Kui tunnin vabastanud Eestisse ja Tallinnasse, ma mäletan seda väga hästi, et see oli 16. oktoober siis otsustasin kohest sõita suureani, sest sain teada, et isa elas juba tükk aega Suure-Jaanis. Mäletan, et sõitsin koos kadunud konservatooriumi töötaja valintiin Niilusega ja just veomasinal. Isa oli tervise juures rõõm oli mõlematel väga suur, järgmised küsimused. Isa teatas mulle. Talle räägiti, et ma Leningradis pöörlasel tema poole tema sünnipäeval, veebruaris raadio kaudu ja tervitasin teda. Ta ütles, et viimasel aastal ta konservatooriumis enam ei töötanud. Tal olid teatavad konfliktid tekkinud sakslasest võimudega ja elas ning töötas juba Suure-Jaanis. Tema kõige suuremaks teoseks neil aastail osutus rapsoodia klaverile ja sümfooniaorkestrile. Milline teos on minu arvates üks rahvusliku maid ja ütleme nii, sellest seisukohast on huvitav. Feta baseerib väga populaarsele eesti rahvaviisile. Meil aiaäärne tänavas varieerib sõda ja laiendab ja Ta läbib peaaegu kogu prosoodiat. Meie tuntud pianist ja pedagoog Heljo Sepp oli esimene, kes kandis selle ette just peale sõda. Peale sõda ta lõi tervenisti neli sümfooniat teist, kolmandat, neljandat ja viiendat, teine sümfoonia on neist üks tüseda maid oma ulatuselt võib-olla isegi terves algupärases eesti heliloomingus. Esimeses osas on tunda dramaatilist hõngu või kõla. Ja eks need sõjaaegset meeleolud kindlasti on mõjutanud sümfoonia esimest osa. Teine osa on hoogne Scertso, täis sädelevaid rütmi ja värvikat Orgstratsiooni ning kolmas osa on variatsioonivormis kirjutatud ja viimane osa on peale lühikest esimese osa teema meenutamist teatavas dramaatilises niisuguses miljöös on kirjutatud, see läheb üle rahvateemale väga tuntud teemale, mida ta on isiklikult juba kasutanud oma populaarses koorilaulus üles üles hellad vennad. Ja milline osa on Kontra punktiliselt poli Fonset väga huvitavalt läbi viidud ja saab oma kulminatsiooni sümfoonia lõpul. Kolmas sümfoonia on võib-olla kõige filosoofilisemaid tema loomingus. Ja võib-olla ka kõige raskemaid raskemaid selles mõttes, et ta on rasked ettekande osas. Ja ma tean, et teda netegannad, ainult et meie tuntud dirigent Roman Matsov, kellele on seltsifooniga pühendanud Roman matsu fon üldiselt peab ütlema niiviisi peaaegu kõik tema sümfooniat välja arvatud vist viies sümfoonia, mida on juhatanud kirjel Raudsep. Kuid seda sümfooniat taan tõepoolest väga huvitavalt esitanud ja meil on kahjuks ainukene lind, mis on säilinud, niiviisi tahaks muidugi seda kindlasti veelkordki esitakst ja et seda saaks võib-olla teatavas mõttes veelgi Lifiemas niisuguses olukorras kuulda. Neljas sümfoonia on kõige helgemaid, ta on pühendatud komsomoli noortele ja Ta on seda kirjutanud väga hoogsas meeleolus. Ma mäletan, et, et kui ta esimest korda mul näitas partituuri tal oli üks huvitav algus, algus oli kirjutatud klaarnettelise esimene teema, aga ma ise andsin talle nõukogule isa, siin oleks kõige parem siiski siin orkestratsioonis teha väike muudatus ja las seda esimest teemat helgelt toob esile trompet. Ja see talle meeldis ja ta oli sellega nõus ja muutis selle. Esimene osa on väga hoogne, väga huvitavalt läbi viidud polüfoonia, Külcon ja teine osa on ka jälle variatsioonid teemale, tema armastas variatsioon ja variatsiooni vormist. Tema oli suurmeister. Ja kolmas osa baseerub kahele teemale. Ühe Eesti motiiv oli kui ka vene motiiv üle ja need ta vahetevahel isegi ühendab, nii et sellest seisukohast ütleme niiviisi ja see on ainulaadne võib-olla siin fondidest loomingus. Viies sümfoonia kannab pealkirja sümfoonia kantaat. Ja tõepoolest, see on niisugune laiem vokaalsümfooniline teos, baseerub ta kolmele luuletustele. Need luuletused, Ta on kirjutatud esimeses osas meeskoorile. Me võitleme rahu eest Juhan Smuuli tekstile, teine osa naiskoorile, päike paistab meie õue ja kolmas on rahu, võidab sõja, on Tomadovski tekstidele. Ma pean ütlema niiviisi, see sümfoonia on võib-olla kõige positiivsem, võib-olla kõige nii helgem tema loomingus peale neljandat loomulikult. Nii. Ja mäletan ka, et kui ta kirjutas esimesed intervjuud revolutsiooni peale selle, ta annab esimest osa meeskoor ja tal oli teine osa, oli tal kirjutatud lihtsalt sümfoonia orkestrile ja siis ma andsin talle nõu, aga kuule, kallis lisa võib-olla sa teeksid niiviisi, et kirjutad siia naiskoorile ja ma leian sulle teksti ja ma leidsin selle väga huvitava teksti, sibulate Paavel. Teksti, päike paistab meie õue. Ja peale selle ta kirjutas seda naiskoorile, ta võttis ennast solisti metsosoprani, millel väga hästi saab, laulab seda Ženni Siimon, meie tuntud lauljanna. Ja kolmas osa on rahu, võidab sõja, see on juba segakoorile tomatovski tekstidele. Mäletan, et seda ta kirjutas suure entusiasmiga ja juhatas selle ka meie tuntud dirigent Kirill Raudsepp, Eesti raadio, segakoor laulis ja solist oli šennishimon. Maa. Loodan ka, kuna see sümfoonia on kirjutatud juba ammu 52. aastal, tahaks loomulikult, et seda saaks uuendada, sest lint on juba vanaks jäänud ja oleks väga kena, kui saaks, ütleme seda enam, et mitmed koorid on avaldanud soovi seda uuendada. Sümfoonia annab tema kogu loomingule väga toreda punkti peale sümfooniat, mida ta kirjutas Talon vil, mitmed teosed mitmes žanris nimelt orelisonaat number kaks siis orelikontsert number kaks, mida on esitanud ja eduga meie tuntud orelikunstnik Hugo Lepnurme on kirjutanud veel tšellokontsert, kuid kahjuks tšellokontsert jäi tal pooleli. Ma isiklikult arvan niiviisi, et see südame peale, et kunagi võtta seda ja lõpetada Sukuna seonorkestreerimata ja võib-olla teatav faktuuri on vaja võib-olla läbi vaadanud ja nõnda edasi. No ma isiklikult loodan, et ma sellega saanud toimima. Ja siis, kui ta oli haiglas, ta nimelt kukkus ja murdis omale parema käeluu. Ja vaatamata sellele, et vasaku käsi oli terve. Tal oli väga igav, kui ta oli haiglas ja nimelt ta kirjutas vasaku käega huvitavat teoseks septieti puhkpillidele keelpilliorkestri saatel. Ja ma mäletan, käsikiri oli nii väga vähe, sai sellest aru ja seltsimees Harri Kõrvits oli niivõrd lahke, et ta aastas selle uuesti partituurina. Ja ma mäletan, et ma orkestreerida, kuna temal oli ainult klaviirisse tehtud Roman matsu fon kannud sõdasseptetine ja see on ka üks niisugune ainulaadne teos, mistõttu me teame ka Eesti algupärase loomingusse, ütleme, septeti puhkpillidel ei ole kirjutatud. Nii et sellest seisukohast peale sõda isa lõi võib-olla üks, kaks kolmandikku oma teostest, mida ta on loonud just enne sõda ja nõukogude korra ajal just ja see on väga, iseloomustas temast, et nõukogude võim ja ütlesime tegelikkus väga soodsas heliloomingus. Loomingu ja minu isa tõepoolest pühendas sellele väga suure hingega.