Meil seisab ees tund aega juttu ja muusikat eesti raadio minevikust täpsemalt 30.-te aastate keskpaigast. Põhirääkijaks on Eesti esimene hallo naine, nagu tema kohta, siis öeldi Eerika Veiden Baum pärast eestistamist Erika viirsalu. Pärast abiellumist Soome Eerika Ivanka. Nende lintide kuulamine tekitab kummalise tunde. Nagu alati, kui võtan raadio heliarhiivist lindi ja hakkan kuulama selle inimese häält, keda meie keskel enam ei ole. See on nagu kauge tähe valgus. Täht ise on ammu kustunud, aga pimedal augustiööl on näha tema valgus, mis mitmeid valgusaastaid hiljem meieni jõuab. Helilintide eest oleme tänu võlgu Soome Tuglase seltsile ja proua Viive Tarole, kes salvestas 80.-te aastate teisel poolel 10 kassetitäit siis ligemale 15 tundi Erika mälestusi esimese Eesti vabariigi aegsest hariduse ja kultuurielust Tartu ülikoolist, korporatsioonidest oma aja silmapaistvatest, persoonidest ja sealhulgas ka riigiringhäälingust. Neid mälestusime täna kuulamegi. On 30.-te aastate keskpaik. Kogu maailma haaranud majanduskriis hakkab tasapisi järele andma. Inimestel on jälle tööd ja raha. Mälestused vahepealsest depressioonist peab kustutama uus tõusulaine. Inimesed janunevad mugavuse ja meelelahutuse järele. Tänase saatemuusikakujunduses on kasutatud vanu heliplaate, mida kolmekümnendatel aastatel raadios tihti mängiti. Meie tänaste kuulajate hulgas võib olla neid, kellel 30.-te aastate keskel oli vanematekodus raadiovastuvõtja ja kes on ringhäälingu esimese naisteadustaja häält 60 aastat tagasi oma kõrvaga kuulnud. Aga kes loomulikult ei mäleta seda häält. Teisest inimesest, jääb meile kõige paremini meelde tema nägu ja nimi. Ja teod, mida ta teeb või mida ta mingi hinna eest ei tee. Elu jooksul kuuldud hääled salvestame kuulmismällu ja see veab kergemini alt. Siinkohal üks väike hääleproov Erika viirsalu häälest salvestatud 80.-te aastate teisel poolel tema Helsingi kodus. Ta räägib ühe mälestustekatke 30.-te aastate lõpust, kui ta oli riigi ringhäälingust juba lahkunud ja töötas koos luuletaja Hendrik Visnapuuga Toompeal propagandatalituses. Lugu on ühest äpardusest, mis juhtus pool, kui ta korraldas Eesti raamatu juubeliaastat? Visnapuu korraldas ta raamatuaastat ja siis juhtus üks lugu, mida peab tingimata jutustab. Vähemalt aasta aktus oli mõeldud ka Soomes. Raamatuaastanäitus Eesti raamat, raamatut saadeti kõik Soome ja vis näpule tehti ülesandeks tullaabama seda näitust. Visnapuu sai muidugi riigi rahad kaasa, millega ta pidi kinni maksma siin Soomes ja, ja, ja pidi siis avama. Soovisime temale kõike head ja läksime töölt koju, ta pidi järgmisel hommikul sõitma laevaga. Järgmisel päeval keskpäeva paiku Kuu helistab Visnapuu sõpru ja küsib, et kas ta saab rääkida. Visnapuu, mina ütleb rõõmsalt, et Visnapuu on Soomes. See vastab. Ei ole. Ma olin hommikul sadamas, laev läks ära, Visnapuu tee olnud. Ma teadsin, et Visnap oli hommiku ülestõusmisega raskusi. Ta elas õieti Luunjas ja, ja Tallinn oli tal nagu ainult töö asukoht. Tema oma hingiga elas Luunjal. Nonii, mina imestasin ja mõtlesin, et mis nüüd saab? Ta ei ole ju siin ka mitte. Järgmisel samal õhtul kuulasime raadiost, kuidas Visnap Abbas ilusti raamatu aastal näituse Helsingis. Ka ma mõtlesin, võib-olla ta läks, lenn, lennukid olid väikesed, sinna ei mahtunud palju ja need olid harilikult välja müüdud. Ärimehed ja sellised sõitsid. Et nii viimasel minutil oli raske saada. Tagasi tuli siis muidugi küsisin, kuidas oli selle asjaga. Lõgistapu, seletas laev, oli jah, ära läinud, nagu te teate, mul on hommikul ülestõusmisega raskusi. Laevu oli ära läinud sadamast, aga. Ma andsin sadamakaptenile korralduse vaev tagasi. Ta kutsus tagasi, Ma ütlesin, no mis siis sait, kapten sõimas küll koledasti, kumma laeva tõusid. Aga siis me sõitsime välja ja Naissaare all laev seisis kaks tundi jää sees. Siis läksin minaga tema juurde ja ütlesin talle, et noh, ega meil nii väga kiiret ei olnud ju. Seal kindlasti ainuke kord vähemalt Eesti vabariigi ajaloos, kuigi kutsus laeva märg. Mõistagi pole eerika hääl enam see, mis 60 aastat tagasi, kui reedolbreida Felix moori kõrvale esimeseks naisteadustajaks kutsus. Nii nagu inimese vananedes kõhetuvad luud ja nahk läheb kortsu. Samamoodi kuivetuvad häälepaelad muutuvad lühemaks, hääl kaotab kandvuse ning muutub heledaks praks vanainimese hääleks. Mistõttu endisaegset hiilgust reedab üksnes harjumus väga selgelt ja arusaadavalt rääkida. Minuti pärast kõneleb Eerika sellest, kuidas ta raadiosse tööle sattus. Et meil oli ka spaa ega Kapa. Perrooniga. Sinna pandi uudistada. Otuudis seltsid ainetest. See on alla ka veel seal oli ka spaa. Tuna. Lõhnama. Igal. Uniga pealendid ta ime Kendi vallala. Nii. Üliõpilasaastail Tartu Ülikoolis oli Eerika aktiivne seltsielu tegelane. Ta oli Tartu üliõpilaskonna edustuse ja juhatuse liige, üliõpilaslehe peatoimetaja ja korporatsiooni indla esinaine. Kõnepidamisvilumusest saigi tõuke tema sattumine oma esimesele töökohale riigi ringhäälingus. Eerika meenutab Tartu ülikooli 300. aastapäeva juubelipidustusi. 1932. aastal. Siis üliõpilaskond korraldas tõrvikrongkäigu koos väliskülalistega, keda meil oli üsna mitmelt maalt muuseas muidugi ka Rootsist üliõpilaskonna esindajad ja, ja ka muid Inglismaalt ja nõnda edasi. Baltimaadest rääkimata Poolast, sealt kõikjalt olid, oli esindajaid. Siis selle tervelt kraadiga Joa koos üliõpilaskond volitas mind kõnelema toomemäelt all tõrvikutega seisvale publikule. Oli soe, suveõhtu täiesti meeleolu oli väga üle, sellega algasid ülikoolipidustused seal suveõhtuga, kui üliõpilaskond läks tõrvikutega, toome orgu siis ma pidin ronima ülesse sinna ja ülevalt hüüdma, mul on häält tuntult ja hüüdlasele kõne, ma olen seda õppinud terve tee mullory spikker peos ja ma ikka katsusin lavale meelde jätta, sest seal ei saanud ju midagi mõelda ja pime oli ka peale seal üleval. See siiski õnnestus. Ja ma ei teadnud, et seal oli mikrofon. Aga seda mikrofoni kuulasid ka raadiomehed. Ja kuna küsimuses oli Just nimelt naisdiktori saamine raadiosse, siis otsustasid nemad, et see hääl sobib mikrofoni. Ja kui mina viimaselt eksamilt välja tulin, tuli minul üks tuttav vastu ja palus mind helistada. Tema mees oli raadios ametis, palus mind helistada raadiosse moorile, et ta tahtvat minuga kõnelda ja selle selle tõttu ma sain sinna otsekohe koha, mis oli ju haruldane asi, sest just neil aastatel oli Eestis ka majanduslik reisijat tööpuudus. Varsti see lahenes, varsti hakati otsima inimesi, aga ma olin täiesti ette valmistatud, et ma lähen ükskõik mis tööd tegema, sest ega ei pruugi õpetajaks kohe saada. Võrkaminaristab Esijaks, aga ma saingi siis raadiodiktoriks ja see oli muidugi pingutav ja üllatav, sest ma ei olnud selleks kuidagiviisi valmistunud muuk ainult ehk nende pro suitsukursustega. Nonii professor Uluots vaimustus sellest õhkkonnast ja sellest pildist, nii et kui ma alla tulin, mäelt sealt pidi alla ronima, ettevaatlikud, siis vastu ronis minule, professor ujuvad tema väljaspoolkava, tahtis ise kakelda ja ta kõneles kenasti. Nii et sellega algas, algasid lüklaskonna pidusse. Ja ka eemal. Minu ees stuudiolaual on aastakümnete jooksul koltunud ajaleht Kaja 23.-st detsembrist 1934 vanas trükiš ristis pikkade saksa issidega ja suure pealkirja alt eesti hallo naise jutul. Loeme. Paar kuud tagasi tabas raadiokuulajaid valju hääldajaist meelepärane üllatus sügav maheda naise hääle näol. Ringhäälingus asus tööle naishalloo mehena preili Eerika Veiden Baum. Ja lühikese ajaga ta on võitud kogu kuulajaskonna poolehoiu. Kuna lugejaid kahtlemata huvitab Eesti esimese ja ainukese hallo naise isik, avaldame allpool oma kaastöölise vestluse preili Weidebaumiga. Ja siinse algab. Külastame preili Veideman, Baumi riigi ringhäälingu peaajus stuudios, mis asub Estonia teatri lossi kolmandal korral on ennelõuna ja seega ringhäälingus saatepaus. Läbi koridoride kajab valju hääldajate metallikõlalist muusikat ja laulu proovitakse opereti, mis järgmisel päeval tuleb eetri esietendusele. Õigupoolest minust pidi saama õpetajanna, seletab preile Weidebaum, aga nagu näete, olen nüüd sattunud sootuks teistsugusele alale. Olete õnnetu selle saatuse vembu pärast? Ei, just ümberpöördult, ma ei oska endale üldse ette kujutada meelepärasemat elukutset, kui see siin juba üsna varasest noorusest peale olen huvi tundnud, deklamatsioone ja kõne vastu deklareerisin tihti koolipidudel. Pesin Tallinna esimeses tütarlaste gümnaasiumis ja tudengipõlves ma samuti ei suutnud loobuda oma nõrkusest deklameeris siin ise ja korraldasin koori deklamatsioone. Õppisin tartus emakeelt suurima huviga aga kuulsin proua suitsu loenguid deklaratsioonist. Ühese meistri, kuulasin sama ainet Helsingi ülikoolis ja kuna vahepeal toimetasin üliõpilaslehte, sain vee lõhe nõrkuse võrra rikkamaks. Olid päris tõsised plaanid hakata ajakirjanikuks. Kui aga läinud sügisel kuulsin, et ringhäälingus vajatakse naishalloo meest, oli mu otsus kindel sinna ja ei kusagile mujale. Ja mulle naerataski õnn septembrikuul olin parajasti lõpetanud ülikooli, sain kutse tulla Tallinna ja pean tunnistama, ma ei, pettunud. Tööringhäälingus on väga mitmekesine ja vaheldusrikas. Eriti kütkestab mind teadmine, et alatasa on kontakt suure kuulajaskonnaga suurenägematu, puhuti salapärase kummitusena tunduva kuulajaskonnaga. Ja esimest korda mikrofoni ette asudes. Loodetavasti see ei võtnud häält värisema. Pean tunnistama, samuti kui igaüks, kes esmakordselt kõneleb raadios ei päästnud ka mina mikrofoni palavikust. Kehvem tunne oli tookord, kui Tallinnas ihuüksi seisin, silm silma vastu mikrofoniga. Otse kohutavalt raske oli stuudio haudvaikuses öelda esimesi sõnu. Aga siiski ütlesin need ja nüüd olen mikrofoni ees sama hästi kui kodu. Ja kõik on läinud ladusasti ähvardusteta algusest peale. Äpardusi juhtus peamiselt tehniliste seadeldiste käsitlemisel, mul pole just eriti arenenud meelt keerukate tehniliste seadeldiste jaoks. Ainult üks päev lasti mul vaadata pealt, kui, kuidas seda kõike siin tehakse. Järgmisel õhtul juba pidin konfireerima heliplaat. Järgmisena mängime. Kolmandal õhtul lugesin juba päevauudiseid ja nii see läks. Nüüd töötan juba iseseisvalt. Kord see oli üks mu esimesi õhtuid stuudios. Juhtus tõepoolest nii, et Tallinna kuulajate valjuhääldajad hulk aega ei piuksatanudki. Lugu oli nii heliplaati kuulajaskonnale esitledes, mikrofon on avatud. Hiljem, kui plaat mängib, on mikrofon kinni. Minaga talitasin just ümberpöördult. Selleks ajaks, kui ise rääkisin, sulgesin mikrofoni hiljem plaadi mängides avasin ja see lülis automaatselt välja elektrigrammofoni. Nii ei kuuldud minu juttu ega ka plaati ennast. Noh, see on ju kaunis väike viga väike, kuid siiski nende väikeste vigade suhtes tulebki siin olla eriti valvel. Ei tohi unustada iga sõna, mis õeldud läheb kohe eetrisse, ei saa teda enam sabast kinni pidada. Kuna mikrofoni ees kogu aeg tuleb olla pingul, siis ei tohi kunagi olla väsinud ega halvas tujus. Vastasel korral inimene on ekslik. Mis on teie lemmikalaks ringhäälingus on viimane küsimus. Muusika. Nende paari kuu jooksul on ringhääling mulle muutunud otse elu tarbeks need päevad, kus pole tööd, tunnen otse orgaanilist puudust muusikast. Olen õnnelik, et olen sattunud sellele huvitavale alale. Nii on siis kirjas ajalehes kaja jõulureedel 1934 60 aastat hiljem räägib Eerika oma esimestest elamustest ringhäälingus nii. Järgmisel sügisel pärast seda titaktilist seminari ja pärast seda sobikele kursust, siis andsin mina viimase eksami ja. Pärast pikka olekut Tartus ühe väikse koosviibimise järgi oma korporatsioonis sõitsin rongiga Tallinna ja hommikul läksin ringhäälingusse. Selle riigi ring häkkus. Mind pandi lugema. Mind on kutsutud teataval kellaajal ja seal olid mõned juhatuse liikmed kes siis kuulasid teises toas, mind pandi uudiseid lugema ja nõnda edasi, täiesti nii ettevalmistamata. Õnneks ma olin tõesti deklamatsioonid kursusel käinud ja kõnelnud. Võrdlemisi palju on elus. Nii et see see õnnestus ja nagu öeldud, nad olid juba enne veendunud, et hääl sobib. Mida mulle ka ööbiysii? 10 aastat hiljem piim, kuus aastat hiljem, kui Koidula puhul raadius, kõnelesin soome keeles, siis tulid tehnilised mehed ja ütlesid, et kas te ise teate, teie hääl sobib väga hästi mikrofoni. No ja see oli väga raske. Ma pean ütlema, sest ma ei olnud ju täitleja. Ma olin alguses väga ära kohkunud, aga jälle oli nii, et sel ajal ei olnud Eestis mitte tööd valida. Ja ma mõtlesin, et see on siiski palju õnnelikum lahendus, kui et läheks kuskile riistu pesema restorani sinna oli alati tarvis. Nii, nii mad, nii ma seal alustasin. Ja väga väikse palgaga peale selle kuulus minu ülesannetesse tõlkida raadiokava iga nädal masinalt kirjutada puhtaks inglise keelde ja saksa keelde. See kuulus minu ülesannetes ja palk oli minimaalne. Kõige väiksem palk, mida Eestis põis. Kas ta. Kui ma, ma olin sellega rahul, sest ma ei olnud ju mitte vilunud pikkamööda hakkas kostma, minuga oldi rahul ning väljaspool kui ka kui ka raadios. Ja siis muidugi ma hakkasin ka unistama suuremast palgast. Nüüd, mis puutub raadiosse, siis seal olid muidugi kuningas, oli Felix Moor. Tedre tahniline punase peaga väiksevõitu kõhnavõitu mees siis välimuselt mitte midagi ütlev, tal oli inglihääl tõesti. Tal oli nii ilus hääl, et ei võinud. Ta oli onu maag, kõik laste tunnid olid tema pidada, kõik teda kuulasid ja kõik teda austasid raadios, tema oli võrdlemisi kõrge palgaga ja siis oli veel üks konservatooriumi käinud mees teise teise diktorina, Holm oli ta nimi. Ja me saime omavahel hästi läbi. Seal oli mõningaid toredaid viperusi. Nimelt kui ma ei olnud veel vilunud ja andsin kellaaega kellaaja jaoks, Kang maas ja sedapidi haamriga või niukse pehme aafrika lööma. No mina siis teatasin ükskord jälle, et, et nüüd on kell miine nii palju ja andsin üsna hea põmmakasid kusjuures ka veeres üle korrata hirmsa kolinaga. Ma kohkusin ära, ma ei osanud mikrofonist sulg kogu rahvas kuulda. Siis ükskord oli nii, et Mart Laarmann tuli ettekannet pidama ja tema rääkis midagi sellist, et Eesti luule on siiski niivõrd hea, et seda peaks inimesed ostma ja lugema. Et näiteks Soomes on palju vähem ütlev luule aga loetakse palju rohkem. Kui ta lõpetas, siis ma panin mikrofoni kinni ja ütlesin talle, et te räägite nendest juttu, mille eest võib vastutada, et mina tunnen soomi, luulet ja nõnda edasi. Olen soome kirjandusajalugu õppinud ja ja me hakkasime vaidlema. Kuni üks pea tuli uksest sisse, see oli tehniline insenertehniliselt poolelt ja ütles, et vabandage, aga see jutt, kõik kuulub, läksime. Kuidas oli võimalik, et see on nähtavasti ei pidanud seal veel. Just äsja võib juhtuda. Seda siis nii lihtsalt. See tee naudi. Ela. Nii. Toredasti. Ta. Ta suu. Nõksa. Kristo aga sa rõõm siile arvestati genoomi mahlani. Soe roosa. Me kuulame Eesti esimese naisdiktori esimese Hallona ise, nagu tookord öeldi, mälestusi järgmises mälestuste katkes, figureerib Felix Moore'i kõrval niisugune Eesti spordiajaloo suurkuju nagu võimlemispedagoog Ernst stiidla. Siis muidugi kummaline juba kauem olnud. Siis hakkas. Oja siis hakkas olema see raskus juba mõne kuu pärast, et Felix Moor tema vaesekene langes langes joomisele ja ta üsna sagedasti jõi ja siis oli paar-kolm päeva kodus. Abikaasa helistas mulle lasnerja, ütles, et Felix on haige. Mina kahe pakkusin ennast tema asemele ja olin tema asemel, kuni siis ükskord tuli direktor ja ütles, et miks te olete üksi ja alati tööl. See oli tõesti raske, sest tuli olla kella 10-ni 11-ni ja siis sõita nõmmele koju. Ja siis hommiku kell seitse olla jälle kohal. Et see ei olnud mitte kõige lihtsam. Aga ma olin noor ja kannatasin seda hästi ära. Ja kui ma direktorile ütlesin, et moor on haige, siis tema vihastas ja ütles. Ärge tulge mulle lollust rääkima, et ma tean, et ta on. Ütelge daam, purjus, maitsvad seda mina ei tea. Aga tõesti oli nii, et ühel päeval mina siis andsin hommik. Pidi algama hommikuvõimlemine, enne seda oli kontsert ja moor tuli tasakesi uksest sisse ja tahtis hakata nagu juttu ajama, ma andsin talle, kuid ta peab vait olema, et mikrofon on lahti. Ja siis panin selle mikrofoni kinni, kui lõppes ja läksin teise saali kus oli mikrofon, seisis keset põrandat, aga lülitaja oli seina ääres, mõni mitu sammu. Panin stuudio ukse Snäperisse selle lootusega, et moor nüüd ta oli selgelt liigutatud olekus, et ta ei saa seda lahti ja ei tule järgi ja panin selle teise sega dollari võtmed. Ja kui siis iidla seisis mikrofoni ees ja tegi oma, andis oma korraldusi. Ta väga huvitavalt andis seda võimlemist. Ta näiteks rääkis need proua proua, mitte niiviisi. Võtke hoopis teine ased tab nagu ta näeks kedagi, prouad, tal ei olnud ju kedagi, inimesed üldiselt arvasid, et seal on üks grupp kesti, aga ta on niivõrd elavalt, oskas seda. Aga siis korraga tasakene läks uks lahti. Felix Moor tuli sisse, läks kikivarvul seisma, mikrofonid taha ja tegi kõik need liigutused, mis iitla käskis. Seisis vahepeal varvastel ja igasugust Tase maalin hirmu täis. Sest ma mõtlesin, et kui ta nüüd midagi teed, mis loovad mikrofoni lülitaja oli, Ma istusin lülitaja juures, jälgisin täpselt, ta ei teinud mitte midagi, lihtsalt tasakesi võimles, nii et ta ei seganud kedagi iidoli raskusi. Muidugi naerupidamisega. See oli üks neid naljakaid lugusid, siis oli teine, teine imelik luguoli seid. Ühel hommikul see riigi ringhääling oli Estonia teatri peal üleval korrusel, see oli esimene koht kohe, eks ole, ja esimene koht ja kus ja, ja ja see oli, oli, me pidime minema samast uksest sisse, kus läks valgesse saali ja kontsert saadi kõrvalt uksest sisse huvidelt, siis läksime sisse ja teisele korrusele ja sealt, kas siis klaasuks pooleldi klaasuks läks sinna korrusele, kus oli kraadio. Ühel hommikul mina läksin esimesena tööle ja tõdesin, et klaasuks, mis viis raadiokorrusele oli lukus, selles pidi järeldame, et tehnilisel poolel ühtki inimest ei ole. Tähendab raadio ei olegi, ei olnud käigus. Ja ma ei saanud uksest sisse. Varsti hakkasin kuulma, kui telefonid helisesid, üleval korrusel, palju telefon helises. Midagi teha polnud, ootasin. Käisin otsimas kojameest, teda ei leidnud kodust. Pidasime hiiglaga nõu, tema läks otsima, kas kuskilt abi ei olnud midagi teha, hommik oli liiga vara näeka. Siis tegin mina ettepaneku, et lõhume selle klaasi ära, ronime sisse. Idla oli alguses sellele väga vastu, et me peame lõpuks selle välja maksma. Nii ma ütlesin, et kui ka maksame ka sisse, maailma ei maksa, aga raadiokava peab ju algama. Ja lõpuks siis pikale Õudmeid pidamise peale. See oli juba üks pool tundi hilinenud seep algust siis meie tõesti ühisel nõul ühe kiviga lõime selle akna katki, võtsime klaasid ära ja Idla ronis sisse. Tegi ukse lahti, sai seestpoolt lahti teha ja mina läksin ka siis telefonid helisesid, aga meie ei vastanud neile vaip, ma panin ruttu kaba peale. Ei, ma helistasin direktorile ja küsisin, mis nüüd tegema peab, kui tehnilised mehed ei ole kohal. Direktor, temal oli nimekiri, kes peab kohal olema, millal? Ja selgus, et see insener, kes pidi sellel hommikul kohal olema, oli, kaovad, töötanud ja väga kohusetundeline inimene. Aga ta oli unustanud. No ta võttis oma riided kaenlasse ja voodisse otse sõitis, pani ennast autos riidesse ja tuli väga ruttu. Siis panime kava peale ja teatasime, et tehnilise rikke tõttu on kava kahjuks hilinenud ja nii edasi. Nii see see asi likvideeritud. Edasi räägib Eerika sellest, kuidas ja miks ta ringhäälingust ära läks. Parema mõistmise huvides tuleks meelde tuletada, et nii nagu iga näitleja mäletab oma viimast rolli nagu iga sportlane, peab meeles oma viimast võistlust. Nii on igal raadioajakirjanikul meeles tema viimane saade ja diktoril see, mis ta viimaseks eetrisse ütles. Oli aasta 1935. Nonii, mina ei olnud mingit feminist. Töötasin raadios väga hoolega, vahel oli väga väsinud siis kohabydimoori asemel palju olema. Ükskord direktor vihastes niieta panimoori tunni tööl ja noomis mind läbi, et ma ei pea mitte alati istuma Mori asemel, aga ma ei saanud ju midagi teha. Inimest kuidagiviisi tuleb ju aidata. Siis aga tekkis mul seal, oli väga huvitav selles mõttes olla. Esiteks, seal õppis tundma väga huvitavaid inimesi, kes käisid seal esinemas ja väga lõbusaid lugusid oli, nagu näiteks tuli välisminister seljamaa ja ta pilk kõnelema ja ta oli väga ärritatud. Mas seletasin talle, et nüüd, kui mina vajutan selle nupu peale, siis tuleb punane tuli. Siis ma ütlen, et teie kõnelete ja siis te hakkate kõnelema, siis kostab juba kõik läbi. Ta ütles jah, teeme siis nii. Ja kui ma siis panin selle peale ja ütlesin, kõneleb välisminister seljamaa, sellel sellel teemal siis hüüdis selja ma, kas ma nüüd võin hakata. Aga muidu seal õppis tundma väga huvitavaid inimesi, siis oli üks asi ja teine asi oli, et seal sai palju lilli telefonikõnesid ja eriti kuna mina olin esimest aastat ja minule langes siis kõikide pühade töö siis esimesel jõulupühal uue aastapäev, valge, esimesel lihavõttepühal Need olid minu üles just nagu karistuseks või ei, vaid sellepärast, et noor ja, ja peale tulnud ja muidugi vähem vilunud Kunevad. Kui aga ma nägin, et publikut kõik on rahul ja mingit tigedat kriitikat kuskilt õieti kuskilt ei tulnud. Üks kiri tuli, kus öeldi, et Matiftongisi ei häälda küllalt selgelt. Ja aga, aga see oli ka heatahtlik. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et tema sai väikest pensioni. Ma elasin ema juures Nõmme et ma, ma ei saa selle palgaga lihtsalt läbi ja ma läksin direktori jutule ja ütlesin, et ma ei tule selle palgaga läbi, kas siis astuda natuke tõsta, ma olin enne selgitanud, et eelarves oli 30 krooni rohkem. Autor, kes oli ju kolonel Ütles mulle. Ja ma saan täiesti aru, et teil on raske sellega läbi tulla. Sest kui mina polnud veel siin, raadios, mina olin ainult ohvitseri palgal siis ja minul on ja perekond tal ei olnud lapsi, nimelt siis meil oli ka väga raske läbi tulla. Aga võtke arvesse, et mõnigi noor preili oleks väga rõõmus, kui te võiks D kohagel olla. Sellele vastasin mina, et kui sinu küsimuses on ainult et peab olema noor preili siis ma pean seda kaaluma uuesti. Ja siis hakkasin mina pikkamööda kuulama omale teist kohta, sest ma lihtsalt majanduslikult ei võinud pidada seda kohta. Kevadel siis kunagi pandi. Puhkuselehed seinale ja seal ei olnud minu nime. Kuna ma olin alles septembris alustanud töö, see oli ju seaduse järgi nii, aga ühegi seaduse järgi ei olnud küll kõik köhad, tööpäevad, mida mina pidasin haavaks talle. Siis ma ütlesin sest üles, enne seda aga oli endine üliõpilaskonna tegelane Hugo Kukke, kes oli nüüd ministri kohale oli tulnud raadiosse minuga rääkima ja tegi mulle ettepaneku minna riikliga propagandatalitus, kultuur töö peale. See oli minu arust loomulik, sest mina olin vapsismi vastu ja Pätsi poolt täie veendega ja sellepärast ma olin nõus tegema mida tahes. Ainult Ma esitasin tingimuseks, et mul ei tulepoliitikaga tegeleda. Siis poliitika ei ole mulle kunagi istunud. Tema lubas ja, ja ma olin mõni tund päevas esialgu peale raadio veel seal ka tööle. Aga siis kevadel kunagi suvel. Ma jätsin direktori lauale kirja mis oli sõna-sõnalt nii, kuna et palga ja töötingimuste vahekord, et riigiringhäälingus mind ei rahulda, palun mind ametist vabastada. Siis kaks nädalat ütlesin ette. Ja hakkasin ise kontserti andma. Mikrofoni. Direktor tuli parajasti pooliku, tuli sinna Vaslik kirje, tuli minu selja taha ja ütles, mis te palk, mis palkade nõuete kujate edasi. Ma ütlesin talle, et seal nüüd hilja kõnelda, sest ma olen juba lubanud ennast teisele. Seda asja lahendati tükk aega Eestis. Ajakirjandus sai kuulda ja küsisid mingil usutusel direktorilt, miks preilil lasti ära minna. Direktor ütles, et tervislikel põhjustel. Ajakirjandus helistas minule ja küsis, et te pidite haige olema. Mina seletasin, kuidas asi oli, seda õiendati veel tükk aega. Ja kui ma siis üks aasta hiljem läksin kõnelema ametit poolest raadiosse pean ma küll direktori auks ütlema, et ta oli väga sõbralik minu vastu. Me olime mõlemad nagu maha matnud konflikti. Ma ei ole feminist, aga ilma selleta minu minu arust ka mõni noormees oleks võinud ju minu asemel olla lihtsalt katsuti ära kasutada toda noort inimest. Ja see mulle ei sobinud. Peale selle sain ma siis hiljem selgeks, et kui eelarve jättis ülejääki siis võis direktor teha reis välismaale. Ja igal pool jo kasutatakse jäämine on niisugune, nagu me teame. Raadiost tuli ette ühe aasta kokku siis umbes või ühe aastaks, nii et ühe aasta ja siis saatsin ühe heliplaadi viimaseks õhtul. Kov männer käikes piilist, hirmen, absits, liit oli niisugune plaat ja, ja ütlesin head ööd kõigile ja lahkusin siis raadiost. Ja läksin üle Toompeale. Kas oli kahju ära minna, kuidas, mis mis aasta andnud oli ja nii nagu ma ütlen, väga palju huvitavaid inimesi õppis tundma. Ja teisalt sai lilli ja sain mõned sõbralikud telefonikõne ja mõni küll pragast ka, kui ma näiteks olin juba vilunud, siis ma tegin niisugusi vigu. Oli hommikupalvus, siis ma võiksin öelda, et nüüd algab hommikvõimlemine või vastupidi sest sellel tööl on küll, oli küll üks varjukülg ta muutub mehaaniliseks ja ikka samad sõnad iga päev samad sõnad ja siis ma enam ei mõelnud selle üles, siis ma läksin minna hommikupalvus ja, ja oligi hinda võimlemine või vastupidi. Seda ma muidugi keegi ei tulnud selle eest sõimama, aga kui ma näiteks ühe jumalateenistuse kord ütlesin palvesse kirikusse, siis sain küll telefonis sõimata, et aga see oli see, see kardetav ja muidugi Nendele meeldivatele lõbusatele viperust teile ka mingeid vastukajasid tuli? Ei, see on huvitav, et see nendele ei, aga ma olen ise andnud ise ajalehele. Nad küsitlesid kunagi. Ja mul on see isegi välja lõigatud niisugune intervjuu, kus ma jutustasin neist viperust, sest mis, mis võivad raadiust tulla. Ja see muidugi inimestele tegi nalja lihtsalt. Avalikus suhtlus siiski väga heatahtlikkus pehmadest ütlema äärmiselt heatahtlikult. Järgmiseks oli juba võistlus ja oli mitu võistlejat, kes ise siis preili lebas, sai seal kohal. Äraäärse näensenjaari. Ja eesti lasteni. Rood ära. See taevas Stas. Haabis. Tahamaar käenda raam, paar mängreek viia ainult raami. Ma ei tea täpselt, kas see peaks olema lohutav või ahistav, et nii paljud asjad on raadiost täna peaaegu täpselt samamoodi kui 60 aastat tagasi. Näiteks et töö- ja palgatingimuste vahekord ei rahulda inimesi, kes siin töötavad. Et aeg-ajalt saab kuulajate käest riielda, siis jälle kiita. Et paljud andekad inimesed on samal ajal konfliktsed ja oma nõrkustega. Et mitmed, kellel tiivad kannavad, lähevad raadiost ära ja mitmed, keda on palju kordi siit ära kutsutud ei lähe mitte mingi hinna eest mitte kunagi mitte kuhugi. See oli lugu mitte ainult peatselt 70 aastaseks saava Eesti Raadio ajaloost. See oli lugu ühe inimese elu keskpäevast elustiilist, mõtteviisist, sõnavalikust ja põhimõtetest Eerikast, keda söandan eesnimepidi kutsuda ainult pärast, et tema isa ja minu vanaema isa olid vennad ja et ma olen eerikat oma lapsepõlves nii sageli näinud ja kõiki neid lugusid nii palju kordi kuulnud. Meie täna kuulub Soome Tuglase seltsile ja proua Viive Tarole, kes need mälestused lindistas ja mis täna kõlasid Eesti raadios. Esimest korda. Lõpuks esinevat teile Friedrich Kaasik ja John pori, orkester.