Legend. Saade suurest muusikust. Igal põlvkonnal on oma iidolid, superstaarid, primadonnad. 20. sajandi 50.-te 60.-te ja 70.-te aastate ooperimaailmaprimadonna oli renevatade Paldi, keda itaallased hellitavalt meie Renataks nimeks tahtsid. Temaga ühel ajal ooperilavasid ja inimeste meeli ja südameid köitnud marja kallas oli ju Ameerikast tulnud kreeklanna kelle nimi tänu meediale diivaliku glamuuri sümboliks sai. Renate Paldi jäigi seetõttu mõnes mõttes, kuidas Kallase varju. Tema elulugu ei ehi pikantset armulood sest tal oli oskust eraelu ja karjääri lahus hoida. Marja Kallas suri hüljatuna 54 aastaselt Pariisis. Renata Debaldi, kes kunagi ei abiellu. Ludki lahkus läinud aasta 19. detsembril 82 aastasena oma kodus San Marinos. Renato Debaldi alustas laval esinemist 1944. ja lõpetas 1976. aastal kuid tuntud ja armastatud oli ta kuni oma elu lõpuni, eriti Itaalias. Legendaarne itaalia dirigent art Tourodoscaniini nimetas tema häält inglihääleks, mis on saadetud inimestele rõõmu ja lohutust kinkima. Ma tean, et mu hääl on läinud paljudele inimestele hinge, on Debaldi öelnud. Mõned, kes mind kuulnud on, on leidnud kinnitust oma religioossetel tõekspidamistele. Õnnetud inimesed muutunud rõõmsamaks. Haiglates, kus mu plaate mängiti, on mõni saanud võitu valust ja kiiremini paranenud. Kuidas ma saaksin mitte tänulik olla ande eest, millega mind õnnistatud on? Renate Paldist on kirjutatud seitse raamatut, lugematul arvul artikleid, salvesta teatud hulga muusikat ja tehtud filme. Saates legend Renaadade Paldi. Heidame meiegi põgusa pilgu lauljanna elu- ja loometeele. Renodade Paldi sündis esimesel veebruaril 1922. aastal Itaalias pesaro linnas, mis on ka ooperihelilooja Joakino, Rossini sünnilinn, kus tänini ooperis festivali korraldatakse. Tema isa oli tšellist ja emagi tegeles muusikaga. Vanemad läksid lahku veel enne lapse sündi ja tüdrukut kasvatas Tase ema ja vanavanemad. Isa puudumist elas tundlik laps sügavalt üle ja temast kasvas uje tüdruk, kes teistega kuigi kergelt kontakti ei leidnud. Lisaks sellele erines ta teistest ka pikka kasvu poolest. Ühise keelekaaslastega leidis ta läbi muusika Debaldi. Laula meile öeldi talle üsna sageli ja ta laulis nii koolis kui kirikus, nii et teda tunti keel kõige tüdrukuna, kes laulab. Kõigepealt hakkas ta õppima klaverit, kuid õpetaja taipas üsna pea, et laulmine sobib talle paremini. Ja Renata hakkaski 16 aastaselt Parma konservatooriumis laulmist õppima. Ehkki laulu õpilasi võeti seal vastu alles alates 18.-st eluaastast. Parmasse jäi ta kaheks aastaks, kuni õnnelik juhus ellu. Muudatuse tõi. Jõuluvaheaega onu juures ütles, kes pidas väikest poodi külastas seda endine kuulus lauljanna Karmen Mehlis, kes oli Kappes Aaro konservatooriumi lauluõpetaja. Pes Aaro konservatooriumi eriti kõrge taseme poolest. Onu Valentino rääkis meelisele, kui ilus ja hea hääl tema vennatütrel on ja nii leitigi võimalus ettelaulmiseks ega laulutundideks. Kui Renaatab armasse tagasi läks, ei tundnud sealsed õpetajad ta häält enam ära ja endiselt enam jätkata. Seega ei saanud. Nõnda kulgesidki ta õpingud edaspidi sünnilinnas pesaros. Teise maailmasõja pommitamiste ajal õppetöö katkes ja Karmen Meelis läks koomusse ning Debaldi emaga maale, kus jätkas õppimist iseseisvalt. Kuid sideõpet ja ka kestis edasi. 1944. aastal korraldas õpetaja talle esimese lavaesinemise. See oli väikelinnas Roviigos ja osa, mida ta esitama pidi, oli Elena puitu mehistoffelises. 10 päeva enne esietendust läks ta õpetaja juurde osa ette valmistama. Ehkki aega ettevalmistuseks jäi napiks, oli esimene lavaesinemine edukas. Paraku aga Euroopa sudis. Debaldi laulis küll siin küll seal, kuid lõplik edu ja läbimurre saabus alles sõja lõppedes 1946. aastal Triestes laulistandesteemunat Verdi hotellas. Pärast seda levis kulutulena teade. Ooperitaevasse on tõusnud uus täht. Minu ees avanesid kõikide teatrite uksed, kirjeldas ta ise. See oli väga erutav, sest siiani hoolitses minu käekäigu eest ema, kes nägi mu ilusaid Ta abielu ja kindlat korda. Kuid kõik läks teisiti. Desdemona jäigi minu lemmikkangelaseks kuni mu karjääri lõpuni. Mulle meeldis tema leebe loomus ja hea ning õiglane iseloom. Ta oli suuremeelne ja kiindub, kuid paraku valesti mõistetud armastuse ohver kellele olid võõras teesklus ja vale ja kes sellepärast ei suutnud seda ära tunda ka teiste juures. Süsteem on aga algas ja lõppeste Paldi karjäär. See oli tema esimene roll New Yorgi Metropolitan ooperast 1955. aastal ja sama osa ka tema karjäär seal ka 1973. aastal lõppes. Kuulame nüüd lõikudest eemanaariast ehk laulupajust. Renata Debaldi loometeed saab tinglikult jagada kolmeks erinevaks perioodiks. Esimene neist algas 1944. aastal debüüdi ka Itaalia väikelinnas Ruviigos ja kestis 1955. aastani, mil toimus esimene esinemine New Yorgi Metropolitan operas. Sellesse ajavahemikku mahub veel üks oluline sündmus. 1946. aastal, kui pärast sõjapurustuste likvideerimist taas tila skaala kutsus teatri tollane juht, legendaarne dirigent Arturo Toscaniini Debaldi avakontserdile laulma. See oli erakordselt suur au noorele lauljale. Toscaniini hakkaski tema häält kutsuma inglihääleks. Woodženn Daniela. Ka teatri praegune peadirigent Riccardo muuti arvab. Drinatade Paldi näol oli tegemist ühe suurima ja huvitavama isiksusega ooperiajaloos üldse. Laskalasse jäide Paldi kaheksaks aastaks. Siin laulistamiid Toscat madaleenot desteemana ja nimiosa vallis La Scala teatri koosseisus esines ta esimest korda ka Londoni Covend kaadenis 1950. aastal. Pärast seda laulis ta veel vaid ühe korra ooperis Stosca 1955. aastal. Ja kui London talenti hinnata ei tahtnud, siis teisiti oli see Ameerikas, kus ta 1950. aastal kõigepealt San Franciscos aidas laulis. Viis aastat hiljem, 31. jaanuaril 1955. aastal laulis ta seal esimest korda tehte eemanut versioon Dallas Metropolitan jäi ta 20-ks aastaks. Selle aja jooksul osales ta 270. etenduses, olles seal üks armastatumaid, lauljanna Sid repertuaar laienes, hõlmates lisaks Verdi leebutšiinila. Ka hind oli Mozarti ja Wagneri ooperit. Siiski üks vajakajäämine tema häälel siiski oli ja siis oli liiga suur, liiga tugev, et laulda kergeid koloratuuri näiteks rassinium pärites, mida ta algaja lauljana siiski tegi. Ja hiljem ei laulnud ta enam sellistes ooperites nagu Travjaata võimul olles kuu. Aga ometi olid ka need ooperit tema repertuaaris. Laskaalast lahkumise üks põhjus oli ka haigena lauldud ja ebaõnnestunud Travjaata etendus. Edasi tuligi Pakkumine Ameerikast. Metropolitan tolleaegne direktor Rudolf ping nimetas teda raudselt naeru Luhukestega leediks pidades sellega silmas seda, et vaatamata leebel olekule oli lauljanna raudne tahe. 1963. aastal saabus laulmisesse vaheaeg tekkinud vokaaltehnilised probleemid vajasid lahendamist. Aasta pärast oli ta tagasi ja Metropolitan i publik võttis ta taas omatsioonidega vastu. Nüüd laulis ta ühe oma hiilgerollidest nimi Osabungi elli ooperis Laatšokonda millest ta meil on teile kuulata pakkuda duett Franco Corelliga. Paraku pärineb salvestust 1972.-st aastast, kui mõlema laulja täht juba vaikselt kustuma hakkas. Viimane uus osa Metropolitan isoli, Alice Verdib Valstafis. Kõige viimase etenduse andis ta 1973. aastal ja see oli taastest Teemuna, tema part rooli tenor Franco Corelli hüvastijätukontsert toimus kolm aastat hiljem, 1976. aastal. Samal aastal toimusid viimased kontserdid kõigis suuremates skulptuurikeskustes ka meie naabruses, Moskvas ja Leningradis, kus teda käis kuulamas Estonia praegune inspitsient ja suuru pärisõber Jüri Kruus. Jüri Kruus, sina oled üks vähestest eesti inimestest, kes on hiljuti lahkunud kuulsat Itaalia sopranit Renato Debaldid oma kõrvaga kuulnud. Millal ja kus see oli, mida ta laulis ja mis mulje sul temast. Jäi jah, tegelikult see oli suur õnn, see oli 76. aastal Moskvas ja pärast Leningradis. Debaldi repertuaar oli selle kontserdil väga huvitavalt koostatud, arvestades tema iga, arvestades tema loomingulisi võimalusi. Muidugi seal ei olnud esindatud neidsamu aariaid, mis tegi omal ajal Debaldi niivõrd tuntuks ei olnud aidata, ei olnud pater, slaid ei olnud nyyd kontsert algas küllaltki paljutõotav numbriga Beethoveni kontsentaariaga ja see number oli Debaldi esituses täielikult omal kohal. Jälle taas võlus tema kaunis tämber, tema isiksus ja kõik see, mida me mäletame plaatide peal Debaldist. Muidugi publiku vastuvõtt oli tohutult tohutult soe. Selle kontserdile kogunenud kogu Moskva eliit, sest et kuulata Debaldit võib-olla see oli ju esimeseks ja viimaseks korraks väga paljudele omal ajal, kui laskeala käis Moskvas 64. aastal, mõtlen ka 70 neljandal aastal, siis olid kõik lauljad ainult ei olnud Debaldit ja samuti marjakallast. Ning sellepärast publiku huvi oli muidugi suur ja kõik esimesed numbrid olid minu meelest täielikult tasemel, kuid siis publik tahtis ikka enamat ja enamaks kuulata The Paldi esituses. Neid aariaid, mida nad olid hakanud väga armastama. See nagu ajendas karjuma saalist pater fla immii, Manoon. Te palju oli algul hämmastust ja ometi kõlas korraga Renate Debaldi laulab pataljoni aariat. Kõik see sisuline joon, mis Debaldil oli, see kõik oli alles. Seejärel tuli Mimiaaria Manooni aaria siis nagu lauljatar sai aru, et on mingi vea teinud ja läks tagasi endisele repertuaarile. Ning kava lõppes tõesti väga hästi. Üldisesse kontsert jättis mulle toreda mulje, kuid minu meelest alati, kui inimene esineb ja tunnetades oma hetkevormi, ta ei tohi siiski anda järele publikunõudele ja peab väga kainelt ja arukalt arvestama omaloomingulisi võimalusi, kas ta siiski selle järeleandmisega ei tee endale kahju? Mõni päev hiljem ma sõitsin Leningradi Debaldi kontserdile jälle sama kava, mis oli Moskvas. Ja sellel kontserdil pidasite Paldi absoluutselt kinni ettenähtud kavast ja kontsert oli lausa trumphiaalne. Ma pole tükk aega niisugust elamust saanud, kui olite Balti kontserdil Leningradis. Aplausitorm oli täitsa lõpmatu. Debaldi andis lisapalasid, kuid need piirdusid siiski Itaalia laulukestega aariatega vanast klassikast, aga mitte rohkem. Aga sa oled kõiki neid kuulsaid nimetatud asju Putšiini Verdi aariaid ooperites kuulnud plaatidelt. Kuidas võrdleksite seda kontserti ja seda, mis plaadil tema hiilgeaegadel vastu kõlab? Meil on üks asi on see, kui inimene laulab kolmekümneaastane või 40 aastane, kust olema tippvormis. Teine on aga aastad, kus laulja juba Aron otsustanud oma ooperilauljakarjääri lõpetada. Ja ma ei saa ju võrrelda neid omavahel sellepärast et ühes on ju tunnetada hääle, absoluutseid, võimalusi piire nagu üldse ei olnud olemaski, tal oli, hääl oli niivõrd vaba, niivõrd voolab niivõrd musikaalne, niivõrd haarav, päikesepaisteline, see on kõik see, mida me oleme kuulnud tema plaatide peal, mis on antud välja kuskil 60.-te viiekümnendatel aastatel, kuid väga tihti on räägitud, et Debaldion hea vokalist, aga näitlejana jääb ta küllaltki ühekülgseks. Ma pole Debaldid laval näinud, kuid ma olen näinud temaga videosalvestust. Nimelt Metropolitan Opera lavalt võetud saatuse võim koos Franco Corelliga, samuti katkendid samast ooperist, mis on võetud Itaalias. Ja ma võin öelda, et palju on suurepärane näitleja ja eriti veenis mind, kui ma kuulsin temaga etenduse võtet Toscast. No see roll oli niivõrd läbi mõeldud, et kui ma hakkan näiteks võrdlema marja kallas, et oskad ja Debaldidoscat, nad on erinevad kunstnikud, aga mõlema roll oli erakordselt huvitav ja lähtus täpselt sellest mõttest, kuidas üks või teine kunstnik seda kujundas. Tegelikult neid võrrelda omavahel ei saa, kuna mõlemad on tohutu suured isiksused ja kahtlemata sajandi superstaarid. Kui Renato Debaldi karjääri kulgemist ja arenemist vaadata, siis on see üsna tüüpiline kohaliku tähtsusega noor laulja laulab end pealinna tähtsaima teatri laskaala lavale. Sealt edasi tuleb Metropolitan, mis maailmalauljate eliidi endale nopib. Nii on see paraku, et ei olnud ja nii see ilmselt ka jääb. Kahjuks on inimelu üürike ja veel lühem, on see aeg, mis lauljatele intensiivseks loome, teeks ja lavaesinemisteks tuntud on. Dirigent George Zolti kirjutab oma mälestustes, et Debaldi soovis väga lavalt lahkuda õigel ajal oma võimete tipul olles. Et publikule jääks õige ja hea mälestus. Üsna sageli see lauljatel ei õnnestu, sest soov esineda paine uuesti ja uuesti kogeda inimeste poolehoidu ja armastust on tugevam kui mõistuse hääl. Aga reeglina on vokaalmuusika austajad mõistvad, sest teavad, kui raske ja kui paljudest asjaoludest sõltuva kunstiliigiga tegemist on. 54 aastaselt loobuste Paldi lõplikult lavaesinemistest. Aga elada jäi veel 28 aastat. Selle aja sisse mahtus noorte lauljate etamine, oma kogemuste jagamine, mõni esinemine, intervjuud ajakirjandusele ja mälestused plaadifirmaga, deka sidustada pikaajaline leping, tänu millele on ka täna võimalus osa saada peaaegu kogu repertuaarist, mida ta oma hiilgeaegadel laulis. Ilmunud on ooperi duetid Carlo Berkondsiga sooloalbumid, täispikad, ooperid. Debaldi suurimate lemmikute hulka kuulusid Putšiini ooperid. Ta laulis, nimi osat oskas madaam pater Klais monoolles koos liud Durandotis kõike kolmaosa til kriitikus, mille ta omandas vaid salvestuse jaoks. Talle endale oli hingelähedane salvestus, mis tehtud koos tenor Carlo Bergoontsigapinkertoni osas. Debaldi esines koos oma aja nimekate edenurite Carlo Bergantseid, Giuseppe Di Stefano marjudel moonaku Franco Corelli, Richard takeri, Jussi Berlingi ja Alfredo Krausega Nika noore plaasidodominguga 60.-te aastate lõpus. Salvestusi on tehtud kõige rohkem Maarjudel Monaco'ga plaadifirmale deka. EMI plaadifirma seevastu keskendus Maria Kallase ja Giuseppe Di Stefano jäädvustamisele koos Herbert von Karajan. Iga on salvestatud Verdi ooperid Aida ja Othello kolmes Verdi ooperis truba tuur Don Carlo ja maskiball poledi Baltic kunagi esinenudki, kuid need on plaatidel olemas. Putšiini ja Verdi ongi kaks kõige olulisemat heliloojat, kellest Verdi olide Paldi enda sõnul ta esimene armastus. Verdidest deemon aga algas pes, tema esinemine ooperilaval ja ta imetles Verdi erilist oskust inimhääle kogu ilu ja võimalusi targalt ära kasutada ilma et see häält kahjustaks. Samuti võlus teda Verdi muusika ausus. Alates sellest, kuid uscaniini taala skaala taasavamise kontserdil kahte Verdi aariat laulda palus, sai Verdi ooperites tema repertuaari tuumkirg Putšiini vastu tekkis mõnevõrra hiljem. Erinevus nende kahe vahel nägite Paldi eelkõige ooperi tegelaste erinevatest karakterites, kes Putšiini puhul on tundlikumad, kuid samas kahe jalaga maa peal. Verdil seevastu nad otsekui legendidest pärit, tugevad, kirglikud ja oma tõekspidamisi järgivad. Kuid mõlema helilooja muusika pakkuste Paldile rõõmu ja rahulolu, mida ta heldelt ka publikule jagas. Lisaks Verdi leebutšiinile sobis talle katalaani Chile ja Jordaania muusika. Kõlab aaria katalaani ooperis klaballi. Spontaanne ja sarmikas, nii on ise loomustanute Paldit tema kaasaegsed vahet tuttkontakti publikuga hindas ta eriti kõrgelt. Kui ma laulan, ütles ta, on mul tunne, et räägin iga saalisviibija ka eraldi. Iga kuulaja on kingitus, mis mu südantsoojendav. Kaks aastat tagasi tähistati armastatud lauljanna kaheksakümnendat sünnipäeva ja plaadifirma deka andis välja albumi greid Renata Debaldi suurenotode Paldi. See oli ilus kingitus ka kõigile neile, kes ooperimuusikat armastavad. Sest mis on kord olnud lõpusel, pole Renato Debaldi interneti koduleheküljel. Viimases kirjas. Oma talendi austajatele tänab ta kõiki talle osaks saanud tähelepanu ja armastuse eest. Ma alustasin laulmist noore tüdrukuna, kirjutab ta ja pühendasin seejärel kogu oma elu muusikale. Kuigi mu perekond soovis, et minust saaks pianist, oli kutsumus laulda suurem. Ma alustasin esinemist professionaalse lauljana 22 aastaselt ja lõpetasin 54 aastasena 32 aastat edu, rahuldust ja eneseohverdust. Laulmine oli mu elu sisu, seepärast ei olnud mul kunagi ka oma perekonda. Nüüd, kui olen juba vana, vaatan ma tagasi ja tänulik, armsad sõbrad selle eest, et andsite mu elule mõtte ja olite oma kiindumuse ja imetlusega mulle toeks. Olen teile selle eest sügavalt tänulik. Saates legend itaalia sopran Renaatade Paldist külasid Mimiaaria ooperis boheen test eemana laul pajust ooperist, hotello Franco Corelli ka ooperist, Laatšokonda Brahmsi hällilaul, duett Carlo Berkondsiga ooperist Madaam paterlai aaria katalaani ooperist La balli ja Liu aaria ooperist Durandot. Saate koostas Tiina kuningas, operaator oli Katrin maadik.