Majaperenaine kultuurimajas on taas lahtiste uste päev. Vanad puitmajad, mis võiks olla romantilisem ja suvisele selliseid puidus. Taguleid on Eestis mitmes paigas. Mida neis nautida ja kuidas neid hoida, seda uurimegi. Läheme Viljandisse, istume ühe agulimaja trepi peale ja arutleme madalate puitmajade juures taga, liigume pärast seda linnast välja, jõuame väikemõisa, mis oma korras olu poolest võiks küll igale Eestimaa mõisahoonele silmad ette anda. Ja siis on veel Viljandi lähistel üks väga põnev veski, mille kõrval seistes mõtiskleme, mida on tehtud ja mida annaks teha üldse Eestis olevate tuulikutega. Nii et järgnege meile, kodanikud, rännuhuvilised otsandractija. Tarmo Tiisler hakkavad tasapisi liikuma. Kultuurimaja. Tuuri maja asub hetkel Viljandis, Viljandi on selline koht, mis paljudele inimestele toob meelde palju huvitavaid Kohti näiteks lossimäed näiteks järve näiteks Viljandi folkfestivali näiteks paadimehe või Ugala teatri. Paiguti tundub aga mulle ja mulle tundub, et ka otile, et inimeste jaoks, kes ei ela Viljandis, on Viljandi ikkagi üks kindel marsruut, kas siis tullakse folkile või muidu sõidetakse kesklinna välja ja siis laskutakse värve. Tee peal vaadatakse lossimägesid, aga marsruut oli ikkagi enam-vähem sama. Meie seda marsruuti jälgija oleme küll mitte kaugel, ma ütleks peaaegu siinsamas, aga natukene kõrval ja tänavatel, mis õigupoolest väga tänavat ei meenuta ometi ka tänavu oleme kohas, mida võib nimetada heas mõttes aguniks ja sellisena ta ka välja näeb, nägi ta välja sajandi esimese poole raamatutes ja näeb välja ka nüüd igal juhul unikaalne ja tähelepanuväärne. Tõsi, ta on, et Villondi ongi klassikaline näide sellest, mida nimetatakse peente sõnadega miljööväärtused, veider nakulaarsed, väärtused, Värnakulaarne ehk nii-öelda kohalik lihtsalt maakeeli öelda arhitektuur, mida ei ole mõtet nii väga seostada suurte stiilidega, kuigi selge see seosed, mõjutused vaieldamatult joon aga kõik kokku, kuidas ikkagi paneb paika nii-öelda koht ise, kohalikud inimesed, kohalikud ehitusmaterjalid ja kohalikud arusaamised sellest, kuidas tuleb üldse elada. Ja sedalaadi sedalaadi miljööväärtuslikud piirkonnad, neil on, see paha häda on, et neid on raske vägisi säilitada. Ehk kui Aegi oluda, töötame nende vastu siis varem või hiljem nad lakkavad olemast seda, mis nad parasjagu on, ehk teisisõnu nad on paratamatult Brat kooslused, mis on pidevas muutumises ja neid ei ole võimalik nii-öelda üheselt konserveerida, eriti kui on tegemist klassikalise eesti puu auguliga. Ja puuagul hakkab Viljandis pihta tegelikult suisa kesklinnast praegu siinsamas meie öösel, Viljandi raekoda oleme raekoja taga, aga ümber ringe tõel hobumis hobune ja augule paremas mõttes. Kuidas kõige väärikamalt mõttes, kui tal on külalised kuskilt kaugelt tegelikult nii-öelda urbaniseerunud maadest ja urbaniseerunud taustaga inimesed siis nende jaoks sedalaadi Eesti ongi võib-olla see kõige vaimustav Eestit mitte ütleme, Tallinna vanalinn või mõned muud keskaegsed mälestused, mille üle loomulikult põhjendatult uhked olema, aga mis seal salata, Ta on sedalaadi linna ansambleid, on kivist linnaansambleid, neid on teistel ka küll ja küll ja vanu kirikuid või lossivaremeid, neid on vana maailm täis, aga sellised puu aguleid nendega on hoopis teine lugu ja isegi leppides selle mõttega, et on teisigi, kel on taolisi rikkusid, siis igal pool on nad ometi täiesti erinevad. Isegi Eesti lõikes, kui rahulikult järele mõtleme, võrdleme oma onu väikseid puust linnu siis nad on õige erinevad ja mitte üksnes maakonniti, vaid lausa igal linnal mingis mõttes oma nägu, oma tegu ja viljandi. Mul reljeef on muidugi see, mis paneb kõik selle kenasti mängima. Viljandi linnamüürist energia õige koledad riismed markeerub küll enam-vähem, kui tahtmine nende perimeetri ring peale teha, siis noh, kerge ei ole. Sest pole taolist Müürivahe tänavat, mida pidi käin mööda linnamüüri, aga kogu see müürijooksjal soovi korral kenasti jälgitav väravate asukohad ja nii edasi, aga mis aitab kõike seda nii-öelda jälgida ja suvalise poole pealt avastada, leida ja mis kõige rohkem pilku paeluma teelt, võimsad, vägevad vallikraavid. Nii nagu nad on ümber linnuse ja eeslinnuste vahel. Samamoodi jookseb uhke volli Krautki ümber suurem osa vanalinnast ja selle järginud mitmed uulitsetki omad nimed saanud. Sestap jah, mõelgem näiteks tollingusse müür küll peotäies pikkuses püsti, põhiliselt püsti, aga paraku palju seal need järgi on volli kraavides, Snelli tiik ja natuke ühe külje peal ümber Toompeal aga kõikjal mujal teadupoolest lükati pallid kraavi tagasi ja tekitati taossilema pilonist. Seda viga pole õieti tehtud õigupoolest Tallinna tänava poolses küljes seal ära silutud, aga see oli siledam koht ka algselt ja mujal on ta kenasti, olles ja needsamad Vallikraavi nõlvad trepistike aedade peenramaadega ja kõik see paar sammu raekojas mingis mõttes mitte lihtsalt eos mõttes provintslik, vaid see on mõnes mõttes lausa nii-öelda keskaegne vaatepilt, kui mõtlema hakata, et linnakodanik peab kapsamad, mõned sammud raekojast. Just nimelt, miks mitte, ja, ja me oleme ilmselt harjunud ka väga sellise üksühese arusaamisega linnast, et linn ongi sirged tänavad ja, ja kui me mõtleme sellele, et linn tegelikult ja üldse elu kujundatakse vastavalt reljeefile, sest naljalt ju reljeefi ei muuda siis Viljandi agulipiirkond, kus me asume, on just nimelt pandud püsti tulenevalt reljeefi iseärasusest. Sellest tulenevalt on majade kujud, sellest tulenevalt on ka tänavad või, või need, mida me tinglikult tänavaks saame nimetada. Ja kui vaadata, kas mõju siis loomulikult suurem osa maju on ka siin siiski ristküliku kujulise põhiplaaniga vähemalt lähtub sellest, aga nii palju trapetsiaalse põhiplaaniga ehitisi, nagu siia on koondunud, egas naljalt ei näe ja see tuleb loomulikult reljeefi ja tänavad ise, mis, mida on tihti isegi raske tänavune ära tunda. Aga noh, tunned kinnitav tänavasildid kasvõi samal tänavanurk siinsamas maja, millel on kaks aadressil roosi, kuus. Palju see 12 otsige tänava nurk üles kasvõi linnaplaani abil ja üritage sealt taibata, mis asi sellel kohal on, Roosi tänav ja mis asi on Supeluse tänav? Sa oled olemas, aga klassikalises mõttes tänavaks mõlemad pidada on väga raske seda tahtma. Ja tegelikult seda kohta iseenesest ei ole väga raske leida, sest ühe maja nurgal on kõrvu silt Supeluse ja siltroosi aga kui seda silti ei oleks, siis heitke kõrvale see arusaam, et tänavu on tingimata asfalteeritud ja on tingimata selline, kus sõidavad autod, sinna ei pane autod sõitma paarist kohast läbi, rattagi naljale. Ei õiged on see, ei ole see üldse ühegi ratast sõidukiga liikuda ja ometi on tegemist tänavatega ja kuna tänavune kallakute tööl, siis neid on ju läbi aegade siin järsemalt kohtades sillutatud munakaga ja pikad-pikad, lõigud kena vana Monaco sillutis Roobastega ja nii edasi, aga on see toredast säilinud muidugi tahtmise korral, see on asi, mida võiks tegeleda, restaureerida. See ei ole nii suur vaev, sest eks siin on pikka aega pirud sellega lihtsalt kruusapeole pillutad, kui tänav kippunud ära vajuma. Aga see on midagi, mida võib restaureerida, kusjuures tänavasillutise restaureerimine see on suhteliselt valutu tegevus selles mõttes, et natuke aega hiljem võtavad selle hetkeks uuena tundunud asja omaks, kuna tõepoolest nii ongi tulnud ja mõeldud, sest ega keegi ei ole neid juhuslikud prügitanud nii samas munakaid suvaliselt maha pildunud tungijaid korrapäraselt sillutatud uulitsa ago tähendab võrreldes mõne teise restaureerimistööga, mille toime võib-olla liiga tugev, ehk teisisõnu paik muutub äratundmatuseni või tekib kontrast millegi vahel, mis on värskelt korda tehtud ja millegi vahel, mis seda hädasti vajab. Ja võib-olla jääbki nii-öelda asjad appi hüüdma, see kontrollida, teha teinekord meele kurvaks. Siin õnneks taolist kontrasti ei ole. Tähendab on muidugi mõningaid paiku, kus vaatad, et üks või teine hoone nutab appi, nii-öelda, aga tervikuna kõik püsinud. Ja samas miski ei ole ka liiga värskelt ja liiga räigelt renoveeritud. Ja sellega on jah, üsna mitu probleemi, kas või näiteks see munakivi tee, millest me rääkisime ja mille ääres me praegu ühel trepi peal istume ka teedega on alati ju see oht et mõnel tähtsal tegelasel kettide tahtmine kummi vilistada ja kuidas sa siis näitad oma autovõimu ja hobujõude sellise munakivi tee peal vaja asfalti panna ja tekib kiusatus panna siia asfalt, siin on sellest hoiduda. Mulle tundub, et ei ole seda ohtugi, et siia võiks keegi näiteks asfalti panna, aga, aga selle peale võiks alati mõelda ja, ja kui ka käib näiteks sügisesel ajal, kui ikkagi selline jõnksuline tänav on paljuski porine ja lompe täis, siis mitte ilmtingimata hakata mõtlema selle peale, et võiks ju panna asfaldi saab kuiva jala ja puhta ja väga läbi. See üks T probleem ja teine on see, kuidas ikkagi säilitada seda vagunit, see ei ole ainult Viljandi probleem. No väga paljud Tallinnast, väiksemad linnad ja ka Tallinna osad piirkonnad näiteks kassisaba või, või Pelgulinn on selle küsimuse ees, mida teha nende puumajadega, mis kunagi olid ju kahjust elitaarne Armojad. Aga igal juhul, vähemalt selline rajoon nagu Tallinnas praegu on Viimsi ehk siis inimeste Rõuges teenisid hästi, said endale ehitada elamispinna, nüüd on nad sellised, et siia naljalt selline inimene elama vist ei tule, kes kooliks elama viib, siis samas nüüd on nii unikaalsed majad, siis on unikaalne piirkond tuleks hoida ja nüüd ongi küsimus, et kuidas seda hoida, kui palju neid maju renoveerida, mis neist teha? Võiks lubada, milline sinu soovitus oleks? Üldist retsepti on raske on, eks need arutelud on kestnud juba tegelikult nüüdseks aastakümneid kuigi peamiselt on just avalik arutelu käinud Tallinna miljööväärtuslike piirkondade ümber, sealt see osalt algaski ja samas Snap Tallinna asju ikka arutad, nagu need oleks nii-öelda kogu Eesti asjad ja muu eesti väiksed puust linnali hobulit, need oleks justkui kohalik mure ja vähem tähtsad. Sageli kipub olema. Ja, ja sellest muidugi ei tohi teha seda vale järeldust, et see, mis Tallinnas on, et see on tähtis ja mujal midagi sama head ei ole. Eks ta muidugi ole, et paljude väikelinnade vanalinna kaitsealad koosnevad põhiliselt puuarhitektuurist. Mida seal elamutest on kaitse alla võetud, need ongi tavaliselt ja puumajad ja nende loendid väikelinnades on õnneks küllalt pikka teater, vulk mõju on kaitse Alder Vulcani ikka korda tehtud. Olgu Tartus või Pärnus või Rakveres ja Viljandis. Ses mõttes näitajad on genost igalt poolt, aga samas sinna juurde kuuluvad ka just nimelt uuemad ja vähem stiilsemaid õunad, aga ilma nendeta no seda õiget miljööd poleks, ei oleks seda monolinnamiljööd ajaloolises nii-öelda vanalinnakeskuses ega õiget agulimiljööd selle ümber. Viljandi on mulle tundub vähemasti või ma loodan, vähemasti on selles mõttes õnnelikus olukorras, et see samane mägi noogul järve nõlvadel mis jääb siis ütleme, suuremate liiklussoonte vahele, see kant on õnneks südalinn ja, ja ehk teisisõnu siin on mugav elada inimesel ja omakorda ehk kõik on käe-jala juures ja lisaks vapustavalt teod, vaated ja küllalt palju ruumi avarust ehk teistele nagu privaatsust. Ja samas muidugi kõikjal võimas vana haljastus ehk suured vägevad puud, põõsad, aiad, mis iganes ja tervikuna on olemas nii-öelda soodne keskkond, kus elada, olla ja loomulikult mõju on siin igasuguses erinevas konditsioonis ja mõnede puhul ilmselt piisab üsna tagasihoidlikust remondi pingutustest. Mõnede puhul ilmselt tuleb varem või hiljem nad lihtsalt laiali laotada ja mida oleks oma koha peale uuesti üles lappida. Aga hoidku jumal küpaki eest. Hoidke jumala muidugi uute materjalidest ennekõike, mis jah, välisviimistlus puutub ja linnukese liialt ülepingutatult rafineeritud perfektsialistliku viimistluse eest, mis tahes-tahtmata tekitab kontrasti kõige selle muuga, mis ümberringi jääb. Ja, ja loomulikult noh, üks asi, millele tuleks ka alati mõelda, kui keegi selles kandis midagi remontima restaureerima, aga see on ikkagi materjalivalik ja mitte ainult see, et, et noh, et mul on puust maja ja ma loomulikult katan teda uuesti laudadega. Aga sealsamas laua laius on ka see, mis tegelikult määrab oluliselt lõpptulemust. Mina vanem maja, seda vägevamad palgid, laiemad lauad ja taolisi lippe, nagu uuemal ajal kasutatakse puitmaterjali pähe. Vanasti taolisel rämpsuga ükski tõsine inimene mitte midagi teinud. Aga, aga mis veel agulitesse puutub, siis nad on kaheldamatult Üheid, romantilisemad elamispaigad inimeste jaoks ja oma lapsepõlvest mäletan mitmeid väga häid raamatuid, mis kirjeldasid agulielu kas või kassisaba poisid või vutimehed. Kõik see räägib ju ju Pelgulinnast või siis kassisaba piirkonnast ja samasugune on tegelikult ju ju ju ka siin Viljandis, jaagul, millest meie praegu räägime, see on romantiline koht ja ja Moldova, tundub, et Eesti inimene hakkab sellest eelarvamusest üle saama. Et tingimata peab minema uude, tänapäevaselt viimistletud majja, et inimene tuleb ja võtab endale sellise romantilise elamispaiga, mis ei ole ka nii noh, ütleme väga standartne, teistega, ühesugune tubade planeeringut nendes majades ju mitte kõige tavalisem. Ongi tegelikult kas või siinsamas ringiratast, siin on ja mõju igas mahus igale maitsele, võiks öelda uuemaid vanemaid, lihtsakoelise mõõtmetensioonikamaid ja sestap noh, kui keegi eelistab taolist keskkonda, siis tegelikult kindlasti on tal võimalik leida midagi sellist, mis on talle just neile järgi või ka taolist kvartalites on loomulikult ka variant midagi ehitada, aga kui on tahtmine ehitada sellesse kanti, siis kangesti tahaks eeldada, et on tahtmine ehitada midagi sellist, mida on selles kandis alati ehitatud ehk midagi just nimelt nii-öelda Vernakulaarset, midagi, mis ei ole nii väga moodne, midagi, mis on parimas mõttes. Toyota ja ikkagi isikupärane, siis nende Saguliteski elasid ju mitmed kunstiinimesed loomeinimesed ja teatavasti kunsti ja loomeinimene ei ta küll kuidagi olla teistega sarnane, ikka omamoodi ja jäärapäiselt. Jõhjaga Viljandi kuulsamate kunstnike elupaigad kõik kondasest Muccini ongi ja kõik puha siinsamas kandis mälestustahvlit kenasti mõjude peol ja täitsa enesestmõistetav, et üks kunstnikuhing eelistab just midagi taolist või et just taolises keskkonnas saabki temast kunstnikuhing ehk lihtsalt see paik, paiga aura, vormibki, pinge ja loomulikult arhitekti jaoks on see samamoodi inspireeri miljööd. Ja see, et igaüks võib samas kujundada siia midagi individuaalset, on see tema maja või aed või lihtsalt ümbrus see võimalus täiesti olemas, sest vale on ette kujutada ogulit nii nagu see näeb paraku välja mõnedes taolistes kantides, mida võiks pigem käsitada vabriku kasarmute ehk tööliskasarmute sirged read, nii nagu näiteks Tallinnas ja ka mõnes teises väiksemas ajaloolises tööstuslinnas võib näha ka seal on oma stiili, rütmi, aga need on pigem erandid, kus on toimunud sedasorti praktiline kinnisvaraarendus ehk lihtsalt firma on ehitanud oma kaadrile jõukohast elamist. Magala nagu Mustamäe ja Lasnamäe Need ongi pigem pigem sedalaadi nii-öelda tollaaegne industriaalehitussõna otseses mõttes ja ja kus puudub just nimelt individuaalsuse võlu, nii nagu ta tuleb esile loomuldasa kujunenud agulikvartalites. Selline oli meie agulijutt, mis on räägitud Viljandis, aga ma arvan, et see jutt kehtib ka teiste Eesti linnade kohta, kus on säilinud selline äärama vahvate vanade puitmajadega. Kui palju teis on soojust jõelularige? Mäletate, no kes on sündinud? Nii vanad armsad taari Klootvad pojad sinikaalist peagi tõstvat päid. Kui palju reisist on soojust ja elu läbi käinud? Kui paljud neist on soojust ja elu läbi kerinud, kes mäletab te noorust, kes andasimentine? Kultuurimaja. Tulime nüüd Viljandi südamlikkust välja agulijuttudega selleks korraks lõpetame küll, aga me ei lahku Viljandi lähistelt, täpsemalt öeldes. Me olemegi Viljandi lähistel õige linna ääres. Kui inimene võtab ette Viljandi plaani, siis meie oleme ikkagi enam-vähem Viljandist tulnud kirde poole. Hetkel asume Karula veski juures. Aga enne, kui me räägime sellest veskist natukene nendest kohtadest, millest me läbi tulime, kui siia jõudsime, me ei tulnud kõige otsemat teed mööda, nii et kui me räägime, siis hea kuulaja ära võtta seda kui kõige lühemat marsruuti. Karula veskil. Me alustasime väike mõisast väga kaunis koht, mina ei oska midagi muud öelda. Väikemõisa on tõepoolest imekena kohakene ja jääb täpselt täis, pole Viljandi linnapiiri. Kui sõita Peetrimõisa kaudu välja, siis seal kohe linna piiri taga tema tulebki. Väikemõisa on loomulikult Mõis, nagu tema nimest enesestmõistetavalt taibata võibki. Ja teistpidi ongi just nimelt väike mõis ehk nimi klinhow, nagu ta saksa keel oli, ongi väga täpselt seda paika iseloomustab. Ja mis seal väike mõis asub seal asunud nüüd juba üle poole sajandi taoline Garaga tarvilik asutis, nagu väikelastekodu ehk kõige pisemad Eesti orvud on alustanud oma elutööd just nimelt selles mõisas ja nüüdseks juba poolteist 1000 last on 48.-st aastast alates seal oma esimesi eluaastaid veetud. Spaik on läinud ka muud ajalugu ja seda kõike on kena lugeda toredalt stendilt, mis on otse lühikese mõisale alguses kus on seinad, uuringute põhjal on kenasti kontode ülevaade selle Mõisa tekkeloost ja nendest inimestest, kes seal elanud on ja kõigest sellest, mis seal ka pärast mõisaaega olnud, on. Osutatise mõis üpris hilja, ostaskop kaks, kaks talu ja tüki naabermõisast, nii et iseenesest kindlasti üks viimaseid ja uuemaid mõisaid Eestis, pidades silmas mõisa institutsiooni ja ka hoonesse poolest on see võis Artur ikkagi lõpuperiood. Et kõik see kokku nii-öelda mõisa mine ja hoonete ehitamine 80 80. aastani ja ehitajaks oli tolleaegne Viljandi linnasekretär ja talle järgnes veel teisi sugulasi, sest pärijat ta käes oli mõis kuni sakslaste lahkumiseni ehk homse istungini. Nii et selles mõttes ka jällegi üks viimaseid mõisad Eestimaal siis jõudis, jõudis seal viibida punaarmee ratsaväeosad, nii punasel aastal, kui pääle sõda, aga õnneks mõis pääses Nende käest üpris tervelt ja sinna paigutati siis neil on kaheksandal aastal väikelastekodu viimasel kümnendil nüüdseks juba muinsuskaitse alla võetud. Mõis on kenasti korda tehtud ja seda nii kohalike kui välisrahadega ja väliskätega ja hoiaga väliskattega seal Ameerika rahukorpuslase lausa kaasa löönud ja puha ja tore, Historitsistlik peole on kenasti korras väljaste seest ja samuti abihoone, mis seal omal ajal mõisatööliste teenijate elamu ja samas tallid tõllakuurid ka, see on kenasti korras ja sellel on tekkinud ka veel omapärane juurdeehitus, lisaks veel kaks abihoonet, mis on mõlemat sisulist, täiesti uued, aga mõlemad kõlbavad kenaks näiteks sellest, kuidas võiks ehitada vanade majade vahele vahetusse naabrusse, kui see ehitamine on hädavajalik ja paratamatu, et kuidas võiks seda teha. Nii ansambel seeläbi mitte ei kannata, vaid kogunisti võidab. Ja see on ehitatud minu meelest nii maitsekalt, mina, kes ma ei ole eriline arhitektuurispetsialist, et ma arvan, et ka paljud teised ei pruugiks, et aru saada, et tegemist on täiesti uue ehitisega, sest stiili on minu kui amatööri arusaamist mööda tabatud küll väga hästi, võib-olla selline väga tuttavlik tänapäev. Pane, vundament on, on seal näha, aga muidu on, on kõik maitsekas ja kiidame seda kohta, kiidame selle koha taastajaid selle eest, et nad ühelt poolt võtnud vaevaks asja korda teha. Teiseks, et nad on võtnud vaevaks seda jätkuvalt korras hoida ja, ja kolmandaks, et selle eest pidevalt hoolt kannavad ning et nad ikkagi lähtuvad ansamblist kui tervikust mitte igaüks, kes midagi juurde teeb, ei püüa suurt kunsti ja ilmtingimata oma loomingut teha. Jõhvist ainukene asi, mida ei väsi, kirumustan ikka samal ajal laua laius. Ehk nii-öelda veelkord kõigile südamele, kes võtavad ette midagi teha puust vanade majade kallale või ka kivist maad, millel on mingid osad puust, nii nagu väikemõisa härrastemaja, kus kunagised Rondajaid, rassiosad ja ka mõned muud dekoratiivsed osad on viimistletud puiduga, ehk teisisõnu, mida laiemat lauda kasutate, seda targemini teete ja mida õhemate lippidega läbivate odavam tulemus tekib. Ja seda uhkem välja paistab mida laiemad lauad on, kui see nüüd, mõnele inimesele peaks eriliselt mõjuv põhjus olema, nii et kui tahate uhkeldada, siis tehke suuremad ja laiemad. Olge mureta, seda hinnatakse enam kui tavalist tööd. Jah, sest väikemõisas seal on niisugune noh, veel viimase piiri peal keskmine kitsas laud, aga kahjuks jah, Eesti on täis vanu maju, mida on üritatud südamest nii-öelda hingega korda teha, aga kasutades just nimelt mitteplastil tingimata mitte pleki, mitte neid nii-öelda moodsaid euromaterjale, vaid lihtsalt kaasaegsed kitsast lauda, mida vanasti kunagi ükski korralik peremees ja perenaine oma maja seina voodrilauaks ei löönud. Sestap, kui tahame teha nii, nagu oli, siis vältige taolise kaasaegse odava materjali kasutamist enam, et ega see hinnavahe ei olegi teab mis suur, aga loomulikult laia lauda, nii nagu ka jämedat paikija tala, seda liigub vähem, eks ta kipub kallim olema ja teinekord on teda vaja lihtsalt otsida. Aga kui juba tegeled enda meelest restaureerimisega, siis need otsingud tuleks läbi teha nähke vaeva, siis tuleb parem tulemas. Me läbisime otsingutega, kas vahvad vesiveskit? Üks on juba päris korda tehtud ja teine vähemalt meie pilgu läbi liigub sinnapoole, et see vähemalt ei lähe käest ära, jojo ju nimelt sinna summa väikemõisa ju selle Viljandi vanema linnaosa kirdenurga vahele ehk laias loosungi Mõisa kant sinna jääb tõepoolest lausa kaks genoveski kohta. Ja üks mõis ka veel, mis on peaaegu et linoveeris sees ja mille järgi tegelikult kogu see linnaosa nimega napsungi Peetrimõisa ja Peetrimõisas endas ei ole säilinud vete uhked härrastemaja või muud taolist nii-öelda härrandliku miljööd või genoparki niu, kas väike koni eeskujulikult hooldatud Peetrimõisa on midagi üsna mõist? See on vägev härjatallide kompleks ja ka sealt tasub läbi põigata härja Tallinnani karjad olid ikka korralik maakivi ja tellisemäng, nii nagu Peipsi venelased neid üle Eesti ehitasid, sest noh, suur osa seda geno uhked kivitööd, mida võimet peamiselt just Lõuna-Eestis vaadata, nautida, aga mitte Lõuna-Eestis, mis oli üldisem mood üldse nii-öelda sajand tagasi ja varem veel ehk siis purustatud maakivi ja tellis nende kahe kokku mängimine koos veel siis maagivi puru kui dekoratiivse öelda materjaliga, seda loodi müüritehnikat Villelasid peamiselt Peipsi venelased, kes käisid Ta nii-öelda brigaadide kaupa ehitustöödel hooaegadel üle terve Eestimaa kaks satsi taolisi rändavaid kiviraidur, et Eestis oli ja kummalgi oma materjalikasutusi oma stiil, ehk siis teine seltskond loomulikult muhulased, kes mängisid peamiselt maakivi paekiviga ja tekitasid neist genofaktuuri ja koosmängu ja teine levinum variant siis Peipsi venelaste maakivi ja tellis. Ja loomulikult, ega igal konkreetsel juhul sa öelda, et see on just nimelt peipsivene meistrite kätetöö, aga nemad olid just selle nii-öelda stiili arendajad juurutada, tead ja propageerijad ju mingil ajal ilmselt taoline monumentaalne ja samas smo lähedane ehituslood see ilmselt vastas ka igatepidi tellijate maitsele ja nõnna ehitati siis taolisel viisil küll mitmesuguseid mõisahooneid ja samas ka kõike muud tarvilikku kirikuteni välja, nii et 1008 80 90 aastat. Sellel vot see oligi üks kõige levinumaid ehitusviise Eestimaal eriti kolba ehitada midagi korralikku, kapitaalselt monumentaalseid ehk ehitada midagi, mis jääb püsima pikkadeks aegadeks. Ja taolised uhked härrad olid, on ka samas Peetrimõisas. Jaa, Peole hoonetendi biolortuuri on seal ka kübeke skulptuuridest mille nimel tasubki sinna kindlasti sisse põigata, ehk keset härjatalliseina peal vägev härjapea ja nüüd küll keegi on ta ära hõbetanud, pigem vist alumiiniumvärviga. Vaevalt see nüüd algsesse piimistus lahendusse kuulus, aga härjapeol kenasti olles ja aastaarv selle kohal 1885 vaatab sealt ülalt kividelt ka kenasti vastu, aga tulles, et sinna, kust viimane jutt algas ehk vesiveskite juurde mõlemad Kösti oja peal ja, ja vesiveski, isegi kui ta ei ole ise teod, mis arhitektuuri saavutis tavaliselt alati vaatamisväärne paik, vähemalt senikaua, kuni Tom terve pais olles vesi üles paisutatud ja reljeef mängib tavaliselt omasoodu, sest kesse päris siledale lapiku koha peale poja Viaga ikka poisutamakas tavaliselt ikkagi koht, kus oli juba paras kallake hoog sees ja Kristi Oja peale on paisutatud vesi üles järjestikku koguni kahes kohas allpool Viljandi järve pool on siis Kösti veski ülalpool Uueveski ja mõlemad veskid on ka kaitse all, pigem nii-öelda ehitusmälestistena, mitte Artuuri mälestisena, kuigi uueveski on iseenesest ka nii-öelda midagi, mis on rohkem nagu Arturi nime väärt. Samost. Kösti veski on veski nagu pess kikka selles suur vägev veski välja tõstetuna ja Kristi veskiga, loomulikult kui on tahtmine teda hoida säilitada, siis tuleks peatselt midagi teiselt pihta hakata ja vaieldamatult kohta on seda väärt. Uue veskiga on lood hoopis toredamad. Maja on kenasti korras, katus olla kasutusel ja viimastel aastatel tegutseb seal lokaal toreda nimega õe lõdev. Kena lihtne kõrts, minge vaadake. Nagu sina siis nüüd minema hakkad? Kõrtsi jah. Ega läkumisest pole isu täis saanud. No mine, mine edasi, kaakerdamiseid siin õue peal kasu, ole meene, mis saab Vaitsevana igavene, saadan. Kultuurimaja. Nüüd siis oleme meie Viljandi ümbruse käigu viimases paigas ja jutt on Karula veskist. See on nii unikaalseks tehtud või see on selline unikaalne asi juurde ehitatud, et me kumbki ei osanud päris täpselt öelda, mis asi see on, siin on pandud külge telliskiviseinu, siis on, siin tundub. Võiks mõelda, tegemist on alajaamaga, samas seda ei ole. Mingil hetkel tundub, et tegemist võiks olla katlamajaga, mille, milles maga. Üsnagi kahtlen, sest koosten, mis on olemas, on natuke liiga väike selleks, et olla katlamaju. Korsten. Mis sina arvad, mis asi see on? Mina arvan, et seal tohtinud olla kõrts, sest kõige järgi tundub, et vist on siin üritatud seda, mida Eestis on varem korduvalt üritatud ja mõnelgi Paul edukalt, nii et kuulsus lainetas üle maa, ehk teha tuuleveskist kõrts. Kes meeste teevad Kuressaare tuulikut või muuga, tuulikud, need on, jääb kõige tuntumad, näitab kindlasti, kus käidi lausa Eesti teisest otsast. Adavere tuurika, Adavere tuulik loomulikult samuti eksinud üritad mujalgi veel oga, tähendab siin vist on mingil põhjusel see mõte soiku jäänud, aga tulemus on kahtlemata. Ta käimist ja vaatamist väärt kastaneid vaateplatvormi mingitel aegadel ka toimib, seda ei oska tänase seisuga öelda, uksed on kinni ja ülal tõepoolest seal, kus oli veski, seal on vaateplatvorm ja vaateplatvorm välja umbes nagu lõpe sild. Kuigi petsin, mingit ei ole tegemist tuuleveski, mitte vesiveskiga, aga sealt ülalt peaks tõepoolest olema päris vaade ümberkaudu nii Viljandi linna kui ürgoru poole ja see, mis sind kuus on kõikide nende materjalide kooslus, see on kahtlemata omaette unikaalne arhitektuur ja sellisena kahtlemata midagi, mida vaatad, kratsib, pead, teed ringi ümberringi teistpidi kratsid Elle pead. Kas see meeldib või ei meeldi, aga külmaks ei jäta, kindlasti mitte. Aga peale kõige muu on siin veel ka mõningaid põnevaid autentseid detaile, nimelt veski kere oneid kapitaalselt maakividest ja sellest turritavad väljal vägevad graniidiplokid võtta seda ei näe kuigi sagedasti ja ilmselt graniidiplokkide mõte on olnud omal ajal üsna praktiline. Nimelt tegemist Holland tüüpi veskiga, millel keerles loomulikult mitte kogu tema kivist kere nagu pukktuulikute kerge puukere, vaid millel keeras üksnes pea ja peod keerati tuulde, kasutades pikka posti või saba, mis selle pea küljes oli. Käin mööda maad samane puust tala veos ja keerab peo õieti tuulde, aga siis tuleb ta ka fikseerida. Ja need kivipostid, mis turritavad veski kerest välja, ongi ilmselgelt selleks mõeldud, et oleks võimalik veski vea kindlasse asendisse fikseerida, eto tuule mõjul uuesti paigast ära nihkuks. Nii et sestap on sellel veski kerel üsna omanäoline siluett. Aga sõltumata sellest, mis ta ka tehtud, on etalon ehitatud külge igasuguseid imeasju etalon eitab peole igast imeasju, aga peamine on üks, see veski seisab see veski, kao kuhugi, don, olles konserveeritud olles ja kasutada neid kasutada, takse või kasutate nakataks kunagi jälle kasutama loote. Aga see veski kere seisab Seegolmid kuul minule. Lapsepõlvest selliste veskitega kogu aeg seondunud see. Mulle näidati, näe, seal on veski ja mina ei saanud aru, kuskohas see veski on, sest oli lihtsalt selline koonusekujuline kivist silinder tee ääres, kus veski mina ei mõistnud ja siis pärast, kui vanemad said aru, millest ma aru ei saa, siis seletasid sellel veskil, tegelikult on lihtsalt puudu pea ja tiivad. Lapsevõistluseni ise väga ei. Küündinud meie tänase jutu lõpetuseks ott ütle et palju Eestis üldse on selliseid hollandi tüüpi tuulikuid taastatud Peak vastust saada pead küsima küll midagi lihtsamat, sest neid on taastatud ja remonditud, aga peamine häda ongi just nimelt selles, et kui seda veskit pärast ei kasuta. Aga kes meil veskis ikka praegu jahvatab? Viimased tuulikud, kus jahvatada, ei need olid pukktuulikud Saaremaal, kõige viimane seal taga Lümanda kandis oligi, kus veel jahvatati label spiranud saanud tagasi kõigest vesiveskites on jahvatatud hiljem veel, aga tuulikud läksid järk-järgult käigust ära ja ei ole vähimatki märki, et keegi hakkaks neis vanades Holonärides veel midagi jahvatama ja selles 100 tulenebki, et taastad, peod, aastad, tiivad ja kuna keegi neid tiibu ei pööra õigesse tuulde, kui tugev tuul on, mida vanasti mölder mitte kasutamata jätkudel vähegi midagi jahvatada ja Tuled tugev tuul ja lõhub tiibadesse peast ära ja mõnikord mõelda, et näed, kenasti restaureeritud veski tiivad ja keegi on lõhkunud vahepeal ära, et huvitamis pätina ronib mööda need tiibu või mis siin toimunud on, eks ole, ei mingeid päid. Tuul on lihtsalt teinud oma töö ja kuna taoline võitlus tyhjaga ehk teisisõnu taustal tiivad ja tuul lõhub jälle ära, taustal tiivad tuul lõhub jälle. See olekski justkui võitlus tuuleveskitega, kuigi antud juhul on tegemist just katsega, taasta tuuleveskit ja selle asemel pigem võiks tõesti sel juhul piirduda peo taastamisega, kui ei ole plaanis seda veskit tõepoolest regulaarselt hooldada ehk teisisõnu, et keegi on seal veski lähedal, keegi jälgib ilma, jälgib tuult, kui vaja. Tõepoolest teha mingist hoopis teisest materjalist, tõstis metallkarkass beta pealt puiduga ära, siis võib-olla pidama, aga muidu see tundub olevat üpris lootusetu ja mingis mõttes lihtsalt raha raiskamine ehk aus olla, et selle asemel, et neid tiibu kuskil järjest lappida, selle asemel võiks ju sama rahaga, mis veel paar veskid peavad korda teha, et nii, et vähemalt nende keret seisma jääksid ja ega see võib-olla polegi juhuslik, et oleme siin Viljandi linna servas ja küll vesiveskit, küll tuuleveski ja mõlemaid on jah, Viljandimaal küll ja küll ja mida sa näitad, see näitab ja selle kandi vana viljakust ja sealt viljandi nimigi viljalinn Viljandi liust ja kantoni jõukas mulk ju kaitsest ahnusega, Igaljuhul jõukuse sümbol. Sellised olid selle kultuuri Suurim aja jutud Viljandist Viljandi südamest ja Viljandi äärest ka. Maja ja ongi selleks korraks kõik lugupeetud rännuhuvilised täna med kaasas käisite ja täna me ka selle eest, et kaasa mõtlesite, kui mõtlesite. Kui satute mõne vana maja juurde, siis mõelge natuke selle üle, milline on ajalugu. Ja kui te endale vana maja soetate, siis ravige korrastage teda ennekõike südamega. Ja loomulikult ärge unustage, et laud peab lai olema. Kuid Sandrake, Tarmo Tiisler tänavat seekordse ringkäigu eest ja ütlevad äkki järgmisel laupäeval me kokku ei saa. Siis, siis on Eestis laulupidu ja samuti ka tähtis kümnevõistlus küll, aga kahe nädala pärast avame taas uksed. Ikka laupäeval kell 10 15 kuulmiseni. Mu vana mind kaua oled varian koos minuga nii head kui halba näinud. 10 aastat olen sind harjan jah, kalliks nende aastatega lai. Ja 10 aastat olen ma siin harjunud jah, halliks nende aastatega läinud. Aeg sullegi ei ole armuga truu kaaslane, kes kogub oma ja kõik raskused koos minuga, pankan. Mu vanad kuu veel sõber, vastu pea, kõik raskused koos minuga. Vonka. Mu vanakuu veel sõber vastu peavad. Mul meeles veel, see päev on rõõmus hele päev, mis meid esmakordselt kokku viis. Mas sünnipäeva sain suu enesele. Ja meie Mu sõbrad laulusid sees mas sünnipäeva sai suvenesele. Ja meie hauks, sõbrad laulsid. Nüüd ammugi. Sand luitunud, oled juba. Kuid sõpradeks on sõbrad ja kui hea ei häbene nad minu patuga. Muuga, nagu veel sõber vastu pea, ei häbene nad menuki tuba. Kuuba nagu pets sõber vastu pea. Suh hõlmal õmblusam. Kui vaatan seda mul mälestusest hellaks, läheb meil kui armsa toast kord tahtsin põgeneda. Ta vägisi mind hoida. Kui armsa toa karta. Mind hoida tahtis. Kõll rebenes, Mukk kallim, elab, võttis üle, kummardus ta armas peas. Ja loobusin malla tummisem mõttes. Muubanaku veel sõber vastu pead. Ja loobusin ma lahkumise mõttest. Muubanaku Fels Sõver vastu ja kas käitun? Ma olen karina subhõlmuldorna veega leotan. Kas siia all olen rutanud, mina? Võit teisiti? Sünt tõotanud. Kas iial olen keerutanud, mina võid teisiti. Sind teotada. Aujahildil, las joosta, varbad, villi, ei ordeneid. Makkuma sihiks. Paulus kannan lihtsaid põllulilli. Muubana kuu Velsse võeti vastu. Pakkus kanna lihtsaid põllulilli muuga nagu veel sõber vastu pead. Kaina kaob aeg tõttab jooksujalu, kui paljulli jupp päeva kadusid ja olime täis rõõmusid ja valu ja päikest täis ja vihmasadusid. Ja olid meil täis rõõmusõitja, palu päikest täis ja vihmasadusid. Kui tuled. Mul ükskord ära minna, maamulda siig mõtestaks, sõber teab. Koos sinuga siis teele asunud sinna vanad veel sõrad vastu pead. Koos sinuga siis teele asunud sinna. Muugana.