No mina tunnen Einari Koppeli juba 47.-st aastast saime tuttavaks 47. aastal Tallinna turul, kui imelik see ei ole veel mitte selles mõttes, et me käisime midagi ostmas, tähendab, aga see oli nii omapärane kokkusaamine. Asi oli selles, et ma tol ajal töötasin raadio demonstratsiooni võrgus. Tehnilisest küljest ma muidugi midagi suurt muidugi ei teadnud raadiotest ainult nii palju vastu, et olin siis selles turuputkas kust transleeriti muusikat päeval turu jaoks turu jaoks ja ainult tulu jahustrasleriti muusikat tähendab, plaati mängiti, olin lihtsalt diktoriks. Kuna tol ajal Einari Koppel oli raadios diktor siis tema kommenteeris neid plaate, tähendab esiteks nimetas nimesid. Teiseks valgustas mõningate plaatide sisu venekeelsete plaatide, tutvustas soniste. Tol ajal olid ju pealesõjaaegsed laulud Udioosseff ja ja, ja Shen koja ja mina siis kommenteerisin neid vene keeles, tähendab õigemini minul ei olnud vaja neid kommenteerida, ma lihtsalt teadvustasin vene keeles. Seal üleval putkas me siis istusime selles vanas turuhoones kahekesi, meil oleks eraldatud üks väikene tuba nelja ruutmeetrile, kui ma ei eksi, me ei saanud seal, vaevalt pöörasime ennast sealt, kommenteerisime siis neid laule vahepeal siis, kui plaat jooksis, siis lülitasime mikri välja, see oli vanaaegne mikker, niukene, suur niuke triikmasinataoline ja siis sealt rahulikult siis vestlesime, vahel saime nii-öelda seal esmaselt tuttavaks ja on nagu pärast, nagu kunagi sellest, nagu ei rääkinud, vahel naljatledes diaatris tuletasime meelde, mäletad Einari ise veel nagu rääkis vahel, et me issiga kahekesi olime esimesed raadiodiktoriks. Aga seda ma pean ütlema, et nii palju kui mainerit tunnen tundsin oli ta kohutavalt kohusetruu inimene igal alal kohutava sisemise distsipliiniga ja see oli nähtavasti juba tan pärit isalt. Ta alati rääkis oma isast väga hästi, isa oli tal üks populaarsemaid kloune. Ja ta kuidagi väga-väga südamlikult suhtus isasse. Ta oli üldse väga südamlik inimene ja ta ei olnud niisugune tehtud, temas ei olnud juhust poosimis, vahel näitlejatel on, kuigi peab tema kohta, ütleme talle läbi-lõhki, näitleja tähendab artist. Aga vot niisuguste eraelus nihukest poosi temal ei olnud. Ta oli lihtne, südamlik ja, ja väga vastutulelik inimene ja ja selle juures tundis nagu sõpruse hinda. Aga see, mis sageli inimestele läheb väga kiiresti kaduma. Kui sa oled veel eemal teisest inimesest pärast meie enam ei kohtunud. Tähendab teatriinstituudis Me nägime teineteist peaaegu iga päevaga, kui mina teatriinstituuti tulin, siis juba nemad lendasid teatritesse laiali, nemad lõpetasid instituudi. Aga kusagil juba siis viimastel aastatel, enne tema äratulekut Vanemuises. Ta rääkis mulle sellest, et tal on plaan nagu üle tulla. Ta tundis väga suurt huvi alati estraadi vastu. Ma isegi aitasin teda vahel materjaliga, sest nemad eel väga-väga sageli esinesid väljaspool, tead, igasugustes brigaadides käisid käisid palju mööda maad ringi ja nad olid nagu lõhkeasendamatu paar vabariigis väljaspool Tallinnat. No kahtlemata, Koppel oli väga professionaalne inimene, ta oli esiteks väga musikaalne, sünteetiline, väga mitmekülgne ja estraadinäitleja. Arsenalis on kõike seda vaja ja sellepärast temal oli kerge istuda klaveri taha ja laulda mõni Kubleema, tal oli fenomenaalne mälu. Mällu oli ideaalne näiteks kui mina mäletan suurtel kontserditel, kui meie esinesime, mina alati keeldusin igasugustest kupledestest, seda tuleb ikka pähe õppida ja seal ikka värsvorm. Temal oli see nagu nagu kõige kergem TööStewa riimitud teksti õppisiniaarset kiiresti, hästi. Ma hüppan nüüd teisele mõttele. Richardi proovidel ma mäletan, kui ta Richardit hakkas ette valmistuma, siis temal oli tekst vihas juba peaaegu siis, kui lugemisproovid lõppesid, tema teadis juba teksti. Noh, ja siis need mõtted tekkisid tal äratulekust, nagu ta tahtis, nagu Tallinnasse selles mõttes, et siin on nagu laiem tööväli ja eile, kui ta juba tuli teatri draamateatrisse, siis esimestest päevadest peale me oleme kuidagi nagu tihedalt koos. Ta oli enesekriitiline, küllaltki, ta teadis, et mõni asi ei õnnestu, mõni asi, tule välja, ta ei olnud absoluutselt selline näitleja, kellele tundus, et kõik on ideaalne ja kõik on hea, mis ta teeb. Ja, ja, ja alati jäi tal nagu midagi vajaka, et vot siin ei õnnestunud, see asi ei tulnud nagu välja ja siis, kui me juba meelejahutaja saatega alustasime tööd, siis tema oli ju selle saate nii-öelda süda ja hing esimesest päevast kuni oma viimsepäevani ei olnud ühtki saadet, kus ta vahele jättis ja isegi isegi olles haiglas juba helistas ta, et varsti maa tervise korda ja küll ma siis küll ma siis jälle astun platsi, aga enne seda kuskil aasta tagasi ta oli ükskord haiglas oli, Pirital käisin külastama vool, siis ta oli südamehaigusega nii väiksed niuksed, häired olid staari saadet puhkama selleks ajaks siis käisin teda külastamas, siis üks saade oli ilma temadesse tundis kohe huvi, et kuidas läks ja ja kui mina jälle vahel sõitsin ära Satooriumisse või olid mingisugused haigused või asjad siis ikka ainukene inimene, kellele sai nagu usaldada selle meelejahutaja saade juhtimise ja teadvustamise ja, ja, ja, ja, ja ütleme, näitejuhtimise oligi koppadega, kes tegi seda ka väga kohusetundetundega ja väga truult. Isegi praegu, kui me nüüd oleme paar saadet ilma temata teinud kuigi öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole minu jaoks siiski konstateerima, et isegi sellest saada mis iseenesest ei ole heid ja kui, kui kõrgetasemeline tähendab puht professionaalsest seisukohast lähtudes, kuna me siiski ettevalmistus ei ole meil nii tugev nagu teatris me teeme siiski ütleme suhteliselt vähe proove. Isegi nüüd on tunda Einari puudumist, sellepärast et tema oli väga mitmekülgne inimene, temaga võis absoluutselt ükskõik, missugust intermeediumit teada, oli suuteline tegema ükskõik missugust karakterit. Treeneril ei olnud niisuguseid tilt antismi kuskil kunagi tunda ja ta oli alati ette valmistada. Vahel mõni inimene vaatab Me ütlevastraadide vere nagu haltuura peale selles mõttes, et noh, see on ikka nagu möödaminev ja esiteks joonistada seal nii suurt tähelepanu, seal see pole nagu peamine. Aga praktiliselt tema juures oli see alati peamine ja ma mäletan, kui ta Tõnu haavaga tegi oma esimese estraadikava mis jooksis vabariigi suhteliselt vähe ja nad nagu natukene ebaõnnestus, siis Einer oli küllaltki kriitiline ja ütles, et ei ma edasi niimoodi tööd tegema. Ka segava ei olnud õnnestunud, see tekst ei olnud õnnestunud, see tähendab töö ei olnud see, mida ma oleks tahtnud ja sellepärast ma kerge südamega vaatamata selle peale, et kaks kuud proove on selja taga, jätan selle töö pooleli, temal ei olnud jah, seda. Tänavu eraldas töid, et siin on nüüd, eks ole, ütleme Richardi roll teatris. Ja siin on veel eades monoloog, et see on tühine asi, sellest võiks nagu mööda minna tema suhtes, sest vaadake, asi seisneb selles, et praktiliselt kõik need lood, mida me esitame, meele jaotasid, need nõuavad ikka kodus tööd ka või monoloog on, ega mina ei tööta ju näitlejatega nii põhjalikult selle kallal, lihtsalt näitleja ise vastutab enda eest. Ei, kui endal nimi taga juba. Ja kohe Polli Koppeli juures oli see seda tunda, et ta töötas numbril, läbida ta mugandas, ta parandas, ta kärpis, tähendab, tegi kõik selle. Aga on selge, et ilma laua taga istumata seda üldse niimoodi improvisatsiooni korras välja ei mängi. Et ta tegi ka laua taga kõvasti tööd. Tema viimane suur töö, mis me koos temaga tegime, oli praegu jooksus kolm rubiini televisioonis kus ta mängis suurt, rasket ja vastutusrikast rolli. Me kaalusime tükk aega, kas kas teda määrata selle rolli peale, sest palju oli, oli variante, aga ilma temata nagu ei olnud mõeldud ühtegi tähendab ühtegi seeriat ilma Koppelitada olin kindel juba päris alguses, et teda tuleb rakendada, sest ta on väga. Nagu ma juba ütlesin, oli väga mitmekülgne inimene. Kunagi ei olnud tunda mingisugust pessimismi tema tema meeleolus inimene, kellel oli alati naeratus näol, alati oli ta heas tujus, alati oli ta karske tähendab sõna tõsises mõttes. Ja alati värskevat värskuse tunne. Kuskil viimastel nädalatel enne seda See oli võib-olla niimoodi hästi vähe tajutav teistele võib-olla ei olnudki see nii silmatorkav, aga kuna ma olen taga nii pidevalt palju aastaid koostööd teinud kuskilt tajusin, ta ei olnud nagu rahul millegiga. Ta hakkas isegi tervise üle pisut kurtma, vahel ta ikka peaks nagu ennast Naticel ravima, midagi ta nagu tunnetas. Aga me ei omistanud sellele suurt tähelepanu, sellepärast et noh, kes meist siis lõppude lõpuks nii sajaprotsendiliselt terve. Ja siis sõitsid mina. Sõitsin ära ja olin Tartus. Mul oli Vanemuise kontserdisaalis kontsert ja hommikul 10. läksin siis proovi ja esimene mees, kes mulle vastu tuli, see oli tema koolivend ja kolleeg Heiki Haravee, kes ütles mulle, et sa instead, mis see õnnetus juhtus? Ma nagu ei osanud mõeldagi, selle peale ma ütlesin, ei tea, Einari jutt. Tarretama, ja, ja, ja, ja otsekohe hapnikupuudus. Ja tükk aega võttis aega, enne kui üldse sain olukorrast aru. Aga noh, nagu öeldakse, elu läheb edasi ja ja ma olen päris kindel, et Einari looming ja kunst ja tema kolleegide suhtumine temasse ja, ja tema suhtumine kolleegides ja, ja üldse ümbrusesse ja oma töösse jätab niisuguse niisuguse mälestuse. Et see ei kustu niipea, sellepärast et kui kaob inimene kes on palju head teinud elus ja kes on ennast osanud oma professioonisi väljendada selliselt, nagu Einari siis paratamatult isegi aastaid ei kustuta seda mälestust. Ja praegu igav proov, kui me meelejahutaja proovi näiteks läheme ja istume laua taha ja hakkame tööd tegema. See tool. Jääb nagu tühjaks istuda ja kõik seal niisugune tunne, et uks läheb lahti ja Einari astub sisse ja korrektselt ütleb. Andke andeks, ma kaks minutit jäin hiljaks. Ma olin temaga koos teinud filmis teatris, televisioonis, raadios, dublaaži is. Ja minu esimene tutvus Einari kopteriga oli üldse väga palju aastaid tagasi, kui me tegime Tallinnfilmis ühte filmi Andres lõpeteusi juhtumit. Tema oli siis väga tunnustatud näitleja, juba Vanemuises tulnud. Ja kuidagi mul oli niisugune elevust, ma nagu tahtsin näha teda ninnu väljaspool võtteplatsi, venieraelus, missugune ta on, sest ma olin kuulnud temast väga palju head ja huvitavat ja ja tõepoolest, niisugune esmane kokkupuutemulje temast oli. Oli väga niisugune, rangema ütleksin. Tähendab, ma kujutlesin, te teete hoopis niisuguse Lõmpsivana või või, või niisugune nii anekdoote jutustada, Nabi aga ta tuli kuidagi võtteplatsile vägani rangelt väga süvenenult, nii endasse tõmbunud käiti valmistatult. Ja ma mäletan, et meil oli seal üks niisugune armastusstseen, kus ta pidi mind nagu suudlema. Ja siis me esmakordselt märkasin tema fantastilisi käsi. Kuidas öeldakse niimoodi vajalikke, räägitakse teid, jälgige inimeste käsi, et mitte ainult silmad ei ole need, mis nagunii väljendavad inimese iseloomuga olemust, vaid just käedrnid. Ja juba siis ja mul on kogu aeg meelde jäänud tema niuksed, fantastilised käed, tal olid niisugused elavad lausa mumeelest lauset kõnelevad nisukesed, musikaalsed käed, tema niisuguseid pikad filajat sõrmed. Ja olen ikka meeles, et kui, kui proovivaheajad olidki draamateatris Ena mingi puhvetis kohvi jooma vä? Muuseas, ta oli üldse üks niisugune, näiteks väga harva külastas teatri puhvetid. Siis siis ma palusin ta ikka midagi mängida, klaveri mõtlesin kuule meeneri, mängin Gingele. Jäätiseeneri mängisime Gingele. Ei küsinud üldse, mis see peaks olema. Talgu tabas kohe ära, noh siis me juba nagu olime lähemalt kokku või tähendab rohkem kokku puutunud temaga partnerid. No vot, ja siis oli niikuiniimoodi muusikast ütleme rääkida ja üldse, mis puutub tema niisugusesse ääretusse, tirikaatsusse. Tammsaar ütleb, et peaaegu, et niisugusi mehi enam ei tehta. Tõepoolest, niisugune ta oskas olla. Kui ma räägin nüüd kui naispartner, mul on muidugi meesnäitlejate suhtes võib-olla teist raskem rääkida, aga aga kui naispartner, ta oli alati väga tähelepanelik, alati väga niisugune. Noh, abivalmis selles mõttes, kui ta nägi, et sa kuidagi olid mõttest ja nii siis on sul midagi viga, võiksid vahel miski või niisugune tõeline džentelmen, vaat ma ei oska öelda neid enam, neid jääb üha vähemaks vähemaks, millegipärast noored on teistmoodi tähelepanelik. Ta käidud, kas me saame vanemaks ja kuidagi oleme harjunud selle vana kooliga. No vot, ja siis meil oli televisioonis üks kord, meisin, esimene üks niisugune saade oli poolteist raadiosaadet ja mina pidin laulma seal ja tundus Einarile nii üllatarit, mina laulan sealt siis ma kujutasin ette, et see kõik ei tee ta pead, sa laulad ka mu kuule, Te võite siin jälle. Ma toonitaksin, seda teevad niukseid ääretult delikaatses, ma üldiselt olen inimene, kes peab iitega, aga mind jah, arv on kuuldud laulma seepärast, et mul on niisugune eesti madal hääl ja kuidagi niisugune natuke räme ja ilmselt ma ise häbenen seda ja. No vaadake, seal ma laulsin ühte mustlas romansi, tema siis pidi saatma mind. Muidugi ma kohutavalt eksisin ja keegi ei võtnud seda tonaalsust, mis vajagi nii-öelda viga itta, tiptop priima. Ja tõepoolest, kui see saade sai läbista, tulin nagu julgustavalt ütlesite. Ai, primad kliima, primaid, midagi. Nii et, vaat, no ja siis hakkas töö teatris, ütleme, kui ta oli viis aastat tagasi teatrisse, tegime temaga kohe. Esimene lavastus oli maks Richisantagrüts. Siis me sattusime temaga kohe esmalt kokku, niimoodi, tähendab, mina olin tema esimene naispartner nagu draamateatris. Tema puhul oli see hämmastav, kuidas tema tuli proovi. Tähendab, ta oli absoluutselt kodus ette valmistanud, see tähendab seda. Ta oli omandanud teksti. Ta kunagi ei markeerinud proovis. Ta oskas teha proovi, nii et kui olidki lugemise proovid, ütleme laua taga, kus näitajad alles tutvuvad tekstiga, nagu sarati tunnetasid eta teeb kogu aeg jäägitult, 100 protsenti enesele vajalikul määral, isegi sellises staadiumis proovi. Tähendab, ta oskas teha proovi, oskas maksimaalselt kasutada oma prooviaega. Ta ei sallinud tuimust kunagi, ta ei sallinud labasust. Üks näitlejatest üks partneritest, kes ideaalselt oskas laval kanda kostüümi. Eriti ma mõtlen niisugusi vorme ja ühtse kostüümi, tema liikumine oli väga-väga ilus, aga niisugune esteetikaga mehelik. Mismoodi ta oli lavataguses elus, ütleme näitlejad omavahel selles maailmas, mida tavaline teatrikülastaja ei näe thrmastes anekdoote jutustada. Üldse armastas head nalja alati, kui ise temaga sai niimoodi lava taga kokku või kuskil tegelaste tôesti küsinud. Kuule, sa käisid seal, kas kuulsid mõnda head anekdooti? Ei kuulnud, kui ma räägin sulle tülitel, anekdoodid ikka niimoodi karuks, jah, siis ta armastas alati rääkida niimoodi. Ma ei tea, kuidas teistel, aga aga mina kuulusin igatahes ühe niisuguse naispartneri ja tema tema kõrvale, kellele ta rääkis alati, kuidas tuli mind unes näinud. Aga ta oskas seda teha nii sarmantselt. Sa said momentaanselt nagu hea tuju ja. Jah, seda ma ütlesin, et ta oli üks huvitav näitleja, kes kes külastas meie teatri puhvetis, tähendab, kui algab proovis vaheaeg, siis on esimene asi, näitleja jookseb ruttu puhvitsee, joob kohvi või sööb või ostab suitsu või nutta. Ei suitsetanud suitsumees ei olnud. Aga tema jõhkraid harva külastades meil ikka räägiti, selge, eks puhvetist siis nüüd veel spordikinni panema üldse. Või ainult kohvi. Niisugune elurõõmus, ma ei näinud kunagi tema, vot niisugust irisemist virisemist, rahulolematus niisugust umbes küsinud, et kuidas elu läheb, ah mis ta läheb. Mitte kunagi temas seda ei olnud, ainult üks moment, kus ma seda märkasin. Et Einari silmad olid korraga kurvad, ma kuidagi ei suuda enesele meenutavat eineril kurbi silmi, ma mõtlen väljaspool lava lava taga. Seal olid nad alati kuidagi niisugused optimistlikud ja niisugused kavalad ja rõõmsad ja ainult üks kordne, nägin kurbi silmi ja see oli siis, kui me mängisime viimase etenduse kelmani tagasiside ja tal päeval oli ta käinud, külastanud tähendab haiglat ja saanud sealt mõned rohud enesele kaasen etendust. Ja siis ta kuidagi vaatas mulle pikalt otsa, mõtlesin, no miks sa üldse tulid mängima, kui sul nii halb enesetunne nagu täitsa taht, jääd näitlejateks, Mik, mängime, mängime, mängime, pole midagi särbile. Ja ta vaatas mulle kuidagi pikalt otsa, siis. Kas mulle tundub see tagantjärele nüüd või ma ei tea. Korraga miinust käis läbi niisukene mõtet. See oli ainus kord siis me mõni aeg tagasi, umbes poolteist kuud tagasi käisime Helsingis mängimas Tšehhovi kolm õde. Ja siis käisime Sibeliuse ausamba juures seal nii ekskursiooniga Stalini luistakas, nii rõõmus, rääkis, mis ta seal kõik, keda ta on külastanud ja milliste näitlejatega kokku saanud ja ja siis meil oli juttu tema tööst sellest uuest tööst, mida ta oleks nüüd teinud Jaan Krossi pöördtoolitund ja ma tundsin nagu huvi, siis on jäägitult monotükk. Ja ma tundsin huvi, et kuidas seda üldse ette valmistad, kuidas omandad seda tekstirohkust, mis seal on. Ja siis ta nii vaimustatud, rääkisid Sand, ära kellelegi räägi platsi tundub võib-olla mõnele nii lapsik. Et kuna teksti on nii palju, tead, ma kirjutasin endale välja niisugused üksikud lehed perfokaartidele kohe kanna neid niimoodi kaasas nagu Panso omal ajal, kui ta Moskva Kitises käis vene keelt, õppis igast Askusele ise sõna käed, naginaid ka seal niimoodi õppinud. Ja niimoodi pisitasa teati, ma saan selle pähe, tuli väga hea silmaga partner, väga suur improvisatsioonioskusega partner. Mitte ainult proovides, vaid ka siis juba ütleme, kui etendused läksid. Vahel ikka juhtub niimoodi, et kusagil mingisuguses stseenis võid eksida või, või tekib teksti komistus või ta oli alati niisugune haruldase improvisatsioonioskusega partner, kes koheselt sind niimoodi abistas. Kohe andis sulle niisugune trampliini mingisuguse tähendab mõte teiste sõnadega niimoodi ette, et sa said edasi minna selles suhtes haruldane partner.