Minu lapsepõlve lemmikraamat. Oli vanakuu aeg. Juba kaugelt silmas manu üksikud veelast lätte kõrval seismas. Ligemale minnes nägi ta, neiu valas silmavett perepoja, hing läks haledaks ja ta ütles. Ära nutta, rikud veel oma ilusa näo ära, kus teised kuute mäeallikad, teemant ei ilmuta neid sulle enam, su pilk jääb tühjaks. Sa läksid üle piiri, kiskusid mu mütsi küljest paela kaeblesid tütarlaps, vaeb saanud isegi aru, kuidas käsi tõusis, tundis Maanuma süüdi ja päris tekkiva hirmuga. Kuule, ega sa ometi terve nädala siin mind ei oodanud? Ootasin, ma ei saa enam voolata. Ma ei saa enam kulgeda, sosistas veelabs ja ehkimaanu sellest suurt midagi aru ei saanud, lausus ta. Ikkagi. See teie emad on siis küll üks tigeda südamega moor. Imete metsakutsud sulle liiga ei teinud. Lätte piiga palus Nuutsudes, anna mu mütsi pael tagasi manu, võttis põues paela, et seda õnnetule ulatada, aga siis sai tema üle võimust inimene. Ja ta kõneles lohutavalt saata tagasi. Kas sa mind siis ei tunne? Olen vatsa perepoeg manu juba põlve pikkusena käisin allikate juures. Lätte piiga naeratas läbi pisarate. Käisid küll kord, kui sinuga kaasas olev poisike porist pastellidega vette astus. Et ühtleid tekkivat kivikest võtta, tõukasid ta eemale ja sõitlesid läbi. Ta olekski äärepealt mu põlle tallanud, kõneles Läti piiga ja lisas tasa. Pärast seda me siin hoidma hakkasime. Ma ainult tundis puna palgeisse tõusmas, ta küsis. Räägi, kes sa oled. Veesi voolanud ajast aega. Joodan kõik keelavad. Tikuti veekangaid. Kuidas saab? Muidu vett selgena hoida, seepärast meid ka ilutegi jäiks kutsutakse. Mina olen virve vesi, aga osa meid, sõsaraid voolab sügaval maakamaral, kõneles tütarlaps. Ma usun, et on nii mõnigi laps, kelle lapsepõlve lemmikraamatute seas on ka Herta laipaiga lood sest kirjanik Herta Laipaik on ühtviisi kirjutanud nii täiskasvanutele kui ka väikestele lugejatele. Aga missugused olid need raamatud, mis teile väikese tüdrukuna kõige enam hinge läksid? Mina alustasin oma lugemist muinasjuttudega. Sest ja praeguseni ma arvan, et legend ja muinasjutt, et see tuleb rahva hingest ja apterveid kirjanduse vundament lugenud, olen ma küllalt palju. Eriti palju lugesin noorelt ja lapsena ka, nüüd katsun uudiskirjandusega kursis olla. Minu esimene jälg lemmikraamatu juurde läheb läbi Andersoni muinasjutud. Ma mäletan, ma olin vast 10 või 11, kui ilmus vali tuttkogu, Andersoni muinasjutt, et kõige rohkem on meelde jäänud inetu pardipoeg mis kajastab inimsuhteid ja on igihaljaspõlvest põlve. Samuti Pöial-Liisi keisri uued riided ja ka teisi lugusid. No Krimme olen samuti lugenud, meelde on jäänud üks, üks huvitav pilt preemini moose kantidest, eesti jamadest, konderi. Ma isegi Pealkiri enam ei mäleta. Lugu vaes lapsest keda tuleb peibutama saunas, vanapagan oma poegadega. Ja seda lugu ma lugesin ikka ja jälle. Isegi praegu ei oska öelda, miks ta mulle nii väga meeldis. No muidugi hiljem tuli väga palju lemmikraamatuid, Jack, London valgegi. Peetsest on olnud, on, on nike samaaegselt ma lugesin ka vürst Gaabrieli, mõlemad ihkavad vabadust. Noh, võib-olla ka sellepärast jäi mulle kah tahtmine nagu meile kõigile, see on vabalt mõelda, vabalt elada. Hiljem muidugi tuli tuli juba maailma kirjandus eesti omadest hingelähedane on under on alati olnud. On olnud nii, et lähed nagu pühakirja juurde, kui teda loed. Tammsaare, Juhan Liiv, maailmakirjandusest ta kooret, gümnaasiumipõlves tahtsin isegi sanskriti keelt hakata õppima, et originaalist lugeda. Ja nii, et ja neid lemmikraamatuid ma ei ütleks, et on üks või kaks, sest mida aasta edasi, seda rohkem laienes silmaring ja millegipärast ma kujutasin oma elu ettearstina. Ja juba lapsest saadik oli mul soov arstiks õppida. Ja soovima suutsin täita kolmanda kursuse lõpuni. Siis tulid nõukogud uuesti sisse, õppisid, et Tartu Ülikoolis ja nullis, et kõik need eksamid ja need kursused, mis saksa okupatsiooni ajal ma tegin. Ma olin vahepeal abiellunud, maalin emaks saanud. Esimesel kursusel mul lihtsalt ei olnud ei majanduslikult ega ka jõuliselt. Ma ei suutnud enam uuesti alustada ja lihtsalt tuli ülikooli uks kinni panna. Mina olen loodusele alati ligidal olnud, nii et luuletuse eval ilmus juba gümnaasiumipõlves kohalikus ajakirjanduses ja gümnaasiumiväljaannetes. No oma raamatu algus oli saksa ajal ana kirjutasin juba enne juba eesti ajal pilalugusid Moosa nime all, osa tähendab, ära puutu mind. Ja kirjutasin neid ka eesti sõnale. Petrukrustenile hakkasid nad silma ja ta tegi ettepaneku midagi tõsisemat kirjutada. Siis ma kirjutasin ühe vana loo kalmeti mäest Hummuli vallas. Legendid ja, ja muinaslood on mulle alati istunud. Jäädo tabas, et et midagi vist ikka seal lugude son jääb. Siis ma kirjutasin oma esimese. No tema nimetas romaaniks. Ma julgen teda ka nii nimetada, mis ilmus eesti sõnas päälkirjaga teenijatüdruk Kärt ja mis omakorda andis mulle hoobi Siberi minekuks, nii et ajakirjandus on mulle olnud nagu kahe peaga Jaanus ühelt poolt Don't õnne teiselt poolt andnud kibedad vitsad, aga ma ei ole kunagi kahetsenud, sest just seal angaare ääres ma nägin inimeste ühtehoidmist aitamist. Seal olid kõik välja saadetud ja ja niisugust õelust ja kurjust, mis muidu pärastsõjaaegsetel perioodidel ju ka praegu on, seda seal ei olnud rahutu hingega, nagu ma olen alati elanud, hakkasid mind huvitama sealset soome-ugri rahvakillud. Ei, ta oli seal õige mitme nime all. Ja kuna ma ei olnud passi kaotanud või teisisõnu tolle aja kohta oma, olin Fol nai Vaba mitte sõlmeid. Mul oli võimalus sõita Ta nii põdra, rakendite kui ka nartadega ringi ja neist sõitudest lävimistest. Mets, aga nagu nad seal ütlesid, tunguusi teedest, rahvaste kohta sündiski. 50.-te aastate lõpul kuuekümnendatel päris kõvasti loetud raamat hõbetähega taigas ja prototüüp, need on elust võetud ja Mei elust võetud. Katrin on mu enda tütar. Nii et seal on sees väga palju autobiograafilist hõbedat. Ka taigas on keskmise koolijaraamat ja see keskmine kooliiga, nagu te siis ise ütlete on teie jaoks just see lapse iga, millele te kõige meelsamini kirjutada. Te ütlesite, et muinasjutud ja legendid on teil alati meeldinud teie raamat pealkirjaga kurjasadu, mismoodi sa õieti sündis? Pikk eellugu. Kuuekümnendatel aastatel, kui juba eesti keelele hakati hingekella lööma siis ma tahtsin päästa Helme kihelkonna tähendab minu kodu ja sünnikihelkonna imeilusat ja hästi väljendusrikast keelt. Suvekodu on mult tõrvas, neil suvedel ma käisin, no ikka päris palju seal ringi ja kirjutasin üles vanu Helme sõnu, ütlusi. Geid nendest muistenditest, mis veel ilmunud, minu teada ei olnud, veel enne seda oli mul väga tugev kool. Helme vana jutumeistri Roiu Minniga. Sellest sündis täiskasvanutele raamat Maarja Kask. Maarjakasest osa jäi välja põhjusel, et nad ei olnud mõeldud täiskasvanutele ja kui ma maarjakase olin lõpetanud, siis ma kirjutasin ka lastele. Seal on ka helmepäraseid motiive sees, kurjasadu, aga helme rahva teada hella voolio sünnikodus pidi olema käinud kratt. Ja selle krati, loo või kratitegemise. Ma saingi, ma olen selle vanaaja mehe nime unustanud, saingi kuskilt ala kanti ühest talust ja selle maa kasutasin siis osaliselt äraga kurja sadus. Ja kuulamegi siis nüüd taas ühte osa teie muistendite kogumikust kurjasadu. Kui meie saade algas katkendi kallete piiga nime kandvast loost siis nüüd kuuleme katkendit vaese raha rätist ja rikka kratist. Koda pooline pistis viha kaenlasse, läks kõrtsi taha, kaapis jalaga sügava augu lumme ja mattis vihama. Ära tulles sülitas veel korra tagasi, et näe, ehmatas teine inimese ära. Hüpeldes mees hobust ja laskis kõva sõitu, nagu tahaks ta lumme maetud vihast ruttu kaugemale jõuda. Miski ometi sundis teda tagasi vaatama. Jets Kõve. Viht oli endisel kohal. Hooleb, tundis üle keha kuuma kõrvetus, nagu oleks talle keegi tulist leili ajanud. Ta tõmbas hobuse viinal seisma, kobis reelt maha ja võttis viha, et seda veelkord ära visata. Aga äkki tekkis ta kõrvale, vanamees. Ät oli läbi külmunud, nina vesine, habe sorgus, kinnasteta, käed päris sinised. Tullukal olid seljas viletsad, hilbud peas, päevinäinud tuletu. Teise jala asemel seisis lumes puutokk. Piiska manitses vana maa, olen kohe tagasi. Saju ostsid mu, kinnitasid kauba käeandmisega. Too püstik kurrat sai tüki aja pärast sõnakeelele. Seda see saksa mehkeldamine tähendab. Kas ta äkki mulle mees ei julgenud edasi mõelda, vaid küsis kähku. Kuule, kes sa õieti oled? Vana mees ta kõrval vajus kössi. Eks ma ole see, kes vaese rikkaks teeb. Taipad ju isegi. Ma olen inimese kõige parem sõber, kõneles ät nukralt jääkülmast lõdisedes. Te kirjutate ka täiskasvanutele, tunnen teid väga põnevate kriminaaljuttude järgi. Nende ristiisa on Juhan Saar, ta mitu korda ütles, et tema tunneb, et mul on nagu närv. Ja nii hakkasin katsetama, vastukajad olid ootamatult head. Tuli raamat doktor vallaku mõistatus kummitusmuusikatoas selle vastukaja oli mulle ootamatult. Halt teestitesi. Autorid olid vapustatud, kuidas üks inime nii ebanõukoguliku asjaga käkiga nagu oli öeldud, hakkama saad. Et kirjutab kriminullijaamad, on sünnisust, jäistu hoiakut õige mitu aastat. Ja nüüd on jah need kriminullid tõlgitud ja neid hakkab annata, sa vetskib saatel nad välja. Üks kooperatiiv Novgorodis annaks välja. Ja, ja nüüd on tõlkija Veera rõhuber mitu korda oleme siinsamas laua taga istunud öelnud, et te olete ikke idealistlik, Teil on võimeid kirjutada kriminulle, miks te ei tee? Et see on ju noh, ka majanduslikult väga tasuv. Aga noh, ma olen majanduslikult eluaeg metsa poole olnud, ma ei ole kunagi pandud elus esimesele kohale ja ma ei oska rahaga hoida. Ma olen teda saanudki andnud, aga siis nüüd ma küll lubasin, et kui see, mis praegu mul pikk käsikiri laual on täiskasvanud sellele et kui see valmis saab, et siis ma ühe kahaneda Irel kirjutab ainetton usule. See doktor vallaku mõistatused nime kandev väike krimi, nullide kogumite hiigla põnev lugemine ka praegustele poistele-tüdrukutele. Jah, ma usun, siis on veel üks hästi põnev asi. Kaalumisel ühes kirjastus kooperatiivis, see puudutab jälle Helmet. Seal on üks niisugune kummaline haud hauatähis, mis on mitu põlvkonda inimesi Te uudishimu ärgitanud nimelt raudlaud raudlinaga vaskraamatuga pea selle kohal oli kunagi ka väike inglikuju ja väga paljud vanad helme inimesed ka selle juures Elme vana vöör münder. Kuuekümnendatel aastatel oli ta juba 90 aastane. Tema rääkis mulle huvitavaid asju sellest hauast. Ja sama nimetas tähendab helme kunagine pastor, kes arreteeriti, et helmes on kirja pandud huvitava loo. Selle hauakohta üks Hannoveris päri abiõpetaja, kes tegi nõndanimetatud prooviaastat helmes. Ja kui ma selle kah Helme kihelkonnale või helme rahvale suudan kirjasõnas edasi anda siis ma leian, et mina kui mulk ei ole asjatult sündinud. Lapsed teavad teid ka veel selliste raamatute järgi nagu pipratoosi, tondid ja professor lillepooli kroonika. Pipratoosi tondid, need olid ilmunud ajakirjades ja kirjutas juurde paniku. Kes raamatu esimest korda kätte võtab ja pole veel nagu õieti pilkugi sisse heitnud vaatab seda isegi võib-olla natuke naljakat kaanekujundust ja see mõtleb, et noh, pole, on mingid lustakad lood, aga tegelikult on nad väga tõsised ja elulised lood. Ja selle raamatu nimilugu kõneleb ühest tüdrukust, mina eriti imetlesin teid kui kirjanikku Dalai vaiksest. Te olite seda tüdrukut näinud selles loos sellisena nagu täiskasvanud tavaliselt lapsi ei taha näha. Temasse oli pandud kõik see trots ja jonn ja pirtsakus ja kõik need niisugused jooned, mis tavaliselt meid täiskasvanuid ikka kangesti pahandavad, küll tunnistame me seda või mitte ühe lapse juures ja see oli teil aga loomulikult eluliselt kõik välja kukkunud. Tegemist on siis Küllikiga lastekodutüdruk. Jaa, Küllikil õieti päris nagu prototüüpi joodeegi. Aga ma jälgisin paari tüdrukut juba siis, kui ma elasin Karksi-Nuias, seal oleks perekonnadraama. Ja ka siin Tallinnas ühel tuttaval. Kui me ikka kokku saime, siis ta puistas oma südant, muresid. Ühelt poolt nad on rasked, nad on. Meile võib olla vastuvõtmatud, sest täiskasvanu vajab juba rahu ja ja ta nagu segab ka täiskasvanud. Aga teisest küljest mina oma südames imetlen neid lapsi ja ma olen. Aga see on mõista neid ja ma olen nagu nendega ja ma olen arvamusel, et nendest tulevad tugevad isiksused. Ja et see hea juurde pöördumine seega tulemata ei jää. Kindlasti tuleb. See on huvitav, lohutav ja kosutav, nii suurtel kui ka väikestel lugeda sedasama juttu Küllikist. Loo pealkiri on siis pipratoosi tondid nagu terve selle jutukogumiku pealkirigi. See annab tuge ja jõudu, et kui juba üks kirjanik on kas sellist tüdrukut tema sarnast mõistnud, et küllap on siis siin ilmas neid teisigi inimesi, kes sind mõistavad. Kindlasti on, kindlasti on seesama Tagooril ende väga tuntud ja maailmanimega luulet, kelle poole ma nii kummardanud. Tema on ju ka öelnud, et meie ei saa headega kurja tähendab jumalat ega kuradit lahutada. Nemad on üksainus ainuke võimalused, mis pool ta parajasti näitab. Ja tänase saate lõpetuseks kuulame nimilugu teie muistendite kogumikust kurjasadu. Pika külma talve järel tuli äkiline soe kevad. Nii et linnuristipäeval Võis juba põllule minna. Poolele uudismaale taheti herneid külvata, teine pool oleks segavilja alla läinud. Mat? Ta küsis talust endale päeva vabaks. Ta oli juba enne päikesetõusu jalul. Mees tahtis üksinda veel aru pidada. Ent kui koda pooline kevadhommiku hämutavas hämaruses põllu äärde jõudis, tundis ta põlvinudkuvat. Mustaval mätta kühmudega kaetud põllul paistsid lapseepea suurused munakivide vastu. Neid oli kivikangru nii välja, oli esimesel pilgul vaadatuna peratumalt palju, nagu oleks kurjaküllust põhjalikult tehtud. Mehe aeglane mõte käis nüüd peremehe sõnade ja imeliku vaikimise juures ära. Siis sellepärast põld kunagi jäetigi. Ta oleks pidanud tõesti kõigepealt vanu loitse tundva targa juurde kõndima. Aga samas tõusis koda poolise südamesse niisugune raev, et kippus hingest kinni võtma. Laskis põllu valmis teha, alles siis näitas oma väge ja võimu, irvitab töö ja inimese vaeva üle. Oota sa kurja vägi. Maep olegini heid, tuline matt kõndis üle mõnitatud uudismaakivi Kangrule tampis hallidel kivimurakatel andes mõnele südametäiega jalahoobi ja piilus ise pelglikult ringi. Talle tundus, nagu seisaks keegides selja taga või naeraks kõhinal pasla talla all. Mees tegi südame kõvaks, istus ühele suurele kivile ja pidas aru. Lõpuks krampis kuju, kutsus Ello õue ja kõneles naisega tükk aega. Minu lapsepõlve lemmikkraanad.