Kui me võtame ühe grupi keskmiselt tigedaid inimesi Osa inimesi on alati kogu aeg millegi peale pahased siis leiame päris kindlasti, et vähemalt 98 protsenti nendest on. 25 protsenti ärkveloleku ajast lausa sunnitud muusikat kuulama samal ajal ainult 4,5 protsenti, neist 98-st protsendist on tõeliselt huvitatud muusikast. Ent paljud on avaldanud arvamust, et nad räägiksid meeleldi muusikast, kui nad vaid teaksid sellest rohkem. Järgnevalt püüamegi anda mõningaid eelteadmisi muusikast. Muusika on meeldiv segu meloodias harmoonias, rütmist, mida enamik inimesi nii või teisiti naudib. Ainult väga väike protsent muusikas, mida me kuulame. Esitatakse kontserdisaalides enamus muusikast tuleb raadiost, televisioonist, plaatidelt mängitakse restoranides, kohvikutes, kuid ärge nüüd arvake, et muusika on vaid nautimiseks. Muusikat peetakse juba pikemat aega kunstiks. Kunstid on aga tsivilisatsiooni sünnitised. See, mida kunagi kauges minevikus lihtsalt nauditi muutus kunstiks, siis kui asjasse sekkus raha. Arvatakse, et esimesteks professionaalseteks muusikuteks olid õue muusikud mõnes muistses Mesopotaamia palees ja juba neid kritiseeriti sageli väga põhjalikult kohalikust päeva papüüruses. Tänapäeval annab muusika tohutule hulgale inimestele tööd ja nagu sageli enamikel juhtudel on inimesed, kes asjasse segatud tähtsamat kui kunst ise. Muusikaga on seotud hulk inimesi. Võime nimetada tähtsuse järjekorras. Raadio, muusikasaadete, toimetajad, helirežissöörid, dirigendid, interpreedid, kriitikud, heliloojad ja nii edasi. Käsitlemegi neid selles järjekorras. Võib muidugi arvata, et heliloojad on kõige tähtsamad kuid neist on raske ilma mõningase ettevalmistuseta rääkida. Alustagem raadio muusikasaadete toimetajatest. Kui poleks neid ja neile andunud kuulajaid sureks kaasaegne muusika välja. Heliloojad peaksid otsima teid, kuidas oma muusikat tutvustada. Ja üleüldse ma ilmatu hulk inimesi jääks siis tööta. Kui soovite olla kursis kogu kaasaegse ja mitte kaasaegse muusikaga teate ostma auto koos raadioga ja kuulma raadiot siis te kuulete mitte üksnes muusikahariduslikke saateid, vaid teile pakutakse muusikat ka jooksval lindil. Te saate teada, mis on apa, kes laulavad apelsini, palderjani ja teistes ansamblites. Esimene programm aga harib teid ka tõsisemas muusikas ja kõike seda võimaldavat eile raadio muusikasaadete toimetajad. Operi müüvad. Olevas. Linnas. Vaata. Heather. Pirita elanikke südame, vere. Korralik noormees pole märgatud ja lava peale torgatud. Kui vana Tom Edison 1877. aastal plaadistas meri hädal lämbe ei võinud ta isegi aimata, milline pöördeline moment see muusika levitamise seisukohalt oli. Tänapäeval ei tähenda interpreet muusikamaailmas midagi, kui tald pole ilmunud. Heliplaate lindistamine ja plaadistamine on muutunud professionaalse muusiku elus sama tähtsaks rituaaliks kui kontserdi andmine. Peab isegi ütlema, et plaadistuudio ja lindistusstuudio mängib tähtsaimat osa muusiku elus. Lindistamine ja plaadistamine erineb suuresti tavalisest esinemisest. Helirežissöör on stuudios ainuvalitseja. Olete näiteks vaevalt mänginud või laulnud mõned taktid. Kui võimas hääl teatab, võtame selle koha uuesti ja nii kordub see kümneid ja kümneid kordi, kui kõik lõpuks linti saab, ohkab interpreet vaikselt. Olgu see viimane kord, ent mõne aja pärast tullakse jälle. Väga tähtis on muusikamonteerimine, oskuslikud operaatorid lõikavad ja kleebivad kokku sadu linditükke ja nii see muusikateos valmibki. Kriitikud kuulavad ja kiidavad, et kõik on nagu otseülekandes. Muusikud ise leiavad, et nende hulgast tuleb enam esile tõsta dirigente. Dirigentide nimed on programmides alati trükitud palju suuremalt kui heliloojate nimed. Juba muusikaajaloo varasel staadionil. Et oleks ülimalt vajalik, kui keegi lööks takti, et kõik kooskõlastatult saaksid mängida. Varajases Itaalia ooperis mängis juht tavaliselt ühe käega vanaaegsel klaveritaolisel instrumendid ja teisega juhatas prantsuse ooperis muutustavaks lüüa taktikepiga vastu pulti. Keegi kriitik kirjutas 1700. aastal. Ühes käes partituur ja teises taktikett, lõida sellega vastu pulti, mis selleks otstarbeks sinna pandud oli, nii kõvasti, et tekitas suuremat kära kui orkester. Hiljem eemaldati see hirmutis lava alla, kus taktilöömine endiselt edasi kestis ja veel kõvemini. Pöörde tõi juhtum, mis leidis aset ühe lüli nimelise muusikuga, kellel oli kombeks takti lüüa harjavarrega vastu põrandat kordaga lõida kogemata oma varbale Se juhtuste Teumi esitamisel, nii et tekkis mädanik, mille tagajärjel mees heitis hinge. Pärast seda kurba juhtumit juhatasid dirigendid tükk aega ilma keppida, kuid mõju ei olnud sama. Louis pool oli esimene, kes väitis, et tema oli esimene, kes dirigeerimisel uudset taktikepi kasutas. Lihtsates takti lööjatest on tänaseks välja kasvanud dirigendid. Esimesteks olid heliloojad ise. Kas heliloojast dirigenti Wagner Jaberlioos viisid dirigeerimise eriti kõrgele tasemele? Viimane kirjutas sellest isegi raamatu. Muidugi leidub alati inimesi, kes imestavad, milleks küll dirigenti on vaja? Kas tõesti orkester teisiti hakkama ei saa? Kui dirigent on proovidel küllalt higi valanud, peaks selge olema, et etendusel pole teda vaja. Olete te juhtunud kuulama orkestri harjutust? Tekib küsimus, miks pillimehed lasevad enesega nii käituda mängilanelia esimest takti vähemalt 20 korda lihtsalt selleks, et seda teha nii nagu dirigendile meeldivalt, mis kindlasti on otse vastupidine orkestri liikmete arvamusele. Seega on dirigent selleks, et orkestri liikmeid kiusata. Pillimehed aga omakorda mängivad vahel ka hästi dirigenti kiusata. Nii on see nagu härjavõitlus. Pianistid nemad eksisteerivad selleks, et anda klaverikontserte. Muidugi mängivad nad ka kammermuusikat ja sonaati ja muud. Kõik edukad pianistid teavad peast kahtekümmet tähtsamat klaverikontsert. Kuid ärge arvake, et on lihtne saada suureks pianistiks Ooey. Peale selle, et päevas hulk tunde harjutada, regulaarselt oliiviõliga käsi määrida ja nad ära kindlustada, peab harjutama ka istumist, klaveritoolil, fakki, lõhikute efektset asetamist, käte žeste ja asetust, otsaesise kortsutamist, dirigentide käe ulatamist, kummardamist ja nii edasi ja nii edasi. Pianistid ignoreerivad peaaegu alati helilooja ettekirjutusi. Võrdlesin autojuhte ja inspektoreid viiuldajad võrreldes pianistidega on hoopis toredamad inimesed ainult veidi hellitatud. Kui pianistid on kasutada 10 sõrme 88 valget ja musta klahvi siis viiuldaja peab toime tulema vaid viie sõrme ja nelja keelega. Viiuldajatel on ainult 10 tähtsamat kontserti ja hoopis väiksem repertuaar kui pianistidel. Nad püüavad küll viiulil mängida muusikat, mis pole antud instrumentidele kirjutatud ent pole kuulda olnud, et see paremini kõlaks kui originaal. Sellest hoolimata jätkavad viiuldajad seda joont. Tšellistid sarnanevad peaaegu viiuldajatele, ainult et instrument on neil suurem ja tippkontserte poole vähem. Organistid on kummalised inimesed. Nad saavad kasutada kahte kätt ja kahte jalga iseseisvalt. Nad valdavad sellist tohutut instrumenti nagu orel. Ja omades sellist võimu panna orel, Raivust möirgab, eelistavad nad ikkagi mängida Tokaatasid ja fugasid. Nagu bahti on nad arvatavasti head abielumehed ja isad, sellepärast jätame nad rahule. Lauljad öeldakse, lauljate puuduseks on see, et nad ei oska suud kinni pidada. Kriitikud arvavad sageli vastupidi, et nad seda just teevadki. Tegelik häda peitub hoopiski lauljate lõhenenud isiksuses. Kui nad piirduksid vaid laulmisega, oleks kõik korras, kuid peaaegu kõik lauljad on pandud ka rääkima, see tähendab, nad peavad olema ka näitlejad. Igavene sõda käib lauljate ja dirigentide vahel, kes keda. Igatahes annavad lauljad kriitikutele hulgaliselt tööd. Kriitikud ei tea tihtipeale isegi, mis nad räägivad, kui äkki avastavad, et nad millegagi nõus on, on nad kohutavalt üllatunud ja kalduvad liialdustesse. Ameerika kriitik mister rõhkurandmil kirjutas 1907. aastal debiicii lame kohta. Kontsert algas impressionistliku värvi plärtsakatega segi paisatud tonaalsuse balletile. Ei ühtegi vormi eesmärki. Peamine oli vaid moodustada uut häälte kombinatsiooni. Ainult üks asi oli kindel see, et helilooja ookean oli konnatiik ja et mõned selle elanikud olid roninud ka instrumentidele kur, kui 1922. aastal kirjutas aga seesama mees poeetiline teos, millest siin on imeliselt väljendanud mererütmi ja värve. Ja öelge siis veel Edgariitikuid tuleks tõsiselt võtta. Nüüd heliloojatest väljaspool kriitikat seisavad neli heliloojat, Vahh, Beethoven, Mozart ja teie, lemmikhelilooja. Vahile tuleb läheneda teatud hirmu judinatega. Tema muusika on taevalik. Õnneks on olemas hüüatus, mida tuleb teada ja kasutada, see on. Ah pohh sellest aitab. Seda võite kasutada erinevates värvingutes. Bachi peab kuulama. Teda ei võrrelda teistega. Ärge seda unustage. Teate võtma Bachi, kas ainult tõsiselt või siis üldse mitte temast rääkima. Kabahhi elust pole midagi kritiseerida. Ta töötas palju isegi öösiti, kuid ometi oli tal 20 last. Hüüatuse, ah, vohh tõi esimesena kuuldavale ta abikaasa. Kõik teavad, et Mozarti eripäraks oli kirjutada ooperite asemel körheleid. See on asi, mida ükski teine helilooja pole teinud ei enne ega pärast teda. Mozarti suur populaarsus tuli ilmsiks sellest ajast, kui see fakt avastati mehe poolt, kelle nimi oli imelikul kombel Köfell. Kuigi keegi ei looda, et teaksite peast oopuste numbreid. Ometi oleks tark tegu, et näida harituna tuttav olla mõningate hellitega. See on täiesti ohutu, sest keegi ei ole suuteline teile vastu vaidlema. Mõningaid numbreid on kasulik meeles pidada, näiteks ka 525 on lihtsalt vaev kasutada nimetust väike öömuusika, kui võite nimetada seda serenaad number 13. Peaksite teadma ka, et ka 385 on Hawsleri sümfoonia ka 425 Lints ka viissadade nii Prahas ja ka 551 Jupiter. Nagu näete, pakub Mozart teile võimalust meeles pidada arve ja sellega mälu treenida. Väga hea meeles pidada numbrid ka 365. See on e-bemmoll kontsert klaverile, sest aastas on ju ka 365 päeva. Mida teada ka teistest heliloojatest peame tegema minivalik. Partorg Mardoki muusika kuulamine annab samasuguse rahulduse nagu suplemine jääkülmas vees. Statistiliselt on kindlaks tehtud, et umbes 88 protsenti inimestest, kellele meeldib kriketi mäng, meeldib kappartop. Praam oli mõnus, paks mees, suure puhmas habemega daamid, imetlesin Brahmsi sümfooniaid. Ainus isik, kes neid tõeliselt oskas juhatada. Olitoscanini. Ungari tantsud on imetlusväärsed. Rääkige neist ja pidage mõned taktid meeles esitamiseks. Wool Shaki pea oli täis tantsurütme ja meloodiaid, mida ta kirjutas lugematul arvul. Mainige Woodsaki muusikas on Böömi atmosfääri, mille õige hinge toob esile ainult tshehhi filharmoonia orkester. Riig nagu Shaggy oli väikest kasvu mees ega soovinud kellelegi halba. Olles ise kasvult väike, kirjutas teda väikesi töid. Erandiks on klaverikontsert number üks, ta plaate müüakse aga hulgaliselt. Hain on sümfoonia isa. Aga nagu elus tavaliselt ikka ei teata, kes on. Ema. Otsustas, et sümfoonia Aldab olema algus, keskpaik ja lõpp. Üldiselt arvatakse, et Hayden oleks võinud olla sama hea kui Mozart. Kui ta poleks olnud kogu oma elu nii õnnelik. List südames oli ta rohkem pianist kui helilooja. Ja nagu kõik pianistid, mõtles ta, et parim kontsert on see, kus orkester ja dirigent istuvat tummalt ning solist kasutab klaverit nagu iluuisutaja. Teleekraani. Maakleril oli parandamatu viga, kirjutada pikki kärarikkaid ja kõige kulukamaid sümfooniaid maailmas kulukaid selle poolest, et nende esitamiseks oli vaja hulk pillimehi. Võttis kaua aega, enne kui inimesed harjusid neid kuulamata ja siis ta aidati äkki, et maaler ei olnudki kirjutanud pikki väsitavaid sümfooniaid. Paidet helilooja oli lihtsalt kokku pannud sadu meeldivaid väikesi meloodiaid. Rossini on helilooja, keda elamus armastab. Kuigi kirjanikud ja heliloojad teda iimetlasesteta olevat jätnud kõik alati viimasele minutile. Räägitakse, et ta lukustas end 20-ks minutiks tuppa ja kirjutas selle ajaga ühe avamängu. Miks Rossini selliselt töötas? Aga sellepärast, et tal oli toas masin ehk kontraktsioona nagu itaallased seda nimetasid. See oli midagi muusika kompuutri taolist, mis tootis avarainile. Rossini muidugi ei soovinud, et keegi seda olles näinud, ta oli selle Berliini käest odavalt ostnud tuua, aga ei osanud masinat õigesti kasutada. Rossini oli õnneks tehnilist taipu ja ta sai masina tööle provotseerides sellest sädelevaid avamänge. Terve ooperi tarvis seda ei kasutanud, sest vokaalseid osi masin ei tootnud. Neid tuli tal ise kirjutada ja need polnud tal üldsegi nii head kui avamängud. Ta töömeetod aitab selgitada, miks avamängudel ei olnud iialgi midagi ühist ooperitega. Pärast seda, kui siin oli kirjutanud Wilhelm Telli lakkas masin töötamast. Kahjuks on masin kadunud ja tänaseni leidmata. Johann Strauss kirjutas sadu valss, polka sorkasid samuti operette. Ta head valsid, on väga head ohata. Ilusal sinisel toon aul ja teil ei küsita rohkem. Richard Strauss kahetses kindlasti, et ta polnud Johann Straussi kirjutas roosikavaleri, et tõestada, ta on just nii andekas kui sooviga. Ei ole muidugi võimalik kõnelda kõikidest heliloojatest. Igaüks teist peaks leidma ühe sellise helilooja, keda keegi teine ei tunne ja siis temast pikemalt kõnelema. Ja veel veidi moodsast muusikast. Isiklikult võite te moodsat muusikat mitte armastada, kuid lohutab teid see fakt, et ka kriitikud, kes peavad endid selles ainevallasasjatundjad, eks kuulavad salaja, sageli endi rõõmuks Mozarti ja Schuberti, muusik, et sellepärast ärge väljend rendid kõvasti, et moodsat muusikat ei armasta. Lõpetuseks mõned vestlusest osavõtuks vajalikud terminid. Atonaalsus muusikat, mille kirjutamisel helilooja unustab, mis helistikus ta tahab kirjutada. Dünaamika mängimine liiga pehmelt või liiga valjult. Termin, mis peaaegu midagi ei tähendab selliseid fraase nagu rikas harmoonia, värvikas harmoonia võib alati kasutada impressionismi muusika, mis kõlab nagu mängitaks seda paksus udus. Kammermuusika muusika, mis on kirjutatud väga väikesele kuulajate hullale. Welcanto kadunud kunst õigesti laulda. Koloratuur kui laulja tavalisest ebaloomulikumalt kõrge häälega teeb rohkem kui vajalik retsitatiivi. Kui ooperilaulja unustab viisi. See olekski lühidalt kõik. Meie viimane nõuanne aga oleks nautigem muusikat. Nautige seda. Vaikides.