilt maha kirjutatud saatetekstid sinna, kuhu vaja. Neile, kes pidid oma vaenlast tundma Välis-Eesti ja Kodu-Eesti vahel, oli ikka tõepoolest raudne eesriie, okastraadid, müürid, rehitsetud, rannaliiv. Tuleme nüüd tagasi 60.-te aastate Eesti raadiosse. Uhkelt kõlas noorte tunni avakujundus. Kes seda entusiastlikku marssi tookord vilistas, ei mäleta. Aga entusiasmi süstiti rahvale raadio kaudu küll. Jaa, raadios rääkijate stiil oli pidulikum, kui praegu. Kui paljudel kordadel on mikrofon kokku viinud reporteri ja huvitava inimese vestluskaaslase, kes jääb kauaks meelde. Mikrofoni kohtumistest võiks jutustada palju see, mis nendest saadetes meie kuulajateni jõuab. On ju ainult osake aastate kestel kogutud tähelepanekutest muljetest. Ja igal reporteril on kohtumisi, mis kuidagi eriti teravalt mällu jäävad mis talle endale mõtlemiseks ja arutlemiseks ainet annavad. Kuulamegi täna meie reporterite jutustusi kohtumistest mikrofoni juures. Hubert vend Hermann. See oli kolm aastat tagasi, kui lennuk tõiminud Mari põlislaante keskele. Tookord tellingus seisab pealinna ei oska rula. Tema õites puiesteede kohal möllas raju. Siis sulgesime mikrofoni Karl Marxi peatänava teise korruse toas. Laialt voogas selle kevade esimene kõuemürin metsalt võidetud põldude kohal. Siis segunes tuppa vaikus. Ja siit see algas, et üks sadadest kohtumistest hakkas elama läbi aastate. Selles kohtumises ei ole midagi erakordset, ent siiski väga palju üldist. Tol õhtul välgusähvatuse valgusel jutustas mari Pedagoogilise Instituudi vanemõpetaja filoloogiateaduste kandidaat liia Vassikova. Ei, õigemini ta mõtles, meenutas ja tegi seda tasase rinnahäälega katkendlikult ja peatudes. Mina kuulasin, kuulasin jutustust Marimaast. Kõik minu sõbratarid mängivad kannelt. Mängin lapsepõlvest alates innuga, neil on moderniseeritud külas võib kohata palju vanimaid. Mina oma kandle ostsin 56. aastal neil mari vabariigis on väga Kuulus kantliteegija cashout siin Me kandlil on diatonniline kamm, selle pärast igasugust muusikat ei saa mängida. Ütleme klassilist muusikat, Nad ei saa mängida, saab mängida rahvamuusikat. Selles noortetunnis rääkisid oma huvitavatest kohtumistest Velerni järvsoo. Tema oli aastakümneid põllumajandusreporter maarahva hulgas tuntud mees eriti pühapäeva hommikuse kiremisega rahvast äratava tere hommikust, põllumehed kaudu. Tema siis rääkis lüpsirekorditest ja viljasaagist. Veenan siin sellel lindil Rein Karemäe jutt Tallinna lastekodust. Tema oli ka tookord raadio noortesaadetes. Siin räägib noor Lembit Lauri, kes oma diskreetselt veel praegugi rahva mälu erksa hoiab. Ja viies reporter sellel lindil on Ivar Trikkel. Suur osa Eesti Raadio kirjandus- ja kunstiloolist arhiivi on salvestatud Ivar Trikkel, Peeter heina, Lembit Lauri, Mari Tarandi, Martin veerandi poolt. Kuulame nüüd, mis valis Ivar trikk Kell tookordseks lindistuseks noorte saatesse. Inimese hing ei ole Raamat. Küll on aga raamatus tema kirjutaja hing. Nii me saamegi kirjanikuga sõbraks, sageli teda nägemata, temaga rääkimata. Ja siiski me otsime silmsidet kõige põgusamagi kohtumise võimalust. Me tahame veenduda, langeb kirjaniku elu Suurus ühte tema mõttesuurusega on tema raamatus killuke teda ennast. Õnnelik juhus viis ühel sügisõhtul, millal külateedel uitab pimedus. Mind koos Aadu hindiga tema lapsepõlvekodu, küünisele taskulambi ergav, valguse, sõõri, kompass, kulunud lävepaku, piidles, maadlegi aknaid ronis rookatustpidi hämarusse jäävaid kontuure teravdas mõttepilt romaani lehekülgedelt. Ma nagu ei olnudki esimest korda tuulisel rannal kus tulevane kirjanik õppis inimesi armastama kus vaiksete õhtute merekohin süvendas tema mõtlikust. Hullumattal märatseb torm mehisust. Need olid haruldaste kohtumiste tunnid ega ei saa hinnata ega kaaluda küllaga tunda. Tegelikkus maalis lõpuni mõtte portree, mille visand sündis esimest korda tuulist randa lugedes. Südames soojus, niisugune, millega võetakse vastu merelt tulijat. Tagasihoidlik lihtsus. Niisugune nagu kodusaar mõtte värvikus ja naljameel, nagu Su kadakatuli. Taanlaste ühine rikkus. Elu suurus langeb ühte mõtte suurusega. Sume-sume udune õhtu aga tulevad väga mitmesuguseid õhtut, siin-seal ukses meelde heledad kuu valgused talvised õhtud aga kalisus, tumedad õhtud. Kui see, kas kalalt tuldud või, või hommikul vara hakatud kanale mineerima ja meri ei ole siit kaugel siinsamas metsa taga. Ja ta on siiski situ kohast, on umbes poolteist kilomeetrit eemal ainult võib-olla hästi suure tormiga oleks see siiski siia koduõue kuulda olnud. See kuuldes alati süüa, sest siit veel kaugemal on hullumätas hullumete kisa, nisugune kari meres hullu meta, kui sa kostis, ära ära kohe taha Käesla taha Viidu metsa. Siit mitukümmend kilomeetritel eemale. Astume sisse. Vana madalal ajalise taru köök, ruumikas. Siinses istus pere alati koos õhtuti pere harjudel. Suurearvuline laps oli rohkem kui teie ja nendel oli neli last. Ja siis, kui isa tuli merelt, kui isa oli muidugi enamasti, mil kogu aeg kodust kodust ära vaataksime, nüüd siin köögis ringi palju aastaid on ju vahepeal mööda läinud. Kas mõni mööbliese veel meenutab ka lapsepõlveaegu? Vaat seesama vana laud. Ma mäletan, et laud, minul tundus tohutult kõrge, ma ei tea, kui vana ma siis küll võisin olla, aga ma ei suutnud kuidagimoodi silm üle selle selle laua ääre delta katton meeles sind vanas kapis hoidis isa oma raamatuid oma kirjavara. Kas siit sai Aadu ka esimest lugemisvara? No vot ja siin oli Canite liivi Juhan Liivi kogutud teosed, vot see on nüüd raamatus minule kõige kõige rohkem meelde jäänud ja mida ma lapsepõlvest saadik kõige rohkem olen? Olen lugenud vana klaver. Sel ajal sai ta ostetud. Ma ei tea, kas tal on veel mingit häält sees või? See jutuajamine lindistati siis 35 aastat tagasi Saaremaal. Alustasime luulega ja lõpetame ka. Kuulame Anna haavat. Ka seda loeb Velda otsus. Lindistatud 15 aastat gaasi. Kas 15 aastat on pikk aeg? 70 raadio jaoks ehk mitte. Viiese uue Eesti jaoks küll. 15 aastat tagasi. 1983. aastal ei antud isegi Underi 100. sünnipäev saateks rohkem aega kui veerand tundi. Uskumatu, kuid tõsi. Nii et 15 aastat tagasi on tõeline aegade hämarus. Aga kuulame, Anna haavat ja tema sõnumit, mis kannab klassikamärki. Ei aegu. Köögis seisab, ootab, ootab meie armas emagil. Kullahärrad, prouad, preilid, lasketuppa, eesti kee, Laske, tema lauses saali, paluge ta laudagi. Imelikud eesti saksad, võtke mõistust vähegi oma kurba maskeraad järge, harrastage, nii. Harjutage oma aju avaramaks, ometi. Köögis seisab, ootab vahvalt, palju kannatanud keel. Saalis asisevad õled, pillerkaari Kadak veel.