Tere ja head alanud uut aastat kõigile rahvamuusikasõpradele. Tänane saade algas vene pulmalaulust, mille 1981. aastal laulsid heliplaadile. Nüüd juba siis õigusjärgsed Eesti vabariigi kodanikud Leningradi oblasti slandsi rajooni seal grivie külast. See küla asub umbes 12 kilomeetrit mööda Narva jõge allavoolu ja paar-kolm kilomeetrit jõest ida poole umbes praeguse permis. Küla vastas. Laul jutustab laevadest, mis jõel ujuvad. Ühes laevas on vahva noormees Ivan Sergejevitš. Jõe kõrgel kaldal näeb ta aga ilusat nast asja Ivanov, Nat, kes lubab noormehele suurest peost rääkida ja sama ilusa kui kotkas või luik poja sünnitada. Nagu sõnadest ilmneb, on see kosjalaul. Kolmes eelmises saates ma tutvustasin teile Narva jõe suudme lähedal aga ka kaugemal Ingeri Sisemaal elavate isurite rahvamuusikat ja nende probleeme. Täna aga räägin teile ja koos ka, kuulame Peipsi järvest põhja ja ida pool asuvate venelaste rahvamuusikast ja Peipsi-taguste elanike sidemetest Eestiga. Paaris järgnevas saates arendanud seda teemat edasi ning Pihkva oblasti lõunaosa rahvamuusika kaudu jõuame Zetodeni välja. Täna oleme siis Eesti Alutagusel ja Vene Leningradi oblastis flantsi rajoonis, mille Narva-äärne osa kuulus too rahu järgi Eesti vabariigi koosseisu. Poliitilised kired võivad ju möllata ja rahvad ning nende juhid ka omavahel pahuksis olla. Kuid fakt jääb faktiks, et mitme sajandi jooksul on kogu Narva jõe äärne piirkond olnud eestlaste, vadjalaste, isurite, venelaste ja lõpuks ingerisoomlaste kontaktalaks kus kohtusid erinevad keeled ja kultuurid. Kunagi professor Paul Ariste küsis minult noorelt üliõpilaselt, kus on Eesti idapoolne keele piir. Ma vastasin kindlalt, Narva jõgi ja kukkusin sisse. Tõsi küll, õnneks mitte jõkke. Eesti keele piir pidi vanal hallil ajal hoopis Narva jõest mõnevõrra lääne pool asuma. Seda tõestab kasvõi see fakt, et kohanimed Narva Vasknarva permis, küla ja veps küla pole eesti pärit talu vaid seletuvad idapoolsete hõimukeelte, isegi vepsa keele abil. Sajandeid oli aga Narva jõgi poliitiliseks piiriks Liivi ordu ja Novgorodi vürstiriigi ning nende õigusjärglaste vahel. Egas muidu ei ehitatud vastakuti Narva linnus ja Ivangorodi kindlus, samuti Vasknarva ordulinnus Narva jõe alguses. Vadjalaste keel kõlas mõnedes Peipsitagustes metsakülades paiguti veel 19. sajandi alguseski. Isurite keel Samro ehk Sõmera järve ümbruses ja mujalgi isegi 20. sajandi alguses. Need olid Virumaal Sumrakate nime all tuntud toidumoona ja hobuste ülesostjad, kes ostetud kauba Peterburis edasi müüs. Sajandite jooksul muutusega Peipsi-tagune ala täiesti venekeelseks kohalikud vadjalaste Disurid ei hävinud, vaid sulasid venelaste hulka. Seda tõendab kasvõi omapärane Oudova ehk küdovi vene murre, mille eripära tekitasid kohalikud läänemeresoomlased, kellele nagu eestlastele praegugi olid mõned vene häälikud raskesti hääldatavad. Sagrivie vene küla, mille üht pulmalaulu kohe kuulete asub aga piirkonnas, kus vene arheoloogid on avastanud rikkaliku muistse vadjapärase kultuuri. See on kosjateemaline laul, milles noormees Ivan palub oma hobuseid ta reasani linna pruudi järele viia. Narva tagant sa kriibiest tulema, aga viivuks meie Alutagusele, kus praeguse Iisaku ümbruses tekkis omapärane venekeelne nõndanimetatud Iisaku Polowertsikute ehk Iisaku eestlaste ala. Seitsmeteistkümnendal sajandil olid need venelased aga ka venestunud vadjalased juba luteriusulised ning Jõhvi pastorilt nõuti Rootsi kirikuvõimude poolt muide vene keele oskust. Vene keel säilis seal üsna kaua, kuid lõppfaasis kujunes välja isegi eesti-vene segakeel. Lausa kummalisel kujul põimusid Iisaku polüvertsikute kultuuris vene ja eesti kultuurijooned. See kajastus ka rahvamuusikas. Praeguses Vaikla endise venepärase nimega Porscovo külas elas selle sajandi algupoolel kandlemees Taavet murumäe, kes enne nimede eestistamist oli sealkin. Teda fonografeeris 1930. aastal Karl lehter. 1955. aastal Taavet murume seletas rahvaluulekogujatele. Nii. Kannelt siin ei olnud, aga tuli siia külasse umbes 70 aastat tagasi. Koldsem vankrirattameister. Tema tegi puupulkadega ja vaskkeeltega, aga pärast tehti raudpulkadega ja teraskeeltega. Kuslikkutsuti enne pärast nimetati kannel. Aasta hiljem rääkis lemmaco külas Eduard Mölder, et vanasti oli ikke kannel, siia mänguriist lõigati ka Kusly seon kandletaoline, aga keeli oli vähem. Viiulit tuli väga vähe, ikke kannel ja Kusly. Kus oli niisiis kohalik vanem venepärane keelpill, hiljem tuli selle asemele uuem eesti kannel ehk Zimmel. Kin Murumäelt fonografeeritud lootki olid olukorrale iseloomulikud üks ehtne vene Plaska Kasatšokk ja teine ehtne eesti labajalavalsi line Viru mageda viis. Vana fonograafiülesvõte on raskesti kuulatav kuid 1971. aastal mängis Iisaku vene tantsu, loob heliplaadile leegahjus ansambli kantsleri minu enda juhtimisel. Kuulame siis seda lugu. Iisaku vene päritolu eestlaste ja Peipsi järve põhjakalda vene külade elanike sidemed teisel pool Narva jõge ja Peipsi järve elavate venelastega olid üsna tihedad. Nii mõnigi kord käidi seal poolt kosja juttu tegemas ja toodi vene naisi perenaisteks. On teada, et isegi sel ajal, kui juba üldiselt kõneldi kodus eesti keelt lauldi Iisaku mail pulmalaule vana traditsiooni kohaselt vene keeles. Paraku pole neid üles tähendatud ning nüüd kuulame veidi vene pulmalaule Narva jõe tagant Sagrivie külast. Iisakust on sinna linnulennult umbes 36 kilomeetrit. Heli plaadistus, 1981.-st aastast. Kunnas olinka dad Switoczyk on pulmalaul, milles mainitud Sadotsik, mille alla pruut istuma pannakse, et päike ei kuivataks ega vihm ei leotaks, on spetsiifiline pulmaese, mida eesti pulmades polnud. See oli lintidega ja kunstlilledega ehitud kuuseke, mis pruudi kohal rippus ning teda sümboliseeris. Orvust pruudi ärasaatmisel on ilmselt lauldud järgmist laulu mis kirjeldab, kuidas ilusas heledas toas istub kaunis, kuid kurb neiu. Ta peab kõne nagu laul, ütleb reetšov oma vennale ja palub teda sõita kirikusse ning lüüa sealt suurt ja väikest ning keskmist kella. Et surnuaial magavaid isa ja ema üles äratada, sest pole tal kedagi, kes talle pulmad korraldaks, kes teda õnnistaks. Kaunis päike on laul, mida lauldi, kui peig pruudi järele minema hakkas või kui peig pruudi koju saabus ning algas pruudi väljalunastamine. Päike on kaunis, kuid veel ilusam on Ivanusca, kes metsa vahel pulmarongiga sõidab. Neiu Nastja kõnnib rohelises aias, vastu tuleb noormees Ivan, kes endale pruuti otsib ning arvab, et Nastja ongi kõige ilusam neid, keda võid kosida ning külarahva ees suudelda. Vanade pulmalaulude sümboolika ja kujundid tunduvad meile tänapäeval vahel üsna kummalistena ning arusaamatutena. Vahest siiski mõistame, mis järgmise lauluga öelda taheti. Ilusas toas ripub siidilintidel punane häll. Selles lamab tore noormees Ivan Sergejevitš, kes palub oma vanaemasid ja õekesi, kes teda Äiutavad hälli nii kõvasti ja kõrgele kiigutada, et ta oma kallimat ilusat nast asja Ivanov nad näeks, et ta näeks, kas ta ka suureks kasvanud on. Järgmised kaks laulu on peiu kiitused. Roshinka Ivanus ka on aga pulmavanema troska kiituselaul, mis lauldi pruudipoolsete poolt. Nüüd aga laulavad Slance rajooni ruutna külanaised. Otsejoones on see küla vask Narvas 30 kilomeetrit ida poole. Nii Sandrivie kui Rudna kuulusid vanasti Peterburi kubermangu Oudova kreisikoosseisu. Ruhnu lähedal oli ka kolm eesti asundust. Slovica gospadi sai krevett ehk siis maakeeli õnnista issand, meie peo alustamist on laialt tuntud maagiline vene pulmalaul, millega paluti jumala õnnistust pulmapeole. Järgnevas laulus palutakse õnnistust pulmalauale, kuhu noorpaar viiakse. Tantsuline, meie Ivanus, ka rikas mees on rikka kosilase humoorikas kiidulaul, kes suudab suure rahaga kõik kinni maksta. Lõbusalt tantsulaulud on paslik üle minna pillilugudele ning esimene Krakowiak kõlab viiulil Oudova ümbruses Ruthi külas elanud andekalt pillimehelt Mihhail Petroovilt. Niisiis kõlab nüüd meie kuulajatele vähetuntud vene rahvapärane viiulimäng. Mihhail Petrov mängis kuut pilli, nende hulgas viiulit ja kuslik. Tema esimesel Kuslil, mille ta sai 1897. aastal oma vennalt, oli vaid üheksa keelt. 1953. aastal mängis ta ka Tallinna klaverivabrikus eesti rahvakandlemalli järgi tehtud pillil, mida ta samuti kusliks nimetas. Pillil oli juba 30 keelt. Endise Peterburi kubermangu Oudova ehk vene keeli Vitovi maakond oli kaua aega tuntumaid vene Kusly mängukeskusi. Oudova maakonna põhjaosast Tobruutsina vallast oli pärit Kusly mängija Ossip Smolenski, keda ma mainisin eelmises saates. Ma rääkisin siis, et sajandivahetusel Peterburi ühes tehases töötav Ossip Smolenski organiseeris seal Kusly ansambli. Tema mängust vaimustus tollal vene rahvapillide propageerimisega ja uurimisega tegelev Nikolai privalov kes töötas välja koos Ossip Smolenski ka uue vene kontsert, kus limalli Esimese kontsert, kus oli tegijaks, aga osutus Peterburis töötav eestlasest pillimeister Ivan, ilmselt Jaan Norman kes Vene Kuslit täiendas Eesti uuemalt kandlel Simmlilt üle võetud detailidega. Kogu loo point on aga selles, et Ossip Smolenski osutus venestunud isuriks, kelle kohta Nikolai privalov pidas vajalikuks kirjutada 1911. aastal nõnda. Kusly mängija, Smolenski ja tema kodukandi rahvas räägivad veel seniajani välja surnud soome Jeemide hõimu keeles ja omavad soometüübile iseloomulikke väliseid tunnuseid. Tobrutsina külani on vask Narvast otsajoonel muide 15 kilomeetrit. Vene rahvapilliorkestrites laialt tuntud nõndanimetatud spontsiate Kusly väljakujundamises olid niisiis osalised Oudova Isourist ja Pihkva venelasest kaks Kusly mängijat Vene uurija ja eestlasest pillimeister. Kuulame veidi, kuidas kõlab Peipsi tagant Oudova vast alguse saanud Vene kontsert Kusly Dmitri lokse, nii heliplaadilt. Peipsi järve idakaldal kohtusid möödunud sajandil kaks suguluses olevat keelpilli kohalik seitsme üheksakeelne Kusly ja juba hästi välja arendatud eesti uuem kannel Zimmel. Nimelt olid Oudova ja Luuga maakonnad need kohad, kuhu 19. sajandi teisel poolel asus elama tuhandeid eesti asunike põhiliselt Tartu- ja Võrumaalt, kus kandlemäng oli üsna kõrgel tasemel. Mitmed Oudova vene Kusly mängijad võtsid märksa täiuslikumad eesti kandled kohe kasutusele kuid seejuures säilitati oma häälestussüsteem mängimine Tertsis või kvardis kõlavate Murdoonidega ning kohalikule Kuslile omane katmistehnika kolmekümnendail ja veel 40.-te aastate lõpuni tegutsenud Kusly ansambli Dowskestarina. Mitmed pillimehed kasutasid eesti kandleid. Seda tõendab üks foto 1948.-st aastast. Eesti kandlel, mis asub praegu Peterburis ja mida olen ka ise käes hoidnud, mängis näiteks 1952. aastal surnud ansambli solist Aleksander Timofejev. Tallinna klaverivabrikus lasi endale uue pilli teha, saates ülalpool mainitud viiulimees Mihhail Petrov, kes oli samuti Vedowskestarina Kusly solist. Kuulame nüüd heliplaadilt kahte Oudova traditsioonilist Kusly lugu ansambli Dowskestarina esituses. Pidage meeles, et enamikul pillimeestest on käes eesti kandled. Stoppamooriu murdub Sinimu mööda sinist merd on rahvalauluviis. Järgmine lugu on mitmeosalise Oudova Kadrillid üks tuur tuure võis olla kuni. Nii palju siis Eesti naabruses asuvate Peipsi-taguste venelaste rahvamuusikast. Lõpetada tahaksin aga hoopis ühe killukesega Oudova maa poliitilisest ajaloost, mis seotud Eestiga ja on minu arvates täitsa põnev. Eks järeldused tehke ise. Ligi 100 aastat tagasi moodustasid eestlased Oudova maakonnas 10,5 protsenti elanikkonnast. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta paiku võis neid juba ligi kaks korda rohkem olla. Eestlaste majanduslik ja ühiskondlik osakaal oli juba niivõrd suur, et 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suve kul avaldatud üleskutses seoses Eesti rahvuskongressi ettevalmistamisega Petrogradis pidas Oudova Eesti Liit võimalikuks küsida eesti asunike. Kas on ühendatud Eesti- ja Liivimaal autonoomiat tarvis. Kas on tarvis selle autonoomia külge eesti asundusi liita? Ilmar aarends, kes avaldas 1951. aastal väliseesti ajakirjas tulimuld artikli Eesti Peipsi ekspansiooni kõrgpunktil tegi oma kirjutises huvitav järelduse. Tsiteerin. Kokkuvõttes võiks öelda, et eestlus oma osatähtsuselt Peipsi taga oli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal saavutanud taseme mis õigustab kõnelema eesti otsesest ekspositsioonist. Peipsi ekspansiooni jutumärkides loomulikuks tulemuseks oleks olnud Peipsi muutumine Eesti sisejärveks. Vähemalt järve keskosa taga olid Oudova maa eestlased oma erilise aktiivsusega loonud soodsamad eeldused nende alade liitmiseks eesti emamaaga. Kui see valitses hiljemini tõeliselt puhveraladena. Eesti vabariigiga liidetud piirkondades Narva taga ja Petserimaal eesti vägede vallutused vabadussõjas 1919. aasta sügisel, millele sekundeeris Judenitši väed andsid Oudova ma eestlaste lootusele veelgi uut hoogu. Eesti vabariigipiir saab käima luuga linna ja Luuga jõe tagant. Peatselt järgnes aga tagasilöök, kuid alles Tartu rahu teisel veebruaril 1920 lõpetas järsult soovunelmad Luuga jõest kui Eesti vabariigi idapiirist. Selle tsitaadi lõpetuseks aga Oudova Kadrill petnitski nimelise vene rahvakoori orkestri esituses.